3-3-1-17-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-17-03

Otsuse kuupäev

17. aprill 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Nikolai Mikolenko, Ljubov Mikolenko ja Oleg Mikolenko

kaebused 8. mai 2000. a käskkirjade nr 218 ja 217 ning 14. juuni

2000. a käskkirja nr 280 tühistamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 25. oktoobri

2002. a otsus haldusasjas nr 2-3/139/02 ja Tallinna Halduskohtu

16. novembri 2001. a otsus haldusasjas nr 3-356/2001

Menetluse alus Riigikohtus

Nikolai Mikolenko, Ljubov Mikolenko ja Oleg Mikolenko

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

20. märts 2003

Kohtuistungil osalenud isikud

Nikolai Mikolenko

RESOLUTSIOON

1. Jätta Nikolai Mikolenko, Ljubov Mikolenko ja Oleg Mikolenko kassatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Muuta Tallinna Halduskohtu 16. novembri 2001. a otsuse haldusasjas nr 3-356/2001 ja

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 25. oktoobri 2002. a otsuse haldusasjas nr 2-

3/139/02 motiive, asendades otsustes need motiivid, milles väidetakse perekonnapõhiõiguse riive

puudumist, Riigikohtu otsuse asjakohaste motiividega. Muus osas jätta halduskohtu ja

ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Siseministri 8. mai 2000. a käskkirjaga nr 218 keelduti Nikolai Mikolenkole elamisloa andmisest

Välismaalaste seaduse § 12 lg 4 p 7 ja § 12 lg 9 p 4 alusel. Käskkirja kohaselt on N. Mikolenko Vene

Föderatsiooni kodanik, kes teenis aastatel 1977-1994 kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes,

kust arvati erru 1994. aastal. Seega on tegemist VS § 12 lg 4 p-s 7 tähendatud välismaalasega.

Vastavalt VS § 12 lg 9 p-le 4 keeldutakse elamisloa andmisest ja pikendamisest, kui isik on saanud

rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal. N. Mikolenko on saanud Ameerika

Ühendriikide abiprogrammi raames elamispinna Vene Föderatsioonis.

2. Siseministri 8. mai 2000. a käskkirjaga nr 217 keelduti elamisloa andmisest Ljubov Mikolenkole ja

14. juuni 2000. a käskkirjaga nr 280 Oleg Mikolenkole. Keeldumise alusena viidati VS § 12 lg 4 p-

le 14 ja § 12 lg 9 p-le 4. Nende käskkirjade kohaselt on L. Mikolenko Vene Föderatsiooni kodanik.

Tema ja O. Mikolenko on N. Mikolenko perekonnaliikmed ning nad on saanud Ameerika

Ühendriikide abiprogrammi raames elamispinna Vene Föderatsioonis.

3. N. Mikolenko, L. Mikolenko ja O. Mikolenko esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, milles

palusid tühistada siseministri käskkirjad nr 217, 218 ja 280 ning teha siseministrile ettekirjutus

vaadata uuesti läbi kaebajate taotlused ja teha uued otsused.

Tallinna Halduskohus jättis 16. novembri 2001. a otsusega haldusasjas nr 3-356/2001 kaebused

rahuldamata.

4. N. Mikolenko, L. Mikolenko ja O. Mikolenko apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu

otsus ja teha uus otsus, millega anda neile tähtajaline elamisluba VS § 12 lg 5 alusel.

5. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) Siseminister on käskkirjades viidanud ebaõigele pädevusnormile - Vabariigi Valitsuse

23. novembri 1999. a määrusega nr 362 kinnitatud korra p-le 23, mis reguleerib elamisloa andmist.

Tulnuks viidata elamislubade pikendamist reguleerivale korra punktile 74. Viide ebaõigele

pädevusnormile ei anna aga alust käskkirjade tühistamiseks, sest kaebuse esitajad on isikud, kelle

elamislubade pikendamise otsustamise õigus on siseministril.

2) N. Mikolenko ja tema perekonnaliikmed pole isikud, kellele elamisloa andmist reguleerib

Kokkulepe ja kellele elamisloa andmisest keeldumise saab 26. juulil 1994 sõlmitud "Eesti Vabariigi

ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride

sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" (Kokkulepe) art 2 p 1 kohaselt

otsustada üksnes Vabariigi Valitsus. N. Mikolenko polnud erru arvatud ega saanud pensioni enne

26. juulit 1994, mil sõlmiti Kokkulepe. Tõenditest nähtub, et N. Mikolenko on sõjaväeosa komandöri

15. augusti 1994 käskkirja alusel arvatud välja sõjaväeosa isikkoosseisust alates 18. oktoobrist 1994.

Aluseks sellele käskkirjale oli 4. augusti 1994 käskkiri N. Mikolenko reservi arvamise kohta

tervisliku seisundi tõttu (lk 126). Pensionitunnistusest (lk 34) nähtub, et N. Mikolenkole on määratud

pension alates 19. oktoobrist 1994. Eelnimetatud dokumendid kinnitavad, et kuigi N. Mikolenko võis

oma tervisliku seisundi poolest olla sobimatu jätkama sõjaväeteenistust juulis 1994, võeti otsus tema

teenistusest vabastamise kohta vastu augustis 1994 ja ta arvati välja väeosa isikkoosseisust alates

18. oktoobrist 1994. Väeosa isikkoosseisust välja arvamise aeg ja 21. augustil 1994 välja antud

pensionitunnistusel näidatud pensioni määramise aeg on loogilises ajalises järgnevuses ja seetõttu ei

ole usaldusväärne 2001 aastal väljastatud pensionitunnistuse dublikaadil näidatud pensioni

määramise aeg - 20. juuli 1994.

3) Haldusasja materjalidega on tõendatud, et N. Mikolenko sai USA abiprogrammi alusel Vene

Föderatsioonis (Sankt-Peterburgis) korteri. Korteri saamist abiprogrammi kaudu ja VS § 12 lg 9 p 4

kohaldamise õigsust ei välista see, et N. Mikolenko tasus isiklikest vahenditest korteri eest 2540 USA

dollarit lisaks sertifikaadiga tasutud 25 000 USA dollarile. Esitatud dokumentidest nähtuvalt tuli

taotlejal tasuda osa korteri maksumusest isiklikest vahenditest, kui ta soovis suuremat korterit, kui

ette nägi vastav norm. Omandiõiguse üleandmise kokkulepe, mis vastavalt kaasosaluse

kavatsusteprotokollile tuli sõlmida peale ehitaja poolt eluruumiüksuse ehituse lõpetamist, oli üksnes

õiguslikuks abivahendiks, mille kaudu realiseeriti abiprogrammi alusel antud toetus korteri

soetamiseks. Samuti ei oma VS § 12 lg 9 p 4 kohaldamisel tähtsust see, kas isik kasutab korterit

elamiseks või mitte. Oluline on eluruumi saamine rahvusvahelise abiprogrammi raames.

4) Siseminister on käskkirja nr 217 motiveerinud sellega, et L. Mikolenko on Vene Föderatsiooni

kodanik, tema abikaasa N. Mikolenko teenis aastail 1977-1994 kaadrisõjaväelasena välisriigi

relvajõududes ning arvati sealt 1994 reservi. Seega on L. Mikolenko VS § 12 lg 4 p-s 7 nimetatud

välismaalase abikaasa. Perekond Mikolenko on USA abiprogrammi raames saanud elamispinna Vene

Föderatsioonis. Elamisloa pikendamisest keeldumise õigusliku alusena on viidatud VS § 12 lg 4 p-

le 14 ja § 12 lg 9 p-le 4. Käskkirjast nr 280 nähtub, et O. Mikolenko isa on Vene Föderatsiooni

kodanik, kes teenis aastail 1977-1994 kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ning arvati sealt

1994. a reservi. Seega on O. Mikolenko VS § 12 lg 4 p 7 näidatud välismaalase alaealine laps.

5) Perekond Mikolenko on USA abiprogrammi raames saanud elamispinna VF-s. Sõjaväelaste

perekonnaliikmed osalesid abiprogrammis taotluse esitanud sõjaväelase kaudu. L. Mikolenko puhul

tuleb kindlaks teha, kas ta on abiprogrammi kaudu saanud välismaal elamispinna. Sankt-Peterburgis

korteri omandamise ajal kehtinud nii Eesti kui ka Vene Föderatsiooni seaduste järgi oli abielu kestel

soetatud vara abikaasade ühisomand. Seega vastab tõele siseministri käskkirjas nr 218 märgitud

asjaolu, et L. Mikolenko on saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal.

6) Kuna O. Mikolenko on alaealine laps ja tema vanemad on saanud elamispinna rahvusvahelise

abiprogrammi kaudu, siis on O. Mikolenkole elamisloa andmisest keeldumine põhjendatud samal

alusel vanematega. Kuna vanematele elamisloa andmisel välistab seadus haldusorgani diskretsiooni,

siis pole diskretsiooni ka alaealisele lapsele elamisloa andmise küsimuse lahendamisel, sest

välismaalaste seaduse kohaselt tuleb alaealisele lapsele elamisloa andmise küsimus otsustada samadel

alustel kui vanematele.

7) Põhjendatud pole apellantide väide, et elamisloa pikendamisest keeldumisega on rikutud nende

õiguspärast ootust, sest 1. oktoobrini 1999 kehtinud VS § 12 lg 4 p 7 redaktsioon ei käsitlenud

elamisloa andmisest keeldumist kaadrisõjaväelase perekonnaliikmele, kes polnud saabunud Eestisse

seoses abikaasa sõjaväeteenistusega. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi

5. märtsi 2001. a lahendis nr 3-4-1-2-01 on leitud, et välismaalane, kes saab tähtajalise elamisloa,

teab, et tema õigus riigis viibida on piiratud elamisloa tähtajaga ning seetõttu ei teki õiguspärast

ootust loa pikendamisele. Õige pole apellantide väide, et L. Mikolenko ja O. Mikolenko pole Eestisse

saabunud seoses sõjaväelase lähetamisega teenistusse. L. Mikolenko saabus Eestisse koos abikaasa

N. Mikolenkoga, kes vastavalt elamisloa taotluse ankeedis esitatud andmetele suunati siia teenistust

jätkama. O. Mikolenko on sündinud Eestis N. Mikolenko sõjaväeteenistuse ajal. Seega ei muutnud

Välismaalaste seaduse uue redaktsiooni kehtestamine L. Mikolenko ja O. Mikolenko seisundit

sõjaväelase perekonnaliikmena halvemaks võrreldes eelmise redaktsiooniga.

8) Välismaalaste seaduses erinevatele isikute gruppidele elamisloa andmise erinevate aluste

kehtestamine pole diskrimineerimine ega võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine. Rahvusvahelise

õiguse järgi on riigil õigus otsustada välismaalase riigis viibimise üle. Põhiseaduse § 12 ei välista

tulenevalt riigi välispoliitilistest eesmärkidest erinevate riikide kodanikele sõltuvalt nende

kodakondsusest erinevate aluste kehtestamist elamisloa taotluste lahendamiseks.

9) Välismaalaste seaduse § 12 lg 9 p 4 ei näe haldusorganile ette diskretsiooni kohaldamist.

Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt peaks seadus võimaldama täitevvõimule haldusakti andmisel

kaalutlusõiguse. Kuid haldusakti andmisel on kaalutlusõiguseks vajadust, kui on vaja kaaluda isiku

õiguste riive tõsidust ja haldusaktiga taotletava avaliku huvi olulisust. Kui seaduses ettenähtud sisuga

haldusakti andmisega ei kaasne isiku õiguste riivet, siis ei saa ka seadus, mis ei näe ette

kaalutlusõigust ja kirjutab ette kindla sisuga haldusakti andmise, rikkuda isiku õigusi.

10) Haldusasja materjalidest ei nähtu, et elamisloa andmata jätmine riivab kaebajate põhiseaduslikke

õigusi. VS § 12 lg 9 p 4 näeb ette nendele isikutele tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamist

keeldumise, kes on varem juba oma aktiivse tegevusega (Eestist lahkumiseks toetuse taotlemisega,

kinnitusega lahkuda Eestist elamispinna saamisel, abiprogrammide vahendusel välismaal elamispinna

hankimisega) väljendanud soovi ja valmisolekut Eestist lahkuda ja oma elukorraldust selles osas

muuta. Seega ei saa Eestist lahkumise vajaduse saabumine olla nende isikute jaoks üllatuseks. Kui

isik on Eestist lahkumist eeldava enda poolt taotletud hüve (toetuse või elamispinna välismaal)

saanud, siis ei ole ainuüksi asjaolu, et ta hiljem ümber mõtleb ning Eestist ei soovi lahkuda,

põhjuseks, et käsitada tema elamisloa taotluse ilma erandi tegemise võimaluseta rahuldamata jätmist

sätestavat normi põhiseadusevastasena. N. Mikolenko osales abiprogrammis vabatahtlikult ja

teadlikult ning talle olid arusaadavad selle tagajärjed, kuna elamispinna saamise tingimuseks oli tema

Eestis asuva elamispinna mahajätmine tema ja ta perekonna poolt.

11) Kuna vaidlustatud käskkirjade andmise üheks aluseks oli VS § 12 lg 9 p 4, mis ei näe ette selles

punktis nimetatud asjaolude esinemise korral võimalust erandina elamisloa pikendamiseks, siis ei

olnud vastustaja kohustatud nendes käskkirjades esitama muid põhjusi, miks kaebajate elamislubade

pikendamisest keelduti.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. N. Mikolenko, L. Mikolenko ja O. Mikolenko esitasid kassatsioonkaebuse, milles palusid

tühistada ringkonnakohtu otsus. Kassaatorid väidavad:

1. Ringkonnakohus rikkus nende õigust osa võtta kohtuistungil oma asja arutamisest. N. Mikolenko

pöördus 9. oktoobril 2002 ringkonnakohtusse kirjaliku avaldusega, milles palus lükata asja arutamine

seoses tema haigusega edasi.

2. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et kuigi siseminister viitas vaidlustatud käskkirjades

ebaõigele pädevusnormile, pole alust käskkirjade tühistamiseks.

3. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et kassaatorid pole Kokkuleppe subjektid. N. Mikolenko

arvati Vene Föderatsiooni relvajõududest reservi 4. augustil 1994 ja pensionitunnistus anti talle

21. augustil 1994. Kokkulepe puudutab kõiki Vene Föderatsiooni sõjaväepensionäre Eesti Vabariigi

territooriumil. N. Mikolenko on kantud augustist kuni detsembrini 1994 arvele võetud

sõjaväepensionäride täiendavasse nimekirja. Kokkuleppe artikli 2 punkti 3 kohaselt täpsustab Vene

pool kokkuleppes nimetatud nimekirja iga järgneva aasta 1. jaanuariks.

4. USA abiprogrammi raames korteri saamine oli humanitaarset laadi abi. Korteri tegelik maksumus

oli 27 540 USD, millest 2540 USD maksis N. Mikolenko oma vahenditest. N. Mikolenko õigus osta

korter Sankt-Peterburgis tulenes tollal kehtinud Vene Föderatsiooni seadusest, mille järgi kümme või

rohkem aastat teeninud sõjaväelasi ei saanud teenistusest vabastada tervisliku seisundi tõttu, andmata

neile kehtestatud normide järgi eluruumi.

5. Välismaalaste seaduse 12 lg 9 p 4 kehtestamise eesmärk on sundida selles sättes nimetatud isikuid

täitma Eestist lahkumise kohustust. Kuna kassaatorid pole endale võtnud kohustusi Eesti riigi ees ja

lahkumist reguleerib Vene Föderatsiooni ja Ameerika Ühendriikide vaheline leping, siis tuleb

küsimust arutada rahvusvahelise õiguse seisukohalt, arvestades riikide siseasjadesse mittesekkumise

printsiipi.

6. Eesti riik aktsepteeris N. Mikolenko seisundit kokkuleppejärgse sõjaväepensionärina, andes talle

erandina vastavalt VS § 12 lg-le 5 elamisloa ja pikendades kaks korda selle kehtivust ning makstes

alates 1994. aastast talle Vene Föderatsiooni vahendaja kaudu pensioni.

7. Ebaõige on kohtu arvamus, et kassaatorid viibivad Eestis ebaseaduslikult ja nende suhtes pole

rikutud Põhiseaduse § 34. Vastavalt VS § 9 lg-le 11 on sellise välismaalase, kes on kehtestatud korras

taotlenud elamisloa pikendamist, Eestis viibimine seaduslik kuni tema taotluse suhtes otsuse

tegemiseni. Kuni kohtuotsuse jõustumiseni loetakse kassaatorid seaduslikult Eestis viibivaks.

8. Välismaalaste seaduse § 12 lg 9 p 4, mille alusel keelduti elamisloa pikendamist, ei anna

diskretsiooniõigust. Vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega on see, et aastatel 2000 kuni 2001 anti

või pikendati elamislube sõjaväelastele, kes olid osalenud nimetatud abiprogrammis.

9. Käskkirjad on motiveerimata ja vigased diskretsiooniõiguse teostamata jätmise tõttu. Arvestatud

pole Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13. septembri 2000. a soovitust kauaaegsete

sisserändajate kohta, mis lubab kauaaegse sisserändaja saata riigist välja ainult siis, kui viimane

kujutab ohtu riigi julgeolekule.

10. Välismaalaste seaduse § 12 lg 9 p 4 on põhiseadusevastane, kuna ei võimalda selle rakendajale

diskretsiooniõigust, omab tagasiulatuvat jõudu ja rikub võrdse kohtlemise põhimõtet, sest paljud

abiprogrammi kaudu korteri saanud isikud said elamisloa. See säte on vastuolus ka ÜRO põhikirja

artikli 2 p-ga 7 ja OSCE 1975. a lõppaktiga.

7. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab siseministri esindaja, et kassatsioonkaebus on

põhjendamatu.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

8. Kassaatorid väidavad, et ringkonnakohus rikkus nende õigust osa võtta kohtuistungil nende asja

arutamisest. N. Mikolenko pöördus 9. oktoobril 2002 ringkonnakohtusse kirjaliku avaldusega, milles

palus lükata asja arutamine seoses tema haigusega edasi.

Kolleegium ei nõustu selle väitega.

9. Ringkonnakohtu istung pidi toimuma 9. aprillil 2002. 5. aprillil palus N. Mikolenko kohtuistungi

edasi lükata tervislikel põhjustel. Ringkonnakohtu 9. aprilli 2002. a istungi protokollist nähtub, et

N. Mikolenko, L. Mikolenko ja O. Mikolenko kohtuistungil ei osalenud. Ringkonnakohus määras

istungi toimumise ajaks 27. juuni 2002. 26. juunil esitas N. Mikolenko uue samasisulise avalduse,

millele lisas arstitõendi migratsiooniametile esitamiseks. Tõendil oli märgitud, et see kehtib

15. juulini 2002. Ringkonnakohtu 27. juuni istungi protokollist nähtub, et N. Mikolenko,

L. Mikolenko ja O. Mikolenko ei olnud kohtuistungil. Ringkonnakohus lükkas kohtuistungi edasi.

Uus istung määrati 10. oktoobriks 2002. Kohtutoimikus olevatest kohtukutsetest nähtuvalt said

N. Mikolenko, L. Mikolenko ja O. Mikolenko kutse kätte 20. juulil 2002. N. Mikolenko esitas

9. oktoobril kohtule järjekordse taotluse lükata istung tervislikel põhjustel edasi. Arstitõendit

avaldusele ei lisatud. 10. oktoobri kohtuistungi protokollist nähtub, et N. Mikolenko, L. Mikolenko ja

O. Mikolenko kohtuistungil ei viibinud. Kohus jättis N. Mikolenko taotluse rahuldamata ja arutas

asja ilma apellantide osavõtuta.

Ringkonnakohus võinuks HKMS § 40 lg 3 järgi jätta kaebuse oma määrusega läbi vaatamata, sest

apellant ei ilmunud kohtuistungile.

II

10. Käesolev asi on paljuski analoogiline Riigikohtu halduskolleegiumi 13. veebruari 2003. a istungil

läbi vaadatud haldusasjaga nr 3-3-1-11-03, milles tehtud otsuse kolleegium tegi teatavaks 17. märtsil

2003.

Nii käesolevas asjas kui ka asjas nr 3-3-1-11-03 on vaieldud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni

poolt 26. juulil 1994 sõlmitud "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Lepingu Vene

Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende sealviibimise

tingimustest" (Leping) ja "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppe Vene

Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi

territooriumil" (Kokkulepe) ning Välismaalaste seaduse § 12 lg 9 p 4 kohaldamise üle. Mõlemas

asjas on vaidluse objekte kaks. Esiteks, millistel tingimustel on Vene Föderatsiooni relvajõududes

teeninud kaadrisõjaväelased ja nende perekonnaliikmed elamisloa pikendamisel Kokkuleppe

subjektiks. Teiseks, kas kaebajate elamisloa pikendamise taotluse võis jätta rahuldamata VS § 12 lg 9

p 4 alusel, mis erandi tegemise võimalust andmata keelab pikendada elamisluba isikule, kes sai

rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal. Asjade analoogilisuse tõttu peab

kolleegium käesolevas otsuses võimalikuks viidata asjas nr 3-3-1-11-03 tehtud otsuses

materiaalõiguse kohaldamisel võetud seisukohtadele, kordamata pikemalt viimatinimetatud otsuses

esitatud põhjenduste käiku.

11. Kolleegium asus haldusasjas nr 3-3-1-11-03 seisukohale, et Kokkuleppe subjektiks ei ole isikud,

kes Eestis olid kaadrisõjaväelasena Vene Föderatsiooni relvajõudude tegevteenistuses 26. juulil 1994,

üldjuhul samuti selliste isikute perekonnaliikmed. Kokkuleppe subjektiks on endise NSVL ja Vene

Föderatsiooni relvajõududes kaadrisõjaväelasena teeninud isikud, kes olid arvatud erru ja said Vene

Föderatsiooni vahendite arvelt pensioni või toetust enne 26. juulit 1994, samuti nende

perekonnaliikmed.

12. Ringkonnakohus on tuvastanud, et N. Mikolenko polnud arvatud erru ega saanud Vene

Föderatsioonilt sõjaväepensioni enne 26. juulit 1994 (vt käesoleva otsuse punkt 5 alapunkt 2). Seega

ei saa N. Mikolenkot käsitleda Kokkuleppe subjektina. Kokkuleppe subjektid polnud ka tema

abikaasa ja poeg.

Kuna N. Mikolenko pole käsitatav Kokkuleppe subjektina, siis ei pidanud tema ja tema

perekonnaliikmete elamisloa pikendamise küsimust otsustama Vabariigi Valitsus. Korra punkti 74

järgi pidi elamisloa pikendamise küsimuse otsustama siseminister.

13. Kassaatorid väidavad, et siseminister rajas vaidlustatud käskkirjad ebaõigesti Vabariigi Valitsuse

23. novembri 1999. a määrusega nr 362 kinnitatud korra punktile 23.

Ringkonnakohus leidis, et minister on viidanud nimetatud korra punkti 74 (reguleerib elamisloa

pikendamist) asemel korra punktile 23 (reguleerib elamisloa andmist), kuid see ei anna alust

vaidlustatud käskkirja tühistamiseks, sest korra mõlemad sätted annavad elamisloa üle otsustamise

siseministri pädevusse. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga.

14. Ringkonnakohus ja halduskohus leidsid, et N. Mikolenko, L. Mikolenko ja O. Mikolenko

elamislubade pikendamisest keeldumise puhul pole perekonnapõhiõiguse riivet ehk sekkumist

nimetatud põhiõigusesse.

Kassaatorid ringkonnakohtu seda seisukohta ei vaidlusta. Nende põhitähelepanu on suunatud sellele,

kas N. Mikolenko on Kokkuleppe subjekt ja kas kassaatorite suhtes on kohaldatav VS § 12 lg 9 p 4,

samuti selle sätte väidetavale põhiseadusevastasusele. Kolleegium on aga seisukohal, et kaebusega

püütakse kaitsta perekonnapõhiõigust, ja peab seetõttu vajalikuks peatuda ka sellesse põhiõigusse

sekkumise lubatavusel käesolevas asjas.

Ka haldusasjades nr 3-3-1-11-03 ja 3-3-1-10-03 olid ringkonnakohus ja halduskohus seisukohal, et

elamisloa pikendamisest keeldumine ei riiva õigust perekonnaelule. Nendes asjades leidis Riigikohtu

halduskolleegium, et nimetatud põhiõigust on siiski riivatud, ja asus seejärel tuvastama, kas

põhiõigusesse sekkumisel seda õigust ka rikuti. Nendes asjades jõudis kolleegium lõppjäreldusele, et

elamisloa pikendamisest keeldumisel perekonnapõhiõigust ei rikutud.

Ka käesolevas asjas on kolleegium seisukohal, et tegemist on perekonnapõhiõiguse riivega.

N. Mikolenko, L. Mikolenko ja O. Mikolenko õigust perekonnaelule pole aga rikutud. Vene

Föderatsiooni kodanikest N. Mikolenko ja L. Mikolenko on USA abiprogrammi kaudu soetanud

endale korteri Sankt-Peterburgis eesmärgiga asuda elama sellesse korterisse. Kolleegiumi istungil

kinnitas N. Mikolenko, et see korter on ka käesoleval ajal nende omandis.

15. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et USA abiprogrammi raames korteri saamine oli humanitaarset

laadi abi. Korteri tegelik maksumus oli 27 540 USD, millest 2540 USD maksis N. Mikolenko ise.

N. Mikolenko õigus osta korter Sankt-Peterburgis tulenes tollal kehtinud Vene Föderatsiooni

seadusest, mille järgi kümme või rohkem aastat teeninud sõjaväelasi ei saanud teenistusest vabastada

tervisliku seisundi tõttu, andmata neile kehtestatud normide järgi eluruumi.

Kolleegiumi arvates väidavad kassaatorid sellega, et VS § 12 lg 9 p 4 pole nende suhtes kohaldatav.

Probleemi ees, kas VS § 12 lg 9 p 4 on kohaldatav isiku suhtes, kes tasus korteri hinnast osa oma

enese vahendite arvelt, seisis kolleegium ka haldusasjas nr 3-3-1-11-03, milles otsus tehti 17. märtsil

2003. Nimetatud asjas asus kolleegium seisukohale, et VS § 12 lg 9 p 4 küll eeldab, et isik ei ole ise

oma vahendite arvelt soetanud välismaal elamispinda. Oluline on, et isik saanuks elamispinna

välismaal rahvusvahelise abiprogrammi kaudu. Selle sätte kohaldamist ei sea seadus sõltuvusse

sellest, et korter peab olema saadud täies ulatuses tasuta (17. märtsi 2003. a otsuse punktid 25 ja 26).

Analoogiline on olukord ka käesolevas asjas. Hoolimata sellest, et N. Mikolenko tasus osa

abiprogrammi kaudu saadud korterist oma vahenditest, on kolleegium seisukohal, et talle laieneb VS

§ 12 lg 9 p 4. Kolleegium juhib siin tähelepanu ka ringkonnakohtu järeldusele, et esitatud

dokumentidest nähtuvalt tuli taotlejal tasuda osa korteri maksumusest isiklikest vahenditest, kui ta

soovis suuremat korterit, kui vastav norm ette nägi (käesoleva otsuse punkt 5 alapunkt 3).

Kassaatorite väide, et teenistusest vabastamise ajal kehtinud Vene Föderatsiooni seaduse järgi ei

saanud teda teenistusest vabastada talle eluruumi andmata, ei oma Eesti seaduse kohaldamisel

õiguslikku tähtsust. Samasugusele seisukohale asus kolleegium ka 18. märtsi 2003. aastal haldusasjas

nr 3-3-1-12-03 tehtud otsuse punktis 15.

16. Kassaatorid väidavad, et nad ei ole võtnud kohustusi Eesti riigi ees, et Eestist lahkumist

reguleerib Vene Föderatsiooni ja Ameerika Ühendriikide vaheline leping.

Tõsi on, et Eesti riik polnud abiprogrammi pooleks. See asjaolu ei saa aga kolleegiumi arvates

välistada Eesti riigi õigust kehtestada VS § 12 lg 9 p 4 ja kohaldada seda sätet. Asjades nr 3-3-1-11-

03 ja nr 3-3-1-10-03 leidis kolleegium, et VS § 12 lg 9 p 4 kehtestamise eesmärk oli legitiimne (vt

nimetatud otsuste punktid 46 ja 44).

17. Kassaatorid väidavad, et Eesti riik aktsepteeris N. Mikolenko seisundit kokkuleppejärgse

sõjaväepensionärina, andes talle erandina vastavalt VS § 12 lg-le 5 elamisloa ja pikendades kaks

korda selle kehtivust ning makstes alates 1994. aastast talle Vene Föderatsiooni vahendaja kaudu

pensioni.

Kolleegiumi arvates ei saa sellest, et N. Mikolenkole anti elamisluba ja pikendati seda VS § 12 lg 5

alusel, teha järeldust, et teda on aktsepteeritud Kokkuleppe subjektina. Välismaalaste seaduse see säte

annab võimaluse anda välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasele erandkorras elamisloa.

Välismaalaste seaduse § 12 lg 5 pole kohaldatav Kokkuleppe subjektidele, sest nende elamisloa

küsimus tuleb otsustada Kokkuleppe alusel. Seisukohale, et Kokkuleppe subjektidele ei laiene VS

§ 12 lg 5, asus kolleegium ka 24. oktoober 2002. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-43-02.

Ka Vene Föderatsiooni vahendite arvelt pensioni maksmise fakti alusel ei saa isikut lugeda

Kokkuleppe subjektiks. Kokkuleppe subjektsuse tingimuseks on, et isik oli erru arvatud ja sai

pensioni enne 26. juulit 1994 ega pidanud vastavalt Lepingule Eestist lahkuma.

Asjas nr 3-3-1-11-03 analüüsis kolleegium ka Eesti riigi tegevust, leides, et 1995. aastal

abiprogrammis osalenutele elamisloa pikendamisest keeldumine aastal 2001 on toimunud mõistliku

aja jooksul, sest programmis osalenud isikute nimekirjad sai Eesti riik aastal 2001 ning seadus ei

andnud võimalust elamisluba ennetähtaegselt lõpetada isegi juhul, kui need andmed oleksid teatavaks

saanud elamisloa kehtivuse ajal (otsuse punkt 53).

18. Kassaatorid ei nõustu halduskohtu arvamusega, et nad viibivad Eestis ebaseaduslikult ja nende

suhtes pole rikutud Põhiseaduse § 34. Vastavalt VS § 9 lg-le 11 on sellise välismaalase, kes on

kehtestatud korras taotlenud elamisloa pikendamist, Eestis viibimine seaduslik kuni tema taotluse

suhtes otsuse tegemiseni. Kuni kohtuotsuse jõustumiseni loetakse kassaatorid seaduslikult Eestis

viibivaks.

Ringkonnakohtus pole nad halduskohtu seda seisukohta vaidlustanud. Hoolimata sellest peab

kolleegium vajalikuks märkida järgmist. Iseenesest õige on kassaatorite väide, milles nad ei nõustu

halduskohtuga selles, et nad viibivad Eestis seadusliku aluseta. Välismaalaste seaduse § 9 lg 11

sätestab, et välismaalase, kes on taotlenud elamisloa kehtivusajal Vabariigi Valitsuse kehtestatud

korras elamisloa pikendamist või alalist elamisluba, viibimine Eestis on seaduslik kuni tema taotluse

suhtes otsuse tegemiseni. Kolleegium tõlgendab seda sätet nii, et sellise välismaalase Eestis viibimist

tuleb lugeda seaduslikuks kuni tema elamisloa taotlus on saanud lõpliku lahenduse. Küll aga nõustub

kolleegium halduskohtuga selles, et rikutud ei ole Põhiseaduse §-st 34 tulenevat kassaatorite õigust

liikuda ja valida elukohta Eestis.

19. Kassaatorid heidavad VS § 12 lg 9 p-le 4 ette tagasiulatuvat jõudu ja diskretsiooniõiguse

mittevõimaldamist ning siseministrile diskretsiooniõiguse mitteteostamist elamislubade pikendamata

jätmisel ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Järgnevalt käsitleb kolleegium neid väiteid.

20. Asjas nr 3-3-1-11-03 leidis kolleegium, et seadusandja on omistanud VS § 12 lg 9 p-le 4

tagasiulatuva mõju (ebaehtsa tagasiulatuva jõu), mis iseenesest pole põhiseadusevastane.

Tagasiulatuva jõu võib anda ka koormavale seadusesättele, kui selleks on põhjendatud vajadus ja

sellega ei kahjustata ebaproportsionaalselt isiku õiguspärast ootust. Üldjuhul tõepoolest ei tohi

usalduse kaitse seisukohalt anda isikule negatiivseid tagajärgi toovale seadusele tagasiulatuvat mõju.

Nimetatud asjas ei lugenud kolleegium VS § 12 lg 9 p 4 põhiseadusevastaseks. Samale seisukohale

asus kolleegium ka 17. märtsil 2003. a haldusasjas nr 3-3-1-10-03 tehtud otsuses.

Kolleegiumi arvates tuleb arvestada VS § 12 lg 9 p 4 reguleerimisala eripära. Välismaalaste seaduse

§ 12 lg 9 p 4 näeb ette nendele isikutele tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamist keeldumise,

kes varem oma aktiivse tegevusega - Eestist lahkumiseks toetuse taotlemine, kinnitus lahkuda Eestist

elamispinna saamisel, abiprogrammide vahendusel välismaal elamispinna hankimine - on

väljendanud soovi ja valmisolekut Eestist lahkuda ning muuta oma elukorraldust. Nimetatud

abiprogrammi kaudu korteri saanud isikud võtsid ise endale vabatahtlikult kohustuse jätta maha

senine korter (kodu) ning lahkuda Eestist ja edaspidi viibida Eestis välismaalasena üldistel alustel.

Seega ei saa 1999. aastal Välismaalaste seaduses sätestatud regulatsioon, mis lõppkokkuvõttes

võimaldab sellistel isikutel Eestis viibida vaid viisa alusel, olla isikule üllatuslik. Usalduse kaitse

seisukohalt pole kolleegiumi arvates see regulatsioon põhiseadusevastane. Kui isik on Eestist

lahkumist eeldava enda taotletud hüve saanud, siis ei ole ainuüksi asjaolu, et ta hiljem ümber mõtleb

ega soovi enam Eestist lahkuda põhjuseks, et käsitada tema hiljem esitatud elamisloa taotluse ilma

erandi tegemise võimaluseta rahuldamata jätmist sätestavat normi põhiseadusevastasena.

Ringkonnakohus on leidnud, et N. Mikolenko osales abiprogrammis vabatahtlikult ja teadlikult ning

talle olid arusaadavad selle tagajärjed, kuna elamispinna saamise tingimuseks oli tema Eestis asuva

elamispinna mahajätmine tema ja ta perekonna poolt. Seega ei saa Eestist lahkumise nõue olla

üllatuslik.

21. Asjas nr 3-3-1-11-03 leidis kolleegium, et täitevvõimule kaalutlusõiguse seadusega mitteandmine

iseenesest ei muuda seadust põhiseadusevastaseks. Ka regulatsioon, mis ei võimalda kaalutlusõigust,

võib anda proportsionaalse tulemuse (punkt 43). Nimetatud asjas kontrollis kolleegium VS § 12 lg 9

p 4 proportsionaalsust läbi sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukuse ning jõudis lõppkokkuvõttes

järeldusele, et selle sätte kohaldamine andis asjas proportsionaalse tulemuse (punktid 47-54).

Pikemalt põhjendas kolleegium abinõu mõõdukust. Abinõu mõõdukuse kontrollimisel haldusasjas

nr 3-3-1-11-03 asus kolleegium järgmistele seisukohtadele. Abiprogrammi raames korteri saamine

tähendas, et isik on arvestanud asjaoluga, et korter eraldatakse talle sinna elama asumiseks, korteri

saamine tingib Eestis asuva elamispinna mahajätmise, lahkumise Eestist ja võimaluse pöörduda

Eestisse vaid välismaalasena viisa alusel. Abiprogrammis osalemisega on isik Eestist lahkumisel

kindlustanud oma perekonna vajalikus suuruses elamispinnaga teises riigis. Abiprogrammis

osalemise ja selliste kohustuste võtmise ja õiguste omandamisega lõi isik tiheda sideme oma

kodakondsusjärgse riigiga. Kui isik on Eestist lahkumist eeldava enda taotletud hüve - korteri -

saanud, siis ei ole ainuüksi asjaolu, et ta hiljem ümber mõtleb ega soovi enam Eestist lahkuda,

põhjuseks, et käsitleda tema hiljem esitatud elamisloa taotluse ilma erandi tegemise võimaluseta

rahuldamata jätmist sätestavat normi põhiseadusevastasena. Need asjaolud on olulised ka juhul, kui

diskretsiooni korras otsustatakse kauaaegse sisserändaja ja tema perekonnaliikmete elamisloa

pikendamist.

Ka käesolevas asjas loeb kolleegium abinõu sobivaks, vajalikuks ja mõõdukaks. Ringkonnakohus

tuvastas, et N. Mikolenko sai abiprogrammi raames Sankt-Peterburgis korteri. N. Mikolenko on

abiprogrammis osalemiseks andnud kirjalik kohustuse, milles ta teatab soovist osaleda

abiprogrammis ja kinnitab, et elamispinna saamisel jätab tema ja tema perekond Eestis asuva

eluaseme maha ja saab edaspidi Balti riikidesse sõita välismaalasena üldistel alustel. Sõjaväelaste

perekonnaliikmed osalesid abiprogrammis taotluse esitanud sõjaväelase kaudu. Sankt-Peterburgis

korteri omandamise ajal kehtinud nii Eesti kui ka Vene Föderatsiooni seaduste järgi oli abielu kestel

soetatud vara abikaasade ühisomand. O. Mikolenko on alaealine laps, kelle vanemad said

elamispinna rahvusvahelise abiprogrammi kaudu. Seega on elamisloa andmisest keeldumine

O. Mikolenkole samal alusel vanematega põhjendatud. Riigikohtu halduskolleegiumi istungil kinnitas

N. Mikolenko, et Sankt-Peterburgis olev korter on alles.

22. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et N. Mikolenkole, L. Mikolenkole ja

O. Mikolenkole elamisloa pikendamisest keeldumisel polnud tegemist diskrimineerimisega.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann