3-2-1-34-03 · Riigikohus

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 3-2-1-34-03 Otsuse kuupäev Tartu, 1. aprill 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull Kohtuasi M. K hagi AS If Eesti Kindlustus vastu 54 054 krooni 17 sendi väljamõistmiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 9. detsembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/1518/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M. K kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 10. märts 2003. a, kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 9. detsembri 2002. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. 2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. 3. Tagastada AS-le Advokaadibüroo HETA M. K kassatsioonkaebuselt 6. jaanuaril 2003. a tasutud kautsjon 541 (viissada nelikümmend üks) krooni. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. 7. juunil 2001. a esitas M. K Tallinna Linnakohtule hagi AS SAMPO EESTI VARAKINDLUSTUS vastu, 54 054 krooni 17 sendi väljamõistmist. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 13. juulil 2000. a AS-ga SAMPO EESTI VARAKINDLUSTUS (alates 23. jaanuarist 2002. a uus ärinimi AS If Eesti Kindlustus) kindlustuslepingu, millega kindlustas kindlustussum 800 000 krooni Tallinnas Xxxxx xx asuvas hoones tema pere kasutuses oleva II korruse, mis kuulub hageja ja abikaasa A. K ühisomandisse. Lisaks olid kindlustatud keldris asuv saun ja kodune vara. 25. jaanuaril 2001. a majas tulekahju, milles sai kahjustada kindlustatud vara. 127 979 krooni 42 senti maksnud remondi tegi OÜ Ö 26. märtsil 2001. a tegi kindlustusandja kahjujuhtumi kohta otsuse, milles leidis, et tegemist on kindlustusjuht ning seoses alakindlustusega tuleb 127 979 krooni 42 sendi suurusest kahjusummast hüvitada 72 929 krooni 25 senti. Nimetatud summa maksis kindlustusandja hagejale hüvitisena välja. Hageja leiab, et tegemist ei olnu alakindlustusega, sest ta kindlustas ainult II korruse. Seega jättis kindlustusandja talle osa kahju ebaõigesti hüvitamata. 2. Kostja hagi ei tunnistanud. Ta on kindlustuslepingust tulenevad kohustused hageja ees täitnud. Kindlustusle objektiks oli Xxxxx xx asuv hoone tervikuna. Kaasomandis oleva hoone kahjustamisel kannab varakahju iga kaasomanik vastavalt tema kaasomandi osa suurusele, sõltumata sellest, kelle kasutuses kahjustunud hooneos Seega peavad kaasomandis oleva hoone taastamiseks vajalikke kulutusi kandma kõik kaasomanikud vastaval

nende omandiosa suurusele. Kindlustatud kaasomandi eseme kahjustamisel makstakse kindlustushüvitist vast kaasomaniku osale kogukahjust, arvestades kindlustuslepingu teisi tingimusi. Vaidlusalusel juhul olid kaasomanikud kindlustanud kaasomandis oleva ühise asja kokku 71% ulatuses. Kostja on hagejale 50% kahju hüvitanud. Kolmanda isikuna kostja poolel asja kaasatud hoone kaasomanik Ene Selvet leidis, et tema ei ole kuidagi seot pooltevahelise kindlustuslepinguga. Kindlustushüvitise vaidlustamine hageja poolt ei ole õigustatud. Kolman isiku tahe oli suunatud I korruse kindlustamisele. 3. Tallinna Linnakohtu 16. augusti 2002. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ning mõisteti kostjalt hageja kasuk välja 23 055 krooni 31 sendi suurune hüvitis ja 1750-kroonine riigilõiv. Otsuse kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas nendevahelise kindlustuslepingu objektiks on kogu eluhoone v selle teine korrus. Lepingu lahutamatuks osaks oleva kindlustuse üldtingimuste THHV 992 punkti 3 kohaselt hoone kindlustamise objektiks olla vaid eluhoone või mitteeluhoone või selle reaalosa. Kuna Xxxxx xx asuva eluhoonet ei ole jagatud reaalosadeks, siis saab kindlustusobjektiks olla vaid eluhoone tervikuna. Kindlustatuks saab olla ainult vara omanik. Kostjale oli teada, et majal on kaks omanikku – A. K ja Ene Selve Selvetiga oli kindlustusandja 10. juunil 2000. a sõlminud kindlustuslepingu, mille kohaselt kindlustusobjekti kindlustusväärtus on 1 880 000 krooni ja kindlustussumma on 300 000 krooni. Kindlustusseaduse (KS) § 12 l kohaselt makstakse ühe ja sama vara kohta sõlmitud mitme ühesugust riski hõlmava kindlustuslepingu alusel kindlustushüvitist kokku tegeliku kahju ulatuses, kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti. Seega tuleb Xxxxx xx elamu kahjustamise eest kindlustushüvitise tasumisel lähtuda kõikidest selle elamu suhtes sõlmitud kindlustuslepingutest. Kohus nõustus kostja 26. märtsi 2001. a otsusest kahjujuhtumi E4210043M ja E4210044M kohta tuleneva seiskohaga, et vaidlusaluse hoone kindlustamisel oli tegemist alakindlustusega. Kostja õiendi kohaselt on vaidlusaluse hoone samas kohas tulekahjule vahetult eelnenud seisundis taastamise maksumus 1 600 000 kroo Asjaõigusseaduse § 75 lg 1 kohaselt kannab kaasomanik vastavalt temale kuuluva osa suurusele ühisel asjal lasuvaid koormatisi, samuti selle asja alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ning kulutusi. Se jagunevad kaasomanike vahel nii ühise asjaga seotud õigused kui kohustused. Tingimuste THHV 992 punkti järgi on kindlustatul õigus saada ja käsutada hüvitist ulatuses, mis tuleneb tema omandiõigusest. Kuna elamu kaasomanikele kuuluvad võrdsed osad, peaksid nad ka hüvitist saama võrdselt kumbki 1/2 osas, sõltumata ka tekkimise kohast, kaasomanike kahjude erinevusest vmt. Vaidlust ei ole selle üle, et kogu kahju suurus oli 147 858 krooni 50 senti, millest A. K kahju on 127 979 kroo 42 senti ja E. Selveti kahju 19 879 krooni 50 senti. Kindlustustingimuste THHV 992 punktide 6.3.2.1 ja 6.4.2 kohaselt pidi kindlustusandja igast kahjust hüvitama 71%, millest tuleb maha arvestada omavastutus. Seega p kindlustusandja hüvitama A. K 71% tema kahjust ning teisele kaasomanikule 71% tema kahjust. A. K-le mak hüvitis oleks pidanud seega olema 95 984 krooni 56 senti (71% 127 979 kroonist ja 42 sendist). Seetõttu tuleb rahuldada osaliselt, 23 055 krooni 31 sendi ulatuses (95984,56 - 72929,25). Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 4. Tallinna Linnakohtu otsusele esitas apellatsioonkaebuse kostja ning vastuapellatsioonkaebuse esitas hageja Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 9. detsembri 2002. a otsusega tühistati linnakohtu otsus ning hagi rahuldamata.

Pooled vaidlevad selle üle, kas 13. juuli 2000. a kindlustuslepingu objektiks oli Xxxxx xx asuv elamu või üks selle II korrus. Kolleegium nõustus linnakohtu järeldusega, et vaidlusaluse kindlustuslepingu objektiks oli Xx xx asuv elamu, ei nõustunud aga põhjendusega, nagu saaks kindlustusobjektiks olla Xxxxx xx asuv elamu ter seetõttu, et seda ei ole jagatud reaalosadeks. Kostja kodukindlustuse üldtingimuste THHV 992 punktist 3.1.3 tuleneb, et kindlustuslepingut on võimalik sõlmida tegelikkuses piiritletavate hooneosade (asja reaalosade) su kusjuures seda ei ole seatud sõltuvusse asja reaalosadeks jagamisest. Samas on kostja kodukindlustuse üldtingimuste THHV 992 punktis 3.1.3 määratletud, millised ehitise reaalosad võivad olla seda liiki kindlustu objektiks. Nimetatud punkti kohaselt võib kindlustusobjektiks olla hoone reaalosa, mis koosneb tegelikkuses piiritletava korteri või muude ruumide piires olevatest hooneosadest, mida saab muuta või eemaldada, ilma et kahjustataks hoone neid osi, mis on vajalikud hoone püsimiseks ja ohutuse tagamiseks (sealhulgas otsene siseviimistlus; sisseehitatud kapid; sanitaartehnilised seadmed; soojaja külmaveetorustik alates korteris asetsevatest sulgemisarmatuuridest; kanalisatsioonitorustik alates korteriühendusest või sisendist, mis piiritlet seina, põranda või laega; elektrivarustussüsteem alates korteri väljalülitusseadmest; põrandad kuni kandva konstruktsioonini; põrandakattematerjalid; mittekandvad vaheseinad; uksed ja aknad, kui need ei ole kindlust mõne muu kindlustuslepinguga). Nimetatud loetelu on küll näitlik, kuid kindlustamisele kuuluvad reaalosad p olema loetletutega võrreldavad. Ehitise korrus loetletud reaalosadega võrreldav ei ole ega saa kodukindlustus üldtingimuste THHV 992 kohaselt seega olla ka kodukindlustuse objektiks. Ka hagejale väljastatud kodukindlustuse poliisi vorm on kooskõlas kodukindlustuse üldtingimustega: sellel on lahtrid vaid hoonet või korterit iseloomustavate andmete jaoks, puuduvad aga lahtrid, kuhu oleks võimalik kindlustusobjektina märki üksikuid ruume või korruseid. Pooled ei ole vaidlustanud seda, et kodukindlustuse üldtingimused on vaidlusa lepingu osaks. Hagejale väljastatud kindlustuspoliisil on kindlustuskohaks märgitud Xxxxx xx, Tallinn. Kindlustuskohaks kodukindlustuse üldtingimuste THHV 992 punkti 2.4 järgi on kindlustuslepingus määratlet koht, kus toimunud kindlustusjuhtumi tagajärgede suhtes kehtib kindlustuskaitse. Sellest järeldub aga, et vaidlusalune leping pakub kindlustuskaitse Xxxxx xx asuvas elamus toimunud kindlustusjuhtumi tagajärgede suhtes. Seega on ka poliisi kohaselt vaidlustatud kindlustuslepinguga kindlustatud kogu Xxxxx xx asuv elamu Poliisile on märgitud ka andmeid, mille õiguslikku tähendust kostja seletada ei osanud. Nii on lahtrisse "Kindlustatu" märgitud: "A. K – II korrus", ja lahtrisse "Eritingimused ja märkused" on märgitud: "majal on k omanikku: I korrus Ene Selvet KS = 400 000 EEK, kindl. Leks; II korrus A. K, KS 800 000 + saun, asub keldrikorrusel samas majas". Kolleegium leidis, et need märkused on lepinguobjekti suhtes eksitavad, ei anna eeltoodut arvestades alust tõlgendada lepingut kui maja II korruse kindlustamiseks sõlmitut. Maja I korrus ei kuuluda ühele kaasomanikule ja II korrus teisele kaasomanikule, nagu poliisile on märgitud, ja sellekohasel märkusel ei ole lepinguobjekti määratlemisel tähendust. Samas ei ole poliisil sõnaselgelt märgitud, et kindlust on hoone II korrus. Kodukindlustuse üldtingimuste THHV 992 punktist 3.1 ja poliisile märgitud kindlustusko järeldub aga, et leping sõlmiti ehitise kui terviku kindlustamiseks. Linnakohus leidis oma otsuses õigesti, et kooskõlas KS § 12 lõikega 4 tuleb Xxxxx xx asuva elamu kahjustam eest kindlustushüvitise suuruse määramisel lähtuda kõikidest selle elamu suhtes sõlmitud kindlustuslepingute Vaidlust ei ole, et kindlustuslepingu oli sõlminud ka elamu teine kaasomanik Ene Selvet. Hageja ei ole samuti vaidlustanud seda, et kui tema poolt sõlmitud kindlustuslepingu objektiks olnuks kogu Xxxxx xx asuv elamu, on kahe kindlustuslepingu järgi tegemist alakindlustusega ning kostjal on kohustus hüvitada vastavalt nendele lepingutele kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju 71% ulatuses, millest A. K on õigus saada 50% ja Ene Selvetil 21%. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kogu elamule kindlustusjuhtumist põhjustatud kahju suurus oli

147 858 krooni 50 senti ning kostja on vaidlusaluse lepingu alusel A. K-le välja maksnud 72 929 krooni 25 se suuruse kindlustushüvitise (147858,50 : 2 – 1000 krooni omavastutus). Üldtingimuste THHV 992 punkti 6.4. on kindlustatul õigus hüvitist saada ja seda käsutada ulatuses, mis tuleneb tema omandiõigusest ja kindlustatu suhtes sõlmitud lepingutest (näiteks vara pantimine). Xxxxx xx asuv kinnistu on A. K ja Ene Selveti kaasoma kummalegi kuulub 1/2 mõttelist osa sellest. AÕS § 75 lõikest 1 tulenevalt kannab kaasomanik ühise asja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi vastavalt temale kuuluva osa suurusele. Seega on kogu elamule põhjus kahju kinnistu kaasomanike ühine kahju, mida kumbki peab kandma vastavalt oma osa suurusele ühises asjas kannab ühisele elamule tekkinud kahjust vastavalt temale kuuluva mõttelise osa suurusele poole. KS § 2 mõtt kohaselt on kindlustuse eesmärgiks hüvitada kindlustusjuhtumi tagajärjel saabunud kahju, kaasomanik ei saa nõuda selle kahju hüvitamist, mis ületab seaduse kohaselt tema kanda jääva osa. Tulenevalt sellest sättest, AÕ lõikest 1 ja üldtingimuste THHV 992 punktist 6.4.2 ei saa nõuda II korruse kahjustamisega tekitatud kogu kah hüvitamist ühele kaasomanikest olenemata sellest, kuidas kaasomanikud asja taastamiseks kulutusi on teinud. Kostja on oma vaidlusalusest kindlustuslepingust tekkinud kohustuse kindlustushüvitise väljamaksmiseks täit Hagi ei saa rahuldada juba ainuüksi seetõttu, et hageja ei ole isik, kes võiks nõuda vaidlusaluse lepingu alusel hüvitise maksmist endale. Lepingust nähtub, et hageja on küll kindlustusvõtja, mitte aga kindlustatu. Kindlust on lepingu järgi A. K. KS § 5 kohaselt on kindlustatu kindlustusvõtja ise või kolmas isik, kelle huvides on sõl kindlustusleping. Kodukindlustus üldtingimuste THHV 992 punkti 2.3 kohaselt saab kindlustatuks olla ainult kindlustatava vara omanik, kelle andmed on märgitud kindlustuspoliisile. Kinnistusraamatu väljavõtte kohase kuulub kinnistu A. K-le ja Ene Selvetile. Hageja M. K ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta on kinni mõttelise osa ühisomanik koos A. K-ga. Ka ei ole M. K märgitud kindlustuslepingusse kindlustatuna. Seega e teda lugeda kindlustatuks vaidlusaluse kindlustuslepingu järgi. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED 5. Kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. detsembri 2002. a otsuse ja saata a samale ringkonnakohtule uuesti läbivaatamiseks. Ringkonnakohus on jätnud vastamata mitmele hageja väitele, rikkudes sellega TsMS § 330 lg 6 nõudeid. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 64 lg 1. Kostja on sõlmin aegadel kaasomanikega kaks eraldi kindlustuslepingut, mille puhul on mõlemad kaasomanikud avaldanud tah kindlustada vaid enda kasutuses olev hooneosa. Ebaloogiline ja põhjendamatu on järeldada, et kostja tahteks o mõlemal juhul siiski kindlustada kogu hoone. Tehingu teinud isikute tegeliku tahte osas ei ole seisukohta võtn linnakohus ega ringkonnakohus. Ringkonnakohus on tehingu tõlgendamisel lähtunud esmajärjekorras ja peamiselt kindlustuse üldtingimustest leides, et üldtingimuste järgi on kindlustatud kogu hoone, sest nende tingimuste kohaselt hoone osa kindlustad saa. Selline lähenemine ei ole kooskõlas eelnevalt viidatud TsÜS § 64 lg-ga 1, mille järgi lähtutakse tehingu tõlgendamisel tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, mitte aga üldtingimustest. Kuigi vaidlusalune leping sõ enne võlaõigusseaduse jõustumist, olid võlaõigusseaduses üldtingimuste kohta sätestatud põhimõtted tsiviilse üldise mõtte osana olemas juba varem. Seega on TsÜS § 4 lg 1 järgi kohaldatav ka printsiip, et kui tüüptingim sisult vastuolus poolte eraldi kokku lepitud tingimustega, kehtib eraldi kokku lepitud tingimus. Käesoleval juh läbiräägituks kindlustuspoliisile märgitud andmed, mille kohaselt on kindlustatud hoone II korrus. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud AÕS § 75. Asjaõigusseadus reguleerib isikute suhet asjadesse, ku hageja ja kostja vahelist kindlustuslepingut reguleerivad võlaõiguse, mitte asjaõiguse sätted.

Isegi juhul, kui leping tuleb lugeda kindlustusobjekti osas ebatäpseks või puudulikuks, tuleb seda tarbijakaitseseaduse § 5 lg-st 3 lähtudes tõlgendada tarbija kasuks. Ringkonnakohus leidis otsuses, et hagi ei saa rahuldada juba seetõttu, et hageja ei ole isik, kes võiks nõuda en hüvitise maksmist, kuivõrd kindlustatuks on kindlustuspoliisil märgitud A. K, mitte hageja. Kostja ei ole ringkonnakohtu kirjeldatud asjaolu esitanud. Seega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 229 lg 2. Hageja ja on abikaasad. Perekonnaseaduse §-de 14 ja 17 ning § 20 lg 2 järgi kuuluvad kindlustuslepingust tulenevad kohustused ja õigused abikaasade ühisvara hulka. Lähtuvalt perekonnaseaduse § 17 lg-st 1 võib hagi kindlustushüvitise väljamõistmiseks esitada üks abikaasadest. Väljamõistetava hüvitise näol on tegemist abik ühisvaraga. 6. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab kostja, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 7. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada protsessiõiguse rikkumise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. 8. Apellatsioonikohus on põhjendanud hagi rahuldamata jätmist sellega, et hagejal puudub õigus nõuda kindlustuslepingu alusel hüvitise maksmist endale. Selle seisukohaga seonduvalt märgib kolleegium järgmist. Hageja M. K on kindlustuslepingus kindlustusvõtja. Kuni 1. juulini 2002. a kehtinud KS § 4 kohaselt oli kindlustusvõtjaks isik, kes sõlmib kindlustusandjaga kindlustuslepingu ja kellel seaduse või kindlustuslepingu lasub kindlustusmaksete (-preemiate) tasumise kohustus ning kellele kindlustusandja on kohustatud kindlustusjuhtumi saabudes välja maksma kindlustussumma või -hüvitise, kui lepingus ei ole ette nähtud teisi Sama seaduse paragrahv 5 sätestas, et kindlustatu on kindlustusvõtja ise või kolmas isik, kelle huvides on sõlm kindlustusleping. Kolleegium leiab, et eelnev ei välistanud kindlustusvõtja õigust saada hüvitist, kui kindlustatuks on kolmas is Kindlustusvõtja õigus saada hüvitist võib olla välistatud aga lepinguga. Üldtingimuste p 2.3 järgi saab kindlus olla ainult omanik, kelle andmed on märgitud kindlustuspoliisile. Kindlustushüvitis makstakse välja kindlusta või tema määratud isikule. Kui kindlustusobjekti omanik ei ole märgitud poliisile kindlustatuna, siis loetakse kindlustatuks ja talle makstakse hüvitist ainult juhul, kui kindlustusvõtja annab selleks kirjaliku loa. Seega tuleb lepingu tõlgendamise teel esmalt vastata küsimusele, kas osundatud üldtingimuste punkt kehtesta erandi seaduses sätestatust, et kindlustusvõtjal on õigus hüvitisele. Kui üldtingimustes piirati kindlustusvõtja saada hüvitist, siis tuleb arvestada ka järgmist. Kindlustuslepingu kohaselt on M. K kindlustusvõtja ja hoone omanik A. K kindlustatu ning AS Ühispank laenusumma jäägi ulatuses soodustatud isik. Hageja tugines oma nõudes sellele, et Tallinnas Xxxxx tn xx asu hoone mõtteline osa kuulus tema ning A. K kui abikaasade ühisvarasse. Seega võis hagejal kui hoone mõtteli ühisomanikul ja kindlustusvõtjal, kes pole poliisile märgitud kindlustatuna, olla kindlustushüvitise nõudeõigu üldtingimuste p 2.3 viimase lause järgi. Hüvitise maksmist endale on hageja nõudnud kirjalikult. 9. Kostja ei vaidlustanud hageja esitatud asjaolu, et mõtteline osa elamust kuulus abikaasade ühisvarasse. Kui kohtul selline kahtlus tekkis, pidanuks ta tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 andma hagejale võimaluse esitada sell asjaolu kinnitamiseks tõendeid. Seda tegemata rikuti poole õigust esitada põhjendusi ja tõendeid asja lahenda tõusetunud küsimustes. 10. Kolleegium ei nõustu apellatsioonikohtu järeldusega, et hoone teine korrus ei saa olla kindlustuse objektik Sellisele järeldusele jõudis apellatsioonikohus, toetudes kindlustuslepingu üldtingimustele. Kuigi kohus märk

kindlustuspoliisile on märgitud ka andmeid, mille õiguslikku tähendust kostja selgitada ei oska, ei saavat nend põhjal tõlgendada lepingut kui hoone teise korruse kindlustuslepingut. Seejuures tugineti üldtingimustele ja se et kindlustuskohaks on poliisil märgitud Xxxxx xx. Sellest tuletati, et kindlustatud on kogu Xxxxx xx asuv ela Milliseid materiaalõiguse norme kohus lepingu tõlgendamisel kohaldas, otsusest ei selgu. 11. Enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 64 lg 1 kehtestas tehingu tõlgendamise esmase lähtealusena tehing teinud isikute tegeliku tahte. Poolte tahte ülimuslikkusest järeldub ka see, et kui kindlustusandja kasutatavad üldtingimused, mis olemuselt on tüüptingimused, ei olnud kooskõlas lepingupoolte vahel eraldi kokku lepitud tingimusega, siis tuli kohaldada viimast. Eelnenust järeldub, et lepingu tõlgendamise käigus poolte tegeliku ta väljaselgitamisel ei saa üldtingimusest erinevat lepingutingimust välistada sellega, et üldtingimus sellist lepingutingimust ei sisalda. Samuti ei saa ainult hoone II korruse kindlustamist välistada sellega, et poliisil on kindlustuskohaks (aadressiks) märgitud Xxxxx xx. Nimetatud aadressil asub ka hoone teine korrus. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka tarbijakaitse seaduse sätetega (lepingu sõlmimise aja redaktsioonis) TKS § 2 lg 2 sätestas muuhulgas, et pangandusja kindlustusteenuste müügil reguleerib see seadus tarbija ja m vahelisi suhteid niivõrd, kuivõrd need ei ole reguleeritud teiste seadustega. Sama seaduse § 5 lg 3 kehtestas, e tarbija ja müüja vahelise lepingu ebatäpne või puudulik tingimus tõlgendatakse tarbija kasuks. Viimati nimeta mõni teine seadus erisust ei kehtestanud. Iseenesest õige on apellatsioonikohtu seisukoht, et hoone erinevatel korrustel ei saa olla erinevad omanikud, k ekslikult on sellest järeldatud, et hoone korrus ei saa olla kindlustuse objektiks. Kuni 1. juulini 2002. a kehtinu AÕS § 17 lg 1 ja § 15 ei välistanud ning 1. juulist 2002. a kehtiva TsÜS § 55 lg 1 ja § 53 ei välista ehitise olu osade olekut erinevate võlaõiguslike lepingute objektiks. 12. Õige on apellatsioonikohtu seisukoht, et kaasomandis olevale elamule tekkinud kahju on kaasomanike üh kahju, mitte aga ainult selle kaasomaniku kahju, kelle kasutuses olevaid ruume kahjustati. Samas ei nõustu kolleegium apellatsioonikohtu järeldusega, et tulenevalt AÕS § 75 lg-st 1 jääb kaasomandis olevale elamule tekkinud kahjust A. K kanda vastavalt temale kuuluvale mõttelise osa suurusele pool ja ta ei saa nõuda selle k hüvitamist, mis ületab seaduse kohaselt tema kanda jääva osa. Kolleegium nõustub kassaatoriga, et AÕS § 75 reguleerib kaasomanike vahelisi suhteid seoses kaasomandis oleva asjaga, mitte aga kaasomaniku suhteid kindlustusandjaga. 13. Kindlustushüvitise maksmist käsitles KS § 12, mille kolmandas lõikes sätestati, et kindlustushüvitis on pi kindlustatud varale kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud varalise kahju suurusega, kui kindlustuslepingus ei nähtud teisiti. Sama paragrahvi lõike 4 järgi ühe ja sama vara kohta sõlmitud mitme ühesugust riski hõlmava kindlustuslepingu alusel maksti kindlustushüvitist kokku tegeliku kahju ulatuses, kui kindlustuslepingus ei ol nähtud teisiti. Mõlemas normis sätestati kahju hüvitamise ulatuse üldreegel: kindlustushüvitist ei maksta rohk kui kindlustusjuhtumi tagajärjel kindlustatud varale tekkinud kahju. Täpsemalt reguleeritakse kindlustushüvit maksmist kindlustuslepingus, mille tõlgendamise reegleid on käsitletud eespool punktis 11. Pooltevahelise kindlustuslepingu p 6.4.2 kohaselt on kindlustatul õigus hüvitist saada ja seda käsutada ulatuses, mis tuleneb t omandiõigusest kindlustatud vara suhtes ja sõlmitud lepingutest (nt vara pantimine). Osundatud lepingupunkt olla kindlustushüvitise maksmises kokku lepitud nii, nagu seda mõistis apellatsioonikohus. Lepingu punkt 6.4 võib sisaldada aga ka teistsugust kokkulepet, näiteks selles, et kaasomanikule ei maksta kindlustushüvitist roh kui temale kuuluva mõttelise osa väärtus. Ka selle lepingupunkti sisu tuleb tehingut tõlgendades välja selgitad Kindlustushüvitise piirang võis tuleneda ka KS § 12 lg-st 4.

J. Odar, H. Jõks, A. Kull