3-2-1-32-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-32-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. aprill 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed V. Kõve ja L. Laarmaa

Kohtuasi

Tiit Kuuli hagi Aivar Osa vastu 185 625 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. detsembri 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/1482/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aivar Osa kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

17. märts 2003. a

Istungil osalenud isikud

Hageja T. Kuul ja kostja esindaja vandeadvokaat I. Kullerkann

Resolutsioon

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. detsembri

2002. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tiit Kuul volitas 13. jaanuaril 1997. a Aivar Osa müüma A. Osa määratud tingimustel ja hinnaga

Harjumaal Viimsi vallas kinnistu. A. Osa pidi vastu võtma kinnistu müügist saadud raha.

1. detsembril 1997. a müüs T. Kuuli esindaja A. Osa T. Kuulile kuuluva kinnistu Airi Vartile.

Kinnistu müügihind oli 450 000 krooni. A. Osa maksis T. Kuulile 60 000 krooni. T. Kuulil jäi

saamata 390 000 krooni.

2. 23. oktoobril 2000. a tunnistas Harju Maakohus A. Osa süüdi KrK § 1411 lg 3 p-s 1 ettenähtud

kuriteo toimepanemises ja mõistis A. Osalt välja 390 000 krooni T. Kuuli kasuks. A. Osa tasus

kohtuotsusega väljamõistetud summa 9. juulil 2001. a.

3. 7. augustil 2001. a esitas T. Kuul hagi Harju Maakohtule, milles palus kostjalt välja mõista 185 625

krooni. Hageja leidis, et talle tekkis kahju TsK § 222 lg 2 tähenduses saamata jäänud tuluna. Kui ta

oleks õigeaegselt kätte saanud 390 000 krooni ja paigutanud selle panka, siis oleks ta saanud tulu, mis

Hansapanga õiendi järgi oleks kokku 134 825 krooni. Hageja arvas kahjuks ka veel esindaja kulud

kriminaalprotsessis 50 800 krooni ulatuses.

4. Harju Maakohus rahuldas 21. juuni 2002. a otsusega T. Kuuli hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja

kasuks välja 134 825 krooni. Kriminaalasjas leidis tuvastamist, et kostja tegutses hageja esindajana,

sõlmides kinnistu ostu-müügilepingu, kuid ei andnud hagejale üle käsundi alusel saadud summat 390

000 krooni. Kostja ei täitnud käsundist tulenevat kohustust. Kohus leidis, et hagejal tekkis kahju

saamata jäänud tuluna. Kohus luges põhjendatuks hageja esitatud AS Hansapank arvestuse, mille

kohaselt oleks 390 000 krooni hoidmisel tähtajalisel hoiusel saanud intresse ajavahemikul

1. detsember 1997. a - 9. juuli 2001. a kokku 134 825 krooni.

Kohus ei pidanud õigeks kostja väidet, et hagejale on kriminaalasjas tehtud otsusega välja mõistetud

tekitatud kahju hüvitis. Kohus leidis, et käsundi alusel saadu väljamõistmine on kohustise täitmisele

sundimine.

Kohtukulude väljamõistmise nõudes märkis kohus, et kohtukulu on spetsiifiline kulutus, mille

otstarbekust ja suurust saab hinnata vaid seda asja menetlev kohus. Hagejal tulnuks kohtukulude

väljamõistmise nõue esitada kriminaalmenetluses.

5. Apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule esitasid mõlemad pooled.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 6. detsembri 2002. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu arvates tuleb käsundi täitmisest tuleneva kahju hulka arvata ka saamata jäänud tulu,

s.o tulu, mida hageja oleks saanud siis, kui kostja oleks käsunduslepingut nõuetekohaselt täitnud.

Hageja ei esitanud saamata jäänud tulu nõuet kriminaalmenetluses. Ebaõige on kostja käsitlus, et

hageja ise, kasutades oma dispositiivset õigust, on määranud kriminaalasjas tsiviilhagi esitamisega

kindlaks selle osa kahjust, mille tasumist ta A. Osalt nõudis. Seadus ei keela isikul nõuda samast teost

tuleneva teist liiki kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamist. Kriminaalasja läbivaatamisel oli hageja

tsiviilhagi sisuks käsundi alusel üle andmata jäänud raha. See, et hageja eelnevas tsiviilhagis saamata

jäänud tulu ei nõudnud, ei võta talt võimalust edaspidi oma õigusi kohtus kaitsta.

7. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga selles, et kriminaalmenetluses kantud kohtukulu

hüvitamist tuli nõuda samas menetluses. Kriminaalmenetluse koodeksi § 87 p 1 järgi on kohtukulu ka

kannatanu õigusabi kulu.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse ning lõpetada menetluse

T. Kuuli hagis kahju hüvitamise nõudes A. Osa vastu.

Kostja arvates kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigusnormi (TsK § 222 lg 1) ja rikkus

protsessiõigusnormi (TsMS § 217 p 3).

Selles tsiviilasjas on hagi aluseks jõustunud kohtuotsusega kriminaalasjas tuvastatud kohustise

täitmata jätmine - käsunduslepingu alusel saadu A. Osa poolt üleandmata jätmine. Harju Maakohus

mõistis kriminaalasjas A. Osalt T. Kuuli kasuks välja 390 000 krooni kuriteoga tekitatud kahju.

Hageja on ülejäänud nõude osast vabatahtlikult loobunud.

Kohustise täitmata jätmisest tuleneva nõude rahuldamine ei ole kohustise täitmisele sundimine, vaid

kohustise mittetäitmise tõttu tekkinud kahju hüvitamise nõude rahuldamine. Kaevatava otsusega

jõustus Harju Maakohtu otsus, millega mõisteti A. Osalt kuriteoga tekitatud kahjuna 134 825 krooni.

Seega on käesoleval juhul esitatud hagi, milles on samade poolte vahel samadel alustel ja samas

hagiesemes jõustunud kohtuotsus. Sellisel juhul kuulub menetlus TsMS § 217 p 3 kohaselt

lõpetamisele.

9. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Kriminaalmenetluse käigus vaadati läbi TsK § 397 p 3

alusel tekkinud kohustise täitmisele sundimise, mitte TsK § 397 p 4 tekitatud kahju hüvitamise nõue.

Hageja esitas nõude TsK § 222 lg 2 alusel, mis käsitleb kahjuna saamata jäänud tulu. Tegemist ei ole

nõuetega, mis on esitatud samadel alustel.

10. Kolleegiumi istungil jäi kostja esindaja kassatsioonkaebuse väidete ja hageja T. Kuul vastuse

väidete juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust tühistada ringkonnakohtu otsust.

12. Käesolevas vaidluses peab kolleegium vajalikuks selgitada, kas T. Kuuli 7. augustil 2001. a

esitatud hagis tulnuks menetlus lõpetada TsMS § 217 p 3 alusel nagu seda leiab kostja.

Kassatsioonkaebuses leidis kostja, et jõustunud kohtuotsusega kriminaalasjas mõisteti temalt välja

kuriteoga tekitatud kahju 390 000 krooni ja vaidlustatud ringkonnakohtu lahendiga mõisteti samuti

välja kuriteoga tekitatud kahjuna 134 825 krooni. Selle tulemusena on T. Kuuli hagis A. Osa vastu

kaks jõustunud kohtuotsust.

13. Kohus lõpetab TsMS § 217 p 3 alusel asjas menetluse, kui samade poolte vaidluses sama

hagieseme üle samal alusel on jõustunud kohtuotsus. Seadus ei tee siinkohal vahet kohtuotsuste

vahel, mis on tehtud tsiviilmenetluses või kriminaalmenetluses. Kohtul tuleb kindlaks teha, kas

samade poolte vahel on varem olnud sama hagi eseme üle ja samal alusel kohtuvaidlus, mille kohta

on tehtud jõustunud kohtulahend. Kolleegium leiab, et TsMS § 217 p 3 kohaldamisel on võrdse

kaaluga nii hagi eseme kui hagi aluse määratlus. Selleks, et lõpetada asjas nimetatud sätte alusel

menetlus, peavad nii menetluses oleva hagi ese kui alus olema identsed väidetava eelmise menetluses

olnud hagi eseme ja hagi alusega. Seega võib tekkida teatud juhtudel olukord, kus on esitatud kaks

või enam hagi, millel on sama alus, kuid hagide ese ei ole sama. Kolleegium nõustub kostja

seisukohaga selles, et hageja nõuetel on sama alus, milleks on kuriteoga kahju tekitamine. Kuid

kolleegium leiab, et selles vaidluses on T. Kuul esitanud Harju Maakohtule hagi, mille ese ei ole

sama kriminaalmenetluses arutatuga. Harju Maakohus mõistis hageja nõudel kriminaalmenetluses

välja kuriteoga tekitatud 390 000 kroonise otsese varalise kahju. 7. augustil 2001. a Harju

Maakohtule esitatud hagis palus hageja välja mõista saamata jäänud tulu, mis hagi eseme tähenduses

ei ole sama, mis otsene varaline kahju. Seega on ebaõige kassatsioonkaebuse väide, et

ringkonnakohus rikkus TsMS § 217 p 3. Ringkonnakohus lahendas asja kooskõlas TsK §-ga 222 ja

TsMS §-ga 217 p 3.

J. Odar, V. Kõve, L. Laarmaa