3-1-1-45-03 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-45-03

Otsuse kuupäev

17. aprill 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi Andres Peedoski süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-

de 1, 2 ja 3; § 207 lg 1; § 2073 lg 1 järgi;

A. P. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi;

J. P. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3; § 203 lg 2 järgi;

U. P. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2ja 3 järgi;

J. P. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi;

M. L. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi;

M. O. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1ja 2 järgi;

R. L. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p 1 ja § 203 lg 1 järgi;

J. P. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi;

K. P. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari

2003. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 2-1-29/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokurör Tatjana Tamm, eriprotest

Asja läbivaatamise kuupäev

11. märts 2003. a

Istungil osalenud isikud

Vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa Andres Peedoski, J. P., U. P.,

A. P., J. P. ja K. P. kaitsjana ning riigiprokurör Marge Püss.

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 2003. a kohtumäärus

kriminaalasjas nr 2-1-29/2003 ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

2. Mõista süüdimõistetutelt kohtukuluna riigituludesse välja järgmised kaitsjatasu summad: Andres

Peedoskilt, J. P-lt, U. P-lt, A. P-lt ja J. P-lt - igaühelt 153. 40 kr (ükssada viiskümmend kolm krooni ja

nelikümmend senti) ning K. P. 306. 80 kr (kolmsada kuus krooni ja kaheksakümmend senti).

Kohtumäärus jõustub 17. aprillil 2003. a ega ole edasikaevatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põlva Maakohtu 22. novembri 2002. a otsusega tunnistati süüdi ja karistati: Andres Peedoskit KrK § 139

lg 2 p-de 1, 2 ja 3; § 207 lg 1; § 2073 lg 1 järgi; A. P. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi; J. P.

süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3; § 203 lg 2 järgi; U. P. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2ja 3

järgi; J. P. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi; M. L. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3

järgi; M. O. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1ja 2 järgi; R. L. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p 1 ja § 203 lg 1

järgi; J. P. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi; K. P. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi.

KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeeriti sõiduautod Audi 100 ja Volvo 740 kui U. P-le kuuluvad tahtlike

süütegude toimepanemise vahendid.

Kohtualused tunnistati kõigepealt süüdi ajavahemikus veebruar - september 2001. a Lõuna- Eestis toimunud

korduvates grupiviisilistes salajastes vargustes järgnevalt: Andres Peedosk 72 varguses, A. P. 47 varguses, J.

P. 14 varguses, U. P. 16 varguses, J. P. 9 varguses, M. L. 11 varguses ning M. O., R. L., J. P. ja K. P. ühes

varguses.

Andres Peedosk tunnistati süüdi veel tulirelva laskemoona ja lõhkematerjali ebaseaduslikus omandamises ja

hoidmises; J. P. teadvalt kuritegelikul teel saadud vara süstemaatilises omandamises, hoidmises,

edasitoimetamises ja turustamises ning R. L. teadvalt kuritegelikul teel saadud vara omandamises,

edasitoimetamises ja turustamises.

Süüdimõistva kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas kajastas kohus kohtuistungile ilmunud ning ka

mitteilmunud kannatanute ütlusi, edastas istungil osalenud ja mitteosalenud tunnistajate ütlusi ning loetles

tõendeid, mida kohus antud kriminaalasjas veel uuris. Nimetatud tõendite uurimise tulemina jõudis kohus

järeldusele, et süüdistuse mahtu tuleb vähendada 20 episoodi võrra. Ülejäänud kohtualustele inkrimineeritud

tegudes luges kohus nende süü tõendatuks.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse Andres Peedosk, A. P. ja tema kaitsja, kes vaidlustasid

süüdimõistva otsuse osaliselt. U. P., J. P. ja J. P. ning K. P. kaitsja taotlesid maakohtu otsuse tühistamist täies

ulatuses ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist.

3. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 2003. a määrusega tühistati maakohtu otsus

täies ulatuses ja saadeti kriminaalasi Põlva Maakohtule uueks arutamiseks.

Kriminaalkolleegium märkis, et KrMK §-s 274 sätestatud nõuded panevad kohtule kohustuse motiveerida

kohtuotsuses kajastamist leidvat otsustust ning leidis, et maakohus ei ole neid nõudeid järginud ja on jätnud

kriminaalasjas kogutud tõendid analüüsimata.

Nii ei nähtunud kriminaalkolleegiumi arvates, mida tõendasid maakohtu poolt otsuses kajastamist leidnud

kannatanute ja tunnistajate ütlused ning muud uuritud tõendid. Kohtuotsusest ei selgunud, kas ja millises

mahus kohus neid ütlusi ja teisi tõendeid otsuse tegemisel ka arvestas. Samuti jäi ringkonnakohtule otsust

lugedes arusaamatuks, millise episoodi kohta kannatanud ja tunnistajad konkreetselt ütlusi andsid.

Kriminaalkolleegium toonitas, et kohtuotsuses ei piisa ainult tõendite loetlemisest, vaid tarvis on ka näidata,

millise kuriteo toimepanemist ja millise kuriteotunnuse esinemist konkreetne tõend kinnitab. Sarnased

etteheited motiivide puudumises tegi ringkonnakohus maakohtule ka süüdistuse mahu vähendamise osas.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium pidas deklaratiivseks maakohtu poolt öeldut, et "ülejäänud kuritegude

osas /.../ leiab kohus nende süü tõendatud olevat". Milliseid ja kelle poolt toimepandud kuritegusid kohus

väljendiga "ülejäänud" silmas peab, otsusest aga ei selgunud, samuti puudusid süüdimõistva otsuse aluseks

olnud motiivid.

Otsusest ei selgunud kriminaalkolleegiumi arvates ka kriteeriumid, mille alusel maakohus luges kohtualuste

samaväärsed ütlused ühel juhul usaldusväärseteks ja teisel juhul mitteusaldusväärseteks.

Kriminaalkolleegium pidas õiguslikult vildakaks ka sõiduautode Audi 100 ja Volvo 740 konfiskeerimist.

Nimelt ei nähtunud otsusest, milliste tõendite alusel luges kohus autod U. P-le kuuluvaks ja kuidas neid

kasutati kui süütegude toimepanemise vahendeid.

Eelpooltoodud minetusi käsitles ringkonnakohus kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS

§ 39 lg 3 p 7 tähenduses ning leidis, et need takistasid kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset

uurimist.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

4. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi määruse peale esitas riigiprokurör T. Tamm eriprotesti, milles ta

palub määrus tühistada ja saata kriminaalasi Tartu Ringkonnakohtusse uueks arutamiseks teises

kohtukoosseisusus.

4.1 Eriprotestis nõustutakse üldiselt ringkonnakohtu poolt tehtud viidetega KrMK ja AKKS-i sätetele, kuid ei

nõustuta määruse sisuliste järeldustega muuhulgas ka konkreetselt selle kriminaalasja materjale arvestades.

Prokuröri hinnangul on AKKS § 39 lg 3 p 7 rikkumisega tegemist üksnes siis, kui kohus ei ole enda mingit

otsustust üldse motiveerinud ning viitab selle kinnituseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr

3-1-1-97-98. Prokuröri arvates ei saa maakohtu kõnealuse otsuse puhul rääkida motiivide täielikust

puudumisest.

4.2 Prokuröri arvates ei ole ringkonnakohus lihtsalt nõustunud maakohtu kõnealuses otsuses esitatud

motiividega. Sellisel juhul pidanuks ringkonnakohus aga motiveerima, miks minetused maakohtu otsuses ei

olnud apellatsioonimenetluses kõrvaldatavad. Kokkuvõtvalt leitakse aga eriprotestis, et ringkonnakohtu

määruses ei ole tuvastatud selliseid kriminaalmenetluse õiguse rikkumisi, mis toonuks vältimatult kaasa

kohtuotsuse tühistamise Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 3-1-1-6-96 tähenduses.

5. Riigikohtu istungil toetas prokurör eriprotestis sisalduvat taotlust, kaitsja taotles selle rahuldamata jätmist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Tuleb nõustuda ringkonnakohtu vaidlustatud määruses märgituga, et Põlva Maakohtu 22. novembri

2002. a otsuse vormistamisel ei ole vähemalt mitte kõigi kuritegude osas täpselt järgitud KrMK § 274 p-des

2-4 sätestatud nõudeid. Maakohtu otsuse kirjeldav-motiveerivas osas on süüdistuse formulatsiooni esitamise

järgselt kõigepealt kirjeldatud kohtualuste ütlusi neile süüks arvatud kuritegude osas ning märgitud, milles

kohtualused end süüdi tunnistavad ja milles mitte. Mingit hinnangut ei ole kohus kohtuotsuse selles osas

nendele ütlustele andnud. Seejärel on kohus asunud kirjeldama kannatanute ja tunnistajate ütlusi. Ka nendele

ütlustele ei ole kohus hinnangut andnud. Edasiselt kirjeldatakse kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas

seda, milliseid asitõendeid või dokumente on kokku 87 kohtualustele süüksarvatud kuritegude puhul uuritud.

Järgmise sammuna on kohus kirjeldanud seda, et ta on uurinud ka nelja ütluste olustikuga seostamise

protokolli ning veel mõningaid tõendeid. Alles seejärel on kohus asunud tõendite hindamise juurde.

Kõnealuses maakohtu otsuses on tõendite hindamise tulemus vormistatud aga selliselt, et kohus on

kõigepealt loetlenud kuriteod, milles kohtualuste süü ei ole kohtu arvates tuvastatud. Kohtuotsuse

viimatinimetatud osa sisaldab kahtlemata ka tõendite hindamist. Seejärel on maakohtu otsusesse tõepoolest

kirja pandud järgmine lause, mida taunitakse ringkonnakohtu vaidlustatud määruses: "ülejäänud kuritegude

osas, millistes kohtualustele on süüdistus esitatud, leiab kohus nende süü tõendatud olevat." Üksnes sellise

lühikese lause pinnalt oleks tõepoolest võimatu aru saada sellest, millistes kuritegudes on kohtualused süüdi

tunnistatud. Kuid tegelikult järgneb kõnealusele lausele maakohtu otsuses ligikaudu kolm lehekülge tõendite

analüüsi ja - hindamist.

7. Eeltoodu pinnalt ja tuginedes kohtupraktikas väljakujunenud arusaamale - vt Riigikohtu lahend nr 3-1-1-

85-00 (RT III 2000, 23, 253) - on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et kuigi Põlva Maakohtu

22. novembri 2002. a otsuse puhul on alust KrMK § 274 p-dest 2-4 lähtuvateks etteheideteks, ei oleks õige

neid minetusi lugeda AKKS § 39 lg 3 p-s 7 nimetatud kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks.

8. Järgnevalt tuleks selgitada, kas KrMK § 274 p-des 2-4 sätestatu rikkumine võiks olla kriminaalmenetluse

seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 33 lg 2 ja § 39 lg 4 mõttes. Ehk teisiti öeldes - kas ringkonnakohus

oleks saanud kõnealust rikkumist ise kõrvaldada või mitte. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates oli

ringkonnakohtul selline võimalus olemas ja ringkonnakohus ei ole kõnealuse võimaluse puudumist ka mitte

põhjendanud. Kuigi põhimõtteliselt kehtivad kõigi kriminaalasjade menetlemisel samasugused universaalsed

reeglid, ei tähenda see seda, et ka tuvastatud menetlusõiguse rikkumise kõrvaldamise teed valides ei peaks

arvestama kriminaalasja eripära. Käesoleva kriminaalasja eripäraks on mahukus ja kohtualustele

süüksarvatud kuritegude suur hulk. Kooskõlas AKKS §-s 20 sätestatuga on kõnealuse vea parandamine

apellatsioonimenetluses tunduvalt väiksema töömahuga kui esimese astme kohtus, sest ringkonnakohus on

õigustatud üldjuhul toimima vaid apellatsiooni piirides.

9. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 65 lg-st 3 ja §-st 77 tuleb ringkonnakohtu

vaidlustatud määrus tühistada ja eriprotest rahuldada.

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Vaher