3-1-3-1-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-3-1-03 Otsuse kuupäev 24. märts 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar Kohtuasi Kriminaalasi T.O. süüdistuses KrK § 1411 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 2002. a määrus kriminaalasjas nr 2-1- 304/2002 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Riigiprokurör Tatjana Tamme avaldus kohtuvea parandamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 7. jaanuar 2003. a Istungil osalenud isikud T.O. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 2002. a määrus T.O. süüdistusasjas ja saata materjalid uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. 2. Prokuröri avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada. 3. Välja mõista T.O-lt riigieelarve tuludesse 1534 krooni kohtukulu kaitsjatasu katteks. Kohtuotsus jõustub 24. märtsil 2003. a ja ei kuulu edasikaebamisele. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tartu Maakohtu 27. detsembri 2000. a otsusega tunnistati T.O. süüdi KrK § 1411 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks kuus kuud vabadusekaotust. Vabadusekaotuslikku karistust ei pööratud vastavalt KrK §-le 47 täitmisele tingimusel, et T.O. ei pane aastase katseaja kestel toime uut kuritegu või haldusõiguserikkumist ja täidab talle KrK § 471 ja § 47 lg 3 alusel määratud kontrollnõudeid ja kohustusi. Samuti kohustati T.O-d väljamõistetud tsiviilhagi hüvitama perioodiliste maksetena. 2. Tartu Maakohtu kriminaalhooldusosakonna kriminaalhooldaja taotles 7. augustil 2001. a T.O-le mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramist, sest T.O. ei täitnud talle kohtu poolt pandud igakuiseid rahalisi kohutusi ning esitas nende täitmise kohta valeandmeid. Kohus jättis 12. oktoobri 2001. a määrusega taotluse rahuldamata. Kriminaalhooldaja tegi 14. veebruaril 2002. a uue erakorralise ettekande, milles taotles vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramist. Tartu Maakohtu 18. veebruari 2002. a määrusega kuulutati T.O. tagaotsitavaks, sest talle polnud võimalik kohtukutset üle anda ning kohtuistungile ta ei ilmunud. Tema kinnipidamisel kohaldatavaks tõkendiks määrati vahi alla võtmine. T.O. peeti kinni 15. juunil 2002. a ning võeti vahi alla. Tartu Maakohtu 2. septembri 2002. a määrusega jäeti kriminaalhooldaja taotlus T.O. karistuse täitmisele pööramiseks rahuldamata. Kohus asus seisukohale et 1. septembrist 2002. a kehtima hakanud KarS § 201 lg 1, mis vastab KrK § 1411 lg-le 1, kergendab karistust ning selle sanktsioon näeb ette üksnes rahalise karistuse. KarS § 5 lg 2 kohaselt on seadusel, mis kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. Eelnevast juhindudes leidis kohus, et taotlus tuleb jätta rahuldamata vastavalt KarS § 5 lg-le 2.

3. Tartu Maakohtu 2. septembri 2002. a määruse peale esitas prokurör Ruti Kilg eriprotesti, milles taotles määruse tühistamist ning T.O-le Tartu Maakohtu 27. detsembri 2000. a otsusega mõistetud karistuse täitmisele pööramist. Prokurör leidis, et alates 1. septembrist 2002. a reguleerib KrK § 47 järgi karistusest vabastatud isiku suhtes kohtuotsuse täitmist KarSRS § 4 p 2, mis sätestab, et nende isikute suhtes jätkatakse kohtuotsuste täitmist vastavalt KarS §-le 74. Kuna kohus tuvastas, et T.O. on katseaajal rikkunud kontrollnõudeid, siis on olemas KarS § 74 lg-s 4 loetletud alused karistuse täitmisele pööramiseks. Samuti leidis prokurör, et kuigi kohus on viidanud karistuse täitmisele pööramata jätmisel KarS § 201 lg 1 sanktsioonile ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatud seaduse tagasiulatuvale jõule, on ta T.O. sisuliselt vabastanud kriminaalkaristuse kandmisest seoses Karistusseadustiku jõustumisega. Kriminaalkaristuse kandmisest vabastamise alused on sätestatud KarSRS § 1 lg-tes 1-3. Isikuid, keda on karistatud KrK § 1411 lg 1 järgi vabadusekaotusega ja kes kannavad karistust 1. septembri 2002. a seisuga, ei saa vabastada karistuse kandmisest seoses Karistusseadustiku jõustumisega, sest selleks puuduvad alused. Sellise isiku karistusest vabastamine kujutab PS §-s 12 sätestatud nõude, mille kohaselt on kõik isikud seaduse ees võrdsed, rikkumist. 4. Tartu Ringkonnakohus jättis 3. oktoobri 2002. a määrusega eriprotesti rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ning asus seisukohale, et KarSRS § 4 p-s 2 peetakse silmas isikuid, keda on võimalik saata vangistust kandma nii Kriminaalkoodeksi kui ka Karistusseadustiku eriosas ettenähtud sanktsioonide alusel. Kohus ei nõustunud eriprotestis väljendatud seisukohaga, et võrdselt pole koheldud isikuid, kes kannavad KrK § 1411 lg 1 järgi karistust ja neid, kes on karistusest tingimisi vabastatud. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS 5. Tartu Ringkonnakohtu 3. oktoobri 2002. a määruse peale esitas kohtuvigade parandamise avalduse riigiprokurör Tatjana Tamm, kes taotles määruse tühistamist ja materjalide saatmist uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. 5.1. Prokurör leiab, et Tartu Ringkonnakohus on KarSRS § 4 p 2 tõlgendanud meelevaldselt. Taolise tõlgenduse järgi peaks seoses Karistusseadustiku rakendamisega läbi vaatama kõik kohtuotsused, millega mõistetud karistused pole vastavuses praegu kehtiva seadustiku sanktsioonidega. See aga ei tulene seadusest. 5.2. Samuti leiab prokurör, et isegi juhul, kui T.O. teojärgne karistus kehtiva seaduse kohaselt poleks seotud vabadusekaotusega, ei tuleks T.O-d karistusest vabastada. Vastavalt KarSRS § 3 lg-le 3 tuleb karistuse mõistmisel pärast Karistusseadustiku kehtima hakkamist enne selle jõustumist toime pandud kuriteo eest lähtuda teo toimepanemise ajal kehtinud Kriminaalkoodeksi vastavas paragrahvis sätestatud karistusest, kui see näeb ette kergema karistuse. Juhindudes KarS § 5 lg-st 2 oleks kohtud pidanud T.O-le kergema karistusena kohaldama rahatrahvi. 6. Veel leiab prokurör, et T.O. poolt toime pandud ja KrK § 1411 lg 1 järgi kvalifitseeritud tegu vastab KarS § 199 lg-s 1 kirjeldatud teole. KarS § 201 lg 1 näeb ette vastutuse valduses oleva, leitud või juhuslikult oma valdusesse sattunud võõra vallasasja ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise eest. T.O. aga oli süüdi mõistetud talle kui müüjale usaldatud vara riisumise eest. Prokurör on seisukohal, et pole võimalik võrdsustada isikule usaldatud või isiku korralduses olevat vallasasja isiku valduses oleva asjaga. T.O. tegu tuleb käsitleda kui võõra vallasasja äravõtmist selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.o vargusena KarS § 199 järgi. 7. Riigikohtu istungil prokurör toetas avaldust kohtuvea parandamiseks selles toodud põhjendustel ja taotles selle rahuldamist. Kaitsja vaidles avaldusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et avaldus kohtuvigade parandamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on määruse tegemisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse seadust AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes, kuna määrus on nõuetekohaselt motiveerimata. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et T.O.le inkrimineeritud tegu tuleb kvalifitseerida kuriteona nii teo toimepanemise ajal kehtinud kriminaalseaduse kui ka Karistusseadustiku järgi. Samas on T.O. sisuliselt karistusest vabastatud, kuna kohtukolleegium leidis, et kohtuotsusega mõistetud vabadusekaotuslikku karistust ei ole võimalik täitmisele pöörata. Määruses viidatakse küll KarS § 201 lg 1 sanktsioonile, mis on kergem KrK § 1411 lg 1 sanktsioonist, ja kergema kriminaalseaduse tagasiulatuvale

jõule vastavalt KarS § 5 lg-le 2, kuid ei ole esitatud motiive, miks kohtukolleegium ei ole T.O-le kergemat karistust ettenägevat kriminaalseadust kohaldanud. Samuti ei nähtu, et T.O. suhtes puuduksid KarS § 2 lg-s 2 nimetatud karistamise alused või esineksid tema suhtes KarSRS § 1 lg-tes 1-3 loetletud karistuse kandmisest vabastamise alused. 9. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea võimalikuks käesoleval juhul hinnata kohtute poolt T.O-le inkrimineeritud teo KarS § 201 lg 1 järgi kvalifitseerimise õigsust, kuna määrustest ei nähtu milliste faktiliste asjaolude alusel ja millistel motiividel kohtud sellisele järeldusele jõudsid. 10. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et asja uuel läbivaatamisel tuleb pöörata tähelepanu asjaolule, et kriminaalhooldaja erakorraline ettekanne on esitatud rohkem kui kaks nädalat pärast kohtuotsusega T.O-le määratud katseaja möödumist, s.o 14. jaanuaril 2002. a, kuigi ettekande aluseks olevad asjaolud olid kriminaalhooldajale teada hiljemalt 12. novembril 2001. a. Kehtiv seadus ei sätesta, millise tähtaja jooksul pärast ettekande aluseks olevate asjaolude teadasaamisest peab kriminaalhooldaja kohtule erakorralise ettekande esitama. Seega tuleb kohtul iga kord, eriti aga juhul, kui erakorraline ettekanne on esitatud pärast katseaja möödumist, kaaluda, kas ettekanne on esitatud mõistliku aja jooksul. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kriminaalhooldaja poolt erakorralise ettekande esitamisega põhjendamatu viivitamine võib teatud juhtudel olla vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramise taotluse rahuldamata jätmise aluseks. 11. Lähtudes PS § 23 lg 2 teisest lausest, KarS § 5 lg-st 2 ja Riigikohtu Üldkogu 17. märtsi 2003. a kohtuotsuses S. Brussilovi süüdistusasjas nr 3-1-3-10-02 väljendatud seisukohtadest leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kohus ei ole õigustatud kriminaalhooldaja erakorralise ettekande alusel pöörama täitmisele vabadusekaotuslikku karistust, mis on isikule mõistetud teo eest, mille eest kohtuotsuse täitmisele pööramise otsustamise ajal kehtiv kriminaalseadus enam sellist liiki karistust ette ei näe. Samas ei ole see isiku karistusest vabastamiseks aluseks. 11.1. Kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande alusel karistusest tingimisi vabastatud süüdimõistetu karistuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel tuleb kohtul tuvastada, kas tegu, mille eest isikut karistati, on kuriteona karistatav ka kehtiva kriminaalseaduse järgi. Juhul, kui see tegu ei ole enam kuriteona karistatav, on varem mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramine välistatud. Kui kohus asja läbivaatamisel motiveeritult leiab, et tegu, mille eest isikut karistati, on kuriteona karistatav ka Karistusseadustiku järgi, kuid mitte enam vangistusega vaid rahalise karistusega ja isik on rikkunud temale KrK § 471 ja § 47 lg 3 alusel määratud kontrollnõudeid ning kohustusi, siis tuleb lähtuda teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 46 lg-st 1. Selles sätestati, et kui toimepandud kuriteo eest on kriminaalkoodeksi eriosas ette nähtud karistus, mida antud juhul ei saa mõista või täita, mõistab kohus süüdlasele teiseliigilise karistuse või asendab mõistetud karistuse teiseliigilise karistusega. Karistuse asendamine lahendatakse sellisel juhul KrMK §-s 3373 ja § 3374 ettenähtud korras. Sellisel moel karistuse asendamist on võimalik kohaldada ka isiku suhtes, kellele on karistus mõistetud enne Karistusseadustiku jõustumist, sest selles osas on Kriminaalkoodeksi järgi karistuse asendamise võimalused süüdlasele soodsamad kui Karistusseadustiku järgi. Seega on võimalik mõistetud vabadusekaotuslik karistus asendada selle teo eest Karistusseadustikus ettenähtud kergema reaalse karistusega. Kui kohus on tuvastanud, et kontrollnõuete rikkumise tõttu tulnuks mõistetud vabadusekaotuslik karistus täitmisele pöörata, siis ei ole kohus õigustatud isikut asenduskorras kohaldatud kergemast karistusest tingimuslikult vabastama. 12. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS §-st 779, § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 tuleb Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 2002. a määrus T.O. süüdistusasjas tühistada ja saata materjalid uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Hannes Kiris