3-1-1-44-03 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-44-03

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartus, 28.03.2003. a.

Kohtukoosseis

Peeter Vaher, Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

Kriminaalasi M. L. süüdistuses KrK § 148 lg 2, § 17

lg 6 ja 148 lg 5 ja 6

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Linnakohtu kohtumäärus 13.02.2003. a

kriminaalasjas nr 1/2-1899/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdimõistetu M. L. erikaebus KarSRS § 10 korras

Asja läbivaatamise kuupäev

04.03.2003. a. kirjalikus menetluses

Resolutsioon

1. Tallinna Linnakohtu 13. veebruari 2003. a

määrus M. L. suhtes jätta muutmata, erikaebus

jätta rahuldamata.

2. Määrus jõustub 28. märtsil 2003. a ega ole

edasikaevatav.

1. M. L. tunnistati Tallinna Linnakohtu 30.08.2002. a kohtuotsusega süüdi KrK §-de 148 lg 2; 17 lg 6 ja 148

lg-tes 5 ja 6 sätestatud kuritegude toimepanemises ja teda karistati rahatrahviga 90 päevamäära ulatuses.

M. L. tasus trahvisumma 4. detsembril 2002. a.

06.02.2003. a esitas Tallinna Prokuratuuri prokurör Tallinna Linnakohtule taotluse süüdimõistetu karistusest

vabastamata jätmise kohta põhjendusega, et kuna M. L. on rahatrahvi tasunud, on tal kriminaalkaristus

kantud ja teda ei ole võimalik millestki vabastada. Tallinna Linnakohus vaatas selle taotluse läbi

13.02.2003. a ja jättis oma määrusega M. L. suhtes tehtud otsustuse muutmata.

2. Selle määruse peale on M. L. esitanud erikaebuse, milles taotleb Tallinna Linnakohtu 13.02.2003. a

määruse tühistamist, kuna käesolevaks ajaks on seoses Karistusseadustiku jõustumisega endise

Kriminaalkoodeksi paragrahvis 148 kirjeldatud teod dekriminaliseeritud ning ta tasus trahvi juba peale

Karistusseadustiku kehtimahakkamist.

3. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et erikaebuses toodud väited ei saa olla aluseks Tallinna Linnakohtu

kaevatava määruse tühistamisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub linnakohtu põhistustega selles, et

karistusena mõistetav rahatrahv on ära kantud selle tasumisega. KarSRS § 1 kohaselt aga vaadatakse ümber

vaid nende isikute süüasjad, kes karistust kannavad, kusjuures prokurör esitab taotluse karistusest

vabastamiseks 4 kuu jooksul, arvates karistusseadustiku jõustumisest, so. 1. jaanuariks 2003. a. Kuna selleks

ajaks oli M. L. oma karistuse ära kandnud, puudub objekt /karistus/, mida oleks võimalik Karistusseadustiku

rakendamise seaduse kontekstis õiguslikult käsitleda.

P. Vaher, J. Ilvest, O. Järvesaar