3-1-1-40-03 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-40-03

Määruse tegemise koht ja kuupäev

Tartus, 17. aprillil 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Vladimir "ivolupi süüdistusasi KrK § 2102 lg 2 p 4 ja § 207

lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Linnakohtu kohtunik Märt Tominga 14. veebruari

2003. a määrus, millega jäeti V. "ivolup KrK § 2102 lg 2 p 4

ja § 207 lg 1 järgi mõistetud karistusest vabastamata ja tema

karistus kergendamata

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. "ivolupi kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobsoni erikaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

18. märts 2003. a kirjalikus menetluses

Resolutsioon

1. Tallinna Linnakohtu kohtuniku 14. veebruari 2003. a

määrus Vladimir "ivolupi suhtes jätta muutmata,

erikaebus jätta rahuldamata.

2. Määrus jõustub 17. aprillil 2003. a ega ole

edasikaevatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et V. "ivolup tunnistati Tallinna Linnakohtu 12. detsembri

2001. a kohtuotsusega süüdi ja teda karistati KrK § 2102 lg 2 p 4 järgi vabadusekaotusega viis aastat

ning KrK § 207 lg 1 järgi vabadusekaotusega üks aasta. KrK § 40 lg 1 alusel loeti kergem karistus

kaetuks raskemaga ja tema lõplikuks karistuseks loeti viis aastat vabadusekaotust. Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. märtsi 2002. a kohtuotsusega jäeti linnakohtu otsus

V. "ivolupi karistuse osas muutmata.

Tallinna Prokuratuuri abiprokurör esitas KarSRS § 9 lg 2 alusel Tallinna Linnakohtule taotluse

V. "ivolupi karistusest vabastamata jätmise kohta.

2. Tallinna Linnakohus jättis 14. veebruari 2003. a määrusega V. "ivolupi karistusest vabastamata ja

karistuse kergendamata.

Kohus põhistas oma määrust järgmiselt. V. "ivolup tunnistati süüdi KrK § 2102 lg 2 p 4 järgi ja teda

karistati selle kuriteo eest sanktsiooni alammääras viieaastase vabadusekaotusega. V. "ivolupi tegu on

kuritegu ka 1. septembril 2002. a kehtima hakanud Karistusseadustiku järgi. See tegu on

kvalifitseeritav KarS § 184 lg 1 järgi, mille eest nähakse karistusena ette vangistus ühest kuni viie

aastani. Kohus tegi kindlaks, et V. "ivolup ei ole isik, kes tuleb karistuse kandmisest vabastada

KarSRS § 1 lg-s 1 toodud alustel. Samas ei näe KarSRS §-d 1 ja 3 ette enne Karistusseadustiku

kehtima hakkamist mõistetud karistuse kergendamist. Kuna V. "ivolupile mõistetud karistus jääb

KarS § 184 lg-s 1 ettenähtud sanktsiooni piiridesse, puudub alus tema karistuse kergendamiseks või

karistusest vabastamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

3. Tallinna Linnakohtu 14. veebruari 2003. a määruse peale esitas erikaebuse V. "ivolupi kaitsja Alla

Jakobson, kes palub selle tühistada ja teha uus määrus, millega mõista V. "ivolupile KarS § 184 lg 1

järgi kergem karistus, mis ei ületaks tema poolt ärakantud vabadusekaotuse tähtaega. Kaitsja palub

mõista ka liitkaristus absorbtsiooni- või kumulatsioonipõhimõtte alusel selliselt, et see ei ületaks

V. "ivolupi poolt ärakantud karistust.

Kaitsja põhistab erikaebust järgmiselt.

3.1 V. "ivolupile viieaastase vabadusekaotuse mõistmine on vastuolus Põhiseaduse § 23 lg 2 ja KarS

§ 5 lg 2 sätetega. KarS § 184 lg 1 sanktsioon (üks kuni viis aastat vangistust) näeb ette kergema

karistuse kui KrK § 2102 lg 2 p 4 sanktsioon (viis kuni kaheksa aastat vabadusekaotust). Seadusel,

mis kergendab karistust on KrK § 5 lg 2 kohaselt tagasiulatuv jõud. Kaitsja on nõus, et V. "ivolupi

karistus oli mõistmise ajal seaduslik ja põhjendatud. Seoses Karistusseadustiku jõustumisega tuleb

V. "ivolupi karistust kergendada ja viia see vastavusse KarS § 184 lg-s 1 sätestatud sanktsiooniga ja

kuriteo tehioludega.

3.2 Kaitsja viitab Riigikohtu Põhiseaduslikkuse järelevalve 28. oktoobri 2002. a otsusele nr 3-4-1-5-

02 ning leiab, et V. "ivolupi karistuse kergendamata jätmine riivab PS § 14 sätestatud põhiõigust

korraldusele ja menetlusele ning võrdse kohtlemise printsiipi PS § 12 mõttes.

3.3 Vaidlustatud määruses rõhutatud asjaolu, et KarSRS ei näe ette protseduuri eelkirjeldatud

asjaoludel karistuse kergendamiseks ja mõistetud karistusmäära KarS § 184 lg 1 sanktsiooniga

vastavusse viimiseks, ei takista kaitsja arvates PS § 23 lg 2 täitmist ega vabasta kohtuid vajadusest ja

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

4. Käesolevas kriminaalasjas on tõstatatud küsimus, kas lähtudes Põhiseaduse § 23 lg-st 2, §-dest 12

ja 14 ning KarS § 5 lg-st 2 tuleb seoses Karistusseadustiku jõustumisega vähendada karistust ka

nendel isikutel, kes kannavad vangistust Kriminaalkoodeksi sanktsiooni järgi, mis on võrreldes

Karistusseadustikuga rangem, kuid jääb Karistusseadustikus samasuguse teo eest ettenähtud karistuse

ülemmäära piiridesse. Karistusseadustiku rakendamise seadus ei näe ette võimalust vähendada

jõustunud kohtuotsustega Kriminaalkoodeksi järgi mõistetud karistusi Karistusseadustiku vastava

sanktsiooni võrdleva raskuse alusel.

5. Riigikohtu üldkogu asus 17. märtsi 2003. a otsuses S. Brusilovi süüdistusasjas (Riigikohtu

üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus nr 3-1-3-10-02 - RT III 2003, 10, 95, p 19-26) seisukohale, et

Põhiseaduse § 23 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise

ajale. Üldkogu leidis, et karistuse vähendamata jätmine nendel karistust kandvatel isikutel, kellele

Kriminaalkoodeksi järgi mõistetud vabadusekaotuse tähtaeg ületab Karistusseadustiku eriosa

vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse tähtaega, riivab Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses ja § 12

lg 1 esimeses lauses ettenähtud põhiõigusi nende koostoimes. Samas väljendas üldkogu seisukohta, et

ühiskonna õiglustunne ja kohtusüsteemi efektiivne toimimine on väärtused, millega võib õigustada

põhiõiguse piiramist (RT III 2003, 10, 95, p 19-28).

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et PS § 23 lg 2 teises lauses ja § 12 lg-s 1 sätestatud

põhiõigused on riivatud ka juhul, kui jäetakse vähendamata nende isikute karistus, kes kannavad

vangistust, mis jääb küll Karistusseadustikus samasuguse teo eest ettenähtud karistuse ülemmäära

piiridesse, kuid on mõistetud Karistusseadustikuga võrreldes rangema Kriminaalkoodeksi sanktsiooni

järgi.

7. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et mida vähem intensiivne on põhiõiguse riive, seda suuremal

määral tuleb võtta arvesse riivet õigustavaid väärtusi. Mida kaalukamat rolli mängivad konkreetse

juhtumi puhul põhiõiguse riivet õigustavad väärtused, seda enam põhjendatud võib olla põhiõiguse

taandumine nende ees.

8. Karistuste vähendamata jätmisel neil isikutel, kes kannavad karistust, mis on küll mõistetud

Karistusseadustikuga võrreldes rangema Kriminaalkoodeksi sanktsiooni järgi, kuid jääb siiski

Karistusseadustikus samasuguse teo eest ettenähtud karistuse ülemmäära piiridesse, on PS § 23 lg 2

teises lauses ja § 12 lg-s 1 sätestatud põhiõigusi riivatud märgatavalt väiksema intensiivsusega kui

nende isikute puhul, kellele Kriminaalkoodeksi järgi mõistetud vabadusekaotuse tähtaeg ületab

Karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse tähtaega. Esimesena nimetatud

isikutele Kriminaalkoodeksi järgi mõistetud karistused ei ole iseenesest vastuolus seadusandja poolt

Karistusseadustikus antud hinnanguga samasugusele teole vastavast õiglasest karistusest. Teisena

nimetatud isikute osas on aga olukord vastupidine. (Vt RT III 2003, 10, 95, p 33.) Siinjuures tuleb

kriminaalkolleegiumi arvates samuti arvestada asjaolu, et kohtunikul on karistuse mõistmisel

etteantud õiguslikes piirides alati teatud otsustamisvabadus, mistõttu erinevate kohtute poolt

erinevatele isikutele sarnaste tegude eest mõistetud karistused ei ole ega saagi olla täielikult

võrreldavad. Samuti ei ole nimetatud põhjusel võimalik väita, et isikule mõistetud karistuse "asukoht"

sanktsiooni alam- ja ülemmäära vahel väljendaks eksaktselt tema süü suurust, millest lähtudes tuleks

kergema karistusseaduse kehtestamisel tema karistust vähendada.

9 Analüüsides küsimust, kas kergema karistusseaduse tagasiulatuv kohaldamata jätmine kui

Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses ja § 12 lg 1 esimeses lauses ettenähtud põhiõiguste riive on nende

isikute osas, kes kannavad pikemaajalist vangistust kui Karistusseadustik samasuguse teo eest ette

näeb, Põhiseadusega kooskõlas, asus Riigikohtu üldkogu seisukohale, et silmas pidades

kohtusüsteemi efektiivse toimimise eesmärki, on selline abinõu sobiv ja vajalik. Seejuures märkis

üldkogu, et "juba lahendatud kohtuasjade uus läbivaatamine koormab kohtuid ja suurendab kohtunike

töökoormust, mis võib kaasa tuua kohtuasjade läbivaatamise aja pikenemise. Õigusharu reformi tõttu

tekib niigi uusi lahendamist vajavaid õigusprobleeme." (Vt RT III 2003, 10, 95, p 30-31.)

10. Riigikohtu Kriminaalkolleegium märgib, et erinevalt Kriminaalkoodeksi järgi mõistetud

vabaduskaotust kandvate isikute karistuste viimisest Karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis

sätestatud vangistuse ülemmäärani, tooks jõustunud kohtuotsustega Kriminaalkoodeksi järgi

mõistetud karistuste kergendamine Karistusseadustiku vastava sanktsiooni võrdleva raskuse alusel

praktiliselt kaasa kord juba aset leidnud kriminaalmenetluste osalise kordamise. Siinjuures juhib

kohtukolleegium tähelepanu asjaolule, et - eriti liitkaristuste puhul - ei ole võimalik määratleda

kindlaid printsiipe, millest lähtudes selline karistuste vähendamine aset peaks leidma. Sisuliselt tuleks

Kriminaalkoodeksi järgi mõistetud karistusi ümbervaataval kohtul uue sanktsiooni pinnalt läbida

uuesti üks kohtuotsuse tegemise etapp " karistuse mõistmine (KrMK § 274 lg 1 p 7). Seejuures peaks

kohus uuesti kaaluma karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning muid seaduses

nimetatud karistamise aluseid ja seega asendama varasema, jõustunud kohtuotsusega isiku süü

suurusele antud hinnangu omapoolse hinnanguga. Taoline lahendus kahjustaks erinevalt karistuste

sanktsiooni ülemmäärani viimisest oluliselt kohtuotsuse seadusjõudu ja õigusrahu kui demokraatlikes

riikides üldtunnustatud sotsiaalseid väärtusi. Samuti koormaks Kriminaalkoodeksi järgi mõistetud

karistuste kergendamine Karistusseadustiku vastava sanktsiooni võrdleva raskuse alusel kohtuid ja

tooks kaasa kohtuasjade läbivaatamise aja pikenemise sellises ulatuses, et oleks tõsiselt kahjustatud

kohtusüsteemi efektiivsus. Eeskätt võiks kirjeldatud juhul jääda täitmata Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 1. lõikega riigile pandud kohustus tagada isikute õigus

kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul.

11. Seisukohta, et karistusõiguse reformiga ei pea kaasnema jõustunud kohtuotsustega mõistetud

karistuste kergendamine uue karistusseaduse vastava sanktsiooni võrdleva raskuse alusel toetab

kaudselt ka ajalooline argument. 7. mail 1992. a vastuvõetud Eesti Vabariigi seaduse "Eesti NSV

kriminaalkoodeksi" uue redaktsiooni - Kriminaalkoodeksi kehtestamise kohta §-d 4 ja 5, nägid ette

mõistetud karistuste vastavusseviimise Kriminaalkoodeksi sanktsioonidega üksnes ärakandmata

karistusaja sanktsiooni piiridesse vähendamise või karistuse kandmisest vabastamise teel.

12. Eeltoodud põhjustel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Kriminaalkoodeksi järgi mõistetud

karistuste Karistusseadustiku vastava sanktsiooni võrdleva raskuse alusel kergendamata jätmine

riivab teatud määral küll karistust kandvate isikute PS § 23 lg 2 II lauses ja § 12 lg-s 1 sätestatud

põhiõigusi, kuid on samas sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu kohtusüsteemi efektiivsuse, õigusrahu ja

kohtuotsuste seadusjõu kui põhiseaduslike väärtuste tagamiseks. Järelikult vastab nimetatud

põhiõiguste riive Põhiseaduse § 11 lg-s 2 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele. Seetõttu ei ole

Karistusseadustiku rakendamise seadus osas, milles seadus ei võimalda vähendada

Karistusseadustiku vastava sanktsiooni võrdleva raskuse alusel jõustunud kohtuotsustega

Kriminaalkoodeksi järgi mõistetud karistusi, põhiseadusega vastuolus.

13. Seetõttu jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Linnakohtu

kohtuniku 14. veebruari 2003. a määruse muutmata ja V. "ivolupi kaitsja vandeadvokaat A. Jakobsoni

erikaebuse rahuldamata.

Lea Kivi, Jüri Ilvest, Hannes Kiris