3-2-1-28-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-28-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 25. märts 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull

Kohtuasi

WESOTRA-Spedition und Transport GmbH hagi OÜ

T.R. TAMME AUTO vastu 1 475 039 krooni 90 sendi

väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. detsembri 2002. a

otsus tsiviilasjas nr II-2-274/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ T.R. TAMME AUTO kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

10. märts 2003. a

Resolutsioon

1. Muuta Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. detsembri

2002. a otsust põhjenduste osas. Muus osas jätta otsus

muutmata.

2. OÜ T.R. TAMME AUTO kassatsioonkaebus rahuldada

osaliselt.

3. Tagastada OÜ-le T.R. TAMME AUTO 7. jaanuaril 2003. a

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 11 856 (üksteist tuhat

kaheksasada viiskümmend kuus) krooni 80

(kaheksakümmend) senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. WESOTRA-Spedition und Transport GmbH esitas 20. mail 1998. a Ida-Viru Maakohtule hagi OÜ

T.R. TAMME AUTO vastu kahju hüvitamiseks.

Hagi põhjenduste kohaselt vedas kostja hageja ülesandel 1997. a maikuus autoga Saksamaalt

Rothenkirchenist Saksamaa äriühingu Londa Haarkosmetik Vertriebs GmbH kaupa Moskvasse.

Moskvas andis kostja autojuht kauba üle valele isikule. Kindlustusfirma Alte Leipziger Versicherung

AG tasus kauba omanikule selle maksumuse ning esitas nõude WESOTRA-Spedition und Transport

GmbH vastu.

Hagiavalduses viitas hageja Saksamaa Liitvabariigi Hanseatisches Oberlandesgerichti 28. juulil

1999. a teatavaks tehtud otsusele, millega mõisteti WESOTRA-Spedition und Transport GmbH

erinevate transpordikindlustustega tegelevate äriühingute kasuks välja 135 960 Saksa marka. Tallinna

Linnakohtu 16. detsembri 1999. a määrusega on seda otsust tunnustatud CMR art 31 lg 3 alusel.

Toetudes sellele kohtuotsusele, palus hageja CMR art 17 lg 1, art-te 37 ja 39 alusel kostjalt regressi

korras välja mõista kahju hüvitamiseks tasutud 135 960 Saksa marka, intressid vastavalt

kohtuotsusele 13 819 Saksa marka, apellantidele kohtuotsuse järgi tasutud kohtukulud 9783,80 Saksa

marka, esinduskulud hagejat Saksa kohtus esindanud advokaadile 13331,67 Saksa marka ning

Saksamaal tasutud kohtukulud 17204,32 Saksa marka. Seega palus hageja kostjalt välja mõista kokku

184 379, 99 Saksa marka ehk 1 475 039 krooni ja 92 senti ja käesoleva hagi esitamisel tasutud 64 000

krooni suuruse riigilõivu.

2. Kostja hagi ei tunnistanud, põhjendades seda väitega, et kostja vabaneb vastutusest CMR art 17

lg 2 järgi, sest kaup läks kaotsi seoses kuriteoga. Saksamaa apellatsioonikohtu istungile neid ei

kutsutud ja seetõttu ei ole selle otsus kostjale siduv.

Kohus kaasas kolmandate isikutena protsessi Leks Kindlustuse AS, Balti Kindlustuse AS (menetluse

kestel nimi muutunud: BICO-LEKS KINDLUSTUSE AS, praegu ERGO Kindlustuse AS) ja ASA

Kindlustuse AS (pankrotis), kes ei pidanud hagi põhjendatuks.

3. Ida-Viru Maakohtu 31. jaanuari 2001. a otsusega rahuldati hagi täies ulatuses ning lisaks 45 877

krooni õigusabikulu ja 61 000 krooni muu kohtukulu ulatuses. Kohus kohaldas TsK § 448 ja CMR

sätteid. Kohtu põhjenduste kohaselt oli vastavalt Saksamaa Liitvabariigi Hanseatisches

Oberlandesgerichti 28. juuli 1999. a otsusele kostja autojuht raskelt hooletu, andes kauba isikule,

kelle volitusi ta ei kontrollinud. Kostja ei ole tõendanud, et kaup oleks antud õigele kauba saajale.

Hageja kahju on tõendatud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Ida-Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja, kes palus jätta hagi täielikult

rahuldamata. Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. detsembri 2002. a otsusega muudeti

osaliselt maakohtu otsust ning kostjalt mõisteti välja 1 087 680 krooni kahjutasu ja 49 000 krooni

kohtukulu ning 49 000 krooni riigilõivu riigituludesse.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei põhjusta kostja väide, et ta sai maakohtu otsuse kätte rohkem kui

aasta pärast selle teatavakstegemist, iseenesest kohtuotsuse tühistamist, sest kostjale ennistati kaebuse

esitamise tähtaeg ning tema protsessuaalne õigus kohtuotsusele edasi kaevata kannatada ei saanud.

Maakohus on õigesti tuvastanud asjaolud, mis panevad kostjale vastutuse kahju eest, mis tekitati

hagejale seoses kauba kaotsiminekuga. Juba kostja õigeksvõtuga on tuvastatud, et kostja sõlmis

hagejaga lepingu, mille kohaselt ta kohustus toimetama Londa Haarkosmetik Vertriebs GmbH kauba

maksumusega 135 960 Saksa marka Moskvasse ja üle andma Moskvas asuvale Sao Londa

Haarkosmeetik GmbH-le, kuid kostja autojuht andis veose üle ebaõigele isikule ja kaup läks kaotsi.

Nimetatud asjaolud on tuvastatud ka Saksamaa Liitvabariigi Hanseatisches Oberlandesgerichti

28. juulil 1999. a teatavaks tehtud kohtuotsuses, millega on hagejalt kindlustusseltside kasuks regressi

korras välja mõistetud kauba maksumus 135 960 Saksa marka ja 5% seaduslikke intresse alates

26. augustist 1997. a. Eelmainitud kohtuotsusega hagejalt väljamõistetud summade tasumist on

hageja tõendanud dokumentaalselt ja nende tasumise üle pooltel vaidlust pole.

Põhjendatud on kostja väide ebaõige seaduse rakendamise kohta. Apellatsioonkaebuse väide TsK

§ 448 kohaldamatusest lepingulistele suhetele on õige. Poolte vahel olid lepingulised suhted. Ekslik

on ka poolte õigussuhetele kohaldada rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni

(edaspidi CMR) sätteid. CMR artikkel 1 p 1 kohaselt laieneb see konventsioon rahvusvahelistele

autovedudele, kuid ta reguleerib saatja ja vedaja vahelisi suhteid. Selline õigussuhe oli kauba saatja ja

hageja vahel, kuid mitte poolte vahel. Kuid eksimus selles, milline seadus reguleerib poolte

õigussuhteid, ei põhjusta iseenesest kohtuotsuse tühistamist. Vaidlus tuleb lahendada TsK § 222 lg 1

järgi, mille kohaselt juhul, kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta

kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahjud. Veose hagejale toimetamise käigus oli

kostja kohustatud isik, s.o võlgnik, ja kuna ta ei täitnud kohustust anda veos üle saajale ning seeläbi

tekkis hagejale kahju, peab ta hagejale kahju hüvitama. Tulenevalt CMR ekslikust (artikkel 27)

kohaldamisest on maakohus ebaõigesti kindlaks teinud lepingu rikkumisega tekitatud kahju suuruse.

Selleks on ainult hagejalt väljamõistetud ja tema poolt tasutud kauba maksumus - 135 960 Saksa

marka, s.o 1 087 680 krooni. Seaduslikud intressid ja kohtukulud Saksa kohtutes on tulenenud

asjaolust, et hageja ei rahuldanud põhjendatud nõuet vabatahtlikult, vaid vaidles sellele alusetult

vastu. Seeläbi tekkinud kahju ei olnud tingitud kostjapoolsest lepingu rikkumisest ning

väljamõistetavat summat tuleb seetõttu vähendada.

Ebaõiged on kostja väited kahju tõendamatuse kohta. Hageja on temalt väljamõistetud kahju seotuse

pooltevahelise lepingu rikkumisega ja kauba maksumuse tõendanud Saksamaa Liitvabariigi

apellatsioonikohtu otsusega, kostja õigeksvõtuga kauba kaotsimineku asjaolude kohta ja esitatud

maksedokumentidega väljamõistetud raha tasumise kohta. Kostja neid asjaolusid ei eita. Ekslik on

kostja väide, nagu ei omaks Saksamaa Liitvabariigi apellatsioonikohtu otsus tõenduslikku tähendust

ja kahju olemasolu saab tõendada ainult kirjaliku veolepinguga.

Saksa kohtuotsus on legaliseeritud ja Eesti kohtus tunnustatud ning see vastab TsMS §-s 117

sätestatud dokumentaalse tõendi tunnustele. Kostja omalt poolt tõendeid hageja tõendite

kummutamiseks ei ole esitanud. Seetõttu ei oma tähtsust vaidlus, kas Saksamaa Liitvabariigi kohtu

otsus omab vaieldamatu tõendi tähendust TsMS § 94 lg 2 järgi ning kas kostja oli kolmanda isikuna

Saksamaal toimunud apellatsioonimenetlusse kaasatud või mitte. Seda, et kostjat esindanud autojuht

ei andnud veost kauba saajale üle, kostja ei eita. Samuti kinnitab kostja, et poolte vahel oli leping

kadumaläinud kauba veoks.

TsK § 227 kohaselt on lepingulistes suhetes kehtestatud süülise vastutuse põhimõte. Kostjal oli õigus

tõendada süü puudumist. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja autojuht oli raskelt hooletu, kui

andis kauba üle isikule, kellel polnud saaja volitusi. See, et kauba kadumisega seotud asjaolude

suhtes algatati kriminaalmenetlus, ei tõenda kostja autojuhi, seega kostja süü puudumist. Kostja ei ole

millegagi tõendanud, et kostja autojuht täitis kaupa kõrvalistele isikutele üle andes saaja firma

juhiseid.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta

hagi rahuldamata.

Ida-Viru Maakohtu otsust ei ole pooltele TsMS § 226 korras teatavaks tehtud. Protsessiosalised said

sellega tutvuda ligi poolteist aastat hiljem. Tegemist on protsessiõigusnormi olulise rikkumisega ja

kohtuotsus tuleks tühistada. Ringkonnakohus ei ole kinni pidanud TsMS §-s 365 sätestatust, seega ei

vasta otsus TsMS § 330 lg 4 nõuetele.

Saksamaa kohtus ei arutatud kostja OÜ T.R. TAMME AUTO süüd kahju tekkimises. Saksa kohtus

käsitleti kauba vedajana WESOTRA-Spedition und Transport GmbH-d, kelle süü kohus tuvastas.

Eeltoodule vaatamata otsustas maakohus, et Saksamaa kohus on kostja süü lõplikult tuvastanud.

Apellatsioonkaebuse seletustele, miks maakohtu otsus selles küsimuses on ebaõige, ei ole

ringkonnakohus vastanud. Lükkamata ümber kaebuse seisukohti, leidis ringkonnakohus, et maakohus

on õigesti tuvastanud asjaolud, mis panevad kahju tekitamisest tuleneva vastutuse kostjale. See ei ole

õige. Hageja ja kostja on käesolevas asjas mõlemad vedajad. Vastavalt CMR art-le 37 tuleb

vedajatevaheliste regressnõuete lahendamisel lähtuda vedaja süüst kahju tekkimises. OÜ

T.R. TAMME AUTO süüd kahju tekkimises ei ole üheski kohtuinstantsis arutatud. Asja juures ei ole

veolepingut ega ka saatekirja, mis võimaldaks vedaja õiguste ja kohustuste üle otsustada.

Ringkonnakohus on eiranud tõendeid, otsustades, et kostja autojuht andis veose üle võõrale isikule ja

kaup läks seetõttu kaotsi. Tegelikult langes autojuht kuriteo ohvriks, mille kohta on Moskvas

algatatud kriminaalasi. Seega ei olnud tegemist autojuhi hooletusega CMR art 17 lg 2 tähenduses.

Autojuhi süüd ei ole üldse arutatud. Asjas nr 3-2-1-51-96 on Riigikohus asunud seisukohale, et

taolistel juhtumitel on kindlustusandjal regressiõigus kuriteo toime pannud isiku vastu, mitte vedaja

vastu.

Kuna vaidluse lahendamisel tuleb juhinduda CMR normidest, ei ole õige ringkonnakohtu seisukoht,

et kohaldada tuleb TsK § 222. Siiski on ringkonnakohus ebaõigesti lähtunud süülise vastutuse

põhimõttest.

6. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab hageja, et ringkonnakohtu otsus võib olla ekslik CMR

kohaldamata jätmise osas, kuid sisuliselt on tegemist õige lahendiga.

7. Istungile kassaator ega vastustaja ei ilmunud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid muuta tuleb otsuse

põhjendusi materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.

9. Kõigepealt märgib kolleegium, et vaidluse lahendamisele tuleb kohaldada rahvusvahelise kaupade

autoveolepingu konventsiooni (CMR) sätteid. CMR art 1 lg 1 järgi kohaldatakse konventsiooni

sätteid, kui on täidetud 3 tingimust: lepingus näidatud kaupade vastuvõtmise koht ja üleandmiseks

ettenähtud koht asuvad eri riikides; üks neist riikidest, kus toimub kaupade vastuvõtmine või

üleandmine, peab olema ühinenud CMR-ga; kaupade transpordi eest makstakse tasu. Nimetatud

tingimused on täidetud.

CMR art 34 kohaselt võivad veost vedada järgemööda mitu vedajat ning sel juhul vastutavad nad

kogu veo eest. Art 34 peamine mõte on anda kauba saatjale alus otsenõude võimaldamiseks kõikide

veos osalevate vedajate vastu. Nimetatud otsenõue on selgelt väljendatud art-s 36. CMR art 37

kohaselt võib vedaja, kes on hüvitanud tekkinud kahju, nõuda regressi korras teiselt vedajalt kahju

hüvitamist. Saksamaa Liitvabariigi Hanseatisches Oberlandesgerichti 28. juulil 1999. a teatavaks

tehtud otsuses on WESOTRA-Spedition und Transport GmbH-lt kahju välja mõistetud kui vedajalt.

OÜ T.R. TAMME AUTO on nimetatud otsuses määratletud kui all-vedaja. Pooled ei vaidlusta, et nad

osalesid kauba veos vedajatena. Seega on täidetud CMR art-te 34 ja 37 kohaldamise eeldused. Ekslik

on ringkonnakohtu seisukoht, et CMR ei saa kohaldada kahe vedaja omavahelises vaidluses. CMR art

34 kohaldatakse, kui ühe lepinguga kindlaksmääratud tingimustel veavad mitu vedajat järgemööda.

Kohus ei ole tuvastanud, et vedajad oleksid omavahelisi suhteid CMR reeglitest erinevalt kokku

leppinud.

10. Kolleegium märgib, et kassaatori viide tsiviilasjale nr 3-2-1-51-96 ei ole asjakohane.

Apellatsioonikohus tuvastas selles asjas, et kaup rööviti ja seepärast asus Riigikohus seisukohale, et

nende asjaolude tõttu ei pea vedaja kahju eest vastutama.

11. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et Saksamaa Liitvabariigi Hanseatisches

Oberlandesgerichti 28. juulil 1999. a teatavaks tehtud otsus on käsitatav dokumentaalse tõendina

TsMS § 117 mõttes. Nimetatud otsuse põhjendavas osas on kindlaks tehtud, et kahju tekkimise on

põhjustanud OÜ T.R. TAMME AUTO autojuhi hooletu käitumine ning pole asjaolusid, mis

vabastaksid kostja CMR art 17 lg 2 kohaselt vastutusest.

Kassaatoril oli võimalus esitatud dokumentaalne tõend ümber lükata, esitades tõendeid, mis

kinnitaksid teda vastutusest vabastavate asjaolude olemasolu CMR art 17 lg-te 2 või 4 tähenduses.

See võimalus oli kostjal seetõttu, et ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et kostja kaasati CMR art 39

lg 1 järgi nõuetekohaselt Saksamaa Liitvabariigi kohtus toimunud menetlusse.

12. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse suure hilinemisega teatavakstegemine on

protsessiõigusnormi rikkumine, kuid ainuüksi see ei põhjusta kohtuotsuse tühistamist. Pealegi on

kassaatorile ennistatud apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ning tal on võimalik olnud kasutada

ettenähtud protsessiõigusi.

J. Odar, H. Jõks, A. Kull