3-2-1-30-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-30-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 3. aprill 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja V. Kõve

Kohtuasi

Eesti Vabariigi hagi AS VARE (alates 25. märtsist 2003. a

ärinimi AS Teho) vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks ja

vara üleandmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 19. novembri 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/1448/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariigi (Kaitseministeeriumi kaudu) kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

17. märts 2003. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat A. Urge-Manitski, kostja esindaja

vandeadvokaat V. Võhma ning kolmandate isikute Sergei

Pi"t"alini, Tarmo Pärna, Veera Lizarova, Ljubov Karelina, Natalja

Malt"enko, An"ela Kovaljova, Ljudmila Kovali, Jevgenija Kuke

ja Elve Oborovskaja esindaja vandeadvokaat L. Urge

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

19. novembri 2002. a otsus osas, millega jäeti Eesti Vabariigi

(Kaitseministeeriumi kaudu) hagi AS Vare vastu Tallinnas

Tööstuse 64 asuvate hoonete üleandmisele kohustamiseks

rahuldamata.

2. Saata asi tühistatud osas samale apellatsioonikohtule uueks

läbivaatamiseks.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada.

5. Tagastada Eesti Vabariigile (Kaitseministeeriumi kaudu) OÜ

Advokaadibüroo Urge poolt 17. detsembril 2002. a tasutud

kautsjon 200 (kakssada) krooni ja 14. jaanuaril 2003. a

tasutud kautsjon 9800 (üheksa tuhat kaheksasada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariik (Kaitseministeeriumi kaudu) esitas 31. mail 2001. a Tallinna Linnakohtule hagi AS

VARE (alates 25. märtsist 2003 ärinimega AS Teho) vastu. Hageja palus tunnistada kehtetuks

21. novembril 1991. a Nõukogude armee väeosa nr 10717 ja AS VARE vahel sõlmitud ostu-

müügilepingu ja kohustada kostjat hagejale üle andma tühise tehingu järgi saadud vara, s.o Tallinnas

Tööstuse 64 asuvad hooned.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Nõukogude armee väeosa nr 10717 ja kostja 21. novembril 1991. a

ostu-müügilepingu, mille alusel kostja omandas Tallinnas Tööstuse 64 asunud hooned (elumaja ja

kuur). Hageja on seisukohal, et tehing on kehtetu TsK § 51 lg 1 kohaselt. Eesti Vabariigi

Ülemnõukogu Presiidiumi 17. juuli 1990. a otsusega peatati ajutiselt kuni omandi privatiseerimist

reguleerivate normatiivaktide vastuvõtmiseni sellised tehingud riigi omandis oleva varaga, mis tõid

kaasa omandivormi muutmise. Keeld kehtis ka Eesti Vabariigi territooriumil asunud NSVL

relvajõudude valduses olnud vara suhtes, sest see kuulus Eesti Vabariigile. Kostja oli pahauskne

valdaja asjaõigusseaduse (AÕS) § 95 lg 2 järgi, kuna ta teadis või pidi teadma, et vaidlusaluste

hoonete omandamine oli seadusega keelatud. Lepingu tõttu ei saanud hageja täita eluruumide

erastamise seadusest tulenevat kohustust tähtaegselt avalduse esitanud erastamise õigustatud

subjektide ees. Hageja palus kaasata protsessi kolmandate isikutena hageja poolel Tööstuse 64 asuva

elamu elanikud Sergei Pi"t"alini, Tarmo Pärna, Veera Lizarova, Ljubov Karelina, Natalja Malt"enko,

An"ela Kovaljova, Ljudmila Kovali, Jevgenija Kuke ja Elve Oborovskaja.

3. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt ei olnud ta tehingu sõlmimisel pahauskne,

sest ei saanud sel ajal teada, et sõjaväeosal ei olnud õigust hooneid võõrandada. Ostu-müügileping

sõlmiti 21. novembril 1991. Vabariigi Valitsus võttis määruse "Eesti Vabariigi territooriumil NSV

Liidu relvajõudude kasutuses olevate hoonete, rajatiste ja muu kinnisvaraga teostatud tehingute

peatamise kohta" vastu 27. novembril 1991, seega pärast tehingu tegemist. Eesti Vabariigi

Ülemnõukogu vastav otsus võeti vastu alles 23. jaanuaril 1992. a. Kostja on nüüdseks omandanud

hooned ka igamisega AÕS § 110 lg 2 kohaselt.

4. 20. veebruaril 2002. a tegi Tallinna Linnakohus määruse, millega kaasas menetlusse kostja poolel

kolmanda isikuna AS Eesti Ühispank.

5. Tallinna Linnakohtu 21. juuni 2002. a otsusega hagi rahuldati. Kohus tunnistas tehingu kehtetuks ja

kohustas kostjat andma hagejale üle tehingu järgi saadud Tallinnas Tööstuse 64 asuvad hooned.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt okupeeris ja annekteeris Nõukogude Liit 1940. a Eesti Vabariigi ja

inkorporeeris selle ebaseaduslikult NSV Liitu. Haagi IV konventsiooni art 55 kohaselt ei või

okupeeriv riik omandada okupeeritava riigi kinnisvara. 30. märtsil 1990. a otsustas Eesti NSV

Ülemnõukogu taastada Eesti Vabariigi iseseisvuse. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi

17. juuli 1990. a otsusega peatati ajutiselt kuni omandi privatiseerimist reguleerivate normatiivaktide

vastuvõtmiseni sellised tehingud riigi omandis oleva varaga, mis tõid kaasa omandivormi muutmise.

Keeld kehtis ka Eesti Vabariigi territooriumil asunud NSVL relvajõudude valduses olnud vara suhtes.

19. detsembril 1990. a tunnistas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu NSVL poolt omandisuhete muutmise

vägivaldseks ja taastas omandiõiguse järjepidevuse põhimõtte. Endise NSVL relvajõudude valduses

ja kasutuses olnud kinnisvara oli ja on Eesti riigi omandis. Selle vara reaalne valdamine, kasutamine

ja käsutamine sai võimalikuks alles pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisotsuse tegemist

30. märtsil 1990. a. NSVL relvajõud ning tema struktuuriüksused ei olnud Eesti Vabariigi

territooriumil paiknevate maa-alade, ehitiste ja objektidega tehtavate tehingute legaalseks subjektiks.

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 29. augusti 1991. a otsuse p 2 tunnistas Eesti Vabariigi territooriumil

asuvate NSVL riigivalitsemisorganite alluvuses või halduses olnud ja nende juhtimisel tegutsenud

ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide vara Eesti Vabariigi omandiks. 21. novembri 1991. a tehingu

sõlmimise ajal pidi kostja teadma, et okupatsiooni relvajõudude halduses olev vara kuulub Eesti

Vabariigile. Kostja väited heauskse omandamise kohta ei ole põhjendatud. Tehing on kehtetu Eesti

NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 51 lg 1 alusel.

6. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kostja ja kolmas isik AS Eesti

Ühispank. Mõlemad palusid kohtuotsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldamata jätta.

7. Kostja apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei olnud ta tehingut tehes pahauskne. Tehingu

tegemise hetkeks ei olnud Eesti Vabariik võtnud vastu otsust kuulutada endise NSVL relvajõudude

vara Eesti riigi omandiks, samuti ei olnud peatatud tehingud NSVL relvajõudude kasutuses olnud

hoonetega. Kuna kostja omandas vaidlusaluse vara tehinguga, sai tema omand tekkida ka igamisega

AÕS § 110 lg 2 alusel.

8. Kolmanda isiku AS Eesti Ühispank apellatsioonkaebuse kohaselt ei tulene vaidlusalusest tehingust

hagejale mingeid õigusi ega kohustusi, sest ta ei ole lepingu pool. Kohus ei ole otsuses põhjendanud,

kuidas vaidlusalune leping rikub Eesti Vabariigi õigusi. Kohus leidis ekslikult, et kuna tehing on

kehtetu algusest peale, tuleb vara hagejale tagastada. Tühise tehingu järgi saadu peavad

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg 5 kohaselt tagastama pooled. Hageja ei olnud tühise

tehingu pool.

9. AS Eesti Ühispank ja kostja toetasid vastastikku apellatsioonkaebusi ja palusid need rahuldada.

10. Hageja leidis vastustes apellatsioonkaebustele, et need on põhjendamatud. Hageja arvates on tal

õigus pöörduda oma rikutud õiguste kaitseks kohtusse. Rikutud on tema omandiõigust, kuigi ta ei ole

ostu-müügilepingu pool. Linnakohus ei pidanud kohaldama tsiviilseadustiku üldosa seadust, vaid

lähtuma tehingu tegemise ajal kehtinud tsiviilkoodeksist. Kostja pidi olema teadlik otsustest NSVL

riigiorganite halduses olnud vara kohta. Kehtetu tehingu järgi ei saanud kostjal omandit tekkida.

11. Ka kolmandad isikud hageja poolel palusid jätta apellatsioonkaebused rahuldamata sarnastel

põhjustel kui hagejagi. Lisaks leidsid kolmandad isikud, et takistatud on nende õigus erastada nende

kasutuses olevaid eluruume.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

12. Tallinna Ringkonnakohtu 19. novembri 2002. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osas, millega

kostjat kohustati tehingu järgi saadut hagejale tagastama, ning selles osas jäeti hagi rahuldamata.

Linnakohtu lõppjäreldus tunnistada 21. novembri 1991. a ostu-müügileping kehtetuks jäeti muutmata,

arvestades motiivide osas ka ringkonnakohtu otsuses märgitut.

13. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt jõudis linnakohus õigele järeldusele, et vaidlusalune

ostu-müügileping on kehtetu TsK § 51 lg 1 alusel. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi 17. juuli

1990. a otsuse p-ga 1 peatati kõik riigi varaga tehtavad, omandivormi muutmist kaasa toovad

tehingud. Sama tulenes ka Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 29. augusti 1991. a otsuse p-st 2, millega

Eesti Vabariigi omandiks tunnistati ka Eesti Vabariigi territooriumil asuvate NSVL

riigivalitsemisorganite alluvuses või halduses olnud ja nende juhtimisel tegutsenud ettevõtete,

asutuste ja organisatsioonide vara. Kuna vaidlusaluse tehinguga võõrandati riigi vara, siis oli tehing

vastuolus Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi 17. juuli 1990. a otsuses väljendatud keeluga ja

seega tühine.

14. Ebaõige on apellatsioonkaebuse seisukoht, nagu ei puutuks vaidlusalune tehing hagejasse

seetõttu, et hageja ei ole olnud selle tehingu pool. Riigikohtu 25. jaanuari 2002. a. otsuses nr 3-2-1-2-

02 avaldatud seisukohast, et hageja saab esitada tuvastushagi asjaolude suhtes, mis võimalikult

järgnevas vaidluses omandiõiguse üle kuuluvad hagi alusesse, tuleb järeldada, et Eesti Vabariigil oli

õigus esitada hagi vaidlusaluse tehingu tühisuse tunnustamiseks. Kuna vaidlusaluse tehingu tegemise

ajal ei kehtinud veel asjaõigusseadus ja sel ajal kehtinud tsiviilõiguse kohaselt ei eristatud

võlaõiguslikke ja asjaõiguslikke tehinguid, siis oleks nende tehingute lahutamine praegu kunstlik ja

vastuolus tol ajal kehtinud seadusega.

15. Kuna hageja ei esitanud omandi kaitse nõuet, ei ole kohus õigustatud otsustama, kas kostja

omandas vara heauskselt või igamise teel.

16. Linnakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi, kui kohustas kostjat kehtetu tehingu järgi

saadut hagejale TsÜS § 66 lg 5 alusel üle andma. TsÜS § 66 lg 5 ja TsK § 51 lg 2 alusel saab tehingu

poolt kohustada tehingu järgi saadut välja andma üksnes kehtetu tehingu teisele poolele. Hageja on

oma nõudes tuginenud aga sellele, et ta ei olnud tehingu pool. Hageja ei esitanud nõudeid oma

omandi kaitseks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

17. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse hageja. Kassatsioonkaebuses palus ta

ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega ringkonnakohus jättis rahuldamata hagi Tallinnas

Tööstuse 64 asuvate hoonete restitutsiooni korras üleandmise kohustamiseks, ning teha selles osas

uue otsuse, millega kohustada kostjat andma hagejale üle tühise tehingu järgi saadud vara.

18. Kassatsioonkaebuse järgi kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti TsK § 51 lg 2. Väär on kohtu

seisukoht, et kuna hageja ei esitanud nõuet omandi kaitseks, ei ole kohus õigustatud otsustama selle

üle, kas kostja sai vara omanikuks. Hageja on seisukohal, et Eesti riik on hoone omanik

seadusandlikest aktidest ja rahvusvahelisest õigusest tulenevalt, mistõttu ei ole omandiõiguse

tunnustamine kohtu poolt vajalik. Hageja esitas nõude vara väljanõudmiseks seadusliku omaniku

valdusse.

19. Ringkonnakohtu otsus põhjustab tarbetut kohtuskäimist, mis on vastuolus tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) §-ga 3. Kui ringkonnakohus leidis, et TsK § 51 lg 2 ei kuulu asjas kohaldamisele,

oleks ta TsMS § 330 lg-st 4 tulenevalt pidanud kohaldama õiget materiaalõiguse normi, mille alusel

kohustada kostjat andma vara üle seaduslikule omanikule. Esimese astme kohus oli tuvastanud kõik

asjaolud, nii et ringkonnakohus oleks saanud kohaldada AÕS § 80 või tehingu tegemise ajal kehtinud

TsK § 155. Ringkonnakohtu otsuse tagajärjel peab hageja alustama uut kohtuvaidlust omandi

tunnustamiseks ja vara väljanõudmiseks.

20. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas kostja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks

osas, millega jäeti hagi tehingu järgi saadu üleandmise nõudes rahuldamata. Kassaator ei ole esitanud

omandi kaitse nõuet ega vara seadusliku omaniku valdusse välja nõudnud. Tsiviilkoodeksi § 51 lg 2

kohaselt pidid tehingu kehtetuse korral pooled saadu teineteisele tagastama.

21. Riigikohtu istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuse juurde. Hageja arvates tuleneb tema

omand vaidlusalustele hoonetele seadusest. Kohus oleks võinud ise kohaldada õiget õigusnormi.

Kostja on keeldunud vara vabatahtlikult hagejale üle andmast.

22. Hageja poolel kaasatud kolmandate isikute esindaja toetas kassatsioonkaebust.

23. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu vastuses märgitud põhjustel. Kostja arvates polnud

hageja vaidlustatud tehingu pool, omandiõiguse tunnustamise nõuet pole aga esitatud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

24. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada TsMS § 363 p 1 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.

25. Käesolevas asjas on ringkonnakohtu otsuse jõustumisega tunnustatud kostja ja Nõukogude armee

väeosa nr 10717 vahel 21. novembril 1991. a sõlmitud ostu-müügilepingu kehtetust. Selles osas

ringkonnakohtu otsuse peale kaebust ei esitatud.

26. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et nii TsÜS § 66 lg 5 kui TsK § 51 lg 2 alusel

saab tehingu poolt kohustada tehingu järgi saadut välja andma üksnes kehtetu tehingu teisele poolele.

Kuna hageja ei ole kehtetu tehingu pool, puudub tal ka restitutsiooniõigus tehingu alusel.

27. Hageja palus hagiavalduses tunnistada kehtetuks 21. novembri 1991. a ostu-müügilepingu ja

kohustada kostjat tühise tehingu järgi saadud vara hagejale üle andma. Hageja tõi hagi alusena esile

asjaolu, et ta on vara omanik. TsMS § 228 kohaselt hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on

tuvastatud, ja kohaldab poolte esitatud asjaoludele tuginedes ise asjas seadust. Kuigi hageja ei ole

oma nõuet korrektselt sõnastanud, on kolleegiumi arvates siiski tegemist asja väljanõudmisega

ebaseaduslikust valdusest ehk vindikatsiooninõudega AÕS § 80 alusel. Kohus võib TsMS § 228 järgi

kohaldada AÕS § 80, vaatamata sellele, et hageja oma hagis sellele normile ei tuginenud.

Vindikatsiooninõude esitamisel lasub hagejal AÕS §-des 81 ja 82 sätestatud asjaolude tõendamise

kohustus. Omaniku asja valduse väljanõudmise nõude rahuldamata jätmise aluseks ei saa olla asjaolu,

et hageja on palunud küll asja üle anda, kuid mitte eraldi oma omandiõigust sellele tunnustada. AÕS

§ 80 mõte on tagada omanikule võimalus saada talle kuuluv asi tagasi iga isiku käest, kes asja

õigusliku aluseta valdab. AÕS § 80 lg 2 täpsustab omaniku nõude õiguslikku kvalifikatsiooni, st toob

välja, mida omaniku nõue sisaldab ja mis tuleb hagi rahuldamiseks selgeks teha. Nõue tunnustada

oma omandiõigust võib olla esitatud eraldi nõudena, kuid ei pea kolleegiumi arvates tingimata

selliselt esitatud olema. Kui asjaoludest ilmneb, et hageja on esitanud hagi asja kostja valdusest

tagasisaamiseks ja tugineb ühtlasi asjaolule, et tema on omanik ja et kostja valdus on õigusliku

aluseta ning nõude aluseks ei ole leping, peab ta neid väiteid tõendama. Kui kohus leiab, et hageja on

asjaolusid tõendanud, siis tuvastab ta hagi rahuldades muuhulgas ka hageja omandiõiguse. Vastasel

juhul jääks näiteks õigusliku kvalifikatsioonita hageja, kes soovib oma vara tagastamist, õigusliku

kaitseta, kui ta omandiõiguse tunnustamise nõuet hagis eraldi ja selgelt välja ei too, märkides vaid, et

tahab oma vara tagasi. See ei saa aga olla seaduse mõte ega soovitav tagajärg. TsMS §-st 6 tuleneb, et

pooltele tuleb tsiviilkohtumenetluses tagada võrdne võimalus esitada väiteid ja tõendeid. Asja uuel

arutamisel peab ringkonnakohus kostjale tagama võimaluse esitada hageja vindikatsiooninõudele

vastuväiteid.

28. Vastavalt TsMS § 57 lg-le 4 on kautsjoni tasumisest vabastatud riik ja kohalik omavalitsus. Seega

tuleb Eesti Vabariigile (Kaitseministeeriumi kaudu) tagastada ekslikult tasutud kautsjon.

J. Odar, H. Jõks, V. Kõve