3-3-1-14-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-14-03

Otsuse kuupäev

4. aprill 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Juri Lahtikovi kaebus siseministri 22. novembri 2001. a

käskkirja nr 495 tühistamiseks ja pädevale organile elamisloa

taotluse läbivaatamise ettekirjutuse tegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 10. aprilli 2002. a otsus haldusasjas nr 3-

472/2002 ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

28. oktoobri 2002. a otsus haldusasjas nr 2-3/462/02

Menetluse alus Riigikohtus

Siseministri kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

27. veebruar 2003

Kohtuistungil osalenud isikud

Siseministri esindaja Mari Oro

Juri Lahtikov ja tema esindaja vandeadvokaat Sven Sillar

RESOLUTSIOON

1. Jätta siseministri kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 10. aprilli 2002. a otsus haldusasjas nr 3-472/2002 ja

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 28. oktoobri 2002. a otsus haldusasjas nr 2-

3/462/02 ning teha uus otsus, millega tühistada siseministri 22. novembri 2001. a käskkiri

nr 495 ja teha siseministrile ettekirjutus vaadata Juri Lahtikovi elamisloa taotlus uuesti läbi.

3. Mõista Siseministeeriumilt Juri Lahtikovi kasuks välja õigusabikulud 16 602 krooni, sellest

Riigikohtus 6000 krooni, Tallinna Halduskohtus 6000 krooni ja Tallinna Ringkonnakohtus 4602

krooni.

4. Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J. Lahtikov esitas 12. juulil 1995 taotluse elamis- ja tööloa saamiseks. 12. mail 1998 keeldus

Vabariigi Valitsus korraldusega nr 420-k talle elamisloa andmisest. Riigikohtu 22. juuni 1999. a

määrusega nr 3-3-1-27-99 tunnistati Vabariigi Valitsuse korraldus täielikult seadusevastaseks ja tehti

ettepanek J. Lahtikovi elamisloa taotlus uuesti läbi vaadata.

2. Siseministri 22. novembri 2001. a käskkirjaga nr 495 keelduti J. Lahtikovile elamisloa andmisest

Välismaalaste seaduse § 12 lg 4 p-de 1, 3 ja 7 alusel.

Käskkirjas märgiti, et J. Lahtikov on 1953. a sündinud ja 1956. a Eestisse asunud Vene Föderatsiooni

kodanik, kes aastatel 1975-1992 teenis kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, olles välisriigi

julgeolekuteenistuses, kust arvati 1992. a reservi majorina. 1975-1980 õppis ta NSVL Riikliku

Julgeoleku Komitee kõrgemas koolis, mille lõpetamise järel asus tööle ENSV Riikliku Julgeoleku

Komitee vastuluureosakonda, kus töötas kuni aastani 1989. Tema tööülesandeks oli informatsiooni

kogumine välisturistide kohta ja nende kontaktide väljaselgitamine. 1990-1992 tegeles J. Lahtikov

julgeolekukomitee kaadriosakonna koosseisus karate spetsialistina julgeolekukomitee töötajate

ettevalmistamisega. 1987 abiellus ta Eesti kodanikuga. J. Lahtikovil on Eestis kolm last, nendest üks

alaealine. Kaks lastest on Eesti kodanikud. J. Lahtikovi ema elab Eestis elamisloa alusel.

Elamisloa pikendamisest keeldumist põhjendati käskkirjas sellega, et J. Lahtikov esitas elamisloa

taotlemisel valeandmeid, ta on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ja sealt erru

arvatud, ning sellega, et ta on töötanud välisriigi julgeolekuteenistuses.

Siseminister kaalus ka erandina elamisloa andmist VS § 12 lg 5 alusel, võttes arvesse J. Lahtikovi

pikaajalist elamist Eestis ning tema abikaasa, laste ja vanemate suhtes tuvastatud asjaolusid.

J. Lahtikov ja tema abikaasa on sündinud Venemaal, kõik tema perekonnaliikmed kõnelevad vene

keelt emakeelena, J. Lahtikov on omandanud venekeelse hariduse, sealhulgas kõrghariduse

Venemaal, tema vend elab Moskvas. Majori auaste J. Lahtikovil eeldab põhjalikku eriettevalmistust

ja töökogemusi. Puuduvad asjaolud, mis välistavad tema kutsumise kodakondsusjärgse riigi

julgeoleku- või relvajõudude teenistusse või teistesse relvastatud formeeringutesse. Kvalifikatsiooni

julgeolekuteenistuse vanemohvitserina, vastuluuretöötajana ja võitluskunstide treenerina on võimalik

kasutada Eesti Vabariigi vastu.

Tulenevalt sõjaväelisest ettevalmistusest, kvalifikatsioonist ja pikaajalisest töötamisest

julgeolekukomitee vastuluure osakonnas kujutab J. Lahtikov ohtu Eesti riigi julgeolekule, kuna tema

kogemusi ja teadmisi võidakse kasutada Eesti riigi vastu. J. Lahtikov, olles elanud pikka aega Eestis,

tunneb Eesti olusid ning kutsutuna kodakondsusjärgse riigi julgeoleku- või relvajõudude teenistusse,

võib ta seeläbi ohustada Eesti riiklust seestpoolt.

Nende asjaolude kaalumisel tuvastas siseminister, et J. Lahtikov kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule.

Riigi julgeoleku kui kollektiivse hüve võimalik ohustamine kaalub üles Põhiseaduse §-s 27 sätestatud

põhiõiguse riive.

3. J. Lahtikov esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada siseministri käskkiri,

kuna haldusakt on antud pädevust ületades. Lisaks on käskkiri õigusvastane selle motiveerimatuse

tõttu. J. Lahtikov palus teha ettekirjutuse pädevale organile kaebaja elamisloa taotluse

läbivaatamiseks ühe kuu jooksul haldusasjas otsuse jõustumisest. Kaebuses väideti järgmist:

1. 26. juulil 1994 Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel sõlmitud kokkuleppe "Vene

Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi

territooriumil" (Kokkulepe) artikli 2 punkti l kohaselt saavad Vene Föderatsiooni sõjaväepensionärid

elamisloa isikliku avalduse alusel, välja arvatud isikud, kellele Vabariigi Valitsuse otsusel keelduti

elamisluba andmast ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule. Vene Föderatsiooni sõjaväepensionär

J. Lahtikov on Kokkuleppe subjekt, sest ta on kantud Kokkuleppe lisanimekirja. Siseministri

käskkiri, millega keelduti J. Lahtikovile elamisloa andmisest, on antud pädevust ületades.

2. Kuna J. Lahtikovi taotluse elamisloa saamiseks võttis oma menetlusse Vabariigi Valitsus, siis on ta

seadusest tulenevalt kohustatud ka algatatud menetluse lõpuni viima.

3. Käskkirja motiveerimatus seisneb selles, et sellest ei nähtu kõigi asjaoludega arvestamist, s.h

Riigikohtu halduskolleegiumi lahendis nr 3-3-1-27-99 ja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtukolleegiumi otsuses nr 3-4-1-2-01 tuvastatud asjaoludega. Vastustaja ei ole kaalunud kaebaja

eraellu sekkumise põhjendatust. Samuti ei ole arvestatud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee

13. septembri 2000. a soovitusega Rec (2000) 15 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu pretsedendiõigusega

kauaaegsele sisserändajale elamisloa küsimuse otsustamisel.

4. Tallinna Halduskohus 10. aprilli 2002. a otsusega haldusasjas nr 3-472/2002 tunnistas

siseministri käskkirja tühisust, tegi vastustajale ettekirjutuse edastada halduskohtu otsuse jõustumisel

viivitamatult elamisloa taotlus koos asja materjalidega lahendamiseks Vabariigi Valitsusele ja mõistis

vastustajalt J. Lahtikovi kasuks välja kohtukulud 6000 krooni. Halduskohus analüüsis üksnes

siseministri ja Vabariigi Valitsuse pädevust ja leidis, et kuna J. Lahtikov on Kokkuleppe subjekt, siis

polnud elamisloa mitteandmist pädev otsustama siseminister. Pädevaks organiks on Vabariigi

Valitsus.

5. Siseministri apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus ja jätta uue otsusega

J. Lahtikovi kaebus täielikult rahuldamata. Apellant väitis ringkonnakohtus, et J. Lahtikov pole

Kokkuleppe subjekt. Käskkiri on motiveeritud, sest siseminister kaalus elamisloa andmisest

keeldumisel põhjalikult J. Lahtikovi ohtlikkust Eesti riigi julgeolekule ja elamisloa andmisest

keeldumise tagajärgi tema perekonnaelule. Halduskohus rikkus menetlusnorme, jättes siseministri

need argumendid hindamata.

6. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 28. oktoobri 2002. a otsusega jäeti halduskohtu

otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata ning mõisteti Siseministeeriumilt J. Lahtikovi

kasuks õigusabikulu katteks välja 4602 krooni. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:

1. Siseminister on kohtumenetluse käigus nõustunud sellega, et J. Lahtikov vastab Kokkuleppe artikli

1 p-s 1 esitatud tingimustele, samuti Kokkuleppe ratifitseerimise seaduse § 4 lg-s 1 esitatud

tingimustele. J. Lahtikovi käsitlemist Kokkuleppe järgse sõjaväepensionärina takistab ministri arvates

see, et Vene pool ei lülitanud teda Kokkuleppe artikli 2 p-s 3 viidatud nimekirja. Vaidluse

lahendamiseks tuleb seega anda hinnang sellele, milline tähtsus on asjaolul, et sõjaväepensionär ei ole

kantud sellesse nimekirja ning kas isiku kandmine nn lisanimekirja annab aluse käsitleda teda

Kokkuleppe järgse sõjaväepensionärina.

2. Kokkuleppe artikli 1 p 1 kohaselt tähendab termin "sõjaväepensionärid" isikuid, kes on lastud erru

sõjaväeteenistusest ning kes saavad pensioni ja toetust Vene Föderatsiooni vahendite arvelt.

Ratifitseerimise seaduse § 4 p 1 kohaselt mõistab Eesti Vabariik sõjaväepensionäridena isikuid, kes

viibisid Eesti Vabariigi territooriumil, olid erru arvatud ning said pensioni ja toetust Vene

Föderatsiooni vahendite arvelt enne Kokkuleppe sõlmimist, s.o enne 26. juulit 1994 ega pidanud

Eestist lahkuma. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et J. Lahtikov vastab nendele tingimustele.

3. Kokkuleppe artikli 1 p-st 1 ja ratifitseerimise seaduse § 4 p-st 1 nähtuvalt pole sõjaväepensionäri

käsitlemine Kokkuleppe järgse sõjaväepensionärina seatud sõltuvusse vastavasse nimekirja

kandmisest. Kokkulepe nägi ette nimekirja koostamise ja täpsustamise kohustuse Vene poolele, kuid

ei sidunud sotsiaalsete tagatiste andmist sõjaväepensionäri nimekirja kandmisega.

4. Halduskohus oli seisukohal, et sel juhul tuleb aluseks võtta nn lisanimekirjad, sest need on esitatud

mõistliku aja jooksul ja Eesti poole tegevusest nähtuvalt ka Eesti poole poolt aktsepteeritud.

Ringkonnakohus sellise käsitlusega ei nõustunud. Kokkulepe ja ratifitseerimise seadus ei seosta

sotsiaalseid tagatisi sellega, kas isik on kantud Vene poole poolt esitatud nimekirja. Kokkuleppe

ratifitseerimise seaduses on Eesti pool andnud omapoolse tõlgenduse sellele, kuidas mõista

Kokkuleppe artikli 2 p-s 3 käsitletud nimekirja iga-aastast täpsustamist. See on tõlgendus, mis on

antud Kokkuleppe ratifitseerimisel ning Vene pool ei ole seda Kokkuleppe art 13 korras vaidlustanud.

Selline tõlgendus on kohtule siduv ning kohus ei saa ainuüksi asjaolust, et nn lisanimekirjad edastati

Välisministeeriumi poolt KMA-le, teha järeldust, et Eesti pool on ka nn lisanimekirju pidanud

aktsepteerituteks. Nagu on selgunud mitmest sõjaväepensionäride elamisloa taotluste kohtuasjast, et

Vene poole poolt on 1994. a nn lisanimekirjadesse kantud isikuid, kes ei vasta Kokkuleppe artikli 1 p-

s 1 nimetatud tingimustele. Kui lugeda sõjaväepensionärile sotsiaalsete tagatiste andmisel määravaks

fakti, et taotleja on kantud 1994. aasta lõpuni koostatud ja Eesti poolele esitatud nimekirja, tähendaks

see Kokkuleppe artikli 1 p-s 1 näidatud tingimuste laiendamist ning sellist pädevust kohtul ei ole.

5. Kokkuleppe art 2 punkti 1 kohaselt saab Kokkuleppe järgsele sõjaväepensionärile elamisloa

andmisest keelduda üksnes Vabariigi Valitsus. Seega on J. Lahtikovile elamisloa andmisest keeldunud

haldusorgan, kellel puudus selleks pädevus, ning halduskohus, tunnistades siseministri käskkirja

nr 495 tühisust, on teinud lõppjäreldustes õige otsuse.

6. Kui siseministri käskkiri on antud pädevust ületades ja on seetõttu õigustühine, pole vajadust

hinnata selle materiaalset õiguspärasust. Seega pole halduskohus rikkunud menetlusnorme, jättes

vastustaja sellekohased väited hindamata.

7. Kuna J. Lahtikovi elamisloa taotlust on menetletud väga pikka aega, kuna ohu tõttu Eesti riigi

julgeolekule võib keelduda ka Kokkuleppe subjektiks olevale sõjaväepensionärile elamisloa

andmisest ning kuna käesoleva kohtuasja menetluses on käsitletud ka vaidlustatud käskkirja sisulist

õigusvastasust, hindas ringkonnakohus ka käskkirja materiaalset õiguspärasust. Ringkonnakohus

leidis, et J. Lahtikov pole elamisloa taotlemisel esitanud valeandmeid (ringkonnakohtu põhjendusi vt

käesoleva otsuse p-d 44-45). Veel leidis ringkonnakohus, et käskkirjas, millega J. Lahtikovile

keelduti elamisloa andmisest, et nähtu mitme olulise asjaolu kaalumist, mis õigustaksid sekkumist

kauaaegse sisserändaja perekonnaellu (ringkonnakohtu põhjendusi vt käesoleva otsuse p-d 48-49).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

7. Siseminister palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu ja halduskohtu otsus ning teha

uus otsus, millega jätta J. Lahtikovi kaebus rahuldamata. Kassatsioonkaebust põhjendatakse

järgmiselt:

1. J. Lahtikov pole Kokkuleppe subjekt, sest ta pole kantud kokkuleppejärgsesse nimekirja.

Kokkuleppe artikli 2 punkti 3 järgi pidi Vene pool esitama artiklis 1 nimetatud isikute nimekirjad

hiljemalt 30 päeva pärast Kokkuleppe allakirjutamist. Kokkuleppe sisust tulenevalt sai nimekirja

kanda vaid isikuid, kes olid arvatud erru ja said pensioni enne Kokkuleppe allakirjutamist, s.o enne

26. juulit 1994. Ratifitseerimise seaduse § 4 p 2 kohaselt mõistab Eesti Vabariik Kokkuleppe artikli 2

punktis 3 nimetatud nimekirja iga-aastase täpsustamise all aasta jooksul Eestist lahkunud või surnud

isikute nimekirjast väljaarvamist. J. Lahtikov on aga kantud Vene poole poolt 1994. aastal täiendavalt

esitatud sõjaväepensionäride nimekirja. Kui Vene poolel jäi nimekirja kandmata isikuid, kellel olnuks

sellele õigus ja pooled oleksid soovinud viga parandada, siis oleksid pooled Kokkuleppe artikli 13

kohaselt pidanud probleemi lahendama läbirääkimiste teel.

2. Siseminister oli pädev andma vaidlustatud käskkirja, sest Kokkulepe ei laiene J. Lahtikovile.

3. J. Lahtikovi suhtes kohaldati Välismaalaste seaduse õigeid sätteid. Taotluse menetlemisel kohaldati

seaduse redaktsiooni, mis kehtis taotluse esitamisel, s.o juunis 1995. Elamisluba ei anta

välismaalasele, kes esitas loa taotlemisel valeandmeid (VS § 12 lg 4 p 1). J. Lahtikov esitas elamisloa

taotlemisel valeandmeid, kinnitades, et ta pole toime pannud kuritegu, mille eest on mõistetud

vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja mille karistatus pole kustunud. Elamisloa andmisest

keeldumist ei tinginud pelgalt valeandmete esitamine. Keeldumise aluseks oli ka VS § 12 lg 4 p 7.

Kuna julgeolekukomitee organite ja vägede sõjaväelased olid võrdsustatud armee ja sõjalaevastiku

sõjaväelastega (neile laienesid NSVL relvajõudude üldsõjaväemäärustikes sätestatud õigused ja

kohustused), siis seega oli julgeolekukomitee sõjaväestatud ja sõjaväelisi ülesandeid täitva

organisatsioonina osa NSVL relvajaõududest. J. Lahtikovil oli sõjaväeline auaste ja ta teenis

julgeolekukomitees. Seega laieneb talle ka VS § 12 lg 4 p 5. Kuna J. Lahtikov töötas vastuluurega

tegelevas julgeolekukomitee II osakonnas, mis oli vastuluurega seotud osakond, siis oli tema suhtes

kohaldatav VS § 12 lg 4 p 3.

4. Käskkiri vastab proportsionaalsuse nõudele. Minister kaalus käskkirja andmisel kõiki

J. Lahtikovile erandi tegemise kasuks rääkivaid asjaolusid ja sisuliselt arvestas kõiki Euroopa

Ministrite Komitee soovituse Rec (2000) 15 nõudeid. Seadus ei sätesta, et välismaalasest tulenev oht

teatud aja möödudes nö aegub. Kuna J. Lahtikovi võimalik ohtlikkus Eesti riigile seisneb tema

pikaajalises töötamises julgeolekukomitees, omades üht kõrgeimat sõjaväelist auastet ning põhjalikku

eriväljaõpet, ulatuslikke kogemusi, teadmisi ja kontakte, siis ei olnud siseministril alust arvata, et

J. Lahtikovi ohtlikkus on muutunud. Nende välismaalaste elamislubade taotluste menetlemisse, kes

võivad kujutada ohtu Eesti riigile, on kaasatud ka Eesti julgeolekuasutuste esindajad. Minister peab

otsuse tegemisel arvestama julgeolekuasutuse seisukohaga.

5. Käskkiri on motiveeritud, sest selles kirjeldati tuvastatud asjaolusid ja tehti selged viited

Välismaalaste seaduse sätetele, mille alusel keelduti elamisloa andmisest.

8. J. Lahtikovi esindaja kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta kassatsioonkaebus

rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Vastuses leitakse, et J. Lahtikov on Kokkuleppe

subjekt. Siseminister püüab anda kokkuleppejärgsele nimekirjale sellist õiguslikku tähendust, mida

pole ette nähtud Kokkuleppes ega ratifitseerimise seaduses. Minister polnud pädev lahendama

J. Lahtikovi elamisloa taotlust. Käskkiri on ka sisult õigusvastane.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Käesoleva otsuse esimeses osas analüüsib kolleegium seda, kas J. Lahtikov on Vene Föderatsiooni

sõjaväepensionär, kellele jõus oleva välislepingu tõttu kehtib elamisloa andmise otsustamisel oluliselt

soodsam kord kui teistele välismaalastele. Otsuse teises osas lahendab kolleegium küsimuse,

missugune organ oli aastal 2001 pädev otsustama, kas anda J. Lahtikovile elamisluba või mitte.

Otsuse kolmandas osas tegeleb kolleegium siseministri vaidlustatud otsuse materiaalse

õiguspärasusega seotud probleemidega. Otsuse neljandas osas määratleb kolleegium organi, kes on

praegusel ajal pädev lahendama J. Lahtikovi poolt 1995. aastal esitatud elamisloa taotluse. Riigikohtu

halduskolleegiumi otsuse resolutsiooni põhjendatakse otsuse viiendas osas. Otsuse kuuendas osas

lahendab kolleegium õigusabikulude väljamõistmise taotluse.

I

10. Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon sõlmisid 26. juulil 1994 "Eesti Vabariigi ja Vene

Föderatsiooni vahelise Lepingu Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi

territooriumilt ning nende sealviibimise tingimustest" (Leping) ja "Eesti Vabariigi ja Vene

Föderatsiooni vahelise Kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete

tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" (Kokkulepe). Riigikogu ratifitseeris Lepingu ja

Kokkuleppe 20. detsembril 1995. a ühe ja sama ratifitseerimisseadusega. Vabariigi President kuulutas

ratifitseerimise seaduse välja 22. detsembril 1995 (RT II 1995, 46, 203).

Kolleegium leidis haldusasja nr 3-3-1-43-02 lahendamise käigus, et Kokkuleppe sõjaväepensionäride

elamislube puudutav regulatsioon on piisavalt selge olemaks iserealiseeruv (Riigikohtu

halduskolleegiumi 24. oktoobri 2002. a otsuse punkt 16 - RT III 2002, 28, 310).

11. Vaidlust ei ole selle üle, et J. Lahtikov teenis endise NSVL julgeolekuorganite Eestis paiknenud

asutuses ohvitserina. Käesolevas asjas pole vaidlust ka selle üle, et J. Lahtikov saab Vene

Föderatsioonilt sõjaväepensioni.

Peamine vaidlusküsimus on see, kas J. Lahtikov on Vene Föderatsiooni sõjaväepensionär Kokkuleppe

mõttes, nagu J. Lahtikov ise väidab. Siseministri arvates ei ole J. Lahtikov selline isik, sest ta pole

kantud nimekirja, mille Vene Föderatsioon pidi Kokkuleppe artikli 2 punkti 3 kohaselt Eesti riigile

esitama hiljemalt 30 päeva pärast Kokkuleppe allkirjastamist. See, et J. Lahtikov on kantud

lisanimekirja, mille Vene Föderatsioon esitas pärast eelnimetatud tähtaega, ei muuda ministri arvates

teda Kokkuleppe subjektiks.

Vaidluse lahendusest sõltub, kas J. Lahtikovile elamisloa andmine tuleb otsustada Kokkuleppe või

Välismaalaste seaduse alusel. Elamisloa andmine Kokkuleppe subjektidele tuleb otsustada

Kokkuleppe alusel. Kokkuleppe artikli 2 punkt 1 lubab sõjaväepensionäridele elamisloa andmata jätta

vaid siis, kui viimane kujutab endast ohtu Eesti riigi julgeolekule, kusjuures elamisloa andmise

otsustamine on Vabariigi Valitsuse pädevuses. Kokkuleppe subjektiks mitteolevate isikute elamisloa

küsimus otsustatakse Välismaalaste seaduse alusel.

12. Vaidlustatud käskkirjas loeti endise NSVL julgeolekuorganites teeninud J. Lahtikov välisriigi

relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelaseks. Seetõttu viidati vaidlustatud käskkirjas talle elamisloa

andmisest keeldumise ühe alusena ka VS § 12 lg 4 p-le 7, mis keelab anda elamisluba välismaalasele,

kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud.

Riigikohtu halduskolleegium asus haldusasjades nr 3-3-1-49-02 ja 3-3-1-52-02 tehtud otsustes

seisukohale, et teenistus endise NSVL julgeolekuorganites pole käsitatav teenistusena

kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes. Välismaalaste seadus eristab selgelt teenistust välisriigi

relvajõududes (VS § 12 lg 4 p 7) ja teenistust välisriigi julgeolekuorganites (VS § 12 lg 4 p 10). Ka

käsitletakse VS § 12 lg-s 6 teenistust välisriigi julgeolekuorganites, erinevalt teenistusest välisriigi

relvajõududes, teatud tingimustel ohuna Eesti riigi julgeolekule. Julgeolekuorganid pole seega

samastatavad relvajõududega (nimetatud otsuste punktid 10 - RT III 2002, 32, 350; 2002, 32, 351).

Kolleegium märgib, et endise NSVL julgeolekuorganites teeninud isikuid ei saa välisriigi

relvajõududes kaadrisõjaväelasena teeninud isikuteks Välismaalaste seaduse mõttes muuta pelgalt

see, et neile võisid laieneda või laienesid NSVL relvajõudude teenistusmäärustikud. Eestis paiknenud

endise NSVL Riikliku Julgeolekukomitee kohapealsed asutused pole kolleegiumi arvates võrreldavad

relvajõudude koosseisu kuulunud üksustega, nagu polgud ja pataljonid.

Käesolevas asjas pole tõendatud, et J. Lahtikov teenis kaadrisõjaväelasena endise NSVL

relvajõududes. Seega on vaidlustatud käskkirjas elamisloa andmisest keeldumisel ebaõigesti viidatud

VS § 12 lg 4 p-le 7.

13. See, et J. Lahtikov pole endise NSVL relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelane Välismaalaste

seaduse mõttes, ei välista iseenesest seda, et ta on Vene Föderatsiooni sõjaväepensionär Kokkuleppe

mõttes. Nimelt ei pruugi Eesti seaduse ja välislepingu mõisteaparatuur kattuda.

14. Siseministri esindaja on kohtumenetluse käigus väljendanud seisukohta, et Vene Föderatsioonilt

enne 26. juulit 1994 määratud sõjaväepensioni saav J. Lahtikov oleks käsitatav Kokkuleppe

subjektina, kui ta olnuks lülitatud Kokkuleppe artikli 2 punktis 3 viidatud nimekirja, mis tuli Eesti

riigile esitada hiljemalt 30 päeva pärast Kokkuleppe allkirjastamist.

Kolleegium ei saa võtta aksioomina siseministri esindaja väidet, et endise NSVL julgeolekuorganites

teeninud isikut saab käsitada sõjaväepensionärina, ega rajada sellele oma otsuse motivatsiooni.

Kolleegium peab kõigepealt analüüsima, millistel tingimustel saab isikut lugeda Kokkuleppe

subjektiks.

15. Kolleegium leidis haldusasjades nr 3-3-1-10-03, 3-3-1-11-03 ja 3-3-1-12-03, et Kokkuleppe

subjekt pole isik, kes polnud Vene Föderatsiooni relvajõududest erru arvatud 26. juuliks 1994 ega

saanud selle päeva seisuga Vene Föderatsioonilt sõjaväepensioni (vt mutatis mutandis RT III 2003, 8,

82; 2003, 8, 83). Nendes asjades tehtud otsustest tuleneb, et sõjaväepensionäri staatuse

kindlaksmääramisel on kõigepealt oluline see, kas isik sai Vene Föderatsioonilt sõjaväepensioni enne

26. juulit 1994.

J. Lahtikov saab Vene Föderatsioonilt sõjaväepensioni. Käesolev asi pole aga analoogiline

haldusasjadega nr 3-3-1-10-03, 3-3-1-11-03 ja 3-3-1-12-03. Nendes asjades oli tegemist relvajõudude

kaadrisõjaväelastega, kes olid Vene Föderatsiooni relvajõudude tegevteenistuses 26. juulil 1994.

J. Lahtikov oli aga teeninud endise NSVL Riikliku Julgeolekukomitee Eestis tegutsenud asutuses,

kust ta jäi pensionile aastal 1992.

16. Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon sõlmisid 26. juulil 1994 nii lepingu, mis reguleeris Vene

Föderatsiooni relvajõudude väljaviimist Eestist, kui ka kokkuleppe, mis reguleeris nende Vene

Föderatsiooni sõjaväepensionäride õiguslikku seisundit, kes jäid Eestisse elama. Küsimus on nende

kahe välislepingu vahekorras ehk omavahelises seoses.

17. Lepingu ja Kokkuleppe ühise ratifitseerimisseaduse eelnõu esimesel lugemisel 21. novembril

1995 ütles eelnõu algataja (Vabariigi Valitsuse) esindaja: "Samaaegselt Vene vägede väljaviimisega

Eestist ootasid oma praktilist lahendust ka sõjaväepensionäridega seotud probleemid. Venemaa

püüdis pikka aega hoida nende küsimuste käsitlemist otseselt lepingu ettevalmistamise raamides,

kuid läbirääkimiste käigus lahutati nimetatud probleemistik ning asuti ette valmistama eraldi

riikidevahelist kokkulepet. Taolisele kokkuleppele viidatakse otseselt ka lepingus. Teatud mõttes oli

see kompromisslahendus." Veel ütles Vabariigi Valitsuse esindaja seaduseelnõu esimesel lugemisel:

"26. juulil 1994. aastal allakirjutatud kokkulepe on seega iseseisev dokument. Samas on ta

lahutamatult seotud lepinguga ja seda eelkõige kokkuleppega hõlmatud isikute ringi määratlemise

läbi (seos lepingu artikli 1 punktiga 7)."

Alljärgnevalt (otsuse punktid 18-22) leiab ka kolleegium, et Leping ja Kokkulepe on Kokkuleppe

subjektiks olevate sõjaväepensionäride ringi kindlaksmääramisel lahutamatult seotud.

18. Kokkuleppe artikli 1 punktis 1 defineeritakse sõjaväepensionäre isikutena, "kes on lastud erru

sõjaväeteenistusest ning saavad pensioni ja toetust Vene Föderatsiooni vahendite arvelt".

Kokkuleppest aga ei nähtu, mida mõistetakse sõjaväeteenistuse all. Samas oli Kokkuleppe pealkirjaks

"Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude

pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil". Kokkuleppe preambulis

põhjendatakse Kokkuleppe sõlmimist vajadusega "kindlustada Vene Föderatsiooni relvajõudude

pensionäridele sotsiaalsed tagatised Eesti Vabariigi territooriumil". Nii Kokkuleppe pealkirjas kui ka

preambulis rõhutatakse väljendit "Vene Föderatsiooni relvajõud".

Kokkuleppes ei määratletud, milliseid isikuid mõeldakse relvajõudude pensionäride all.

19. Relvajõudude pensionäride määratlus on antud Kokkuleppega samal päeval sõlmitud Lepingu

artikli 1 punktis 7, mille järgi relvajõudude pensionärid on "Relvajõudude admiralid, kindralid,

ohvitserid, lipnikud, mitšmanid ja üleajateenijad ning teised isikud, kes elavad Eesti Vabariigis ning

saavad pensioni ja toetusi Vene Föderatsiooni vabariiklikust eelarvest". Sama lepingu artiklis 16

sätestatakse: "Eesti Vabariigi territooriumil elavate Relvajõudude pensionäride sotsiaal-õiguslik

olukord sätestatakse Pooltevahelise erikokkuleppega."

20. Relvajõudude pensionäride mõiste tuleb kolleegiumi arvates avada Lepingus antud relvajõudude

mõiste kaudu. Lepingu artikli 1 punktis 1 määratletakse relvajõude järgmiselt: ""Relvajõud" - Eesti

Vabariigi territooriumil asuvate Vene Föderatsiooni relvajõudude ja piirivalvevägede juhtimisorganid,

operatiivkoondised, väekoondised, väeosad, ettevõtted, asutused, organisatsioonid ja

sõjaväeõppeasutused".

21. Kolleegiumi arvates on Lepingu artikli 1 punktis 3 antud definitsioonis oluline see, et Vene

Föderatsiooni relvajõudude Eestist väljaviimise lepingus toodud relvajõudude mõiste ei saanud

hõlmata endise NSVL Riikliku Julgeolekukomitee Eestis tegutsenud kohapealsete asutuste töötajaid.

On üldteada, et endise NSVL Riikliku Julgeolekukomitee kohapealsed asutused pidid oma tegevuse

Eestis lõpetama palju varem, kui sõlmiti Leping, ning teistsugustel alustel. Endise NSVL

julgeolekutöötajate ja pensionäride sotsiaalset staatust püüti julgeolekuorganite kohapealsete asutuste

Eestist väljaviimisel lahendada eraldi kokkuleppega. Kolleegiumile teadaolevalt sellise sotsiaalsete

tagatiste lepingu sõlmimiseni Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon ei jõudnud. Nimelt jõudis

23. aprilli 2001. a otsuses haldusasjas nr 3-3-2-1-01 Riigikohtu halduskolleegium endise NSVL

julgeolekukomitee töötaja teistmisavalduse lahendamisel seisukohale, et pole andmeid, et Eesti

Vabariik ja Vene Föderatsioon oleksid jõudnud nimetatud isikute sotsiaalsete tagatiste osas siduva

kokkuleppeni (RT III 2001, 14, 143).

22. 26. juulil 1994 alla kirjutatud ja 20. detsembril 1995 ratifitseeritud Kokkuleppe subjektide ringi

määratlemisel omavad tähtsust ka materjalid ratifitseerimisseaduse menetlemise kohta Riigikogus.

Riigikogu istungi stenogrammist nähtub, et Kokkuleppe ja Lepingu ühise ratifitseerimisseaduse

eelnõu esimesel lugemisel 21. novembril 1995 ütles eelnõu algataja esindaja Riigikogus:

"Loomulikult jääks elamisloa taotlus rahuldamata ka endiste KGB ja sõjaväeluure töötajate suhtes.

Vaid vanemate kui 60-aastaste isikute taotlused tuleksid teatud erijuhtudel - invaliidsus, Eesti

kodaniku abikaasa ja muu taoline - arvestamisele. Täiendavalt ei kuuluks rahuldamisele nende isikute

elamisloa taotlus, keda õiguskaitseorganid vähemalt korra on hoiatanud nende tegevuse tõttu Eesti

iseseisvuse vastu."

Hoolimata Riigikogus väljendatud seisukoha teatavast ebajärjekindlusest, järeldab kolleegium, et

ratifitseerimisseaduse eelnõu menetlemisel lähtuti sellest, et Kokkulepe ei laiene endise NSVL

Riikliku Julgeolekukomitee töötajatele.

23. Kolleegium peab vajalikuks käsitleda ka Kokkuleppe artikli 2 punktis 3 nimetatud nimekirju

(otsuse punktid 24-30).

Kolleegiumil poleks pärast järeldusele jõudmist, et J. Lahtikovi ei saa käsitleda Kokkuleppe

subjektina, enam vajadust peatuda Kokkuleppe artikli 2 punktis 3 nimetatud nimekirja õiguslikul

tähendusel, mis tuli esitada 30 päeva pärast kokkuleppe alla kirjutamist. Selle nimekirja õigusliku

tähenduse üle on aga väideldud ka varasemates Riigikohtu menetluses olnud asjades, kus samuti

polnud vajadust võtta seisukohta nimekirja suhtes põhjusel, et isik polnud Kokkuleppe subjekt

(haldusasjad nr 3-3-1-10-03 ja 3-3-1-11-03 - RT III 2003, 8, 82; 2003, 8, 83). Kolleegiumi arvates

vaieldakse nimekirja üle ka teistes asjades, kus isik on jäänud Vene Föderatsiooni sõjaväepensionile

enne 26. juulit 1994, kuid pole kantud ülalnimetatud nimekirja. Seepärast peabki kolleegium

käesolevas asjas vajalikuks võtta seisukoht ka küsimuses, milline tähendus on sellel, et nimekirja pole

kantud isik, kes jäi Vene Föderatsiooni sõjaväepensionile enne 26. juulit 1994.

24. Ringkonnakohus asus seisukohale, et Kokkuleppe ja ratifitseerimise seaduse sätetest nähtub, et

kumbki neist ei ole sidunud sotsiaalsete tagatiste andmist sellega, kas isik on kantud Vene poole

esitatud nimekirja või mitte. Riigikohtu halduskolleegium nõustub allpool esitatud põhjendustel

ringkonnakohtu järeldusega.

25. Kokkuleppe artikli 1 punktis 1 määratleti sõjaväepensionäre isikutena, "kes on lastud erru

sõjaväeteenistusest ning saavad pensioni ja toetust Vene Föderatsiooni vahendite arvelt".

Kokkuleppe artikli 2 punktis 1 sätestati: "Sõjaväepensionärid, nende perekonnaliikmed ning toitja

kaotanud isikud saavad elamisloa Eesti Vabariigis isikliku taotluse alusel, välja arvatud isikud, kellele

Eesti Vabariigi Valitsuse otsusel põhjendusega keelduti elamisluba andmast ohu tõttu Eesti riigi

julgeolekule." Sama artikli punktis 3 sätestati: "Vene pool esitab Eesti poolele hiljemalt 30 päeva

pärast käesoleva Kokkuleppe allakirjutamist artiklis 1 nimetatud isikute ja nende perekonnaliikmete

nimekirja ja täpsustab osutatud nimekirja iga järgneva aasta 1. jaanuariks."

26. Seega seostab Kokkuleppe artikli 2 punkt 1 isikule elamisloa andmise otsustamise sellega, kas ta

on või pole sõjaväepensionär. Kokkuleppe artikli 1 punktis 1 määratletakse sõjaväepensionäre

isikutena, "kes on lastud erru sõjaväeteenistusest ning saavad pensioni ja toetust Vene Föderatsiooni

vahendite arvelt". Sõjaväepensionäri mõiste pole seostatud Vene Föderatsiooni poolt esitatavasse

nimekirja kandmise faktiga.

27. Ratifitseerimisseaduse eelnõu menetlemisel Riigikogus esitas eelnõu algataja esindaja nimekirja

õigusliku tähenduse kohta vastuokslikke seisukohti. Ta väitis eelnõu esimesel lugemisel

21. novembril 1995: "Eesti Vabariik rakendab kokkuleppe sätteid ainult nende isikute suhtes, kes on

kantud kokkuleppe artikli 2 punktis 3 märgitud nimekirja, mille esitas ja edaspidi täpsustab igaks

aastavahetuseks Vene pool. Eestil on õigus aktsepteerida või mitte aktsepteerida kokkuleppest

lähtuvalt isikute kandmist sellesse nimekirja. Uusi isikuid saab täpsustamise käigus nimekirja kanda

vaid juhul, kui nad eelmisest täpsustamisest möödunud perioodi jooksul saabusid Eestisse

sisserännukvoodi raames või nimekirja kantud isikute perekonda sündisid lapsed. Poolte võimalikud

eriarvamused selles küsimuses lahendatakse diplomaatiliste kanalite kaudu või kokkuleppe artiklis 12

ettenähtud segakomisjonis. Nimekirja, mille Vene pool 1994. aasta augusti lõpus üle andis, oli kantud

10 519 sõjaväepensionäri, perekonnaliikmete arv oli ligikaudu 8400. Kodakondsus- ja

Migratsiooniametil on ülesanne selgitada elamislubade andmise protsessis välja need isikud, kes

peaksid olema kantud lepingus ettenähtud nimekirja, kuid mingil põhjusel on sealt välja jäänud."

28. Ratifitseerimisseadusesse ei ole jõudnud sätet, mille järgi oleks Kokkuleppe subjektide ringi

kindlaksmääramisel otsustava tähtsusega nimekiri, mis tuli Eesti riigile esitada hiljemalt 30 päeva

pärast 26. juulit 1994.

29. Ratifitseerimisseaduse tekst ei võimalda kolleegiumil teha järeldust, et Eesti riik mõistab

Kokkuleppe subjektina vaid isikuid, kes on kantud sõjaväepensionäride nimekirja, mis tuli esitada 30

päeva pärast Kokkuleppele alla kirjutamist.

Ratifitseerimisseaduse paragrahvis 4 deklareeriti, et:

1) sõjaväepensionäridena mõistab Eesti Vabariik isikuid, kes viibisid Eesti Vabariigi territooriumil,

olid erru arvatud ning said pensioni ja toetust Vene Föderatsiooni vahendite arvelt enne käesoleva

seaduse paragrahvis 1 nimetatud Kokkuleppe sõlmimist, s.o enne 1994. aasta 26. juulit ega pidanud

Eestist lahkuma vastavalt Lepingule;

2) sõjaväepensionäride, toitja kaotanud isikute ja perekonnaliikmete nimekirja iga-aastast

täpsustamist mõistab Eesti Vabariik kui aasta jooksul Eestist lahkunud või surnud isikute

väljaarvamist nimekirjast".

30. Seega on ka ratifitseerimisseaduses täiesti ühemõtteliselt Kokkuleppe subjektiks olemine

seostatud sõjaväepensionäri staatuse omamisega enne 26. juulit 1994 ja sellega, et isik ei pidanud

Lepingu järgi Eestist lahkuma. Nimekirja või igal aastal täpsustatavasse nimekirja kandmise faktile

ratifitseerimisseadus Kokkuleppe kohaldamise seisukohalt iseseisvat õiguslikku tähendust ei andnud.

II

31. Kolleegium peab lahendama ka küsimuse, kes pidi 2001. aastal läbi vaatama J. Lahtikovi

elamisloa taotluse.

32. J. Lahtikovile elamisloa andmisest keeldumise ühe alusena on vaidlustatud käskkirja

resolutsioonis märgitud VS § 12 lg 4 p 1, mille järgi ei anta elamisluba isikule, kes on esitanud

valeandmeid elamisloa taotlemisel. Teise alusena on märgitud VS § 12 lg 4 p 3, mille järgi ei anta

elamisluba isikule, kelle tegevus on olnud suunatud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu. Kolmanda

alusena märgiti VS § 12 lg 4 p 7, mille järgi ei anta elamisluba isikule, kes on kaadrisõjaväelasena

teeninud välisriigi relvajõududes.

Elamisloa andmisest keeldumise motiveerimisel viidati käskkirjas ka VS § 12 lg 4 p-le 5, mille järgi

ei anta elamisluba välismaalasele, kes on töötanud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses. Viimati

nimetatud sättele aga elamisloa andmisest keeldumise käskkirja resolutsioonis ei viidatud. Hoolimata

sellest formaalsest minetusest, peab kolleegium ka VS § 12 lg 4 p 5 J. Lahtikovile elamisloa

andmisest keeldumise aluseks. Haldusakti motivatsioonis sisalduv eksitav viide ei takista kohtul

kontrollimast haldusakti tegelikku seaduslikku alust. Vastavalt HMS §-le 58 ei too vormiviga kaasa

haldusakti tühistamist, kui viga ei võinud mõjutada asja otsustamist.

Elamisloa andmise üle otsustamisel kasutati Välismaalaste seaduse redaktsiooni, mis kehtis elamisloa

taotluse esitamise ajal - aastal 1995.

33. Siseministri esindaja on kohtumenetluse käigus väitnud, et kuna J. Lahtikovi suhtes oli tuvastatud

VS § 12 lg 4 p-s 7 nimetatud asjaolu (teenistus kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes), siis pidi

vastavalt Vabariigi Valitsuse 23. novembri 1999. a määrusega nr 362 kinnitatud elamisloa andmist

reguleeriva korra punktile 23 tema elamisloa taotluse lahendama siseminister.

Kolleegium aga jõudis käesolevas otsuses (punkt 12) järeldusele, et J. Lahtikov pole välisriigi

relvajõududes kaadrisõjaväelasena teeninud isik. J. Lahtikov on välisriigi julgeolekuorganites

teeninud isik (VS § 12 lg 4 p-s 5 nimetatud isik seaduse kuni 30. septembrini 1999 kehtinud

redaktsiooni järgi).

34. 2001. aastal, mil siseminister keeldus J. Lahtikovile elamisluba andmast, reguleeris elamisloa

andmist Vabariigi Valitsuse 23. novembri 1999. a määrusega nr 362 kinnitatud kord, mis tugines

1. oktoobrist 1999 jõustunud Välismaalaste seaduse redaktsioonile. Vastavalt korra punktile 142 tuli

enne selle korra jõustumist esitatud ning Kodakondsus- ja Migratsiooniameti poolt registreeritud ja

menetlusse võetud taotluste läbivaatamisel kohaldada käesolevas korras sätestatut koos sama korra

punktides 143 ja 144 kehtestatud erisustega. Punkt 143 ei ole selles asjas oluline.

1999. a kehtestatud kord tõi kaasa muudatuse organites, kes olid pädevad lahendama välisriigi

julgeolekuorganites töötanud isikute elamisloa taotlusi. Pädeva organi osas 1999. a kehtestatud

korraga tehtud muudatus on kolleegiumi poolt aktsepteeritav kasvõi juba arvestades uue korra

punkti 144, mis sätestab: "Enne käesoleva korra jõustumist esitatud taotlus vaadatakse läbi ja tehakse

otsus taotluse rahuldamise või selle rahuldamata jätmise kohta taotluse esitamise ajal kehtinud tähtaja

jooksul, välja arvatud juhul, kui käesolev kord kehtestab selle taotluse läbivaatamiseks lühema

tähtaja."

35. Ülalnimetatud korra 23. novembri 1999. a redaktsiooni p 23 järgi pidi siis, kui taotleja puhul

esineb vähemalt üks VS § 12 lg 4 p-des 5-8 või 14 nimetatud asjaolu, üldjuhul tähtajalise elamisloa

küsimuse otsustama erandina siseminister motiveeritud käskkirjaga. Vabariigi Valitsuse 18. aprilli

2001. a määrusega nr 145 kehtestati sama sätte uus redaktsioon, mis oli jõus 22. novembril 2001, mil

keelduti J. Lahtikovile elamisloa andmisest. Uus redaktsioon sätestas, et üldjuhul otsustab sellistele

isikutele elamisloa andmise erandina Siseministeerium motiveeritud käskkirjaga. Kokkuleppe

subjektidele elamisloa andmise otsustamine oli korra punkti 24 mõlema redaktsiooniga antud

Vabariigi Valitsuse pädevusse. Eelpool nimetamata juhtudel pidi aga korra punkti 22 järgi elamisloa

andmise otsustama Kodakondsus- ja Migratsiooniamet.

Välismaalaste seaduse 1. oktoobril 1999 jõustunud redaktsioonis oli teenistus endise NSVL

julgeolekuorganites nimetatud § 12 lg 4 p-s 7, mis pole hõlmatud ülalnimetatud korra punktis 23

tehtud viitega.

Kuni Riigikohtu halduskolleegiumi otsusteni haldusasjades nr 3-3-1-49-02 ja 3-3-1-52-02 käsitati

halduspraktikas teenistust endise NSVL julgeolekuorganites samaaegselt ka teenistusena välisriigi

relvajõududes. Nendes lahendites asus kolleegium seisukohale, et teenistus välisriigi

julgeolekuorganites pole samastatav teenistusega välisriigi relvajõududes (vt käesoleva otsuse

punkt 12).

Selles olukorras kolleegium tunnustab siseministri pädevust otsustada J. Lahtikovi elamisloa taotluse

üle.

III

36. Kolleegium ei saa käesoleva asja lahendamisel piirduda järeldusega, et siseminister oli pädev

otsustama J. Lahtikovi elamisloa küsimuse üle. Siseministri pädevuse tunnustamisest ei saa

kolleegium teha järeldust, et siseministri kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja tühistada tuleb

ringkonnakohtu otsus ja halduskohtu otsus, milles jõuti järeldusele, et J. Lahtikovi elamisloa taotluse

pidi lahendama Vabariigi Valitsus. Otsuse resolutsioonini jõudmiseks peab kolleegium analüüsima ka

haldusasja eelnevat menetluskäiku.

37. Halduskohtule esitatud kaebuses palus J. Lahtikovi esindaja tühistada siseministri käskkiri.

Halduskohus leidis, et tulenevalt kaebaja põhjendustest ja kirjalikult esitatud kohtukõne teesidest, on

kaebaja nõue määratletav haldusakti tühisuse tuvastamise nõudena. Seepärast tunnistas halduskohus

otsuse resolutsioonis siseministri käskkirja tühisust. Ringkonnakohus jättis halduskohtu otsuse

muutmata.

Halduskohus piirdus käskkirja formaalse õiguspärasuse hindamisega. Hoolimata sellest, et

ringkonnakohus jättis halduskohtu otsuse muutmata, hindas ta ka käskkirja materiaalset

õiguspärasust. Ringkonnakohus põhjendades käskkirja materiaalse õiguspärasuse hindamist sellega,

et J. Lahtikovi elamisloa taotlus on menetluses olnud väga pikka aega.

38. Ringkonnakohtu poolt siseministri käskkirja materiaalsele õiguspärasusele antud hinnang polnuks

J. Lahtikovi elamisloa taotluse läbivaatamisel Vabariigi Valitsusele rangelt võttes siduv, sest

halduskohtule oli esitatud kaebus siseministri käskkirja peale. Kolleegium peab, arvestades juba

toimunud menetluse pikkust, ringkonnakohtu lähenemist mõistlikuks.

39. Käesoleva otsuse punktis 35 tehtud järelduse põhjal, et vaidlustatud käskkiri pole antud pädevust

ületades, peaks kolleegium rahuldama siseministri kaebuse ja tühistama halduskohtu ja

ringkonnakohtu otsuse. Praegusel juhul ei ole kolleegiumil aga võimalik jätta analüüsimata

vaidlustatud käskkirja materiaalset õiguspärasust ja ringkonnakohtu sellekohaseid seisukohti, kuigi

käskkirja materiaalse õiguspärasuse hindamine võib kaasa tuua Riigikohtu otsuse, millel on

kassaatori jaoks vastuolulised tulemused. Menetlusõigusliku vormi poolest korrektne

halduskolleegiumi otsus, millega asi saadetaks esimese või teise astme halduskohtule uueks

arutamiseks, tähendaks aga juba 1998. aastal antud Vabariigi Valitsuse korraldusest võrsunud

sisuliselt ühe ja sama vaidluse menetlemist ilmselgelt ebamõistliku aja jooksul.

Nendel kaalutlustel käsitleb kolleegium ka vaidlustatud käskkirja materiaalset õiguspärasust.

40. Siseminister põhjendas J. Lahtikovile elamisloa andmisest keeldumist viitega ka VS § 12 lg 4 p-

le 7. Otsustamaks selle üle, kas J. Lahtikov on Kokkuleppe subjekt, analüüsis kolleegium selle sätte

kohaldamise võimalust J. Lahtikovi suhtes ja jõudis otsuse punktis 12 järeldusele, et J. Lahtikovile

elamisloa andmisest keeldumist ei saanud põhjendada viitega VS § 12 lg 4 p-le 7. Sellega on

J. Lahtikovile elamisloa andmisest keeldumise üks alus ära langenud.

41. Siseminister vaidlustab kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu seisukoha, mille järgi pole

J. Lahtikov elamisloa taotlemisel valeandmeid esitanud. Elamisluba ei anta välismaalasele, kes esitas

loa taotlemisel valeandmeid (VS § 12 lg 4 p 1). Kassaator väidab, et J. Lahtikov esitas elamisloa

taotlemisel valeandmeid, kui kinnitas, et ta pole toime pannud kuritegu, mille eest on mõistetud

vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja mille karistatus pole kustunud.

42. Käesoleva haldusasja toimikus on J. Lahtikovi poolt 12. juulil 1995 allkirjastatud elamisloa

taotlusankeet, tööloa taotlusankeet ja lisa 8 ehk lisaankeet teenistuskäigu kohta luure- ja

julgeolekuorganisatsioonides (elamisloa taotlusankeedi punkti 28 juurde). Elamisloa taotlusankeedi

punktis 27 tuli märkida andmed kriminaalkaristuste kohta. Ringkonnakohus analüüsis neid tõendeid.

43. Ringkonnakohus kirjeldas oma otsuse motivatsioonis seda, mida J. Lahtikov teatas elamisloa

taotlemisel esitatud ankeetides kriminaalkorras karistamise kohta: "Taotlusankeedi punktis 27 on

J. Lahtikov täpselt märkinud kohtuotsuse kuupäeva, kuriteo koosseisu ning karistuse kandmise alguse

ja lõpu kuupäevad. Lisa 8 sisaldab teksti "kinnitan oma allkirjaga esitatud andmete ja dokumentide

õigsust, aga samuti seda, et ma 1) järgin Eesti Vabariigi põhiseaduslikku korda ning täidan Eesti

seadusi; 2) ei ohusta oma tegevusega Eesti riiki ja tema julgeolekut; 3) ei võta osa relvastatud

formeeringutest või nende tegevusest välisriigi territooriumil, samuti illegaalsetest relvastatud

formeeringutest või nende tegevusest Eestis; 4) ei ole toime pannud kuritegu, mille eest on mõistetud

vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja mille karistatus ei ole kustunud; 5) ei oma ega soeta

tulirelva.""

44. Ringkonnakohus tegi eeltoodust järgmise järelduse: "Nimetatud alajaotus ei sisalda käitumisjuhist

juhuks, kui taotleja ei saa kinnitada punktis 4 toodut oma allkirjaga. Pealegi on käesoleval juhul

kinnitus ise vastuoluline, sest ankeedis oli J. Lahtikov märkinud oma karistuse asjaolud ning eelpool

viidatud kinnitusega kinnitas ka nende andmete õigsust. Selliste asjaolude korral ei saa lugeda lisa 8

kinnitust valeandmete esitamiseks, sest ametnikul oli võimalik karistatuse olemasolu esitatud

andmete põhjal välja selgitada nii või teisiti. J. Lahtikov neid andmeid ei varjanud."

Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega.

45. Kolleegium märgib, et haldusasja nr 3-3-1-27-99 lahendamise käigus leidis kolleegium, et

J. Lahtikovi karistatus oli kustunud (RT III 1999, 22, 208). Kolleegium tugines selle asja

lahendamisel Tallinna Halduskohtu toimikus (haldusasi nr 3-623/98) olevale elamisloa

taotlusankeedile, mille J. Lahtikov oli allkirjastanud 10. detsembril 1996. Viimati nimetatud

haldusasja toimik on Riigikohtu halduskolleegiumi 27. veebruari 2003. a istungil läbivaadatud

haldusasja nr 3-3-1-15-03 materjalide juures.

46. Siseminister vaidlustab kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu järelduse, et elamisloa andmisest

keeldumisega sekkuti ebaproportsionaalsel määral J. Lahtikovi perekonnaellu.

47. Ringkonnakohus märkis, et siseminister on kaalunud riivet J. Lahtikovi perekonnaelule, elamisloa

andmisest keeldumise mõju J. Lahtikovi Eesti kodanikest abikaasale ja pojale ning on leidnud, et oht,

mida kujutab J. Lahtikov Eesti julgeolekule, on kaalukam kui riive tema perekonnaelule. Ohuna Eesti

julgeolekule on vaidlustatud käskkirjas käsitletud J. Lahtikovi sõjaväelist eriettevalmistust, tema

kvalifikatsiooni ja pikaajalist töötamist julgeolekukomitees. Vaieldamatult on selge, et J. Lahtikovile

elamisloa andmisest keeldumisega sekkutakse tema perekonnaellu, sest tema Eesti kodanikest

abikaasa ja poeg peavad otsustama, kas nad lahkuvad Eestist koos abikaasa ja isaga või mitte.

Ringkonnakohus leidis veel, et perekonnaellu sekkumise eesmärgina on oht Eesti riigi julgeolekule

kooskõlas Põhiseaduse §-ga 26.

48. Ringkonnakohus asus J. Lahtikovi perekonnaellu sekkumise õiguspärasust hinnates järgmisele

seisukohale: "J. Lahtikov saabus Eestisse 1956. a kolmeaastase lapsena. Seega tuleb teda käsitleda

kauaaegse sisserändajana, kelle perekonnaellu sekkumine on tulenevalt Euroopa Ministrite Komitee

soovitusest Rec (2000) võimalik üksnes juhul, kui isik kujutab endast tõsist ohtu riigi julgeolekule.

Selliste isikute väljasaatmise (aga elamisloa andmisest keeldumisega langeb ära Eestis viibimise

seaduslik alus ning isik peab Eestist lahkuma) üle otsustamisel tuleb muu hulgas kaaluda ka

välismaalase käitumist, alalise elamise kestust, tagajärgi sisserändajale ja tema perekonnale,

välismaalase ja tema perekonnaliikmete sidemeid päritolumaaga. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, et

töötamisest julgeolekukomitees on möödunud kümme aastat ning kaebuse esitajast lähtuvat ohtu

seoses nimetatud organis töötamisega ja saadud eriettevalmistusega tuleb hinnata lähtuvalt tema

käitumisest viimase kümne aasta jooksul. Selliste asjaolude kaalumist vaidlusalusest otsusest ei

nähtu. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et elamisloa taotluse lahendamisel peab pädev

haldusorgan arvesse võtma ka eelpool nimetatud asjaolusid."

49. Kolleegium märgib, et Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13. septembri 2000. a soovituse Rec

(2000) 15 § 4 punkt a nõuab kauaaegse sisserändaja väljasaatmise otsustamisel proportsionaalsuse

printsiibi arvestamist ja loetleb asjaolusid, mida Euroopa Inimõiguste kohtu praktika järgi tuleb

sellise otsuse tegemisel arvesse võtta. Sama paragrahvi punktis b on reegel, et kauaaegset

sisserändajat ei tohi välja saata, kui ta on riigis elanud üle kahekümne aasta. Siiski tunnustab § 4

punkt d kõigi kauaaegsete sisserändajate suhtes liikmesriigi võimalust sätestada oma siseriiklikus

õiguses, et kauaaegse sisserändaja võib riigist välja saata, kui ta kujutab endast tõsist ohtu riigi

julgeolekule ja ühiskondlikule turvalisusele.

Kolleegium on seisukohal, et tuvastatud asjaolude järgi kuulub J. Lahtikov just soovituse § 4 punkti d

kaitsealasse. Seega nõustub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et J. Lahtikov on välismaalane,

kelle perekonnaellu on elamisloa andmisest keeldumisega võimalik sekkuda üksnes juhul, kui isik

kujutab endast tõsist ohtu riigi julgeolekule.

50. Kolleegiumi arvates ei saa isiku ohtlikkust Eesti riigi julgeolekule aastal 2001, mil vaidlustatud

käskkiri anti, põhjendada pelgalt erialase väljaõppe, kvalifikatsiooni, kohalike olude tundmise ning

omaaegsete teenistusülesannetega, mis 1989. aastani seisnesid julgeolekukomitee

vastuluureosakonnas välisturistidega tegelemises ja aastatel 1990-1992 julgeolekutöötajatele karate

õpetamises. Oletuslik on põhjendus, mille järgi J. Lahtikovi kvalifikatsiooni julgeolekuteenistuse

vanemohvitserina, vastuluuretöötajana ja võitluskunstide treenerina on võimalik kasutada Eesti

Vabariigi vastu. Paljasõnaliseks jääb seisukoht, et puuduvad asjaolud, mis välistavad J. Lahtikovi

kutsumise kodakondsusjärgse riigi julgeolekuorganite või relvajõudude teenistusse või teistesse

relvastatud formeeringutesse.

Oht Eesti riigi julgeolekule, mis aastal 2001 õigustab 1956. a Eestisse alaealisena asunud ja Eesti

kodanikuga abielus oleva ning Eesti kodanikust alaealist last kasvatava kauaaegse sisserändaja

perekonnaellu sekkumist, peab olema tõsine.

51. Siseminister ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et J. Lahtikovi ohtlikkust tuleb hinnata

lähtuvalt tema käitumisest viimase kümne aasta jooksul. Siseminister väidab kassatsioonkaebuses, et

seadus ei sätesta, et välismaalase ohtlikkus teatud aja möödudes aegub.

Sellist sätet seaduses tõepoolest pole. Isiku ohtlikkus on aga juba oma olemuselt omadus, mis võib

olla ajas muutuv. Vajadus hinnata seda, kas isik on ka tema perekonnaellu sekkumise ajal ohtlik riigi

julgeolekule, tuleneb põhimõttest, et rakendatav abinõu peab olema proportsionaalne taotletava

eesmärgiga.

Kolleegium möönab siiski, et teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud

arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule. Näiteks on Riigikohtu üldkogu,

hinnates seaduse regulatsiooni, mis ei võimaldanud anda relvaluba isikule, keda on karistatud

tahtlikult toimepandud kuriteo eest, jõudnud järeldusele, et kaalutlusõigust keelav regulatsioon võib

teatud juhtudel olla põhjendatud (vt mutatis mutandis Riigikohtu üldkogu 11. oktoobri 2001. a otsuse

asjas nr 3-4-1-7-01 punkti 24 - RT III 2001, 26, 280).

IV

52. Halduskohtu otsus ja ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada, sest mõlemad kohtud lähtusid sellest,

et siseminister polnud pädev andma vaidlustatud käskkirja, ja kohustasid Vabariigi Valitsust läbi

vaatama J. Lahtikovi elamisloa taotluse. Halduskohtu otsuse ja ringkonnakohtu otsuse selline

tühistamine ei tähenda siseministri kassatsioonkaebuse rahuldamist ega seda, et Riigikohtu otsusega

on siseministri käskkiri loetud seaduslikuks.

53. Ringkonnakohus on leidnud, et vaidlustatud käskkiri on õigusvastane ka materiaalses mõttes. Et

mitte luua olukorda, kus 1995. a esitatud elamisloa taotlust menetletakse ilmselgelt ebamõistliku aja

jooksul, pidas Riigikohtu halduskolleegium õigeks käsitleda ringkonnakohtu poolt käskkirja

materiaalsele õiguspärasusele antud hinnangut. Ka ringkonnakohus hindas käskkirja materiaalset

õiguspärasust, et vältida elamisloa taotluse ebamõistlikult pikka menetlust. Kolleegium nõustus

hinnanguga, mille ringkonnakohus andis käskkirja materiaalsele õiguspärasusele.

54. Analüüsides käskkirja materiaalset õiguspärasust, jõudis Riigikohtu halduskolleegium järeldusele,

et siseministri käskkiri pole õiguspärane. Seepärast ei saa kolleegium jätta käskkirja jõusse.

Kolleegium ei saa jätta jõusse ka halduskohtu ja ringkonnakohtu otsust.

Sellises olukorras ei saa kolleegium siseministri kassatsioonkaebust rahuldada.

55. Vältimaks 1995. a esitatud elamisloa taotluse ilmselgelt ebamõistliku aja jooksul menetlemist, on

kolleegiumi arvates ainsaks võimaluseks jätta siseministri kassatsioonkaebus rahuldamata, kuid

tühistada nii halduskohtu kui ka ringkonnakohtu otsus ning teha uus otsus, millega tühistada

siseministri vaidlustatud käskkiri ja kohustada ministrit vaatama elamisloa taotluse uuesti läbi.

V

56. Otsuse punktis 36 jõudis kolleegium järeldusele, et aastal 2001 oli J. Lahtikovi elamisloa taotlust

pädev lahendama siseminister. Kolleegium peab lahendama ka küsimuse, missugune organ on

praegusel ajal pädev tegema otsustuse J. Lahtikovi elamisloa taotluse kohta.

57. Praegusel ajal reguleerib elamislubade andmise protseduure Vabariigi Valitsuse 26. novembri

2002. a määrusega nr 364 kehtestatud ja 1. jaanuaril 2003 jõustunud kord. Selle korra § 77 sätestab,

et enne käesoleva määruse jõustumist esitatud elamisloa ja tööloa taotlused ning nende pikendamise

taotlused vaadatakse läbi vastavalt elamisloa või tööloa taotluse või selle pikendamise taotluse

esitamise ajal kehtinud sätetele.

Analoogiline on ka 18. detsembril 2002 vastu võetud Välismaalaste seaduse muutmise ja sellest

tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse rakendussäte V, mis rakendussätte VI järgi jõustub

1. maist 2003. Rakendussäte V hakkab kehtima järgmises sõnastuses: "Enne käesoleva seaduse

jõustumist esitatud elamis- ja tööloa taotlused ning nende pikendamise taotlused vaadatakse läbi

vastavalt elamis- või tööloa taotluse või selle pikendamise taotluse esitamise ajal kehtinud sätete

kohaselt."

58. 1. jaanuaril 2003 jõustunud korda ja 1. maist 2003 jõustuvat seadusesätet ei saa aga mõista nii, et

1995. a esitatud elamisloa taotluse, hoolimata 1999. a elamisloa taotlusi läbivaatavate organite

pädevuses tehtud muudatustest, peab läbi vaatama organ, kes oli pädev lahendama taotlust selle

esitamise ajal. Neid sätteid tuleb mõista nii, et taotluse läbivaatamise ajal tuleb kohaldada õigust, mis

kehtis taotluse esitamise ajal.

59. Seega peab J. Lahtikovi elamisloa taotluse kohta otsuse tegema organ, kes otsustas 2001. a

keelduda elamisloa andmisest, s.t siseminister.

VI

60. Lahendada tuleb ka kohtukulude küsimus.

Halduskolleegiumi istungil esitas J. Lahtikovi esindaja taotluse mõista J. Lahtikovi kasuks

Siseministeeriumilt välja kassatsiooniastmes kantud õigusabikulud, kokku 15 340 krooni.

Kohtukulude nimekirja järgi kulus ringkonnakohtu otsuse ja kassatsioonkaebuse läbitöötamisele ning

nõupidamistele kliendiga ja Riigikohtule vastuse esitamisele neli tundi. Kuus tundi kulus

kohtuistungiks ette valmistamisele ja kassaatori esindamisele Riigikohtus.

61. Kolleegium leiab, et kassatsiooniastmes kantud õigusabikulud on küll dokumentidega tõendatud,

kuid põhjendamatult suured ja neid tuleb vähendada HKMS § 87 lg 2 alusel. Siseministeeriumilt

tuleb J. Lahtikovi kasuks välja mõista 6000 krooni õigusabikulude katteks.

Sama advokaat andis J. Lahtikovile õigusabi ka haldusasjas nr 3-3-1-15-03, mille istung toimus

samuti 27. veebruaril 2003. Mõlemas haldusasjas peatuti sarnastel juriidilistel probleemidel.

Mõlemas asjas esindas advokaat J. Lahtikovi kõigis kolmes kohtuastmes ja pidi seetõttu olema kursis

asja kogu eelneva menetlemisega. Ringkonnakohtu toimik pole mahukas. Siseministri

kassatsioonkaebus, mille üle väideldi Riigikohtus, on analoogiline siseministri

apellatsioonkaebusega, mille läbivaatamisel ringkonnakohtus osales J. Lahtikovi esindajana sama

advokaat. Kassatsioonkaebusele esitatud kirjalikust vastusest teeb kolleegium järelduse, et vastuse

koostamine polnud töömahukas, aeganõudev ega keeruline.

62. Kuna kolleegium tühistab nii halduskohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse, mis olid tehtud

J. Lahtikovi kasuks, ja tühistab uue otsusega siseministri vaidlustatud käskkirja, siis tuleb käesoleva

otsusega Siseministeeriumilt J. Lahtikovi kasuks välja mõista ka kantud kohtukulud esimese ja teise

astme halduskohtus. Kantud õigusabikuludena mõisteti Siseministeeriumilt J. Lahtikovi kasuks

halduskohtu otsusega välja 6000 krooni ja ringkonnakohtu otsusega 4602 krooni.

63. Kokku tuleb Siseministeeriumilt J. Lahtikovi kasuks välja mõista 16 602 krooni, millest 6000

krooni on Riigikohtus, 6000 krooni halduskohtus ja 4602 krooni ringkonnakohtus kantud

õigusabikulude eest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann