3-1-1-37-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-37-03

Otsuse kuupäev

7. aprill 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

J. H. haldusõiguserikkumise asi HÕS § 118 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Linnakohtu 18. novembri 2002. a otsus asjas

nr 4-2606/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. H. kaitsja vandeadvokaat Ingrid Kullerkann,

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

18. märts 2003. a

Istungil osalenud isikud

Kassaator vandeadvokaat Ingrid Kullerkann

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Linnakohtu 18. novembri 2002. a kohtuotsus J. H. haldusõiguserikkumise asjas

sisuliselt muutmata.

2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 7. aprillil 2003. a ega ole edasikaevatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Liikluskorralduskeskuse parkimiskontrolör A. E. koostas 23. augustil 2002. a

haldusõiguserikkumise protokolli selle kohta, et taksojuht J. H. pakkus taksoteenust kohas, mis polnud

selleks ettenähtud - Tallinnas X pst 4 asuva hoone taga. Rikkudes sellega Tallinna Linnavolikogu

2. novembri 2000. a määrusega nr 39 kehtestatud "Taksoveo eeskirja" p 3.7 nõudeid, pani ta toime HÕS §-s

118 kirjeldatud haldusõiguserikkumise.

2. Tallinna Liikluskorralduskeskuse parkimise kontrolli osakonna juhataja A. J. 29. augusti 2002. a otsusega

karistati J. H. HÕS § 118 järgi 120 krooni suuruse rahatrahviga.

3. J. H. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale Tallinna Linnakohtule kaebuse, milles palus tühistada

kohtuvälise menetleja otsuse ja lõpetada asja menetluse. Kaebuses väitis J. H., et ta ei rikkunud "Taksoveo

eeskirja" p 3.7 nõudeid, sest ta ei peatunud X pst 4 asuva hoone taga mitte taksoteenuse osutamiseks, s.t ta ei

seisnud kliendi ootel, vaid selleks, et oodata taksopeatuses vabanevat kohta.

4. Tallinna Linnakohtu 18. novembri 2002. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja

otsus muutmata. Kohus tuvastas, et taksojuht J. H. pakkus sõiduautoga Opel taksoteenust väljaspool

taksopeatust. "Taksoveo eeskirja" p-s 3.7 on sätestatud, et takso võib seista kliendi ootel (v.a tellitud takso)

ainult taksopeatuse eritähistust omavas kohas. Kohus märkis, et taksoteenuse pakkumine algab momendist,

mil taksojuht tööl olles taksoga taksopargist välja sõidab, ning konkreetse taksoteenuse osutamine algab

hetkest, mil klient on taksosse istunud ja taksojuht lülitab sisse taksomeetri.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

5. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse J. H. kaitsja vandeadvokaat Ingrid Kullerkann,

kes palub tühistada Tallinna Linnakohtu 18. novembri 2002. a otsuse ja lõpetada menetluse

Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel väärteo tunnuste puudumise tõttu.

Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole kohus sisuliselt analüüsinud "Taksoveo eeskirja" p 3.7 koosseisulisi

tunnuseid ja seetõttu on tuvastamata J. H. tegevuse vastavus sättele, mille väidetava rikkumise eest on talle

karistus määratud. Kohus on laiendavalt analüüsinud haldusõiguserikkumise protokollis toodud teo

kirjeldust, jättes tähelepanuta, et see ei vasta "Taksoveo eeskirja" p-le 3.7 ning protokollis puudub sisuliselt

rikkumisena käsitatava tegevuse kirjeldus. Ka ei ole "Taksoveo eeskirja" p 3.7 kohaselt taksol väljaspool

taksopeatust keelatud igasugune seismine, vaid üksnes seismine kliendi ootel. Kohus ei ole tuvastanud, kas J.

H. takso seisis kliendi ootel või mitte.

Lisaks leitakse kassatsioonkaebuses, et kohus on rikkunud VTMS § 92 nõudeid. 17. oktoobril 2002. a

rahuldas kohus kaebuse esitaja taotluse kuulata tunnistajana üle haldusõiguserikkumise protokolli koostaja

A. E. Kuid kuna kohus, kuulamata ära kohtumenetluse poolte arvamusi, arutas asja siiski ilma tunnistajata,

rikuti sellega oluliselt väärteomenetluse norme.

Ühtlasi taotletakse kassatsioonkaebuses kaitsjale makstud 5929 krooni ja 50 sendi suuruse tasu hüvitamist.

VTMS § 23 kohaselt võib kohus isiku taotlusel otsustada kaitsjale makstud tasu hüvitamise menetlusalusele

isikule riigi või kohaliku omavalitsuse eelarve vahenditest, kui kohus tühistab väärteo eest karistuse

määramise otsuse ja lõpetab väärteomenetluse ning kohtuvälises menetluses võttis asja arutamisest osa

kaitsja. Kassaator on seisukohal, et VTMS § 23 alusel tuleb hüvitada kaitsja tasu ka kohtumenetluses.

Väärteomenetluses saab kassatsioonkaebust esitada vaid advokaadist kaitsja kaudu. Olukorras, kus isikult on

seadusega võetud võimalus oma õigusi kaitsta advokaadi abita, oleks õigusabi kulutuste hüvitamata jätmine

vastuolus Põhiseadusega.

6. Riigikohtu istungil toetas kassaator kassatsioonkaebuses esitatud taotlust ja palus mõista J. H. kasuks välja

täiendavalt 5310 krooni õigusabikulude katteks.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 118 nägi ette karistuse taksojuhile taksoveo eeskirjade rikkumise

eest.

Ühistranspordiseaduse § 52 lg 1 järgi kehtestab sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo

üldeeskirja teede- ja sideminister. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib valla- või linnavolikogu selle

üldeeskirja alusel kehtestada kohaliku bussiliiniveo, trammi- ja trollibussiliiniveo, taksoveo ja pagasiveo

eeskirja, mis ei ole vastuolus nimetatud üldeeskirjaga.

Teede- ja sideministri 7. juuni 2000. a määrusega nr 39 kehtestatud "Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo,

taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja" § 13 lg 4 sätestab, et takso võib seista kliendi ootel (v.a tellitud takso)

ainult taksopeatuse eritähistust omavas kohas. Sama on Tallinna Linnavolikogu 2. novembri 2000. a

määrusega nr 39 kehtestatud "Taksoveo eeskirja" p 3.7 sõnastus.

Alates 1. septembrist 2002. a on taksojuhi poolt taksoveo nõuete rikkumine karistatav väärteona

Ühistranspordiseaduse § 542 alusel.

8. 23. augustil 2002. a koostatud haldusõiguserikkumise protokollis on märgitud, et J. H. rikkus "Taksoveo

eeskirja" p 3.7 sellega, et pakkus taksoteenust taksotunnustega autoga kohas, mis polnud selleks ettenähtud.

Haldusõiguserikkumise asjas 29. augustil 2002. a tehtud otsuse kohaselt karistati J. H. "Taksoveo eeskirjade"

p 3.7 rikkumise eest. Rikkumine seisnes selles, et taksojuht pakkus taksoteenust Tallinnas X pst 4 asuva

hoone taga, s.t väljaspool taksopeatust.

Tallinna Linnavolikogu kehtestatud "Taksoveo eeskirja" p 1.1 kohaselt reguleerib see eeskiri Tallinna linna

haldusterritooriumil taksoteenuse osutamist. Sama eeskirja p-s 3.7 reguleeritakse takso seismist kliendi ootel,

millest Riigikohtu kriminaalkolleegium järeldab, et takso seismine kliendi ootel on samuti vaadeldav

taksoteenuse osutamisena. Seisukohta, et ka takso seismine kliendi ootel on taksoteenuse osutamine, jagas

linnakohtus väärteoasja arutamisel menetlusalune isik ning Riigikohtu istungil ka kassaator.

Seetõttu on asjakohatud kassatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et haldusõiguserikkumise

protokollis sisalduv õiguserikkumise kirjeldus on sümbioos "Taksoveo eeskirja" erinevatest punktidest, ning

sellest ei selgu, milles seisnes "Taksoveo eeskirja" p 3.7 rikkumine. J. H. poolt Tallinna Linnakohtule

kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebusest ja kassatsioonkaebusest nähtub, et menetlusalune isik

ja kassaator on haldusõiguserikkumise protokollist ja haldusõiguserikkumise asjas tehtud otsusest saanud

üheselt aru, et J. H.le koostati haldusõiguserikkumise protokoll ja kohtuväline menetleja karistas teda just

selle eest, et ta seisis taksoga kliendi ootel väljaspool taksopeatuse eritähistusega kohta.

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et tõendite analüüs ja motiivid, millistel faktilistel asjaoludel

põhineb kohtu järeldus, on linnakohtu otsuses esitatud pinnapealselt. Kriminaalkolleegium ei loe aga seda

kõnealusel juhul väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, sest otsus on oma lõppjäreldustes õige.

Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks VTMS § 174 p 2 alusel üksnes täpsustada linnakohtu otsuse

põhistust.

10. Asjas puudub vaidlus selle üle, et J. H. takso seisis 23. augustil 2002. a kella 23.45 paiku Tallinnas X pst

4 asuva hoone taga, s.o väljaspool taksopeatuse eritähistusega kohta. J. H. on väärteomenetluse käigus

korduvalt rõhutanud, et ootas seal koos veel umbes kaheksa taksoga taksopeatuses vabanevat kohta, ja seega

ei seisnud ta kliendi ootel.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et takso seismine ehk Liiklusseaduse § 50 lg 1 mõttes parkimine

väljaspool taksopeatust on kõnealusel juhul vaadeldav seismisena kliendi ootel. Kohtukolleegium lähtub

seejuures asjaolust, et J. H. parkis 23. augustil 2002. a kella 23.45 paiku takso Tallinnas X pst 4 asuva hoone

taha selleks, et võtta peale klient lähedalasuvast taksopeatusest, kui seal vabaneb koht. Seega seisis J. H.

takso väljaspool taksopeatuse eritähistusega kohta kliendi ootel "Taksoveo eeskirja" p 3.7 mõttes.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et üldiselt teadaolevalt on takso valmis

osutama taksoteenust, kui sõiduki katusel olevas plafoonis on valgus sisse lülitatud, ja kuna J. H. takso

plafoonis ei olnud valgus sisselülitatud, siis takso kliendi ootel ei seisnud. Vastupidiselt sellele seisukohale

leiab kriminaalkolleegium, et taksopeatuse erimärgituseta kohas takso plafoonist valguse väljalülitamine,

plafooni kinnikatmine või ka näiteks selle eemaldamine takso katuselt ei välista iseenesest kliendi ootamist.

Kas selline takso seisab kliendi ootel või mitte, on fakti küsimus. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et

taksopeatuses koha vabanemise ootamine on samastatav kliendi ootamisega, sest kohta oodataksegi selleks,

et saada klienti. Kõnealusel juhul annavad järelduseks, et J. H. takso seisis kliendi ootel, alust umbes kaheksa

takso kogunemine Tallinnas X. pst 4 asuva hoone taha, ootamaks lähedalasuvas taksopeatuses vabanevat

kohta, samuti J. H. väited selle kohta, et ta ootas millal vabaneb taksopeatuses koht.

11. Kassatsioonkaebuses märgitakse põhjendatult, et 17. oktoobril 2002. a rahuldas Tallinna Linnakohus J.

H. taotluse kuulata väärteoasjas tunnistajana üle haldusõiguserikkumise protokolli koostanud A. E., kuid

18. novembri 2002. a kohtuistungile tunnistaja ei ilmunud ja kohus, rikkudes VTMS § 92 nõudeid, otsustas

asja arutamise võimalikkuse, kuulamata selles küsimuses ära kohtumenetluse pooli.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab aga, et kõnealusel juhul ei ole VTMS §-s 92 sisalduva nõude

rikkumine kaasa toonud ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust. Kriminaalkolleegium ei tunnista

seda rikkumist oluliseks väärteomenetlusõiguse rikkumiseks, mis tooks kaasa linnakohtu otsuse tühistamise.

12. Menetlusaluse isiku poolt Tallinna Linnakohtule kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuses

sisaldus taotlus mõista kaebuse esitaja kasuks välja 4200 krooni tema õigusabikulude katteks.

Kassatsioonkaebuses taotleti, et J. H.-le hüvitataks 5929 krooni ja 50 sendi suurune õigusabikulu. Riigikohtu

istungil palus kassaator veel 5310-kroonise õigusabikulu hüvitamist. Kassaator leidis, et J. H. kasuks tuleb

välja mõista vandeadvokaadist kaitsjale makstud tasu, kokku 11239 krooni ja 50 senti. Ja seda väärteoasjas,

milles J. H.-i karistati 120 krooni suuruse rahatrahviga.

Seoses nimetatud taotlusega märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist.

12.1 12. veebruaril 2003. a vastu võetud Karistusõiguse reformiga seotud seaduste muutmise seaduse (RT 1

2003, 26, 156) §-ga 36 sõnastati VTMS § 23 järgmiselt:

"23. Kaitsja tasu hüvitamine väärteomenetluse lõpetamise korral

Väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lõike 1 punktides 1"3 ja 5"6 sätestatud alustel hüvitatakse

menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse

alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest."

Tulenevalt sama seaduse § 72 lg-st 3 kohaldatakse VTMS § 23 uut redaktsiooni tagasiulatuvalt

alates 1. septembrist 2002. a.

12.2 Kuigi kõnealusel juhul väärteomenetlust ei lõpetatud, mistõttu J. H. kaitsjale makstud tasu hüvitamise

küsimust ei tõusetu, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et otsustamaks

väärteomenetluses VTMS §-s 23 märgitud aluste olemasolul kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse üle,

tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses väärteoasjas

ja arvestades selle asja keerukust. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et õigusabikulusid, mis ületavad

kümneid kordi trahvisummat (kõnealusel juhul on J. H. õigusabikulud ületanud trahvisummat enam kui sada

kakskümmend korda), ei saa väärteomenetluses, hoolimata väärteoasja keerukusest, lugeda põhjendatuks.

Seetõttu pole taolised õigusabikulud mõistlikud ning neid ei saa menetluse lõpetamise korral menetlusalusele

isikule täielikult hüvitada.

13. Eeltoodud põhjendustel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 2, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna

Linnakohtu 18. novembri 2002. a otsuse sisuliselt muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata.

Lea Kivi,

Ott Järvesaar,

Hannes Kiris