3-2-1-31-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-31-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. aprill 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja V. Kõve

Kohtuasi

Juri Agarkovi, Pille Toropi, Marika Käosi, Kuno Arengu,

Eugenijus Ginotise, Tatjana Muhhina, Jelena Konstantinova

(Vilba), Nikolai Jegorovi, Jaak Joala ja Vahur Kase hagi Aari

Russaku vastu nõudega kohustada Aari Russakut lõpetama

kaasomandis oleva mõttelise osa kaaskasutamisel takistuste

tegemine, lammutama omavoliliselt ehitatud Pärnu mnt 106

asuva elamu esimese trepikoja II korruse juurdeehitis ning

ennistama endine olukord.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 5. detsembri 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/1133/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aari Russaku kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

24. märts 2003. a

Istungil osalenud isikud

Aari Russak ja tema esindaja vandeadvokaat M. Tiiman

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

5. detsembri 2002. a otsus ja Tallinna Linnakohtu 17. mai

2002. a otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna

Linnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Aari Russakule 2. jaanuaril 2003. a

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Juri Agarkov, Pille Torop, Marika Käos, Kuno Areng, Eugenijus Ginotis, Tatjana Muhhina, Jelena

Konstantinova (Vilba), Nikolai Jegorov, Jaak Joala ja Vahur Kase esitasid 12. oktoobril 2001. a

Tallinna Linnakohtusse hagi Aari Russaku vastu, nõudes takistuste tegemise lõpetamist kaasomandis

oleva mõttelise osa kaaskasutamisel, omavoliliselt ehitatud Pärnu mnt 106 asuva elamu esimese

trepikoja II korruse juurdeehitise lammutamist ning endise olukorra ennistamist.

2. Hagiavalduse kohaselt kuuluvad hagejatele korteriomandid, mis on kantud Tallinna Linnakohtu

Kinnistusameti Tallinna kinnistusjaoskonna registriossa nr 20123, 20138, 20142 Juri Agarkovile,

nr 20131 Pille Toropile, nr 20133 Marika Käosile, nr 20136 Kuno Arengule, nr 20139 Eugenijus

Ginotisele, nr 20166 Tatjana Muhhinale, nr 20171 Jelena Konstantinovale (Vilbale), nr 20206 Nikolai

Jegorovile, nr 20212 Jaak Joalale ja nr 20154 Vahur Kasele. Registriossa nr-te 20121 ja 20122 all

kantud korteriomandid on Aari Russaku omandis. Kõik kõnealused korteriomandid koosnevad

hagejate ja kostja ainuomandist reaalosaks olevatele korteritele Tallinnas Pärnu mnt 106 asuvas

elamus ja kaasomandist reaalosade suurusele vastavas mõttelises osas kõigi korteriomanike ühises

kasutuses oleva hoone osadest, mis ei ole ühegi korteriomandi reaalosa. 1996. aasta lõpus -

1997. aasta alguses tegi kostja elamu teise korruse trepikojas juurdeehitise, millega ühendas tema

omandis olevate korteriomandite reaalosad, s.o korterid l ja 2 kõigi korteriomanike kaasomandis

oleva mõttelise osa arvelt.

3. Hagiavalduse väidetel tegi kostja Tallinnas Pärnu mnt 106 asuva teise korruse trepikojas

juurdeehitise, kooskõlastamata seda teiste korteriomanikega. Juurdeehitusega suurendas ta reaalosa

suurust oma korteriomandis 6,8 m2 võrra ning vähendas sellega vastavalt kõigi korteriomanike

kaasomandis oleva osa suurust. Kostja on eraldanud osa ühisest asjast, s.o trepikojast kiviseina ja

lukustatava metalluksega, võttes nii teistelt kaasomanikelt võimaluse kasutada seda osa trepikojast.

Samuti ei vasta juurdeehitise tõttu tegelikkusele registrisse kantud andmed elamu korteriomandite

kohta, kuna teiste korteriomandite mõttelised osad vähenesid juurdeehituse võrra.

4. Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt oli Pärnu mnt 106 asuva elamu kortereid l ja 2

ühendava juurdeehitise tegemiseks olemas Pärnu mnt 106 korteriühistu juhatuse ja üldkoosoleku

nõusolek ning ehituse käigus polnud ükski kaasomanik ehitamise vastu. Seetõttu oli kostjal ja on ka

praegu alus eeldada, et on olemas enamiku kaasomanike, sealhulgas kõikide lähinaabrite nõusolek

juurdeehitise rajamiseks. Kuigi juurdeehitusega on tõepoolest piiratud 6,8 m2 suurune ala, ei ole

trepikoja läbitavus kuidagi takistatud, juurdeehitis vastab ehitusstandarditele.

5. Tallinna Linnakohtu 17. mai 2002. a otsusega hagi rahuldati.

Otsuse põhjenduste kohaselt on asjaõigusseaduse (AÕS) § 71 lg 3 järgi kaasomanikul teiste

kaasomanike suhtes oma osale ühises asjas omaniku õigused, arvestades teiste kaasomanike õigusi.

Asjaõigusseaduse § 72 lg l sätestab, et kaasomanikud valdavad ja kasutavad ühist asja kokkuleppe

või kaasomanike enamuse otsuse kohaselt, kui sellele enamusele kuulub suurem osa ühises asjas.

Sama paragrahvi lg 3 kohaselt on kaasomanikul õigus ühist asja kasutada niivõrd, kui see ei takista

teiste kaasomanike kaaskasutust. Kostja ei ole juurdeehitise rajamise käigus ega pärast seda vallanud

ega kasutanud ühist asja teiste kaasomanikega sõlmitud kokkuleppe alusel ega kaasomanike enamiku

otsuse kohaselt. Kohus ei nõustunud kostja väitega, et kuna korteriühistu juhatus ega keegi elanikest

ei olnud juurdeehitise rajamise ajal selle vastu, on kostjal alus eeldada, et enamiku kaasomanike

nõusolek on olemas. Asjaolu, et kaasomanikud ei ilmutanud juurdeehituse rajamise ajal sellele

vastuseisu, ei tähenda veel kaasomanike kokkulepet juurdeehitise rajamiseks ja sellega piiratud ala

hilisemaks kostjapoolseks kasutamiseks. Asjas on kohatud väited selle kohta, et ka korteriühistu

juhatus ei olnud juurdeehitise rajamise vastu ning on andnud oma nõusoleku, nõudes juurdeehituse

legaliseerimist ja inventariseerimist ning soovides saada hooldustasu. Asjaõigusseaduse § 72 lg l näeb

ette ühise asja kasutamist kaasomanike kokkuleppel või enamuse otsuse alusel, mitte aga

korteriühistu nõusoleku alusel.

Kohus nõustus hagejate väidetega selle kohta, et juurdeehitise rajamise ja kasutamisega ei järginud

kostja juurdeehitise rajamise ajal kehtinud korteriomandi seaduse (KOS) § 9 lg-s l sätestatut, kuna

tegi võimatuks II korruse trepikoja 6,8 m2 suuruse mõttelise osa kaaskasutamise ning suurendas

sisuliselt enda reaalosa kaasomandis oleva mõttelise osa arvelt. Asjakohased ei ole kostja vastuväited,

et kuigi juurdeehitisega on tõepoolest piiratud 6,8 m2 suurune ala, ei ole trepikoja läbitavus kuidagi

takistatud ja juurdeehitis vastab ehitusstandarditele. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja

on eraldanud enese ainuvaldusse ja -kasutusse 6,8 m2 suuruse osa trepikojast, st kaasomandist. Kas

seejuures väheneb trepikoja läbilaskevõime või kas eraldamine toimus standarditele vastava projekti

alusel, ei oma kõnealusel juhul õiguslikku tähendust.

Hagejate õigusi on rikutud sellega, et kostja, kasutades ühisest asjast seina ja uksega eraldatud

trepikoja 6,8 m2 suurust osa, takistab hagejatest kaasomanikel nimetatud osa kaaskasutust. Hagejate

õigusi on rikutud ka sellega, et juurdeehitise tõttu ei vasta tegelikkusele registrisse kantud andmed

hagejate korteriomandite kohta, kuna teistele korteriomanikele kuuluvad mõttelised osad on

vähenenud. Kohus nõustus hagejate väitega, et hagejate õiguste rikkumine ei olnud mitte ühekordne

ega piirdunud juurdeehitise rajamisega, vaid on kestev. Korteriomandiseaduse § 12 lg-te l ja 3 järgi ei

ole välistatud hagejate ja kostja kui kaasomanike kokkulepped ühise asja kasutamise osas. Hagejate

ja kostja kohtus esitatud väidetest tegi kohus järelduse, et kokkuleppele ei jõutud.

Asjas ei oma õiguslikku tähendust kostja esiletoodud asjaolu, et Pärnu mnt 106 asuvas hoones on

veel teisigi korteriomanikke, kes on eraldanud osa trepikojast vaheuksega. Kui kostja leiab, et

nimetatud korteriomanike tegevus rikub tema õigusi, on tal õigus kokkuleppe mittesaavutamisel oma

rikutud õiguste kaitseks pöörduda vastavasisulise hagiga kohtusse.

Kohus ei nõustunud kostja väitega, et hagi esitamise eesmärgiks on olnud kostjale ebamugavuste ja

kannatuste põhjustamine, mistõttu hagejad ei ole toiminud heas usus. Tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 111 lg-st 1 ja § 112 lg-st 1 tuleneb iga isiku õigus leida oma rikutud tsiviilõigustele

kohtulikku kaitset. Asjaolu, et isik kasutab oma rikutud tsiviilõiguste kaitseks seadusega antud

kaitsevahendit, ei anna alust väita, et nimetatud isik käitub teise protsessiosalise suhtes pahauskselt.

Asjaolu, et hagejad on ka varem samas küsimuses kohtusse pöördunud, kuid hagi on jäetud läbi

vaatamata, ei oma õiguslikku tähendust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 222 lg 2 järgi on

isikul pärast takistuste kõrvaldamist, mis tingisid avalduse läbivaatamata jätmise, õigus uuesti

avaldusega kohtusse pöörduda või seaduses sätestatud alusel taotleda menetluse taastamist.

Kostja väited, et juurdeehituse lammutamine on tehniliselt võimatu tugiseinu ja maja kui tervikut

kahjustamata, on jäänud paljasõnalisteks ja tõendamata. Kohus hindas kostja poolt kohtule esitatud

tehnikamagister Johannes Pello koostatud ekspertarvamust dokumentaalse tõendina TsMS § 117 lg 3

mõttes. Samas ei järeldanud kohus sellest tõendist, et juurdeehitise lammutamine oleks tehniliselt

võimatu maja tugiseinu ja maja kui tervikut kahjustamata. Nii selgub tõendist, et asja tundvalt isikult

küsiti, kas endist olukorda on võimalik taastada, kui terastalad eemaldatakse ja ava osaliselt kinni

müüritakse. Asja tundev isik on asunud seisukohale, et selline tegevus on hoone kui terviku

kandekonstruktsioonidele kahjulik, kuna ava kohal asuvate terastalade eemaldamise käigus toimub

kandeseinas paratamatult pingeolukorra muutmine, mis võib põhjustada kõrgemate korruste seintesse

täiendavate pragude tekkimist. Seega on asja tundvale isikule esitatud sisuliselt valede eelandmetega

küsimus, mistõttu sellele antud vastus ei oma asjas tähtsust. Rikkuja peab rikkumiseelse olukorra

ennistamise käigus hoolitsema selle eest, et ennistatav olukord ei vastaks mitte üksnes visuaalselt ja

ruumiliselt rikkumiseelsele, vaid et olukorra ennistamisel ei väheneks ka rikkumise eel olemas olnud

konstruktsioonide tugevus- ja vastupidavusnäitajad. Küsimust, kuidas ja kes peaks kõrvaldama

kõrgemate korruste seintesse tekkida võivad täiendavad praod, ei tule lahendada käesoleva tsiviilasja

raames.

6. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja, kes palus linnakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kaebuse kohaselt ei ole juurdeehitise

lammutamise nõue kooskõlas tsiviilõiguslike printsiipidega. Juurdeehituse rajamiseks oli

korteriühistu juhatuse ja üldkoosoleku nõusolek ning kostja ei ole takistanud kaasomanike

nõusolekuta trepikoja kasutamist. Lisaks leidis kostja, et asjasse ei olnud kaasatud samas majas

elavad teised korteriomanikud, kelle õigusi kaevatav otsus puudutab.

7. Vastuses apellatsioonkaebusele leidsid hagejad, et linnakohtu otsus on õige ja palusid jätta

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohtu 5. detsembri 2002. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on linnakohtu otsus piisavalt motiveeritud ning kohtu järeldused

põhinevad toimikus olevatel tõenditel, mille osas ringkonnakohus ei tuvastanud ebaõiget hindamist.

Toimiku materjalidest ilmneb, et kohus on andnud pooltele piisavalt aega kokkuleppe sõlmimiseks,

mis oleks antud olukorras ka mõistlik, kuid see ei andnud tulemusi. Juurdeehitise tõttu ei olnud

kaasomanikel võimalik kasutada I korruse trepikojas 6,8 m2 suurust mõttelist. Sisuliselt suurendas

apellant oma reaalosa teiste kaasomanike arvel. Asjaõigusseaduse § 72 lg 1 järgi valdavad ja

kasutavad kaasomanikud ühist asja kokkuleppe või kaasomanike enamuse otsuse kohaselt, kui sellele

enamusele kuulub suurem osa ühises asjas. Tõendeid hinnates on kohus asunud põhjendatult

seisukohale, et kostjal ei olnud juurdeehitise tegemiseks kaasomanike enamuse nõusolekut.

Korteriühistu juhtorganite vastuvõetud otsuseid ei saa samastada kaasomanike vahelise

kokkuleppega. Kaasomanike enamuse nõusolekut kostja poolt II korruse trepikojas oleva

juurdeehitise rajamiseks ja selles oleva 6,8 m2 ainukasutamiseks esitatud ei ole. Seega on kostja

rikkunud teiste kaasomanike õigusi. Asjaõigusseaduse § 68 lg 1 järgi on omanikul õigus asja vallata,

kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja

rikkumise tagajärje kõrvaldamist.

Linnakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et kostja väited hooldustasu maksmise ning hoones

ka teiste juurdeehitiste olemasolu kohta, ei õigusta kostja tegevust ning ei ole aluseks hagi

rahuldamata jätmisele. Asjaolu, et ainult osa vaidlusaluse hoone kaasomanikest on pöördunud

kohtusse, ei saa võtta hagejatelt põhiseadusega neile antud õigust pöörduda oma õiguste kaitseks

kohtusse ning nõuda nende kui omanike õiguste rikkumise lõpetamist.

Põhjendatud on hagejate väited, et TsMS § 319 lg 3 järgi ei saa apellatsioonkaebuses esitada uusi

väiteid, mida ei esitatud esimese astme kohtus. Seadustiku mõtte kohaselt tuleb uued väited jätta

tähelepanuta. Toimikust ei nähtu, et apellant oleks esimese astme kohtus väitnud, et juurdeehitise

lammutamise nõue ei ole kooskõlas tsiviilõiguslike printsiipidega. Kohus on võtnud õige seisukoha

vaheseina lammutamise tõttu tekkida võivate kahjustuste ning J. Pello esitatud arvamuse kohta.

Viimast on põhjendatult hinnatud kui dokumentaalset tõendit.

Kohus ei ole protsessiõigusnorme rikkunud ka kohtukulude väljamõistmisel ega kolmandate isikute

protsessi kaasamata jätmisel. TsMS § 80 sätestab iseseisva nõudeta kolmanda isiku protsessi

kaasamise aluse ja isikute ringi, kes võivad vastavat taotlust esitada. Sellise taotluse võivad esitada

pooled või kolmas isik ise ning ka kohtule on antud õigus kolmas isik protsessi kaasata. Toimikust ei

ilmne, et teised kaasomanikud oleksid esitanud taotluse nende kaasamiseks protsessi ning seda ei

pidanud vajalikuks ka apellant ise esimese astme kohtus. Kohus ei ole pidanud vajalikuks koormata

protsessi protsessiosaliste ringi suurendamisega. TsMS § 80 lg 1 kohaselt on iseseisva nõudeta

kolmanda isiku protsessi kaasamise tingimuseks asjaolu, et asjas tuvastamisele kuuluvad asjaolud ja

õigussuhted võivad mõjuda tema õigustele või kohustustele ühe poole suhtes. Apellatsioonkaebuses

esitatut ei saa pidada asjaoluks, mis tingiks kõigi kaasomanike protsessi kaasamise vajalikkuse ning

oleks seetõttu otsuse tühistamise aluseks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada ringkonnakohtu ja esimese astme kohtu otsused ja

saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

Kaebuse kohaselt ei ole kohtul võimalik asja läbi vaadata teisi kaasomanikke, eelkõige sama

trepikoja elanikke menetlusse kaasamata. Asjaõigusseaduse § 72 lg 1 järgi peab kohus otsuse

tegemiseks välja selgitama kaasomanike enamuse seisukoha ühise asja kasutamise kohta. Samale

seisukohale on asunud Riigikohus analoogilise vaidlusel lahendamisel. Jättes kaasomanikud

kaasamata, on kohus rikkunud protsessiõigusnorme.

Nii esimese astme kohtus kui ka ringkonnakohtus on kostja leidnud, et vaheseina lammutamine ei

oleks õiglane lahendus. Täiendava õigusliku motiivina tuleb viidata Riigikohtu halduskolleegiumi

lahendile nr 3-3-1-64-02. Selles lahendis on kolleegium asunud seisukohale, et ebaseadusliku ehitise

lammutamine ei ole ainuvõimalik lahendusvariant ning seda tuleb rakendada ainult siis, kui ehituse

seadustamine ei ole võimalik. Kolleegium on nimetatud lahendis viidanud mitmele võimalusele, muu

hulgas ka kahju hüvitamisele. Kassaator on nõustunud kahju kaasomanikele hüvitama.

10. Vastuses kassatsioonkaebusele pidasid hagejad ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja

põhjendatuks. Ringkonnakohus ei kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi ega rikkunud

protsessiõiguse norme.

11. Istungil jäid kostja ja tema esindaja oma seisukohtade juurde. Kostja esindaja palus hagejatelt

välja mõista kohtukuluna 7965 krooni.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohus ja esimese astme kohus on rikkunud oluliselt

protsessiõigusnormi ja vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi. Nii apellatsioonikohtu kui ka

esimese astme kohtu otsus tuleb TsMS § 362 p 4 alusel tühistada.

13. Kohtud on kohtumenetluses lahendanud nõude, mille on esitanud kümme kaasomanikku ühe

kaasomaniku vastu. Samas on vaidlusaluses majas korteriomandeid oluliselt rohkem ja rohkem on ka

kaasomanikke.

Kolleegium märgib, et alates 1. juulist 2001. a kehtiva korteriomandiseaduse § 25 lg 1 p 1 kohaselt

oleks tulnud käesolev vaidlus lahendada hagita menetluse korras. Kolleegium on seisukohal, et

ainuüksi hagita asja lahendamine hagimenetluses ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks, kui

sellega ei kaasnenud protsessiõiguse normi olulist rikkumist (vt ka tsiviilkolleegiumi lahend asjas

nr 3-2-1-34-00). Samas peavad korteriomandiseaduse § 25 lg 3 p 1 kohaselt kaasomandi

valitsemisega seotud asjas osalema menetlusosalistena korteriomanikud. TsMS § 249 lg 2 kohaselt

kaasab kohus hagita menetluses ise kõik asjast huvitatud isikud. Kuna isikuid, kelle huvisid

kohtulahend puudutab, asja ei kaasatud, ei saa tehtud kohtulahendid sellisel kujul ka jõusse jääda.

Asja uuel lahendamisel tuleb lähtuda hagita menetluse sätetest, muu hulgas korteriomandi seaduse §-

st 26.

14. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kõikide kaasomanike kaasamine võimaldab muu hulgas

välja selgitada kaasomanike enamuse seisukoha vaidlusaluses küsimuses AÕS § 72 lg 1 järgi. Samas

ei tähendaks see, et juhul, kui kaasomanike enamus oleks nõus avalduse rahuldamisega, tooks see

vältimatult kaasa avalduse rahuldamise. Asjas tuleb välja selgitada ka vähemuse huvid, mis võivad

erandjuhtudel olla eelistatud enamuse huvidele (AÕS § 72 lg 5, vt ka tsiviilkolleegiumi lahend asjas

nr 3-2-1-55-00).

15. Kohtud on vaidluse lahendamisel lähtunud kaalutlustest, mille kohaselt on kostja oma tegevusega

takistanud 6,8 m2 suuruse ala kaaskasutamist ja juurdeehitise tõttu on muutunud registrisse kantud

andmed kaasomanike kaasomandite kohta ebaõigeks. Samuti on kohtud tuginenud sellele, et

korteriühistu juhatuse heakskiitev otsus ei oma asjas tähtust, kuna ei ole olemas kaasomanike

kokkulepet AÕS § 72 lg 1 järgi juurdeehitise lubatavuse kohta. Kohtud on väitnud ka seda, et

trepikoja tegeliku läbilaskevõime vähenemine ei oma asjas tähtsust.

Kolleegium leiab, et ebaõige on kohtute järeldus, et juurdeehitise tõttu on muutunud valeks registrisse

kantud andmed kaasomanike kaasomandite kohta. Andmed korteriomandite suuruse kohta on jäänud

pärast juurdeehitise tegemist samaks, sest toimiku andmetel ei ole juurdeehituse tõttu

kinnistustraamatusse kantud muudatust A. Russaku korteriomandi eseme reaalosa suurenemise kohta.

Vaidluse all saab olla aga küsimus, kas juurdeehitis takistab kaasomandi kaaskasutamist.

16. Kolleegium leiab, et menetlusosaliste käitumise hindamisel tuleb arvestada ka kuni 1. juulini

2002. a kehtinud TsÜS §-ga 108. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 108 lg 1 sätestas, et tsiviilõiguse

teostamisel ja tsiviilkohustuse täitmisel tuleb toimida heas usus. TsÜS § 108 lg 2 sätestas, et õiguse

teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil, samuti siis, kui õiguse teostamise eesmärgiks on

kahju tekitamine teisele isikule.

17. Esimese astme kohus peab asja uuesti läbi vaadates analüüsima, kas A. Russak on käitunud heas

usus, toetudes juurdeehitist rajades ühistu juhatuse tegevdirektori ja juhatuse liikmete eelnevale

nõusolekule. Korteriühistu 3. jaanuari 1997. a erakorralise koosoleku protokolli kohaselt olid

nimetatud isikud juurdeehitise rajamise soovist teadlikud enne ehitise valmimist (linnakohtu tl 17).

Asjas ei ole tuvastatud, et ehitamise ajal või esimese kahe aasta jooksul pärast juurdeehitise

valmimist oleksid hagejad (avaldajad) esitanud kostjale pretensioone juurdeehitise kohta. Kohus peab

seda asjaolu täiendavalt kontrollima ning vajadusel analüüsima, kas tegemist võib olla nõudeõiguse

kaotamisega hea usu printsiibi rikkumise tõttu (õiguse kuritarvitamine). Kolleegium märgib, et

iseenesest ei saa hea usu põhimõttega vastuolus olevaks lugeda ehitamise ajal pretensiooni esitamata

jätmist ja selle hilisemat esitamist, kui kaasomanikel ei olnud ehitamise algusest peale selge ehituse

eesmärk ja ehitise suurus.

18. Kolleegium leiab, et oluline on kindlaks teha, kas juurdeehitis ka sisuliselt rikub teiste

kaasomanike huve. Selleks oleksid kohtud pidanud vajadusel korraldama paikvaatluse. TsMS § 127

lg 1 alusel saab kohus paikvaatluse teha ka omal algatusel. Välja tuleb selgitada, kas kassaator muutis

juurdeehitisega oluliselt asja majanduslikku otstarvet (AÕS § 74 lg 1), s.t kas trepikoja kasutamine

liikumiseks ja asjade transportimiseks korruste vahel on takistatud.

19. Kolleegium nõustub Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohaga asjas nr 3-3-1-64-02, et kui

juurdeehitis sisuliselt kellegi huve ei riku, ei saaks nõuda lammutamist ainuüksi karistusena

omavolilise käitumise eest. Kolleegium märgib, et kohtumenetluses on kassaator teinud ettepaneku

sõlmida kokkulepe (linnakohtu tl 47), kuid avalduse esitajad ei ole seda vastu võtnud.

Kõiki eeltoodud asjaolusid kaaludes tuleb kohtul jõuda järeldusele avalduse rahuldamise või

rahuldamata jätmise osas. Juhul, kui avaldus jääb rahuldamata, võib teistel kaasomanikel tekkida alus

nõuda mõistlikku hüvitist juurdeehitisealuse ruumiosa kasutamise eest. Samuti võib sel juhul tekkida

A. Russakul ja teistel kaasomanikel õigus nõuda kinnistusraamatu kande muutmist.

20. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et ebaõige on ringkonnakohtu väide, et kassaator ei ole

linnakohtus viidanud tsiviilõiguslikele printsiipidele ega saa sellele asjaolule ringkonnakohtus TsMS

§ 319 lg 3 tõttu toetuda. Linnakohtu toimikus (tl 51 pöördel) on kohtuistungi protokollis kostja

selgituste osas märge "TsÜS § 108 viited". Viited TsÜS §-le 108 sisalduvad ka apellatsioonkaebuse

punktis, mille pealkiri on "Juurdeehitise lammutamine (ainult) nõue ei ole kooskõlas tsiviilõiguslike

printsiipidega."

21. Riigikohtus kantud kulude ja asja uuel menetlemisel tekkivate kulude osas peab seisukoha võtma

asja uuesti läbivaatav kohus.

A. Kull, H. Jõks, V. Kõve