3-1-1-25-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-25-03

Otsuse kuupäev

21. märts 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi Igor Brauni ja Albert Poome süüdistuses KrK

§ 17 lg 4 - § 207 lg 3 p-de 2 ja 3 järgi, Boris Orlovi

süüdistuses KrK § 17 lg 4 - § 207 lg 3 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning

Kalev Arusoo süüdistuses KrK § 207 lg 3 p-de 2 ja 3 järgi.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. novembri

2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/8/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokurör Piret Pauk"tys, kassatsioonprotest

Asja läbivaatamise kuupäev

18. veebruar 2002. a

Istungil osalenud isikud

Igor Braun ja tema kaitsja vandeadvokaat Mare Lust, Albert

Poome ja tema kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas, Boris

Orlovi kaitsja vandeadvokaat Rein Napa, Kalev Arusoo ja

tema kaitsja vandeadvokaat Jaan Tedder ning riigiprokurör

Marge Püss

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 9. mai 2001. a ja Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 5. novembri 2002. a otsused Igor Brauni ja Albert Poome

õigeksmõistmises KrK § 17 lg 4 - § 207 lg 3 p-de 2 ja 3 järgi, Boris Orlovi õigeksmõistmises

KrK § 17 lg 4 - § 207 lg 3 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning Kalev Arusoo õigeksmõistmises KrK § 207

lg 3 p-de 2 ja 3 järgi ja saata kriminaalasi uueks kohtulikuks arutamiseks Tallinna

Linnakohtule.

2. Kassatsioonprotest rahuldada.

3. Mõista Kalev Arusoolt välja riigituludesse 1534 kr (üks tuhat viissada kolmkümmend neli

krooni) kaitsjatasu vandeadvokaat Kalev Lille poolt kriminaalasja materjalidega tutvumise

ning Riigikohtu istungiks ettevalmistumise eest.

4. Mõista Albert Poomelt välja riigituludesse 2454 kr 40 s (kaks tuhat nelisada viiskümmend

neli krooni ja nelikümmend senti) kaitsjatasu kaitsja esinemise eest Riigikohtu istungil.

5. Mõista Boris Orlovilt välja riigituludesse 2454 kr 40 s (kaks tuhat nelisada viiskümmend neli

krooni ja nelikümmend senti) kaitsjatasu kaitsja esinemise eest Riigikohtu istungil.

Kohtuotsus jõustub 21. märtsil 2003. a ega ole edasikaevatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Igor Braun ja Albert Poome anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 17 lg 4 - § 207 lg 3 p-de 2 ja 3

järgi, Boris Orlov KrK § 207 lg 1 ja § 17 lg 4 - § 207 lg 3 p-de 1, 2 ja 3 järgi ja Kalev Arusoo KrK

§ 207 lg 3 p-de 1, 2 ja 3 järgi. Kohtu alla anti veel Toomas Pärna, keda süüdistati KrK § 207 lg 1 ja

§ 207 lg 3 p-de 1, 2 ja 3 järgi.

Süüdistuse kohaselt organiseerisid I. Braun, A. Poome ja B. Orlov ajavahemikus 1997. a november

kuni 12. detsember 1997. a kümne automaattulirelva PPS vedamist, edasiandmist ja müüki.

Nimetatud relvade omandajateks, vedajateks ja müüjateks olid süüdistuse kohaselt Aleksander Lotus,

K. Arusoo ja T. Pärna.

A. Poome, B. Orlov ja T. Pärna peeti 12. detsembril 1997. a Tallinnas asuvas parklas kinni, kusjuures

T. Pärna sõiduauto pagasiruumist leiti kümme püstolkuulipildujat PPS.

B. Orlovi süüdistati veel KrK § 207 lg 1 järgi tulirelva TT 142 padruni ebaseaduslikus omandamises

ja hoidmises, samuti süüdistati T. Pärnat § 207 lg 1 järgi püstoli Makarov ja 14 padruni

ebaseaduslikus hoidmises.

2. Tallinna Linnakohtu 9. mai 2001. a otsusega tunnistati B. Orlov süüdi KrK § 207 lg 1 järgi ja talle

mõisteti karistuseks rahatrahv 100 päevamäära, so 2800. krooni. T. Pärna tunnistati samuti süüdi KrK

§ 207 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 100 päevamäära suurune rahatrahv, mille kandmisest ta

vabastati KrK § 207 lg 4 alusel. Teistes süüdistusepisoodides mõisteti kõik kohtualused õigeks.

Kohus asus seisukohale, et kriminaalasjas ei ole kogutud piisavalt tõendeid süüdimõistva kohtuotsuse

tegemiseks automaatpüstolitega PPS seotud episoodis. Nimelt oli peamine osa tõenditest kogutud

jälitustegevuse eri- ja erandtoimingutega, mille tulemusel saadud teavet ei pidanud kohus aga

kohtukõlbulikuks.

3. Linnakohtu otsuse peale esitas prokurör A. T"it"erov apellatsioonprotesti, milles vaidlustas

kohtuotsuse õigeksmõistmise osas ja taotles kohtualuste süüdimõistmist ning karistamist kõigi

kuritegude eest, milles süüdistatuna nad olid kohtu alla antud.

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. novembri 2002. a otsuses nõustuti linnakohtu

seisukohaga, et süüdistus toetus lubamatutele tõenditele. Linnakohtu otsus jäeti muutmata ning

apellatsioonprotest rahuldamata. Kohtukolleegium toonitas, et jälituse eri- ja erandtoimingute näol on

tegemist kriminaalmenetluse erandlike toimingutega, mille tulemusi saab tõenditena kasutada üksnes

rangelt seaduses sätestatud tingimustel.

Ringkonnakohtu otsuses märgitu kohaselt andis Tallinna Halduskohus kolmel korral loa jälituse

erandtoimingute tegemiseks Jälitustegevuse seaduse (JTS) § 12 lg 2 p 3 alusel. Selle erandtoimingu

sisuks on telegraafi, telefoni või muude üldkasutatavate tehniliste sidekanalite kaudu edastatavate

sõnumite ja muu teabe salajane pealtkuulamine ning salvestamine. Süüdistuse kohaselt oli käesolevas

kriminaalasjas peamiseks tõendiks helisalvestamise kirjaliku fikseerimise protokoll, mille lisa

kohaselt sisaldab helisalvestus 14. novembril 1997. a ajavahemikus 14.00-15.30 toimunud kahe

tundmatu isiku ning A. Poome ja B. Orlovi vahelist vestlust. Kriminaalkolleegium nõustus linnakohtu

seisukohaga, et see helisalvestus oli saadud jälitustoiminguga, milleks Tallinna Halduskohus ei olnud

luba andnud. Nimelt ei olnud salvestatud mitte telegraafi, telefoni või muude üldkasutatavate

tehniliste sidekanalite kaudu edastatud sõnumeid, vaid salaja lindistatud nelja isiku vahelist vestlust.

Kohtu hinnangul väljus jälitusametkond selliselt toimides JTS § 12 lg 2 p 3 raamidest ja seetõttu ei

saa saadud teavet kriminaalasjas tõendina kasutada.

Osundades Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr 3-1-1-69-00, rõhutab ringkonnakohus oma

otsuses, et uurimistoiming on kriminaalasjas tõendiks üksnes siis, kui see on protokollitud ja et

uurimistoimingute käigu ning tulemuste tehnilised teabesalvestused peavad olema vastava

uurimistoimingu protokolli lisaks. Öeldu pinnalt on ringkonnakohus järeldanud, et varjatud jälgimine

ja varjatud vaatluse kokkuvõte (toimik I köide, lk 224-225 ja 232-233) pole kriminaalasjas tõend.

Ringkonnakohtu otsuses märgitakse, et tehinguid relvadega kajastab ainsana 14. novembril 1997. a

tehtud helisalvestus. Teistest helisalvestustest ei nähtu otseselt seotust relvadega ja puuduvad ka mis

tahes muud tõendid, mis kinnitaksid, et I. Braun, A. Poome ja B. Orlov oleksid organiseerinud ja

K. Arusoo ning T. Pärna täide viinud suures koguses tulirelvade käitlemist. Ringkonnakohtu arvates

ei lükka apellatsioonprotest ümber linnakohtu järeldust, et nimetatud isikutel puudus seos A. Lotuse

poolse relvade omamise ja hoidmisega.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas riigiprokurör P. Pauk"tys kassatsioonprotesti, vaidlustades

I. Brauni, A. Poome, B. Orlovi ja K. Arusoo õigeksmõistmise ja taotledes kriminaalasja saatmist

uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.

5.1 Kassaatori arvates ei ole ringkonnakohus piisavalt motiveerinud väidet, et jälitusametkonna

käitumine väljus talle kohtu poolt lubatud raamidest. Kuna linnakohtu otsus protestiti just põhjusel, et

ebaõigesti jäeti kõrvale jälitustegevusega saadud tõendid, pidanuks kohus enda vastupidist seisukohta

ka põhistama. Nimetatud seisukoht tuleneb ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest nr 3-1-1-

127-97.

5.2 Protestis leitakse, et JTS § 12 lg 2 p-s 3 kasutatud mõistet "muu teave" tuleb mõista just

informatsioonina, mida ei edastata sidekanalite kaudu ja sellist seisukohta toetab prokuröri arvates ka

JTS § 12 kontekst tervikuna. Nimelt näeb antud paragrahvi esimene punkt ette õiguse siseneda

varjatult eluruumidesse ja mujale teabe kogumise ja salvestamise eesmärgil ning selleks vajalike

tehniliste abivahendite paigaldamiseks. Nimetatud punkt ei sätesta aga õigust isikuid pealt kuulata ja

nende vestlust salvestada, ainukesena annab selleks võimaluse punkt kolm. Ringkonnakohtu

seisukohtadega nõustumine tähendaks sisuliselt, et ruumidesse tohiks küll siseneda, kuid paigaldatud

seadmeid pealtkuulamiseks ja salvestamiseks kasutada ei tohiks.

5.3 Eeltoodut kinnitab kassaatori hinnangul ka Tallinna Halduskohtu poolt jälituse erandtoiminguteks

antud lubade sõnastus, kus sidekanalite kaudu edastatavate sõnumite pealtkuulamiseks loa andmisel

on ära näidatud ka sidevahend ja selle number. Seega juhul, kui kohtuniku poolt anti luba kuulata

pealt isiku kõnelusi tema asukohas, ei peetud silmas pelgalt sidekanalite kaudu toimuvaid vestlusi.

5.4 Kassaator leiab samuti, et kohtud on jätnud motiveerimata jälituse eritoimingutega saadud

teabekandjate, st vaatluse kokkuvõtete väljajätmise tõendite kogumist ning teinud asjakohatu viite

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile. Protestis nõustutakse, et uurimistoimingute kohta tuleb

koostada protokollid ja uurimistoimingutega saadud teabesalvestused ei ole iseseisvad tõendid, vaid

on uurimistoimingu protokolli lisad. Praegusel juhul ei ole kõne all olevad teabekandjad saadud aga

mitte uurimistoimingute, vaid jälitustoimingute tulemusena. Riigikohtu viidatud otsuses on aga just

rõhutatud, et kui uurimistoimingute käigu ja tulemuste tehnilised teabesalvestused ei ole käsitatavad

iseseisvate tõenditena, vaid üksnes vastava uurimistoimingu protokolli lisana, siis on jälitustegevuse

tulemina saadud teabesalvestused käsitatavad iseseisvate tõenditena.

6. Riigikohtu istungil toetas prokurör kassatsioonprotesti, rõhutades, et JTS § 12 lg 3 p-s 3 sisalduv

fraas "muu teabe" annab võimaluse just jälitusseaduse sellele sättele tuginevalt salvestada salaja ka

inimeste omavahelist vahetut vestlust.

Kõik Riigikohtu istungil osalenud õigeksmõistetud ning nende kaitsjad lugesid kassatsioonprotesti

põhjendamatuks.

K. Arusoo kaitsja vandeadvokaat J. Tedder rõhutas jälitustoimingute salajasusest tingitud vajadust

eriti põhjalikult jälgida nende toimingute läbiviimise seaduslikkust. Ta märkis, et JTS-st tulenevalt ei

tohiks olla võimalik, et jälitusametnik ise otsustab, millist osa jälitustoiminguga saadud salvestusest

kasutatakse tõendina.

I. Brauni kaitsja vandeadvokaat M. Lust leidis, et JTS § 12 lg 3 p-s 3 sätestatut on võimalik

grammatiliselt tõlgendada vaid nii, et selle punkti alusel on lubatud jälitustegevusega saada teavet

eranditult vaid üldkasutatavate tehniliste sidekanalite abil. Kuna tegelikult on 14. novembri 1997. a

salvestus saadud varjatud mikrofoni kasutades, tuleb asetleidnud jälitustoimingut käsitada kas kuriteo

matkimise või varjatud jälgimisena. Samas tõstatas vandeadvokaat M. Lust ka küsimuse selle kohta,

et kusagil seaduses ei ole sätestatud teabe kogumist varjatud mikrofoni kasutades. Erinevalt

kassaatorist leidis vandeadvokaat M. Lust, et JTS § 12 lg 2 p 1 sisemisest struktuurist tulenevalt saaks

just selle ja ainult selle punkti alusel kuulata salaja pealt inimeste omavahelist vahetut vestlust.

Sarnaselt vandeadvokaat J. Tedderi märgituga osutas ka vandeadvokaat M. Lust sellele, et kõnealust

salvestust ei saa tõendiks lugeda ka põhjusel, et kui salvestuse protokollis märgitu kohaselt on

salvestuse pikkuseks 1 tund ja 30 minutit, siis tegelikult on salvestuse pikkus vaid 26 minutit. M. Lust

märkis ka, et lisaks eeltoodule ei vasta helisalvestamise kirjaliku fikseerimise protokoll KrMK § 79

lg-s 3 sätestatud nõuetele ja linditust ei ole tunnistatud asitõendiks ega vormistatud asitõendite

vormistamise nõuete kohaselt.

A. Poome kaitsja vandeadvokaat A.-E. Lukas ja B. Orlovi kaitsja vandeadvokaat R. Napa nõustusid

oma kolleegide poolt Riigikohtu istungil avaldatud seisukohtadega. Vandeadvokaat A.-E. Lukas

märkis vastuseks prokuröri väitele, et kaitsja käitumine kohtueelse uurimise lõpuleviimisel on

kaitsetaktika küsimus ja selle käitumise pinnalt ei saa teha mingeid järeldusi süüdistusega nõustumise

või nõustumata jätmise kohta. Samuti väljendas ta arusaamatust selle üle, miks ei ole prokuratuur

vaidlustanud kohtuotsust kuriteo täideviija osas. Vandeadvokaat R. Napa rõhutas, et nii nagu teistegi

kohtualuste puhul ei ole tuvastatud ka tema kaitsealuse mingit seost A. Lotusega. Samuti osundas ta

sellele, et ilma täiendava kohtueelse uurimiseta ei saaks kõne alla tulla kriminaalasjas teistsuguse

otsuse tegemine, täiendavaks eeluurimiseks saatmisel oleks tema kaitsealusele süüksarvatav kuritegu

aga aegunud.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Vastavalt Jälitustegevuse seaduse § 16 lg-le 3 sätestatakse jälitusteabe tõendina kasutamine

kriminaalasjas kriminaalmenetluse seadusega. Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt tuleb

seejuures arvestada asjaoluga, et jälitusteabe kasutamine tõendina ei tohi üldjuhul tuua kaasa

jälitustegevuse salajaste andmete ja jälitustegevuses osalenud ning sellesse kaasatud isikute

avalikustamist. KrMK § 48 lg 2 kohaselt saab jälitustegevuse tulemina saadud teave olla

kriminaalmenetluses tõendina kasutatav siis, kui see on materialiseerunud foto, film, heli-, video- või

muu teabesalvestuse, dokumendi või asjana.

8. Ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses märgitakse põhjendatult, et hindamaks jälituse eri- ja

erandtoimingutega saadud teabe lubatavust kriminaalmenetlusliku tõendina, tuleb eriti rangelt jälgida

nende toimingute seaduslikkust. Õige on ka ringkonnakohtu otsuses ja Tallinna Linnakohtu 9. mai

2001. a otsuses väljendatud seisukoht, et JTS § 13 lg-s 1 sätestatu kohaselt peab erandtoiminguks

antaval kohtuloal olema viitega JTS § 12 lg-le 2 täpselt märgitud, milliseks erandtoiminguks luba

antakse. Samas ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates - ja see ilmneb ka käesolevast

kohtuasjast - senises kohtupraktikas välja kujunenud üheselt aktsepteeritavat seisukohta JTS § 12 lg 2

p-des 1 ja 3 loetletud erandtoimingute sisustamise osas. Seda arvestades peab Riigikohtu

kriminaalkolleegium, tuginedes KrMK § 1 p-le 4 , vajalikuks märkida järgmist.

8.1 Ei saa nõustuda kassaatoriga selles, et JTS § 12 lg 2 p-s 1 ei nähta üldse ette mingisugust õigust

isikute pealtkuulamiseks ega nende vestluse salvestamiseks. Jälitustegevuse seaduse § 12 lg-st 6, § 12

lg-st 1, aga ka kogu jälitustegevuse seaduse loogikast tuleneb, et eranditult kõigi jälitustoimingute

eesmärk on mingil viisil teabe saamine. Ka JTS § 12 lg 2 p 1 tekstist nähtub otseselt, et selle toimingu

eesmärk on teabe kogumine ja salvestamine. Kõnealuse erandtoimingu eripära on aga selles, et see

kujutab endast Põhiseaduse §-s 33 ettenähtud põhiõiguse lubatavat riivet. Seega on JTS § 12 lg 2 p-

s 1 ettenähtud jälituse erandtoiminguga tegemist üksnes siis, kui ilma Põhiseaduse §-s 33 ettenähtud

põhiõiguse subjekti teadmata tungitakse tema valdustesse teabe salajaseks kogumiseks või

salvestamiseks. Seega juhtudel, mil jälitustoiminguga teabe saamine ei too kaasa Põhiseaduse §-s 33

ettenähtud põhiõiguse riivet, ei saa rääkida JTS § 12 lg 2 p 1 ettenähtud jälituse erandtoimingust.

8.2 Kuigi JTS § 12 lg 2 p 3 sõnastust on tõepoolest võimalik mitmeti mõista, tuleb süstemaatilise

tõlgendamise pinnalt nõustuda kassaatoriga ja asuda seisukohale, et jälitustegevuse seaduse see säte

sisaldab lisaks Põhiseaduse §-s 43 sätestatud põhiõiguse (õigus üldkasutatavate sidekanalite kaudu

edastatavate sõnumite saladusele) riive lubatavusele ka Põhiseaduse §-des 26 ja 19 sätestatud

põhiõiguste (õigus eraelu puutumatusele ja õigus vabale eneseteostusele) riive lubatavust. Just eraelu

puutumatuse ja vaba eneseteostuse riivena tuleb käsitada "muu teabe salajast pealtkuulamist ning

salvestamist".

Siinjuures võiks osutada asjaolule, et arusaama, mille kohaselt on võimalik ja otstarbekas samas

paragrahvis reguleerida nii üldkasutatavate sidekanalite kaudu edastatavate sõnumite saladuse kui ka

eraelu puutumatuse ja vaba eneseteostuse riive lubatavust, on seadusandja väljendanud ka

12. veebruaril 2003. a vastuvõetud Kriminaalmenetluse seadustiku (RT I, 2003, 27) § 118

sõnastamisel.

9. Just JTS § 12 lg 2 p 3 ülalkirjeldatud tõlgendusest - nagu on märkinud ka kassaator - on lähtutud

Tallinna Halduskohtu praktikas jälituse erandtoiminguks loa andmisel. Nimelt on üldkasutatavate

sidekanalite kaudu edastatavate sõnumite saladuse riiveks loa andmisel ära näidatud telefoninumber,

millelt sõnumite pealtkuulamine ja salvestamine on lubatud. Selle kõrval on Tallinna Halduskohus

JTS § 12 lg 2 p-le 3 tuginedes 13. novembri 1997. a otsusega nr 205 andnud loa ka "B. Orloviga

toimuvate kõneluste salajaseks pealtkuulamiseks ja audio-videosalvestamiseks nende toimumise

kohas" (kr toimik I kd, lk 7). Viimati nimetatud loa alusel ongi tehtud 14. novembril 1997. a

ajavahemikus 14.00-15.30 toimunud kahe tundmatu isiku ning A. Poome ja B. Orlovi vahelise

vestluse helisalvestus, mille kohtud on alusetult lugenud JTS § 12 lg 2 p 3 raamidest väljuvaks.

10. Riigikohtu otsuses 3-1-1-69-00 ( RT III, 2000, 19, 204) märgitu kohaselt ei ole õige jälituse

erandtoimingu tulemina saadud tehnilist teabesalvestust võrdsustada uurimistoimingu käigus tehtud

tehnilise teabesalvestusega. Kui KrMK § 79 lg 4 kohaselt on uurimistoimingu käiku kajastav

tehniline teabesalvestus üksnes uurimistoimingu protokolli (kui tõendi) lisa, siis tulenevalt KrMK

§ 48 lg-st 2 on jälituse erandtoimingu puhul tõendina (ja mitte toimingu protokolli lisana) käsitletav

just selle toimingu tulemina saadud tehniline teabesalvestus, mis kooskõlas KrMK §-s 206

sätestatuga peab obligatoorselt olema kohtuliku uurimise esemeks. Riigikohtu ülalnimetatud otsuses

on aktsepteeritud uurimispraktikas levinud ja käsitletava kriminaalasja menetlemisel järgitud tava

fikseerida jälitustegevuse tulemina saadud teabesalvestuse tekst ka kirjalikult. Selline kirjalik vorm

võimaldab paremini tajuda salvestatu sisu. Pärast seda, kui kohus on veendunud selles, et

teabesalvestuse kirjalik tekst kajastab adekvaatselt jälitustegevuse tulemina salvestatut, võib kohus

kohtuotsuses faktiliste asjaolude tuvastamisel viidata kirjaliku salvestuse tekstile. Kuid oluline on

rõhutada, et jälituse erandtoimingu tulemina saadud tehnilise teabesalvestuse kirjalik fikseerimine ei

ole uurimistoiming ja kirjaliku fikseerimise protokoll ei ole uurimistoimingu protokoll KrMK § 79

mõttes. Kõnealune kirjalik fikseerimine ja selle protokoll on jälituse erandtoimingu tulemina saadud

tehnilise teabesalvestuse kui tõendi suhtes sekundaarse tähendusega. Seetõttu - erinevalt kaitsjate

poolt Riigikohtu istungil märgitust - tuleb lähtuda sellest, et tõendiks on tegelikult 26 minuti vältel

toimuva vestluse salvestus, ja mitte sellest, et teabesalvestuse kirjaliku fikseerimise protokolli

kohaselt leidis erandtoiming aset ajavahemikus 14.00-15.30.

12. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu vandeadvokaat M. Lusti poolt Riigikohtu istungil

esitatud väitega, nagu tuleneks Jälitustegevuse seadusest keeld kasutada teabe kogumisel varjatud

mikrofoni. Jälitustegevuse seaduse §-s 12 on loetletud põhiõiguste riiveid lubavad jälitustoimingud,

kusjuures kaitsjad ei ole vaidlustanud nende riivete lubatavust ja kooskõla Põhiseadusega. Kõigi või

vähemalt enamiku nende jälitustoimingute läbiviimine eeldab vastavate tehnikavahendite kasutamist,

kusjuures vähemalt JTS § 12 lg 2 p-des 1 ja 3 nähakse tehnikavahendite kasutamist otsesõnu ette.

Samal ajal ei ole lubatud avalikustada jälitustegevuses kasutatavat konkreetset tehnikavahendit, sest

kooskõlas Riigisaladuse seaduse § 7 lg-ga 2 on muuhulgas ka jälitustegevuses kasutatavad tehnilised

vahendid käsitletavad "täiesti salajase" tasemega riigisaladusena.

13. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates tuleb nõustuda kassaatoriga selles, et KrMK § 48 lg-s 2

sätestatu ei välista põhimõtteliselt jälituse eritoimingu käigu ja tulemuste kirjaliku fikseeringu ja

seega käesolevas kriminaalasjas varjatud jälgimise ning varjatud vaatluse kokkuvõtete kasutamist

tõendina.

Samasugusele seisukohale on asunud seadusandja ka 12. veebruaril 2003. a vastuvõetud

Kriminaalmenetluse seadustiku (RT I, 2003, 27) § 115 sõnastamisel.

Kuid jälitustegevusega tõendi saamise käsitletava viisi puhul peab Riigikohtu kriminaalkolleegium

vajalikuks rõhutada, et tõendite kontrollimise ja hindamise üldised nõuded peavad olema võimalikult

laiendatavad ka jälitustegevusega saadud tõenditele. Kõigepealt tuleb arvestada seda, et kuna KrMK

§ 171 lg 1 kohaselt on kohtunikul ametikohajärgne õigus juurdepääsuks riigisaladusele Eesti Vabariigi

põhiseaduse ja seadustega ning nende alusel antud õigusaktidega talle pandud ülesannete täitmiseks,

võib kohtunik juhul, mil see on vajalik jälituse eritoimingu käigu ja tulemuste kirjaliku fikseeringu

kontrollimiseks, taotleda tutvumist jälitustoimiku materjalidega. Kui aga kõnealuse tõendi

kontrollimiseks puuduvad kohtul muud võimalused, võib kohus taotleda ka jälitustoimingut vahetult

läbiviinud isiku ülekuulamist. Sellist võimalust ei ole kooskõlas JTS § 16 lg-s 4 sätestatuga

välistanud ka seadusandja.

14. Tulenevalt eeltoodust on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et käesoleva kriminaalasja

menetlemisel on JTS § 12 ebaõige tõlgendamine nii linnakohtu kui ka ringkonnakohtu poolt toonud

kaasa KrMK § 48 lg-s 2 sätestatu rikkumise - seadusega lubatud tõendi lugemise lubamatuks. Selline

rikkumine on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes.

15. Arvestades seda, et Kalev Arusoo ei olnud Riigikohut eelnevalt teavitanud, et teda kaitseb

Riigikohtu istungil kokkuleppe alusel vandeadvokaat Jaan Tedderiga, mõistab Riigikohus Kalev

Arusoolt riigituludesse välja kulud seoses määratud kaitsja - vandeadvokaat Kalev Lille poolse

kriminaalasja materjalidega tutvumise ning Riigikohtu istungiks ettevalmistamisega.

16. Lähtudes eelkirjeldatust ja juhindudes AKKS § 39 lg-st 4, § 63 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, tuleb

kassatsioonprotest rahuldada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.

Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris