3-3-1-15-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-15-03

Otsuse kuupäev

11. aprill 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Juri Lahtikovi kaebus Vabariigi Valitsuse tegevusetuse

õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja Vabariigi Valitsuse

kohustamiseks Juri Lahtikovi elamisloa taotluse läbivaatamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 7. märtsi 2002. a otsus haldusasjas nr 3-

256/2002 ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

28. oktoobri 2002. a otsus haldusasjas nr 2-3/405/02

Menetluse alus Riigikohtus

Vabariigi Valitsuse kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

27. veebruar 2003

Kohtuistungil osalenud isikud

Vabariigi Valitsuse esindaja vandeadvokaadi vanemabi Mari Oro

Juri Lahtikov ja tema esindaja vandeadvokaat Sven Sillar

RESOLUTSIOON

1. Jätta Vabariigi Valitsuse kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Lõpetada menetlus Juri Lahtikovi kaebuses osas, milles paluti kohtul kohustada Vabariigi

Valitsust läbi vaatama Juri Lahtikovi elamisloa taotlust ühe kuu jooksul kohtuotsuse

jõustumisest.

3. Muuta Tallinna Halduskohtu 7. märtsi 2002. a otsust haldusasjas nr 3-256/2002 ja Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 28. oktoobri 2002. a otsust haldusasjas nr 2-3/405/02 osas,

milles kohustati Vabariigi Valitsust vaatama Juri Lahtikovi elamisloa taotlus uuesti läbi. Jätta

see ettekirjutus kohtuotsuste resolutsioonist välja. Muus osas jätta halduskohtu ja

ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Mõista Vabariigi Valitsuselt Juri Lahtikovi kasuks välja kassatsioonimenetluses kantud

õigusabikulud, 6000 krooni.

5. Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J. Lahtikov esitas 12. juulil 1995 taotluse elamis- ja tööloa saamiseks. Vabariigi Valitsus keeldus

12. mai 1998. a korraldusega nr 420-k elamisloa andmisest. Riigikohtu 22. juuni 1999. a määrusega

nr 3-3-1-27-99 tunnistati Vabariigi Valitsuse korraldus seadusevastaseks ja tehti valitsusele ettepanek

J. Lahtikovi elamisloa taotlus uuesti läbi vaadata.

2. J. Lahtikovi esitas 24. oktoobril 2001 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada

õigusvastaseks Vabariigi Valitsuse tegevusetus, mis seisnes Riigikohtu halduskolleegiumi 22. juuni

1999. a määruse täitmata jätmises, ja kohustada valitsust vaatama läbi J. Lahtikovi taotlus elamisloa

saamiseks ühe kuu jooksul, alates kohtuotsuse jõustumisest. Kaebust põhjendati sellega, et

J. Lahtikov on 26. juulil 1994 sõlmitud "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppe

Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi

territooriumil" (Kokkulepe) subjekt, kellele elamisloa andmise otsustab Vabariigi Valitsus, mitte aga

siseminister. Riigikohus pani J. Lahtikovi taotluse läbivaatamise kohustuse Vabariigi Valitsusele.

Seda kohustust ei saa delegeerida siseministrile. Kohtumenetluse käigus väitis J. Lahtikovi esindaja,

et Haldusmenetluse seaduse § 9 lg-s 3 sätestatakse, et haldusorgani pädevuse muutumisel peab asja

menetlusse võtnud haldusorgan viima menetluse lõpuni. Kuna J. Lahtikovi taotluse elamisloa

saamiseks võttis oma menetlusse Vabariigi Valitsus, siis on ta seaduse järgi kohustatud algatatud

menetluse lõpuni viima.

3. Siseministri 22. novembri 2001. a käskkirjaga nr 495 keelduti J. Lahtikovile elamisluba andmast.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas J. Lahtikovi kaebuse ja tunnistas Vabariigi Valitsuse tegevusetuse

(Riigikohtu halduskolleegiumi 22. juuni 1999. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-27-99 täitmata jätmine)

õigusvastaseks ning tegi valitsusele ettekirjutuse J. Lahtikovi elamisloa taotluse uueks

läbivaatamiseks ühe kuu jooksul, arvates halduskohtu otsuse jõustumisest. Vabariigi Valitsuselt

mõisteti J. Lahtikovi kasuks välja 15 350 krooni suurused kohtukulud.

5. Vabariigi Valitsuse apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus ja jätta J. Lahtikovi

kaebus rahuldamata.

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis halduskohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse

rahuldamata ning mõistis Siseministeeriumilt J. Lahtikovi kasuks õigusabikulu katteks välja 5000

krooni. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:

1. Vaidluse esemeks on küsimus, kas antud juhul on elamisloa taotlust läbi vaatama kohustatud

Vabariigi Valitsus või siseminister. Juhul kui pädevaks organiks on siseminister, oleks pädev organ

taotluse kohtumenetluse kestel läbi vaadanud ning kohustamiskaebuse rahuldamiseks poleks alust.

Sellisel juhul tuleks hinnata üksnes Vabariigi Valitsuse tegevusetuse seaduslikkust enne taotluse

siseministrile üleandmist ja kaebuse esitaja taotlust tunnistada Vabariigi Valitsuse tegevusetus

õigusvastaseks.

2. Kuna J. Lahtikov on Vene Föderatsiooni sõjaväepensionärina Kokkuleppe subjekt, siis oli

Vabariigi Valitsus kohustatud läbi vaatama tema elamisloa taotluse. Kokkuleppe artikli 2 punkti 1

kohaselt saavad sõjaväepensionärid elamisloa Eesti Vabariigis isikliku taotluse alusel, välja arvatud

isikud, kellele Eesti Vabariigi Valitsuse otsusel põhjendusega keelduti elamisluba andmast ohu tõttu

Eesti riigi julgeolekule. Seega on Vabariigi Valitsus käitunud õigusvastaselt, andes üle tema

pädevuses oleva taotluse lahendamise ning jättes esitatud taotluse osas käesoleva ajani otsuse

tegemata.

3. Igal juhul tuleb elamisloa taotlus Vabariigi Valitsuse 23. novembri 1999. a määrusega nr 362

kinnitatud korra punkti 20 kohaselt läbi vaadata hiljemalt ühe aasta ja kuue kuu jooksul, arvates

taotluse menetlusse võtmisest. Käesoleval juhul on Vabariigi Valitsus rikkunud seda tähtaega isegi

siis, kui tähtaja alguseks võtta Riigikohtu määruse kuupäev. Selline pikka aega kestev tegevusetus on

ilmselgelt õigusvastane ning Vabariigi Valitsuse kohustamine taotluse läbivaatamiseks igati

põhjendatud.

4. Arvestades HKMS § 87 lg 2, vähendas ringkonnakohus J. Lahtikovi taotletud õigusabikulusid.

Kaebuse esitaja taotles apellatsiooniastmes kantud kuludena 10 738 krooni välja mõistmist.

Halduskolleegium leidis, et arvestades seda, et J. Lahtikovi esindajal tuli antud asjas koostada vastus

apellatsioonkaebusele ja esindada kaebuse esitajat kohtuistungil ning materjalid olid talle tuttavad

esimese astme kohtust, on põhjendatud 5000 krooni väljamõistmine apellatsiooniastme

õigusabikuludena.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

7. Vabariigi Valitsuse esindaja palub kassatsioonkaebuses tühistada nii ringkonnakohtu kui ka

halduskohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta J. Lahtikovi kaebus rahuldamata. Kassaator

väidab järgmist:

1. J. Lahtikov pole Kokkuleppe subjekt.

2. J. Lahtikovi elamisloa taotlust oli pädev lahendama siseminister. Vabariigi Valitsuse 23. novembri

1999. a määrusega nr 362 kinnitatud korra punkti 23 kohaselt otsustab nendele välismaalastele

elamisloa andmise, kelle puhul esineb vähemalt üks VS § 12 lg 4 p-des 5-8 sätestatud asjaolu,

erandina Siseministeerium. J. Lahtikovi suhtes ongi tuvastatud VS § 12 lg 4 p-s 7 nimetatud asjaolu.

Kuna Vabariigi Valitsuse nimetatud määrusega kinnitatud korra jõustumisega läks J. Lahtikovi

elamisloa taotluse lahendamine siseministri pädevusse, siis ei olnud Vabariigi Valitsus enam pädev

seda küsimust lahendama.

3. Vabariigi Valitsus on täitnud Riigikohtu 22. juuni 1999. a määruses tehtud ettepaneku, sest

Vabariigi Valitsus asus taotlust uuesti läbi vaatama. Korra jõustumisel ei olnud aga Vabariigi Valitsus

enam pädev läbi vaatama J. Lahtikovi elamisloa taotlust.

8. J. Lahtikovi esindaja kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta kassatsioonkaebus

rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. J. Lahtikov on kokkuleppe subjekt. Nagu ilmneb

haldusasja materjalidest, jäi J. Lahtikov Kokkuleppe esimesest nimekirjast välja tehnilise eksituse

tõttu. Vabariigi Valitsus pole kunagi kahtluse alla seadnud, et J. Lahtikov on sõjaväepensionär alates

1992. aastast. Kuna J. Lahtikov on Kokkuleppe subjekt, pidi tema elamisloa taotluse lahendama

Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsus pole seda taotlust lahendanud seitsme ja poole aasta jooksul.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. J. Lahtikov esitas 1995. a suvel tähtajalise elamisloa taotluse. Vabariigi Valitsus keeldus 12. mai

1998. a korraldusega nr 420-k J. Lahtikovile elamisluba andmast. Riigikohtu halduskolleegiumi

22. juuni 1999. a määrusega haldusasjas nr 3-3-1-27-99 tunnistati Vabariigi Valitsuse see korraldus

täielikult seadusevastaseks ja tehti valitsusele ettepanek J. Lahtikovi elamisloa taotlus uuesti läbi

vaadata.

Siseministri 22. novembri 2001. a käskkirjaga nr 495 keelduti J. Lahtikovile elamisluba andmast.

10. Halduskohtute, sealhulgas Riigikohtu halduskolleegiumi menetluses on pärast 1999. aastat olnud

kaks J. Lahtikovi omavahel seotud kaebust, mida menetleti paralleelselt. Asja materjalidest nähtuvalt

on mõlemad haldusasjad alguse saanud J. Lahtikovi 1995. aasta suvel esitatud elamisloa taotlusest.

11. Kõigepealt esitas J. Lahtikov 24. oktoobril 2001. aastal Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles

palus tunnistada õigusvastaseks Vabariigi Valitsuse tegevusetus, mis seisnes Riigikohtu

halduskolleegiumi 22. juuni 1999. a määruse täitmata jätmises, ja kohustada valitsust vaatama läbi

J. Lahtikovi taotlus elamisloa saamiseks ühe kuu jooksul, alates kohtuotsuse jõustumisest. Seda

kaebust kolleegium käesolevas haldusasjas lahendabki.

12. Teiseks kaebuseks oli 7. jaanuaril 2002 Tallinna Halduskohtule esitatud kaebus siseministri

22. novembri 2001. a käskkirja nr 495 peale. Selles kaebuses palus J. Lahtikov tühistada siseministri

käskkirja, millega talle keelduti elamisluba andmast, ja teha pädevale organile ettekirjutus vaadata

elamisloa taotlus läbi ühe kuu jooksul, alates kohtuotsuse jõustumisest. Ka selles asjas pidas

J. Lahtikov pädevaks organiks Vabariigi Valitsust. Riigikohtu halduskolleegium tegi otsuse 4. aprillil

2003 (haldusasi nr 3-3-1-14-03).

Erinevalt halduskohtust ja ringkonnakohtust, leidis Riigikohtu halduskolleegium haldusajas nr 3-3-1-

14-03, et J. Lahtikov pole Vene Föderatsiooni sõjaväepensionär, kellele elamisloa andmist on pädev

otsustama vaid Vabariigi Valitsus. Kolleegium pidas siseministrit pädevaks otsustama J. Lahtikovile

elamisloa andmise küsimust. Kolleegium nõustus ringkonnakohtuga selles, et siseministri käskkiri,

millega keelduti J. Lahtikovile elamisluba andmast, on materiaalselt õigusvastane. Kolleegium

tühistas siseministri käskkirja ja saatis asja siseministrile uueks otsustamiseks.

13. Kuna kolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-14-03 jõudnud järeldusele, et J. Lahtikov pole Vene

Föderatsiooni sõjaväepensionär, kellele elamisloa andmise küsimust on pädev otsustama vaid

Vabariigi Valitsus, siis käesolevas asjas seda seisukohta lähemalt ei põhjendata.

14. J. Lahtikov on nii 24. oktoobril 2001 esitatud kaebuses kui ka 7. jaanuaril 2002 esitatud kaebuses

lähtunud eeldusest, et ta on isik, kellele elamisloa andmise üle saab otsustada vaid Vabariigi Valitsus.

Mõlemas asjas on esitatud ühesugune taotlus. Taotleti, et halduskohus teeks Vabariigi Valitsusele

ettekirjutuse otsustada J. Lahtikovile elamisloa andmise küsimus. Kolleegium tegi haldusasjas nr 3-3-

1-14-03 ettekirjutuse siseministrile, sest kolleegium pidas ministrit pädevaks organiks.

Halduskohtumenetluse seadustiku § 24 lg 1 p 4 sätestab, et halduskohus lõpetab menetluse, kui samas

asjas on olemas jõustunud kohtulahend. Kuna nõude osas teha pädevale organile ettekirjutus vaadata

läbi J. Lahtikovi elamisloa taotlus on Riigikohtu halduskolleegium haldusasjas nr 3-3-1-14-03

siseministrile ettekirjutuse teinud, siis tuleb käesolevas asjas selle nõude osas J. Lahtikovi kaebuse

menetlus lõpetada.

15. J. Lahtikovi poolt 1995. aasta suvel esitatud elamisloa taotlus ei olnud 24. oktoobriks 2001, mil

halduskohtule esitati kaebus Vabariigi Valitsuse tegevusetuse peale, saanud lahendust rohkem kui

seitsme aasta jooksul. Selle aja sisse mahub ka Vabariigi Valitsuse 12. mai 1998. a korralduse nr 420-

k menetlemise aeg kohtutes, mis algas 15. juunil 1998 Tallinna Halduskohtule kaebuse esitamisest ja

lõppes 22. juunil 1999, mil tehti teatavaks Riigikohtu halduskolleegiumi määrus haldusasjas nr 3-3-1-

27-99. Sellest määrusest kuni 24. oktoobrini 2001 oli möödunud kaks aastat ja neli kuud. Kahtlemata

on J. Lahtikovi elamisloa taotlust menetletud väga pikka aega.

Käesolevas asjas palutakse õigusvastaseks tunnistada Vabariigi Valitsuse tegevusetus Riigikohtu

halduskolleegiumi haldusasjas nr 3-3-1-27-99 tehtud määruse täitmisel. Silmas peetakse tegevusetust

alates 22. juunist 1999.

16. J. Lahtikovi esindaja väitis halduskohtule esitatud kaebuses, et kuna J. Lahtikov on Kokkuleppe

subjekt, siis on tema elamisloa taotlust kogu aeg olnud pädev menetlema üksnes Vabariigi Valitsus.

Kaebuse menetlemisel halduskohtus väitis ta veel, et Haldusmenetluse seaduse § 9 lg-s 3 sätestatakse,

et haldusorgani pädevuse muutumisel peab asja menetlusse võtnud haldusorgan viima menetluse

lõpuni. Kuna J. Lahtikovi taotluse elamisloa saamiseks võttis oma menetlusse Vabariigi Valitsus, siis

on seadusest tulenevalt valitsus kohustatud algatatud menetluse ka lõpuni viima. J. Lahtikovi esindaja

möönis halduskohtus, et see säte jõustus küll 1. jaanuaril 2002, kuid menetluse lõpuleviimine organi

poolt, kes taotluse menetlusse võttis, on haldusõiguse üldpõhimõte, millest tuleb juhinduda ka siis,

kui haldusorgani pädevust muudeti enne 1. jaanuari 2002.

17. Praeguseks Haldusmenetluse seaduse § 9 lg-s 3 sätestatud põhimõte, et asja menetlenud organi

pädevuse muutmisel peab menetluse lõpule viima organ, kes menetluse alustas, on tõepoolest

haldusõiguse üldine põhimõte. See pole aga põhimõte, millest ei saa teha erandeid.

1999. aastal, kui Vabariigi Valitsuse 23. novembri määrusega nr 362 muudeti elamisloa taotlusi

menetlevate organite pädevust, kehtestati asjakohane rakendussäte. Pädeva organi osas 1999. aastal

kehtestatud korraga tehtud muudatust aktsepteerib kolleegium juba kas või arvestades uue korra

punkti 144, mis sätestab: "Enne käesoleva korra jõustumist esitatud taotlus vaadatakse läbi ja tehakse

otsus taotluse rahuldamise või selle rahuldamata jätmise kohta taotluse esitamise ajal kehtinud tähtaja

jooksul, välja arvatud juhul, kui käesolev kord kehtestab selle taotluse läbivaatamiseks lühema

tähtaja."

18. Vabariigi Valitsuse esindaja ei nõustu kassatsioonkaebuses seisukohaga, et Vabariigi Valitsus on

venitanud J. Lahtikovi elamisloa taotluse menetlemisega. Valitsus on seisukohal, et kuna

elamislubade taotlemist reguleeriva uue määruse järgi pidi J. Lahtikovile elamisloa andmise küsimuse

üle otsustama siseminister, siis polnud valitsus enam pädev lahendama J. Lahtikovi elamisloa

taotlust.

Kolleegium ei nõustu selle seisukohaga. J. Lahtikov on elamisloa taotluse menetluses avalik-

õiguslikus suhtes Eesti riigi, mitte aga ühe või teise haldusorganiga, kes parajasti on pädev otsustama

tema taotluse üle. Sisuliselt on vaidlustatud riigi, mitte ühe või teise haldusorgani viivitust taotluse

menetlemisel.

19. Isegi kui hakata J. Lahtikovi 1995. a suvel esitatud taotluse menetlemise aja pikkust arvestama

22. juunist 1999, mil tehti Riigikohtu halduskolleegiumi määrus, on kolleegiumi arvates ainuvõimalik

järeldus, et elamisloa taotlus oli 24. oktoobriks 2001 menetluses olnud ilmselgelt ebamõistlikult

pikka aega. Vabariigi Valitsuse tegevusetust näeb kolleegium selles, et valitsus pole taganud

J. Lahtikovi elamisloa taotluse menetlemist mõistliku aja jooksul pärast seda, kui 1999. aastal

muudeti elamisloa taotluste üle otsustavate organite pädevust. Vabariigi Valitsuse seaduse § 94 lg 4

kohaselt laieneb valitsuse järelevalvepädevus ka ministri toimingutele.

20. Eelneva põhjal leiab kolleegium, et Vabariigi Valitsuse kassatsioonkaebuse rahuldamiseks pole

alust. Küll aga tuleb lõpetada menetlus halduskohtule esitatud kaebuse selles osas, milles paluti teha

Vabariigi Valitsusele ettekirjutus vaadata J. Lahtikovi elamisloa taotlus uuesti läbi.

21. Riigikohtu halduskolleegiumi 27. veebruari 2003. a istungil esitas J. Lahtikovi esindaja taotluse

mõista J. Lahtikovi kasuks Siseministeeriumilt välja kassatsiooniastmes kantud 15 340 krooni

suurused õigusabikulud. Kohtukulude nimekirja järgi kulus ringkonnakohtu otsuse ja

kassatsioonkaebuse läbitöötamisele ning nõupidamistele kliendiga ja Riigikohtule vastuse esitamisele

neli tundi. Kuus tundi kulus kohtuistungiks ettevalmistamisele ja kassaatori esindamisele Riigikohtus.

Sama advokaat andis J. Lahtikovile õigusabi ka haldusasjas nr 3-3-1-14-03, mille istung toimus

samuti 27. veebruaril 2003. Mõlemas haldusasjas tuli lahendada analoogilisi juriidilisi probleeme.

Mõlemas asjas esindas sama advokaat J. Lahtikovi kõigis kolmes kohtuastmes ja pidi seetõttu olema

kursis asja kogu eelneva menetlemisega. Ringkonnakohtu toimik pole mahukas. Siseministri

kassatsioonkaebus, mille üle väideldi Riigikohtus, on analoogiline siseministri

apellatsioonkaebusega, mille läbivaatamisel ringkonnakohtus J. Lahtikovi esindas sama advokaat.

Kassatsioonkaebusele esitanud kirjaliku vastuse koostamine pole kolleegiumi arvates olnud eriti

töömahukas ega aeganõudev.

Eeltoodu põhjal leiab kolleegium, et kassatsiooniastmes kantud õigusabikulud on põhjendamatult

suured ja neid tuleb vähendada HKMS § 87 lg 2 alusel. Siseministeeriumilt tuleb J. Lahtikovi kasuks

õigusabikulude katteks välja mõista 6000 krooni.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann