3-1-1-38-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-38-03

Otsuse kuupäev

15. aprill 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter

Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi R. L. süüdistuses KrK § 260 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2002. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1/1067/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R. L. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

25. märts 2003

Istungil osalenud isikud

R. L. kaitsja vandeadvokaat Asko Pohla ja

riigiprokurör Marge Püss

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/1067/02 ja

Harju Maakohtu 10. oktoobri 2002. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1/1-165/01/02 R. L.

süüditunnistamises KrK § 260 lg 1 järgi.

2. Mõista R. L. KrK § 260 lg 1 järgi kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks.

3. Tühistada uurija 17. juuni 1998. a määrusega R. L. suhtes kohaldatud tõkend - allkiri elukohast

mittelahkumise kohta.

4. R. L. kassatsioonkaebus rahuldada.

5. Kohtuotsus jõustub 15. aprillil 2003. a ega ole edasikaevatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 6. märtsi 2000. a otsusega tunnistati R. L. süüdi KrK § 260 lg 1 järgi ja teda karistati

üheaastase vabadusekaotusega. KrK § 47 alusel jättis kohus mõistetud karistuse tingimuslikult üheaastase

katseajaga täitmisele pööramata.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused R. L. ja tema kaitsjad vandeadvokaadi vanemabi

Andrus Repnau ning vandeadvokaat Asko Pohla, kes palusid maakohtu otsuse tühistada ja R. L. talle esitatud

süüdistuses õigeks mõista.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 23. mai 2000. a määrusega tühistati Harju maakohtu otsus ja saadeti

kriminaalasi uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus.

Kohtukolleegium leidis, et maakohus on mõistnud kohtualuse süüdi erinevas süüdistuses, võrreldes sellega,

mis kohtualusele oli tegelikult esitatud. Samuti leidis ringkonnakohus maakohtu otsusest olulisi vastuolusid

ning asus seisukohale, et R. L.-le esitatud süüdistus ei ole piisavalt konkreetne.

4. Harju Maakohtu 18. oktoobri 2002. a otsusega tunnistati R. L. süüdi KrK § 260 lg 1 järgi ja teda karistati

kuuekuulise vangistusega. KarS § 73 alusel jättis kohus mõistetud karistuse tingimisi kolmeaastase

katseajaga täitmisele pööramata.

R. L. tunnistati KrK § 260 lg 1 järgi süüdi selles, et tema töötades ajavahemikul 10. märtsist 1995 kuni

12. maini 1997 Paldiskis Eesti Kaitsejõudude Väljaõppekeskuse (edaspidi: VÕK) ülemana, põhjustas

kohusetundetu ja lohaka suhtumisega oma teenistusalastesse kohustustesse raske tagajärje kaitsejõudude

seadusega kaitstud õigustele ja huvidele ning riigi huvidele. Kohtuotsuse kohaselt lõi R. L. raamatupidamise

ebarahuldava korraldamisega pearaamatupidaja R. S.-le soodustingimused süstemaatiliseks riigi raha

riisumiseks 164 340 krooni ulatuses. Kuna raamatupidamise ebarahuldava korraldamise tõttu ei olnud

võimalik kindlaks teha VÕK-i majanduslikke tulemusi, tulusid, kulusid, kasumit, võlgnevust ja

maksevõimet, siis seadis R. L. oma tegevusega kahtluse alla riigi kaitsejõudude majandusliku tegevuse

õiguspärasuse ja usaldusväärsuse.

4.1 Maakohus asus seisukohale, et tulenevalt Raamatupidamise korraldamise ja raamatupidamisandmete

õigsuse eest isikliku vastutuse kehtestamise seaduse (RPvS) §-dest 3 ja 4 kandis R. L.

raamatupidamiskohustusliku majandusüksuse tippjuhina täielikku isiklikku vastutust kogu majandusüksuse

raamatupidamise korraldamise ja dokumentatsiooni säilimise eest. Maakohus leidis, et R. L. põhjustas RPvS,

samuti 1927. a Kaitseväe sisemäärustiku §-de 200 ja 224 rikkumisega raske tagajärje kaitsejõudude

seadusega kaitstud õigustele ja huvidele ning riigi huvidele. Raskeks tagajärjeks luges kohus VÕK-s

valitsenud olukorda, kus ei olnud võimalik kindlaks teha eelarvevahendite sihipärast kasutamist ja

materiaalsete väärtuste liikumist. Maakohus märkis, et VÕK-is ei järgitud raamatupidamist käsitlevaid

õigusakte ega tagatud raamatupidamisandmete õigsust, mistõttu osutus võimatuks kontrollida vara ja

eraldatud vahendite kasutamise õiguspärasust. Eeltooduga oli kohtu arvates VÕK-s loodud ohuolukord, s.o

soodsad tingimused raha riisumiseks, mida pearaamatupidaja R. S. ka ära kasutas põhjustades riisumisega

VÕK-le materiaalse kahju 164 340 krooni.

4.2 Maakohus asus seisukohale, et R. L. suhtus talle pandud kohustustesse äärmise hooletusega, kuna ta ei

selgitanud välja, kas tööleasunud pearaamatupidaja R. S.-il on raamatupidamisalased teadmised või mitte

ning jättis määramata raamatupidamise eest vastutava isiku. Kohtu arvates ei ole tähtsust asjaolul, et R. S.-i

ei määranud VÕK-i pearaamatupidajaks mitte R. L., vaid Kaitseväe juhataja. Kohus märkis, et seaduse

kohaselt tuleb raamatupidamise eest vastutav isik määrata majandusüksuse töötajaskonnast.

4.3 Maakohus märkis, et R. L. leppis ebaseadusliku olukorraga, kus R. S., kes oli Kaitseväe juhataja

7. novembri 1996. a käskkirjaga määratud Kaitsejõudude peastaabi eelarvejaoskonna ülemaks, jätkas ka

mõningate VÕK-i raamatupidamisalaste ülesannete täitmist, kuid samas puudus tema tegevuse üle igasugune

kontroll. Kohus osutas asjaolule, et just sel perioodil riisus R. S. VÕK-lt 164 340 krooni.

4.4 Samuti tõi maakohus esile asjaolu, et VÕK-is ei olnud pearaamatupidaja ülesanded määratletud, kuna

raamatupidamise sise-eeskirjad kinnitas R. L. alles 7. jaanuaril 1997. a.

4.5 Samas maakohus möönis, et kuriteo toimepanemist soodustas ka ebastabiilsus Kaitseväe juhtimisel ja

struktuuri ülesehitamisel. Kaitseministeeriumi ja Kaitsejõudude peastaabi käsud ja korraldused ning viimaste

ettepanekul vastu võetud Vabariigi Valitsuse õigusaktid, mis reguleerisid VÕK-i organiseerimist, olid

vastuolulised ja muutsid täitjate olukorra väga keeruliseks.

5. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused nii R. L. kui ka mõlemad tema kaitsjad -

A. Repnau ja A. Pohla. Kõigis apellatsioonkaebustes taotleti maakohtu otsuse tühistamist ja R. L. suhtes

õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. A. Repnau apellatsioonkaebuses oli lisaks esitatud alternatiivne taotlus

kriminaalasja saatmiseks uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

6. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. detsembri 2002. a otsusega tühistati Harju Maakohtu

otsus R. L.-le KarS § 73 alusel kolmeaastase katseaja määramise osas. Ringkonnakohus määras R. L.-le KrK

§ 47 lg 2 alusel katseaja kestuseks ühe aasta. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

6.1 Kohtukolleegium leidis, et viited sisemäärustiku sätete rikkumisele tuleb süüdistusest ja maakohtu

otsusest välja jätta. Samas asus kohtukolleegium seisukohale, et sisemäärustiku nõuete rikkumise

väljajätmine ei välista kohtualuse vastutust KrK § 260 lg 1 järgi. Kriminaalkolleegium märkis, et maakohtu

otsusega on õigesti tuvastatud, et VÕK-i raamatupidamises oleks pidanud juhinduma Raamatupidamise

seaduse nõuetest ning VÕK-i näol oli tegemist raamatupidamiskohustusliku majandusüksusega.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et vaatamata asjaolule, et R. S.-i nimetas VÕK-i pearaamatupidajaks

Kaitseväe juhataja, lasus R. L.-l kui tippjuhil ikkagi isiklik üldine vastutus raamatupidamise korraldamise

eest, mis tulenes tema kui konkreetse asutuse juhi kohustustest.

6.2 Kriminaalkolleegium leidis, et R. L. vastutust ei välista ka kohtualuse apellatsioonkaebuses esitatud

väide, et tema pöördumisel peastaabi ülema poole vastati talle, et uut raamatupidajat pole mõtet määrata.

Raamatupidamise seaduse § 6 kohaselt on raamatupidamiskohustusliku majandusüksuse juht kohustatud

muuhulgas tööle võtma raamatupidaja. Seega on raamatupidaja töölevõtmine majandusüksuse juhile

seadusega pandud kohustus, millest ei saa kohtualust vabastada ka kõrgemalseisva ülemuse poolt antud

korraldus.

6.3 Kohtukolleegium ei nõustunud apellatsioonkaebusega ka osas, nagu oleks kriminaalasjas tuvastamata

objektiivne side kohtualusele inkrimineeritud teo ja R. S.-i poolse riisumise soodustamise vahel.

Ringkonnakohus märkis, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt sai R. S.-i poolt toimepandud riisumine

toimuda eelkõige seetõttu, et kohtualune ei täitnud temal õigusaktidega lasuvat üldist raamatupidamise eest

vastutava isiku kohustustega konkureerivat raamatupidamise korraldamiskohustust VÕK-s kui

majandusüksuses.

6.4 Kohtukolleegium leidis, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osas, mis puudutab kohtualusele katseaja

pikkuse määramist. Kohtukolleegium asus seisukohale, et määrates uue otsusega kohtualusele kahe aasta

võrra pikema katseaja, on maakohus eksinud kriminaalmenetlusõiguse üldise põhimõtte vastu, mille kohaselt

kaebeõiguse kasutamine kohtualuse poolt ei tohi raskendada tema olukorda.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

7. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse R. L., kes palub

ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha enda suhtes õigeksmõistev kohtuotsus. Oma taotlust põhjendab

kassaator järgmiselt.

7.1 R. L. märgib, et kohtud on jätnud motiveerimatult arvesse võtmata mitmed tema poolt esitatud tõendid ja

moonutanud osade tunnistajate ütlusi.

7.2 R. L. leiab, et kohtud on rikkunud KrMK § 59 nõudeid, kuna on jäetud määramata täiendekspertiis

vaatamata asjaolule, et ekspertiisi tegemisel polnud raamatupidamiseksperdil võimalik näha kõige

tähtsamaid dokumente (s.o pearaamatuid ja kirjavahetust kaitseministeeriumiga) ja seetõttu on ka eksperdi

poolt antud arvamus ekslik. Samuti rikuti raamatupidamisekspertiisi tegemisel KrMK § 157 nõudeid ning

rikuti menetlusnorme ekspertiisimaterjali võetuse käigus.

7.3 R. L. on seisukohal, et kohtud on jätnud välja selgitamata elektroonilise riisumise skeemi, samuti selle,

kuidas tema oleks saanud sellist riisumist välistada. Kassaator märgib, et isegi siis, kui kohus tuvastas, et

riigile kuuluva vara haldamisel esines puudusi, ei selgu kohtuotsusest, milline oli nimetatud puuduste side

elektroonilise riisumisega, kuna ülekandeid tegi R. S. peastaabis töötades ja arvutit kasutades.

7.4 R. L. rõhutab, et kohtud on jätnud arvestamata asjaolu, et just tema kandis peastaabi ülemale ette

asjaolust, et on tasutud mingite arvete eest, mida ei ole raamatupidamisdokumentide hulgas, samuti palus just

tema saata sõjaväepolitsei ametkondliku juurdluse läbiviimiseks ning andis välja kolm käskkirja, et ilma

tema viisata ei tohi ühtegi ülekannet teha. Kassaator osutab ka asjaolule, et sõjaväepolitsei ametkondliku

juurdluse kokkuvõtte kohaselt R. S. fiktiivseid arveid R. L.-le viseerimiseks ei esitanud ning

raamatupidamisdokumentide juures neid arveid ei olnud.

7.5 Kassaator märgib, et ühegi dokumendiga ei ole määratud, et VÕK-i ülem pidi korraldama

raamatupidamist, kuna kogu finantstegevust korraldas ja kontrollis kaitseministeerium. R. L. juhib

tähelepanu asjaolule, et puudusi VÕK-i raamatupidamises ei tuvastanud ei kaitseministeerium, riigikassa ega

peastaabi likvideerimiskomisjon, kelle tegevuse ajal R. S. riisumise toime panigi. R. L. leiab, et VÕK ei

olnud raamatupidamiskohuslane, kuna VÕK ei olnud ei juriidiline isik ega riigieelarveline asutus. Kassaator

rõhutab, et VÕK-l puudus tegevuse aluseid reguleeriv dokument - põhimäärus või põhikiri. Samuti on

kassaator seisukohal, et kohtud on vääralt tõlgendanud tippjuhi mõistet. R. L. rõhutab, et temal puudus õigus

VÕK-i raamatupidaja töölevõtmiseks ja personali valimiseks, kuna vastav pädevus kuulus vastavalt

Kaitsejõudude peastaabi ajutisele põhimäärusele Kaitseväe juhatajale. See, et VÕK-i ei võetud selle

likvideerimisperioodil uut pearaamatupidajat ja et pearaamatupidaja ülesandeid täitis Peastaabis töötanud R.

S., oli Kaitseväe juhataja ja Peastaabi ülema otsus, mida ei saanud täitmata jätta. Kassaator juhib tähelepanu

ka sellele, et VÕK-i ülemaks määramisel ei tutvustatud talle tema ameti- ja teenistusalaseid kohustusi,

samuti puudus tal ametijuhend. Mitte kusagil ei olnud kindlaks määratud tema kohustused VÕK-i

raamatupidamise korraldamisel.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas R. L. kaitsja vandeadvokaat A. Pohla esitatud

kassatsioonkaebust ja palus selle rahuldada. Riigiprokurör leidis, et vaidlustatud kohtuotsus on seaduslik ja

põhjendatud ning kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kriminaalkolleegium märgib, et maa- ja ringkonnakohus ei ole võtnud piisaval määral arvesse

kaitseteenistusalaste kuritegude eripära ja käesoleva kriminaalasja asjaolusid.

9.1 Kriminaalkoodeksi § 260 lg 1 näeb kaitseteenistusalase kuriteona ette vastutuse ülema või ametiisiku

poolt oma teenistusalaste kohustuste täitmata jätmise või nõuetele mittevastava täitmise eest nendesse

kohusetundetu või lohaka suhtumise tagajärjel, kui sellega põhjustati suur varaline kahju või muu raske

tagajärg isiku, ettevõtte, asutuse või organisatsiooni seadusega kaitstud õigustele ja huvidele või riigi

huvidele. Vastutus KrK § 260 lg 1 järgi eeldab, et isikul oleks olnud ülema või ametiisiku õiguslik seisund,

samuti tegelik võimalus seda seisundit kasutada, seoses konkreetse, talle etteheidetava teoga. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 10. juuni 1997. a otsuses nr 3-1-1-67-973 (RT III 1997, 23, 243) on asutud

seisukohale, et teenistusalaste kohustuste täitmata jätmine moodustab KrK §-s 260 sätestatud

kuriteokoosseisu üksnes siis, kui KrK § 245 lg-s 1 täheldatud isikul oli võimalik neid kohustusi täita.

9.2 R. L. tunnistati KrK § 260 lg 1 järgi süüdi selles, et ta lõi VÕK-i ülemana oma teenistusalastesse

kohustustesse kohusetundetu ja lohaka suhtumisega raamatupidamise ebarahuldava korraldamisega

soodusolukorra pearaamatupidaja R. S.-ile süstemaatiliseks riigi raha riisumiseks 164 340 krooni ulatuses.

9.3 Kohtud on jätnud piisava tähelepanuta asjaolu, et R. S. pani riisumise toime

ajavahemikul 13. detsembrist 1996 kuni 4. aprillini 1997 (Harju Maakohtu 2. novembri 1998. a jõustunud

kohtuotsus R. S.-i süüdistuses KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi) - seega pärast seda, kui ta oli Kaitseväe

juhataja 7. novembri 1996. a käskkirjaga nr 217 vabastatud alates 11. novembrist 1996 VÕK-i

pearaamatupidaja ametikohalt ja määratud samast kuupäevast Kaitsejõudude peastaabi eelarve- ja

rahandusosakonna eelarvejaoskonna ülemaks. Järelikult ei olnud R. L. R. S.-i poolt riisumise toimepanemise

ajal enam R. S.-i ülem KrK § 260 lg 1 tähenduses. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on

tähelepanuvääriv asjaolu, et pole tuvastatud, et R. S. oleks kuritegusid toime pannud

enne 11. novembrit 1996, s.o R. L. alluvuses teenides.

9.4 Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asus seisukohale, et R. L. vastutus R. S.-i poolt toimepandud

riisumise eest põhineb asjaolul, et R. L.-l lasus tulenevalt RPvS § 4 lg-st 1 isiklik üldine vastutus

raamatupidamise korraldamise eest VÕK-is. Samas ei ole ei Harju Maakohus ega Tallinna Ringkonnakohus

välja selgitanud, millised olid R. L. reaalsed võimalused R. S.-i poolt toimepandud riisumist takistada.

9.5 R. S.-i nimetas VÕK-i rahandusjaoskonna pearaamatupidajaks Kaitseväe juhataja

oma 14. septembri 1995. a käskkirjaga nr 116. R. L.-l puudus võimalus määrata ise VÕK-le

pearaamatupidaja.

9.6 Kohtud ei ole ümber lükanud R. L. poolt kogu kriminaalasja menetlemise kestel korduvalt esitatud

väidet, et pärast R. S.-i üleviimist Kaitsejõudude peastaapi 1996. a novembris pöördus ta VÕK-i

raamatupidamise korraldamise küsimuses peastaabi ülema kt. O. M.-i ja rahandusosakonna ülema A. V.

poole, kes olid seisukohal, et kuna käimas on VÕK-i likvideerimine, pole sinna mõtet uut pearaamatupidajat

määrata, ja et vajadusel täidab vastavaid ülesandeid edasi peastaabis töötav R. S. Ringkonnakohus on asunud

seisukohale, et peastaabi nimetatud seisukoht ei vabasta R. L. vastutusest, kuna kõrgemalseisva ülema antud

korraldus ei saanud vabastada raamatupidamiskohustusliku majandusüksuse juhti Raamatupidamise seaduse

§-st 6 tulenenud kohustusest võtta tööle raamatupidaja.

9.7 Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et R. L.-l oli alus käsitada Kaitsejõudude peastaabi seisukohta

selle kohta, et likvideerimisel olevasse VÕK-i uut pearaamatupidajat määrata ei tule ja et vastavaid

ülesandeid täidab edasi peastaabis töötav R. S., käsuna. Vabariigi Valitsuse

9. jaanuari 1992. a korraldusega nr 7-k taaskehtestatud Vabariigi Valitsuse 17. augusti 1927. a otsusega

kinnitatud Sisemäärustiku § 13 lg 1 sätestas, et käsk on juhi tahte väljendus sõnas, kirjas või märguandes.

Sisemäärustiku § 16 lg 1 nägi ette, et käsualune peab täitma vastuvaidlematult kõik ülema käsud, välja

arvatud ilmsi kuritegelikud käsud. Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab, et tulenevalt kaitseväelise

käsuliini eripärast ja kaitseväes valitsevast ainujuhtimise põhimõttest puudub kaitseväelasel erinevalt n.ö

tsiviilasutuste töötajatest õigus ja võimalus analüüsida väga põhjalikult talle antud teenistusalaste käskude

seaduslikkust. Vastupidine seisukoht kahjustaks paratamatult Kaitseväe toimimise operatiivsust.

Kriminaalkolleegiumi arvates ei saa vaadeldavaid peastaabi korraldusi VÕK-i raamatupidamise küsimustes

käsitleda "ilmsi" ehk ilmselgelt kuritegelikuna, mille täitmisest keeldumine oleks olnud R. L. kui käsualuse

õigus ja kohustus. Ülema teenistusalase käsu täitmisest keeldumise või täitmata jätmise eest nägid KrK §-

d 246 ja 247 ette kriminaalvastutuse. Seega ei ole põhjendatud R. L. vastutus selle eest, et 1996. a novembris

ei määratud VÕK-i uut pearaamatupidajat ja peastaabis töötaval R. S.-il lubati vastavaid ülesandeid edasi

täita.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei ilmne ei Harju Maakohtu ega Tallinna Ringkonnakohtu

otsustes tuvastatu pinnalt, mil viisil oli R. S.-i poolt toimepandud riisumine põhjuslikus seoses asjaoluga, et

VÕK-i raamatupidamise sise-eeskirjad kehtestati alles 7. jaanuaril 1997. a ning sellega, et pärast R. S.-i

määramist Kaitseväe juhataja poolt VÕK-i pearaamatupidajaks ei kontrollinud R. L. R. S.-i

raamatupidamisalaseid teadmisi ega määranud teda vastavalt RPvS § 4 lg-le 2 raamatupidamise eest

vastutavaks isikuks, jättes R. S.-ilt võtmata vastava allkirja. Kümme riisumisepisoodi kolmeteistkümnest

pani R. S. toime pärast 7. jaanuarit 1997, s.o pärast VÕK-i raamatupidamise sise-eeskirja kehtestamist. Kõik

riisumisepisoodid olid aga toime pandud pärast 11. novembrit 1996, s.o pärast R. Schmidi vabastamist VÕK-

i pearaamatupidaja ülesannetest, mil tema varasemal nimetamisel raamatupidamise eest vastutavaks isikuks

ja vastava nõusoleku võtmisel ei oleks niikuinii olnud enam õiguslikku tähendust. Samuti ei saa pidada

põhjendatuks seisukohta, et R. S.-i poolt riisumise toimepanemine oli põhjuslikus seoses temal

raamatupidamisalaste teadmiste olemasolu või puudumisega.

11. Seoses R. L. süüditunnistamisega selles, et ta seadis VÕK-i ülemana oma teenistusalastesse

kohustustesse kohusetundetu ja lohaka suhtumisega kahtluse alla riigi kaitsejõudude majandusliku tegevuse

õiguspärasuse ja usaldusväärsuse, kuna raamatupidamise ebarahuldava korraldamise tõttu ei olnud võimalik

kindlaks teha VÕK-i majanduslikke tulemusi, märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et vastavas osas on

kohtuotsused konkretiseerimata. Samuti ei selgu ei Harju Maakohtu ega Tallinna Ringkonnakohtu otsusest,

milliste konkreetsete tegudega (peale R. S.-i poolt toimepandud riisumise) R. L. kaitsejõudude ja riigi mainet

kahjustas.

12. Rõhutades käesoleva kriminaalasja eripära juhib kriminaalkolleegium tähelepanu asjaolule, et KrK § 260

käsitlemisel on vajalik muuhulgas tuvastada tõendamisesemeteks olevate rikkumiste õiguslik taust

konkreetses aeg-ruumis. Ajal, mil leidsid aset R. L.-le süüksarvatud raamatupidamisalased rikkumised,

toimus kaitsejõudude intensiivne ülesehitamine, millega kaasnesid töömahukad ülesanded

militaarküsimustes. Samal ajal valitses riigikaitse vallas ulatuslik õiguslik reguleerimatus. Puudus õigusakt,

mis oleks sätestanud väeosa ülema kohustused raamatupidamisküsimustes ja piiritlenud need

kaitseministeeriumi ja Kaitsejõudude peastaabi vastavasisulisest pädevusest. R. L.-l puudus ka ametijuhend

või mõni muu internne õigusakt, milles oleks olnud fikseeritud VÕK-i ülema raamatupidamisalased

kohustused. Harju Maakohtu otsuses on õigesti märgitud, et Kaitseministeeriumi ja Kaitsejõudude peastaabi

käsud ja korraldused ning viimaste ettepanekul vastu võetud Vabariigi Valitsuse õigusaktid, mis reguleerisid

VÕK-i organiseerimist, olid vastuolulised ja muutsid täitjate olukorra väga keeruliseks.

13. Lähtudes ülaltoodud põhistustest ning juhindudes KrMK § 5 lg 1 p-st 2, AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja

§ 65 lg-st 3, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused

tuleb tühistada ja R. L. talle esitatud süüdistuses õigeks mõista.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Peeter Vaher