3-2-1-33-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-33-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 7. aprill 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja L. Laarmaa, liikmed A. Kull ja V. Kõve

Kohtuasi

Andrej Larkini hagi Helmi Soonbergi vastu abielu

lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10. detsembri 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/1520/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Andrej Larkini kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

17. märts 2003. a

Istungil osalenud isikud

Kostja H. Soonberg ja tema esindaja vandeadvokaat M. Lust

Resolutsioon

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

10. detsembri 2002. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Välja mõista Andrej Larkinilt Helmi Soonbergi kasuks

kassatsiooniastmes kantud kohtukulu 2000 (kaks tuhat)

krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Andrej Larkini ja Helmi Soonbergi abielu sõlmiti 16. mail 2001. a Leedu Vabariigis. 31. oktoobril

2001. a esitatud hagis palus A. Larkin poolte abielu lahutada, jagada ühisvarana 3. juulil 2001. a

ostetud Tallinnas M. Härma 1-174 asuv korter ja jätta korter täielikult temale. Hageja palus ühisvara

jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdusest perekonnaseaduse (PkS) § 19 lg 2 p 3 alusel,

kuna korter omandati hageja lahusvara arvel. Hageja andis kostjale korteri ostmiseks 30 000 litti,

mille oli saanud enne abielu toetusena seoses isa surmaga, ja 4000 USA dollarit, mille oli abielu ajal

saanud kinkena emalt. Abikaasade viimane ühine elukoht oli Eestis.

Kostja tunnistas abielulahutuse nõuet, kuid ühisvara jagamisele pakutud viisil vaidles vastu. Kostja

väitel on korter tema lahusvara. Kostja laenas korteri ostmiseks raha eraisikult ja pangast.

2. Abielu lahutati Tallinna Linnakohtu 12. augusti 2002. a otsusega. Kohus jagas poolte abielu kestel

soetatud ühisvara, jättis Tallinnas M. Härma 1-174 asuva 212 000 krooni väärtuse korteri

H. Soonbergi omandisse ja mõistis temalt A. Larkini kasuks välja enamsaadud ühisvara arvel rahalise

hüvitisena 106 000 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on korter abikaasade ühisvara, kuna

soetati abielu kestel. Tõendamata on, et korter soetati hageja lahusvara arvel või et kostja võttis

korteri ostuks laenu. PkS § 19 lg 1 kohaselt loetakse ühisvara jagamisel abikaasade osad võrdseks.

3. Apellatsioonkaebuses palus kostja tühistada linnakohtu otsuse ühisvara jagamise osas ja mõista

eneselt hageja kasuks välja 7725 krooni ja 50 sendi suurune rahaline hüvitis. Linnakohus jättis

ühisvara jagamisel arvestamata, et kostja võttis perekonna huvides korteri ostuks laenu kokku 196

549 krooni.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohtu 10. detsembri 2002. a otsusega tühistati linnakohtu otsus ühisvara

jagamise osas. Uue otsusega jättis ringkonnakohus Tallinnas M. Härma 1-174 asuva korteri

H. Soonbergi omandisse ja tema kanda ka ühisvara soetamiseks võetud laenu, kokku 196 549 krooni.

H. Soonbergilt mõisteti A. Larkini kasuks välja enamsaadud ühisvara arvelt 7725 krooni 50 senti.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas linnakohus, et vaidlusalune korter oli poolte

ühisvara ja seda ei ostetud hageja lahusvara arvel.

Kostja esitas kohtule tõendi, mille kohaselt ta laenas 25. mail 2001. a A. "erikovilt korteri ostuks

10 000 USA dollarit. Linnakohus ei andnud sellele tõendile hinnangut ning jättis põhjendamatult

arvestamata tunnistaja A. "erikovi ütlused. Esitatud laenuleping vastab TsK § 272 lg 1 ja § 273

sätetele. Tunnistajana üle kuulatud A. "erikov kinnitas, et andis 25. mail 2001. a kostjale korteri

ostuks laenu. 25. mai 2001. a Hansapanga sularaha sissemakse maksekorraldusest nähtub, et kostja

tegi oma arvele 10 000 USA dollari suuruse sissemakse. Hageja ei ole kostja esitatud tõendeid ümber

lükanud. Vaidlust ei ole selle üle, et laen korteri ostuks võeti abielu ajal. Ego järelmaksukaardi

kasutamise lepinguga on tõendatud, et kostja võttis 14 500 krooni laenu. Tõendatud on, et 28. juunil

2001. a kanti kostja arvelt notari arvele üle korteriostu raha. Seega on kostja piisavalt tõendanud, et

laenas korteri ostmiseks kokku 196 549 krooni. Korteri ostu-müügilepingu kohaselt oli korteri hind

205 000 krooni. 25. mai 2001. a laenulepingu järgi oli tagasimaksmise tähtaeg 1. mai 2003. a. Kostja

kinnitusel on võlg tasumata. Hageja ei ole tõendanud, et on laenu oma vahenditest tagasi maksnud.

Ringkonnakohus leidis, et laen võeti pere huvides korteri soetamiseks ühisvarana ja kostja on asunud

laenu tagasi maksma. Kostja on nõus, et ühisvara jagamisel jääb laen tema kanda ning seda peab

arvestama ka ühisvara jagamisel. Pooled hindasid korteri väärtuseks 212 000 krooni. Korter on kostja

ainsaks elupaigaks ja see tuleb jätta kostjale. Kuna kostja on laenulepingu ja Ego järelmaksukaardi

kasutamise lepingu alusel laenusaaja, kellel lasub laenu tagastamise kohustus, tuleb ka 196 549

krooni suurune laenulepingust tulenev kohustus jätta tema kanda. Kostjalt tuleb PkS § 19 lg 4 alusel

hageja kasuks välja mõista enamsaadud ühisvara arvel 7725 krooni 50 senti ((212 000-196 549): 2).

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 319 lg 2, mille kohaselt ei ole apellatsioonkaebuses õigust muuta

hagi alust ega eset ega esitada nõuet, mida esimese astme kohtus ei esitatud. Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 14. novembri 2002. a otsuses on jõutud järeldusele, et see säte on kohaldatav ka

kostja suhtes, kui viimane esitab apellatsioonkaebuse. Esimese astme kohtus väitis kostja, et korter on

küll omandatud abielu kestel, kuid tema poolt võetud laenust saadud rahaliste vahendite arvel,

mistõttu on korter tema lahusvara. Apellatsioonkaebuses väitis kostja, et korter on küll ühisvara, aga

omandatud perekonna huvides võetud laenu abil, mistõttu oleks kohus ühisvara jagamisel pidanud

arvestama ka laenulepinguid. Kuna kostja ei esitanud seda väidet esimese astme kohtus, oleks

ringkonnakohus pidanud selle arvestamata jätma.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 229 lg 1 sätteid, tehes otsuse nõude osas, mida ei esitatud. Hageja

esitas ühisvaraks oleva korteri jagamise nõude. Ringkonnakohus jagas aga lisaks ühisvaraks olevale

korterile ka väidetava ühisvara - laenu- ja Ego järelmaksukaardi kasutamise lepingust tulenevad

kohustused.

Ringkonnakohus kohaldas korteri jagamisel vääralt PkS § 20 lg 2. PkS § 20 lg-le 2 viidates kaldus

ringkonnakohus ühisvara jagamisel kõrvale poolte võrdsuse põhimõttest, kuigi selleks ei olnud ühtegi

PkS § 19 lg-s 2 sätestatud alust. Ühisvara tulnuks jagada PkS § 19 lõigete 1 ja 4 järgi. Isegi, kui

nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, et ühisvara jagamisel saab jagada ka kohustusi, tulnuks

kolmandate isikutena menetlusse kaasata võlausaldajad.

6. Vastuses kassatsioonkaebusel pidas kostja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks.

Ringkonnakohus ei kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi ega rikkunud protsessiõiguse norme.

7. Riigikohtu istungil jäi kostja esindaja vastuses toodud seisukohtade juurde ning palus hagejalt välja

mõista kassatsiooniastmes kantud 2000-kroonine kohtukulu õigusabi eest.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

9. Ringkonnakohus ei rikkunud otsuse tegemisel protsessiõiguse norme.

Kostja ei esitanud apellatsioonkaebuses asjaolusid, mida ta esimese astme kohtus ei esitanud.

Vastuses hagiavaldusele väitis kostja, et ta võttis korteri ostuks eraisikult laenu 10 000 Usa dollarit

ehk 182 049 krooni ja pangast 14 500 krooni ning korter on seetõttu tema lahusvara.

Apellatsioonkaebuses väitis kostja, et korter on küll ühisvara, kuid omandatud perekonna huvides

võetud varalise kohustuse (laenu) arvel. TsMS § 228 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid

ja otsustab, mis asjaolud on tuvastatud ning millist seadust tuleb asjas kohaldada. TsMS § 228 mõtte

kohaselt on kohus asja lahendamisel seotud küll poolte esitatud asjaoludega, kuid mitte nende antud

õigusliku kvalifikatsiooniga ja kohaldab seadust ise. Seega ei olnud kohus seotud sellega, kas

abikaasad pidasid korterit enda lahusvaraks või ühisvaraks.

Hageja esitas nõude ühisvara - korteri - jagamiseks. Kui kostja tõi esile asjaolu, et ta ostis korteri

laenu arvel, ei saanud kohus jätta korteriga seotud varalist kohustust asja lahendamisel arvestamata.

Tuginedes poolte esitatud asjaoludele, määras kohus kindlaks ühisvara koosseisu. Poolte esitatud

asjaolud ja nõue - jagada ühisvara - on jäänud samaks, kohus on nõude rahuldanud ja ühisvara

jaganud. Ringkonnakohus ei rikkunud TsMS § 229 lg 1, mille kohaselt ei või kohus otsuses ületada

nõude piire ega teha otsust nõude osas, mida ei esitatud.

10. Ühisvara jagamisel loetakse PkS § 19 lg 1 kohaselt abikaasade osad võrdseks. Kohus ei ole

ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kaldunud. Ühisvara jagamisel jäi

kostjale korter väärtusega 212 000 krooni ja 196 549 krooni suurune laenukohustus, seega vara

15 451 krooni võrra rohkem kui kohustusi. PkS § 19 lg-le 4 viidates, mõistis kohus õigesti kostjalt

enamsaadud ühisvara arvel hagejale välja 7725 krooni 50 senti.

11. Kolleegium ei nõustu kassaatori väitega, et menetlusse tulnuks kolmandate isikutena kaasata ka

võlausaldajad. TsMS § 80 lg 1 kohaselt võib iseseisva nõudeta kolmas isik astuda protsessi, kui asjas

tuvastatavad asjaolud või õigussuhted võivad mõjuda tema õigustele või kohustustele ühe poole

suhtes. Ühisvara jagamine ei riiva võlausaldajate õigusi. Abikaasade ühise laenukohustuse jagamine

abikaasade ühisvara jagamisel puudutab ainult nende endi omavahelisi varalisi suhteid ega saa muuta

nende lepingulisi vahekordi laenuandjatega.

PkS § 20 lg 2 kohaselt vastutavad abikaasad perekonna huvides võetud varalise kohustuse järgi

ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Kuigi pärast ühisvara jagamist ei vastuta abikaasad

perekonna huvides võetud varalise kohustuse eest enam ühisvaraga, on võlausaldajal endiselt nõue

mõlema abikaasa vastu, kuna vastutus laieneb ka mõlema abikaasa lahusvarale. Kui pärast ühisvara

jagamist, esitab võlausaldaja nõude abikaasa vastu, kellel pärast ühisvara jagamist enam võlausaldaja

ees ühisvara arvel kohustust ei ole, ja nõue rahuldatakse, on tal tagasinõudeõigus teise abikaasa vastu.

12. Kolleegium leiab, et TsMS § 60 lg 1 ja § 61 lg 1 p 1 alusel on põhjendatud mõista A. Larkinilt

H. Soonbergi kasuks välja kassatsiooniastmes kantud 2000 krooni suurune kohtukulu.

L. Laarmaa, A. Kull, V. Kõve