3-1-1-28-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-28-03

Otsuse kuupäev

25. märts 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Peeter

Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi A. D. süüdistuses KrK § 107 lg 1 ja

§ 197 lg 2 p 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2002. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1/675/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokurör Alar Kirs"i kassatsioonprotest

Asja läbivaatamise kuupäev

25. veebruar 2003. a

Istungil osalenud isikud

A. D. kaitsja vandeadvokaat Tõnu Meidra ja

riigiprokurör Marge Püss

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 2002. a otsus A. D.

süüdimõistmises ja karistamises KrK § 107 lg 1 järgi ja temale liitkaristuse mõistmise osas.

2. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

3. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada.

4. Välja mõista A. D.-lt 613 krooni ja 60 senti riigieelarve tuludesse kaitsjatasu katteks.

Otsus jõustub 24. märtsil 2003. a ega ole edasikaevatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 26. aprilli 2002. a otsusega tunnistati A. D. süüdi KrK § 107 lg 2 p 2 järgi ja teda

karistati kaheksa-aastase vabadusekaotusega. Süüditunnistamisel KrK § 197 lg 2 p 2 järgi karistati teda

üheaastase vabadusekaotusega. KrK § 40 lg 1 alusel mõistis kohus A. D.-le lõplikuks karistuseks üheksa

aastat vabadusekaotust. Kohus luges mõistetud karistusest kantuks A. D. poolt 5. jaanuarist kuni

9. veebruarini 2001. a ja 6. märtsist kuni 16. maini 2001. a eelvangistuses viibitud aja.

Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka P. L. ja A. M., kuid nende isikute osas pole kassatsioonprotesti

esitatud.

2. Kriminaalkoodeksi § 107 lg 2 p 2 järgi tunnistati A. D. süüdi selles, et ta lõi 26. detsembril 2000. a kella

01.43 paiku Tallinnas P. tn. X maja juures huligaansel ajendil korduvalt R. N.-i jalgadega ja noaga, millega

tekitas kannatanule kehavigastusi. Üks kehavigastus oli üliraske.

Kriminaalkoodeksi § 197 lg 2 p 2 järgi tunnistati A. D. süüdi selles, et ta 6. märtsil 2001. a kella 01.00 ajal

ärandas koos A. M.-ga Tallinnas K. tn Z maja eest ajutise kasutamise eesmärgil S. T.-le kuuluva sõiduauto

VAZ 2105.

3. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas A. D. apellatsioonkaebuse, milles ta palus linnakohtu

süüdimõistev otsus tühistada. A. D. taotles enda õigeksmõistmist KrK § 197 lg 2 p 2 järgi ja KrK § 107 lg 2

p 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo ümberkvalifitseerimist KrK § 113 järgi.

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 2002. a otsusega tühistati Tallinna

Linnakohtu 26. aprilli 2002. a otsus A. D. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 107 lg 2 p 2 järgi, samuti

A. D.-le KrK § 40 lg 1 alusel mõistetud lõpliku karistuse osas. Ringkonnakohus tunnistas A. D. süüdi KrK

§ 107 lg 1 järgi ja karistas teda nelja-aastase vangistusega. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel luges kohus

kergema karistuse kaetuks raskema karistusega ja mõistis A. D.-le liitkaristuseks neli aastat vangistust.

4.1 Kriminaalkolleegium märkis, et 1. septembril 2002. a jõustus Karistusseadustik ning A. D. poolt

toimepandu on karistatav KarS § 118 järgi. Erinevalt KrK § 107 lg 2 p-st 2 ei ole KarS §-s 118 ettenähtud

kuriteo koosseisuliseks tunnuseks huligaane ajend. Sellest tulenevalt leevendab kehtiv seadus kohtualuse

olukorda. Osutades KarS § 5 lg-le 2, mis sätestab, et seadusel, mis kergendab karistust või muul viisil

leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud, kvalifitseeris ringkonnakohus A. D. poolt toimepandud teo

KrK § 107 lg 1 järgi.

4.2 A. D.-le mõistetud karistus viidi vastavusse KrK § 107 lg 1 sanktsiooniga. Kohtukolleegium leidis, et A.

D. tuleb karistada reaalse vangistusega sanktsiooni keskmises määras ja seoses karistuse leevendamisega

tuleb kergendada ka mõistetud liitkaristust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 2002. a otsuse peale esitas

kassatsioonprotesti riigiprokurör Alar Kirs. Prokurör palub tühistada ringkonnakohtu otsuse A. D.

süüdimõistmises KrK § 107 lg 1 järgi, samuti talle mõistetud liitkaristuse osas ning tagastada kriminaalasi

uueks arutamiseks ringkonnakohtule.

5.1 Kassaator leiab, et ringkonnakohus on otsustamisel läinud vastuollu nii KarSRS § 3 lg-s 2 sätestatuga kui

ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. novembri 2002. a otsuses nr 3-1-1-121-02 väljendatud seisukohaga,

mille kohaselt enne Karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka

Karistusseadustiku kohaselt, tuleb kvalifitseerida selle toimepanemise ajal kehtinud Kriminaalkoodeksi

kohaselt isegi siis, kui mõnda Kriminaalkoodeksis sätestatud kuriteokoosseisu tunnustest ei ole

Karistusseadustiku vastavas kuriteokoosseisus ette nähtud. Seetõttu tegi ringkonnakohus vea ka karistuse

mõistmisel.

5.2 Tulenevalt KarRS § 3 lg-st 3 oleks ringkonnakohus pidanud karistuse mõistmisel lähtuma KarS § 118 ja

KrK § 107 lg 2 sanktsioonidest. Seega tulnuks kohtul A. D.-le karistuse mõistmisel lähtuda nelja kuni

kümneaastasest vangistusest. Võttes aluseks ringkonnakohtu seisukoha, et A. D.-le tuleb mõista karistus

sanktsiooni keskmises määras, ei saa kuidagi nõustuda A. D.-le mõistetud nelja-aastase vangistusega.

Ringkonnakohus on jätnud ka motiveerimata, miks ta lähtus A. D.-le liitkaristuse mõistmisel kergema

karistuse raskema karistusega katmisest, samas kui linnakohus oli kasutanud karistuste täieliku liitmise

põhimõtet.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas prokurör esitatud kassatsioonprotesti. Kaitsja arvates ei

kuulu protest rahuldamisele ja ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et prokuröri kassatsioonprotest on põhjendatud ja see tuleb

rahuldada.

Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses 3-1-1-121-02, 29. novembrist 2002. a I. K. süüdistusasjas

(RT III 2002, 35, 383) märgituga, on kohtukolleegium jätkuvalt seisukohal, et KarSRS § 3 lg 2 kohaselt

kvalifitseeritakse enne Karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka

Karistusseadustiku kohaselt, selle toimepanemise ajal kehtinud Kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi

isegi siis, kui mõnda Kriminaalkoodeksis sätestatud kuriteokoosseisu tunnustest ei ole Karistusseadustiku

vastavas kuriteokoosseisus ette nähtud.

8. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tuvastas A. D. süü üliraske kehavigastuse tahtlikus

tekitamises huligaansel ajendil ja jättis rahuldamata kohtualuse taotluse tema tegevuse

ümberkvalifitseerimiseks KrK § 113 järgi. Kuna ka Karistusseadustiku järgi on karistatav teise isiku tahtlik

noaga löömine ja korduv jalgadega peksmine, millega põhjustatakse eluohtlik vigastus ning seda sõltumata

ajendist või inimese sisemisest põhjusest, mis teda süüteo toimepanemisele viis, siis puudus vajadus A. D.

toimepandud kuriteo ümberkvalifitseerimiseks.

9. Hinnates A. D.-le mõistetud karistuse seaduslikkust, tuleb kontrollida, kas üliraske kehavigastuse tahtliku

tekitamise eest mõistetud karistus kaheksa aastat vabadusekaotust ületab KarS § 118 sanktsioonis ettenähtud

vangistuse ülemäära. Kui linnakohtu poolt mõistetud karistus jääb selle sanktsiooni raamidesse, siis puudub

ringkonnakohtul iseenesest kohustus ja alus mõistetud karistuse kergendamiseks. Karistuse kergendamine

võib tulla kõne alla üksnes siis, kui ringkonnakohus tuvastab, et linnakohus on A. D. karistamisel eiranud

karistuse mõistmise aluseid.

10. Seoses kriminaalseaduse ebaõige kohaldamisega Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi poolt

ning juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

ringkonnakohtu otsuse A. D. süüdimõistmises ja karistamises KrK § 107 lg 1 järgi ja liitkaristuse mõistmise

osas.

11. Kuna A. D. ei teatanud tähtaegselt Riigikohtule kokkuleppel kaitsja valimisest, siis Riigikohus määras

talle kaitsjaks vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa, kes tutvus kriminaalasja materjalidega ja valmistus esinema

Riigikohtu istungil. Seetõttu kuulub temale makstav tasu 613 krooni ja 60 senti sissenõudmisele kohtualuselt.

Hannes Kiris, Lea Kivi, Peeter Vaher