3-3-1-12-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-12-03

Otsuse kuupäev

18. märts 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

Kohtuasi

Anatoli Galitski, Ljubov Galitskaja ja Ruslan Galitski kaebused

siseministri 19. juuli 2001. a käskkirjade nr 314, 315 ja 319

tühistamise ja siseministrile ettekirjutuse tegemise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 23. septembri

2002. a otsus haldusasjas nr 2-3/212/02 ja Tallinna Halduskohtu

30. novembri 2001. a otsus haldusasjas nr 3-1386/2001

Menetluse alus Riigikohtus

Anatoli Galitski, Ljubov Galitskaja ja Ruslan Galitski

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

13. veebruar 2003

Kohtuistungil osalenud isikud

Anatoli Galitski

Siseministri esindaja vandeadvokaadi vanemabi Mari Oro

RESOLUTSIOON

1. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Muuta Tallinna Halduskohtu 30. novembri 2001. a otsuse haldusasjas nr 3-1386/2001 ja

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 23. septembri 2002. a otsuse haldusasjas nr 2-

3/212/02 motiive, asendades otsustes need motiivid, milles väidetakse perekonnapõhiõiguse riive

puudumist, Riigikohtu otsuse asjakohaste motiividega. Muus osas jätta halduskohtu ja

ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Siseministri 19. juuli 2001. a käskkirjaga nr 315 keelduti Anatoli Galitskile elamisloa andmisest

Välismaalaste seaduse § 12 lg 4 p 7 ja § 12 lg 9 p 4 alusel. Käskkirja kohaselt teenis A. Galitski

1972-1994 kaadrisõjaväelasena endise Nõukogude Liidu relvajõududes, kust arvati reservi

alampolkovnikuna. Seega on ta VS § 12 lg 4 p-s 7 tähendatud välismaalane. Vastavalt VS § 12 lg 9 p-

le 4 keeldutakse elamisloa andmisest ja pikendamisest, kui isik on saanud rahvusvahelise

abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal. A. Galitski on saanud Ameerika Ühendriikide

abiprogrammi raames elamispinna Vene Föderatsioonis.

Siseministri 19. juuli 2001. a käskkirjadega nr 314 ja 319 keelduti määratlemata kodakondsusega

Ruslan Galitskile (Anatoli Galitski ja Ljubov Galitskaja poeg) ning Vene Föderatsiooni kodanik

Ljubov Galitskajale (Anatoli Galitski abikaasa) elamisloa andmisest VS § 12 lg 4 p 14 ja § 12 lg 9

p 4 alusel. VS § 12 lg 4 p 14 kohaselt ei pikendata elamisluba välismaalasele, kes on lõike 4 p-des 6,

7, 10, 11 ja 12 nimetatud isiku perekonnaliikmed, ja VS § 12 lg 9 p 4 alusel keeldutakse elamisloa

andmisest isikutele, kes on saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal.

2. R. Galitski, A. Galitski ja L. Galitskaja esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, milles palusid

tühistada siseministri käskkirjad nr 314, 315 ja 319 ning teha siseministrile ettekirjutus asi uuesti läbi

vaadata ja teha uus otsus.

3. Tallinna Halduskohus jättis 30. novembri 2001. a otsusega haldusasjas nr 3-1386/2001 kaebused

rahuldamata.

4. A. Galitski, L. Galitskaja ja R. Galitski apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus ja

teha uus otsus, millega rahuldada A. Galitski, L. Galitskaja ja R. Galitski kaebused ning tunnistada

VS § 12 lg 9 p 4 Põhiseadusega vastuolus olevaks.

5. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata, põhjendades otsust järgmiselt:

1. Siseminister on käskkirjades viidanud ebaõigele pädevusnormile - Korra p 23, mis reguleerib

elamisloa andmist. Tulnuks viidata elamislubade pikendamist reguleerivale Korra punktile 74. Viide

ebaõigele pädevusnormile ei anna see alust käskkirjade tühistamiseks, sest kaebuse esitajad kuuluvad

isikute ringi, kelle elamislubade pikendamise otsustamise õigus on siseministril.

2. A. Galitski ja tema perekonnaliikmed (L. Galitskaja ja R. Galitski) pole isikud, kellele elamisloa

andmist reguleerib Kokkulepe ja kellele elamisloa andmisest keeldumise saab Kokkuleppe art 2 p 1

kohaselt otsustada üksnes Vabariigi Valitsus, sest A. Galitski ei olnud 26. juuliks 1994 Vene

Föderatsiooni relvajõududest erru läinud. Antud juhul puudub vaidlus selle üle, et A. Galitski arvati

VF relvajõududest erru 6. oktoobril 1994.

3. Endise NSV Liidu ja VF relvajõududes kaadrisõjaväelasena teeninud A. Galitski on USA

abiprogrammi raames saanud endale ja oma perekonnale elamispinna Vene Föderatsioonis. Elamisloa

pikendamisest keeldumise õigusliku alusena on viidatud VS § 12 lg 4 p-le 7 ja lg 9 p-le 4.

Halduskohus on oma otsuses viidanud sellele, et siseminister on põhjendanud elamisloa andmisest

keeldumist ka asjaoluga, et A. Galitski võttis kohustuse Eestist lahkumiseks. Sellist põhjendust

elamisloa andmisest keeldumiseks siseminister ei esitanud ning seetõttu polnud kohtul vajadust selle

aluse olemasolu kontrollida.

4. Haldusasja materjalidega on tõendatud, et A. Galitski sai USA abiprogrammi alusel endale Vene

Föderatsioonis (Sankt-Peterburgis) korteri. Korteri saamist abiprogrammi kaudu ja VS § 12 lg 9 p 4

kohaldamise õigsust ei välista asjaolu, et korteri A. Galitski omandisse ülemineku õiguslikuks

vormiks oli ostu-müügi leping (toimiku nr 3-453/2002 lk 52). Ostu-müügi leping oli üksnes

õiguslikuks abivahendiks, mille kaudu realiseeriti abiprogrammi alusel antud toetus korteri

soetamiseks. Toimikus nr 3-453/2002 (lk 42) on A. Galitski kirjalik kohustus, milles ta teatab oma

soovist osaleda abiprogrammis ja kinnitab, et elamispinna saamisel jätab tema ja tema perekond

Eestis asuva eluaseme maha ja saab edaspidi Balti riikidesse sõita välismaalasena üldistel alustel. Ka

on A. Galitski KMA poolt esitatud küsimustele vastates kinnitanud (lk 56), et osales abiprogrammis

ning võis vastavalt abiprogrammi raames saadud sertifikaadile valida Sankt-Peterburgis kuni 25 000

USA dollarit maksva korteri ning sellise korteri on ta saanud.

5. Vene Föderatsiooni kodanik L. Galitskaja on VS § 12 lg 4 p-s 7 nimetatud välismaalase abikaasa ja

määratlemata kodakondsusega R. Galitski on nende alaealine poeg. Perekond Galitski on USA

abiprogrammi raames saanud elamispinna Vene Föderatsioonis. Elamisloa pikendamisest keeldumise

õigusliku alusena on viidatud VS § 12 lg 4 p-le 14 ja § 12 lg 9 p-le 4.

6. Ebaõige on L. Galitskaja ja R. Galitski väide, et nende puhul poleks tohtinud kohaldada VS § 12

lg 9 p 4, sest nad ei ole osalenud abiprogrammis ning ei ole saanud elamispinda välismaal.

Abiprogrammis osalemiseks said tõepoolest soovi avaldada ja vastava avalduse esitada

tegevteenistuses olevad või erru lastud sõjaväelased, mitte iga nende perekonnaliige eraldi. Seega

osalesid sõjaväelaste perekonnaliikmed abiprogrammis taotluse esitanud sõjaväelase kaudu.

L. Galitskaja puhul on oluline kindlaks teha, kas ta on abiprogrammi kaudu saanud välismaal

elamispinna. Sankt-Peterburgis korteri omandamise ajal kehtinud nii Eesti kui ka Vene Föderatsiooni

seaduste järgi oli abielu kestel soetatud vara abikaasade ühisomand. Seega vastab tõele siseministri

käskkirjas nr 314 käskkirja andmise alusena märgitud asjaolu, et L. Galitskaja on saanud

rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal.

7. R. Galitski on alaealine laps, kelle vanemad said elamispinna rahvusvahelise abiprogrammi kaudu.

Seega on elamisloa andmisest keeldumine R. Galitskile samal alusel vanematega põhjendatud. Kuna

vanematele elamisloa andmisel on seadus välistanud haldusorgani diskretsiooni, pole diskretsioon

põhjendatud ka alaealisele lapsele elamisloa andmise otsustamisel. Välismaalaste seaduse mõtte

kohaselt tuleb alaealisele lapsele elamisloa andmine otsustada samadel alustel kui vanemategi puhul.

Välismaalaste seadus ei anna alust välismaalase elama asumiseks Eestis elava alaealise lapse juurde.

Seega pole mõeldav alaealise lapse elamisloa pikendamine, kui vanemate elamisluba ei pikendata.

8. Välismaalaste seaduse § 12 lg 9 p-l 4 (jõustus 01.10.1999) pole otseses tähenduses tagasiulatuvat

jõudu, kuid sellel sättel on tagasiulatuv mõju, mis väljendub selles, et normis ettenähtud tulevikus

saabuv õiguslik tagajärg seotakse minevikus, enne normi kehtestamist toimunud sündmusega. Selle

punkti alusel tuleb elamisloa pikendamisest keelduda ka välismaalasele, kes on saanud

rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal enne selle punkti jõustumist ning

siseminister ei ole VS § 12 lg 9 p 4 kohaldamisel selles osas eksinud.

9. Sellele sättele tagasiulatuva mõju andmine ei anna aga alust seda sätet põhiseadusevastaseks

tunnistada. Kuigi sättele tagasiulatuva mõju andmine ei ole üldreeglina kooskõlas õiguskindluse ja

õiguspärase ootuse põhimõttega, tuleb antud juhul arvestada selle sätte reguleerimisala eripära. VS

§ 12 lg 9 p 4 näeb ette nendele isikutele tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamist keeldumise,

kes on varem oma aktiivse tegevusega (Eestist lahkumiseks toetuse taotlemine, kinnitus lahkuda

Eestist elamispinna saamisel, abiprogrammide vahendusel välismaal elamispinna hankimine)

väljendanud soovi ja valmisolekut Eestist lahkuda ja muuta oma elukorraldust. Seega ei saa Eestist

lahkumise vajaduse saabumine olla nende isikute jaoks üllatus. VS § 12 lg 9 p 4 sätestatud

tingimused oleksid olulise tähtsusega ka juhul, kui tuleks arvestada Eestist lahkumise tagajärgi

kauaaegsele sisserändajale, tema perekonnaliikmetele ja sisserändaja seotust päritolumaaga. Kui isik

on Eestist lahkumist eeldava enda taotletud hüve saanud, siis ei ole ainuüksi asjaolu, et ta hiljem

ümber mõtleb ja ei soovi Eestist lahkuda, põhjuseks, et käsitada tema hiljem esitatud elamisloa

taotluse ilma erandi tegemise võimaluseta rahuldamata jätmist sätestavat normi

põhiseadusevastasena. Halduskohus leidis põhjendatult, et A. Galitski osales abiprogrammis

vabatahtlikult ja teadlikult ning talle olid arusaadavad selle tagajärjed, kuna elamispinna saamise

tingimuseks oli Eestis asuva elamispinna mahajätmine tema ja ta perekonna poolt. Kuna A. Galitski

märkis abiprogrammi raames esitatud küsimustiku täitmisel, et korterit taotlevad nad Sankt-

Peterburgi just seoses tütre õpingutega ning et tema ja tema perekond on häiritud Eestist lahkumisest,

siis on ilmne, et Eestist lahkumise küsimus oli perekonnas läbi arutatud ning abiprogrammis

osalemise otsustas perekond enne selles osalemist.

10. Põhiseaduse § 152 lg 1 ja § 15 lg 2 kohaselt on kohtuvõimule antud põhiseaduslikkuse järelevalve

algatamise pädevus ainult seonduvalt õigusakti kohaldamise konkreetse juhtumiga ja eesmärgiga

kaitsta isiku õigusi nende rikkumise eest. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et elamisloa andmata

jätmine riivaks kaebajate õigusi. Kui seaduses ettenähtud sisuga haldusakti andmisega ei kaasne isiku

õiguste riivet, siis ei saa sel juhul ka seadus, mis ei näe ette kaalutlusõiguse teostamist, isiku õigusi

rikkuda.

11. Kuna vaidlustatud käskkirjade andmise üheks aluseks oli VS § 12 lg 9 p 4, mis ei näe ette

võimalust erandina elamisloa pikendamiseks, siis ei olnud vastustaja kohustatud nendes käskkirjades

esitama muid põhjusi, miks kaebajate elamislubade pikendamisest keelduti.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. A. Galitski, L. Galitskaja ja R. Galitski esitasid kassatsioonkaebuse, milles palusid möönda VS

§ 12 lg 9 p 4 võimalikku vastuolu Põhiseadusega, jätta asi läbi vaatamata, anda haldusasja

lahendamine Riigikohtu üldkogule, tunnistada VS § 12 lg 9 p 4 kehtetuks, tühistada ringkonnakohtu

otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebused ning tühistada siseministri vaidlustatud

käskkirjad, kohustada pädevat haldusorganit lahendama kaebused ühe kuu jooksul kohtuotsuse

jõustumisest ja mõista siseministeeriumilt A. Galitski, L. Galitskaja ja R. Galitski kasuks välja

kohtukulud (riigilõiv ja tasu õigusabi eest). Kassaatorid väidavad:

1. Siseminister rajas vaidlustatud käskkirjad ebaõigesti Korra punktile 23. Minister pidanuks

juhinduma Haldusmenetluse seadusest, tuginedes haldusmenetluse põhimõtetele (§ 3). Vaidlustatud

käskkirjad ei sisalda õiguspärasuse eeldusi HMS § 54 mõttes.

2. A. Galitski on sõjaväepensionär Kokkuleppe mõttes, sest ta vabastati teenistusest vastavalt Põhja-

Lääne väegrupi juhataja 28. juuni 1994. a käskkirjale nr 043, s.t enne 26. juulit 1994, mil sõlmiti

Kokkulepe, ja enne 31. augustit 1994, kui Vene Föderatsioon pidi oma väed Eestist välja viima.

Nimetatud käskkirja, mis esitati tõendina esimese astme kohtule, jättis kohus tähelepanuta ja tõend ei

leia kajastamist kaevatavas otsuses. J. Galitskaja ja R. Galitski on sõjaväepensionäri

perekonnaliikmed Kokkuleppe mõttes. Tulenevalt Põhiseaduse §-st 123 tuleb Eesti seaduse ja

Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohaldada lepingut.

3. A. Galitski, võttes osa 1995. a rahvusvahelisest abiprogrammist, ei teadnud ega saanudki teada ja

mõistlike põhjendite alusel oletada, et see saab 2001. aastal olema aluseks tema ja ta perekonna

elamislubade pikendamisest keeldumisele. Keeldumise alus viidi VS § 12 lg 9 p 4 aastal 1999.

4. Rikutud on Põhiseaduse § 9 lg 3 ja § 11, 26, 27, 29, 31 ja 32 ning Inimõiguste ülddeklaratsiooni

§ 12, 16, 17, 23 ja 26. Vaidlustatud käskkirjad ja kohtute järgnevad otsused toovad kaasa kassaatorite

õiguste rikkumisi perekonnaelule Eestis, kuna need on otseselt seotud kassaatorite järgneva

väljasõiduga Eestist. Pole tuvastatud, et A. Galitski ja tema perekonnaliikmed kujutavad ohtu Eesti

riigile. A. Galitskil ja L. Galitskajal elab Tallinnas alaealine tütar Svetlana, kellest lahutatakse

vanemad ja vend. A. Galitski ja käesoleval ajal ka L. Galitskaja on füüsilisest isikust ettevõtja.

Kassaatorite omandis on Tallinnas asuv korter. R. Galitski on gümnaasiumi 11. klassi õpilane.

L. Galitskaja on sunnitud alaealise poja heaolu nimel lahutama abielu, et uuesti taotleda elamisloa

pikendamist. Kuna kohtumenetluses on ka teisi analoogilisi asju, siis võib kassaatorite elamisloa

pikendamisest keeldumist lugeda kollektiivse väljasaatmise osaks.

5. Pole tõendatud, et abiprogrammis osalemisega võtsid kassaatorid Eestist lahkumise kohustuse

Eesti riigi ees. Abiprogrammi poolteks olid Vene Föderatsioon ja Ameerika Ühendriigid ühelt poolt

ning teiselt poolt A. Galitski. Eesti ei saa A. Galitskilt nõuda kohustuse täitmist programmi raames,

mille osaliseks Eesti riik ei olnud.

6. Teenistusest vabastamise ajal kehtinud Vene Föderatsiooni sõjaväelase staatuse seadusest tulenes,

et A. Galitskit ei saanud teenistusest vabastada ilma, et talle antaks eluruum. Vene Föderatsioon täitis

selle kohustuse abiprogrammi kaudu.

7. Ringkonnakohus loobus ebaõigesti VS § 12 lg 9 p 4 põhiseaduslikkuse kontrollist põhjendusega, et

vaidlustatud käskkirjad ei riku kaebajate õigusi.

8. Välismaalaste seaduse § 12 lg 9 p 4 on põhiseadusevastane osas, mis ei võimalda täitevvõimu

diskretsiooni. Diskretsiooni eeldab Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13. septembri 2000. a

soovitus nr 15.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab siseministri esindaja, et alust selle rahuldamiseks pole.

Vastuses väidetakse:

1. Käskkirjades ebaõigele pädevusnormile viitamine (viitamine Korra punkti 74 asemel punktile 23)

pole käskkirja tühistamise aluseks.

2. A. Galitski pole Kokkuleppe subjekt, kuna ta arvati erru 6. oktoobrist 1994, s.o pärast Kokkuleppe

allakirjutamist. Selle fakti üle ringkonnakohtus vaidlust polnud.

3. Kuna on tõendatud, et A. Galitski sai endale ja oma perekonnale abiprogrammi raames korteri

Venemaal, siis on elamisloa pikendamisest keeldumise aluseks VS § 12 lg 9 p 4.

4. Välismaalaste seaduse § 12 lg 9 p 4 pole põhiseadusevastane, sellel pole tagasiulatuvat jõudu ja

seda pole kohaldatud tagasiulatuvalt. Kui isik on Eestist lahkumist eeldava enda taotletud hüve

(toetuse või elamispinna) saanud, siis ei ole ainuüksi asjaolu, et ta hiljem ümber mõtles ja ei soovi

enam Eestist lahkuda, põhjuseks käsitada elamisloa taotluse rahuldamist välistavat normi

põhiseadusevastasena. Kuna VS § 12 lg 9 p 4 säte ei riku põhiseaduslikke õigusi, siis pole kohus

pädev seda normi põhiseadusevastaseks tunnistama.

5. Kuna VS § 12 lg 9 p 4 ei anna diskretsioonivõimalust, siis ei pidanud minister erandina elamisloa

andmist kaaluma.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Käesolev asi on paljuski analoogiline Riigikohtu halduskolleegiumi 13. veebruari 2003. a istungil

läbi vaadatud haldusasjaga nr 3-3-1-11-03, milles tehtud otsuse kolleegium tegi teatavaks 17. märtsil

2003.

Nii käesolevas asjas kui ka asjas nr 3-3-1-11-03 on vaieldud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni

poolt 26. juulil 1994 sõlmitud "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Lepingu Vene

Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende sealviibimise

tingimustest" (Leping) ja "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppe Vene

Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi

territooriumil" (Kokkulepe) ning Välismaalaste seaduse § 12 lg 9 p 4 kohaldamise üle.

Mõlemas asjas on vaidluse objekte kaks. Esiteks, millistel tingimustel on Vene Föderatsiooni

relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelased ja nende perekonnaliikmed elamisloa pikendamisel

Kokkuleppe subjektiks. Teiseks, kas kaebajate elamisloa pikendamise taotluse võis jätta rahuldamata

VS § 12 lg 9 p 4 alusel, mis erandi tegemise võimalust andmata keelab pikendada elamisluba isikule,

kes sai rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal.

Asjade analoogilisuse tõttu peab kolleegium käesolevas otsuses võimalikuks viidata asjas nr 3-3-1-

11-03 tehtud otsuses materiaalõiguse kohaldamisel võetud seisukohtadele pikemalt kordamata

viimatinimetatud otsuses esitatud põhjenduste käiku.

9. Kolleegium asus haldusasjas nr 3-3-1-11-03 seisukohale, et Kokkuleppe subjektiks ei ole isikud,

kes Eestis olid kaadrisõjaväelasena Vene Föderatsiooni relvajõudude tegevteenistuses 26. juulil 1994,

üldjuhul samuti selliste isikute perekonnaliikmed. Kokkuleppe subjektiks on endise NSVL ja Vene

Föderatsiooni relvajõududes kaadrisõjaväelasena teeninud isikud, kes olid arvatud erru ja said Vene

Föderatsiooni vahendite arvelt pensioni või toetust enne 26. juulit 1994, samuti nende

perekonnaliikmed.

Kassatsioonkaebuses väidetakse, et kuna A. Galitski arvati erru enne 26. juulit 1994, siis on tema

ning ta abikaasa ja alaealine poeg kokkuleppe subjektid ja neile saaks Kokkuleppe artikli 2 p 1 järgi

elamisloa pikendamisest keelduda vaid Vabariigi Valitsus ja üksnes siis, kui nad kujutavad endast

ohtu Eesti riigi julgeolekule. Neile kui Kokkuleppe subjektidele ei saa laieneda VS § 12 lg 9 p 4.

Käesolevas asjas on ringkonnakohtu poolt tuvastatud, et A. Galitski ei olnud Kokkuleppe sõlmimise

ajaks sõjavaeteenistusest erru lastud ja ta ei saanud pensioni ega toetust Vene Föderatsiooni vahendite

arvelt. Ringkonnakohus tuvastas: "Antud juhul puudub vaidlus selle üle, et A. Galitski arvati VF

relvajõududest erru 06.10.1994. Seega ei ole A. Galitski näol tegemist Kokkuleppe art 1 p-s 1

märgitud isikuga ning L. Galitskaja ja R. Galitski näol Kokkuleppe art 1 p-s 3 märgitud isikutega,

kellele elamisloa andmisest keeldumise saab Kokkuleppe art 2 p 1 kohaselt otsustada üksnes

Vabariigi Valitsus."

Kolleegium märgib, et vaidlust selle üle, millal A. Galiktski jäi erru ja pensionile, ei olnud enne

ringkonnakohtu otsust. Esimese astme kohtu toimikust ja apellatsioonkaebusest ei nähtu, et

A. Galitski oleks väitnud, et ta jäi erru enne ringkonnakohtu otsusega tuvastatud kuupäeva.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus tugines seda kuupäeva tuvastades halduskohtu toimikus

olevatele tõenditele. Selles toimikus on G. Galitski elamisloa pikendamise taotlus, milles A. Galitski

märgib, et oli kuni 6. oktoobrini 1994 polgu artilleeriaülem (tl 29). Toimiku lehel 51 (tõlge eesti

keelde tl 50) on väljavõte väeosa komandöri 22. augusti 1994. a käskkirjast, milles on:

"Alampolkovnik Anatoli Ivani p Galitski, suurtükiväe ülem, saadetud reservi Loode väegrupi

komandöri 28. juuni 1994. aasta käskkirjaga nr 043 kooskõlas § 49 lõige 4 teise lõiguga (seoses

tervisliku seisukorraga - sõjaväelase tunnistamisega arstliku komisjoni poolt sõjaväeteenistuseks

osaliselt kõlblikuks), õigusega kanda vormiriietust ja arvestades talle 1994. aastal antud puhkust (50

ööpäeva - puhkus isiklikel põhjustel, 16 ööpäeva - põhipuhkus), kustutada alates 6. oktoobrist 1994. a

isikkoosseisu nimekirjast, arvata maha mistahes varustusliikidelt ja saata arvelevõtmiseks

Kaliningradi linna (oblasti) Kaliningradi sõjakomissariaati." Samas käskkirja kohaselt lõpetatakse

alampolkovnik A. Galitskile sooduskorras väljateenitud aastate arvutamine teenistuse eest Baltikumis

(ühe teenistuskuu võrdub poolteise kuuga) alates 6. oktoobrist 1994.

Haldusasjades nr 3-3-1-11-03 ja nr 3-3-1-10-03, milles kolleegium tegi otsuse teatavaks 17. märtsil

2003, asusid haldus- ja ringkonnakohus analoogilisi tõendeid hinnates seisukohale, et M. Štilerman ja

V. Dorfman ei olnud Kokkuleppe subjektid, kuna jäid erru ja pensionile pärast 26. juulit 1994.

10. Kuna A. Galitski pole käsitatav Kokkuleppe subjektina, siis ei pidanud tema ja tema

perekonnaliikmete elamisloa pikendamise küsimust otsustama Vabariigi Valitsus. Korra punkti 74

järgi pidi elamisloa pikendamise küsimuse otsustama siseminister.

Kassaatorid väidavad, et siseminister rajas vaidlustatud käskkirjad ebaõigesti Korra punktile 23.

Minister pidanuks juhinduma Haldusmenetluse seadusest ja tuginema haldusmenetluse põhimõtetele

(§ 3). Vaidlustatud käskkirjad ei sisalda õiguspärasuse eeldusi HMS § 54 mõttes.

Ringkonnakohus leidis, et minister on viidanud Korra punkti 74 (reguleerib elamisloa pikendamist)

asemel Korra punktile 23 (reguleerib elamisloa andmist), kuid see ei anna alust vaidlustatud käskkirja

tühistamiseks, sest Korra mõlemad sätted annavad elamisloa üle otsustamise siseministri pädevusse.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga.

11. Kassaatorid väidavad, et elamisloa pikendamisest keeldumine rikub nende õigust perekonnaelule.

Ringkonnakohus ja halduskohus leidsid, et perekonnapõhiõiguse riivet ehk sekkumist nimetatud

põhiõigusesse pole.

Analoogiline probleem oli ka asjades nr 3-3-1-11-03 ja 3-3-1-10-03. Ka nendes asjades olid

ringkonnakohus ja halduskohus seisukohal, et elamisloa pikendamisest keeldumine ei riiva õigust

perekonnaelule. Nendes asjades leidis kolleegium, et nimetatud põhiõigust on siiski riivatud, ja asus

seejärel tuvastama, kas põhiõigusesse sekkumisel seda õigust ka rikuti. Nendes asjades jõudis

kolleegium lõppjäreldusele, et elamisloa pikendamisest keeldumisel põhiõigust ei rikutud. Ka

käesolevas asjas on kolleegium seisukohal, et tegemist on perekonnapõhiõiguse riivega. Galitskite

õigust perekonnaelule pole aga rikutud alljärgnevatel põhjustel.

12. Kassaatorid väidavad, et VS § 12 lg 9 p 4 on põhiseadusevastane, kuna 1995. a, kui A. Galitski

osales abiprogrammis, ei teadnud ta, et osalemine saab aastal 2001 aluseks elamislubade

pikendamisest keeldumisele. Ka polnud Eesti riik abiprogrammi pooleks, mistõttu Eesti riik ei saa

nõuda, et A. Galitski täidaks programmi raames võetud kohustuse.

Asjas nr 3-3-1-11-03 leidis kolleegium, et seadusandja on omistanud VS § 12 lg 9 p-le 4

tagasiulatuva mõju (ebaehtsa tagasiulatuva jõu), mis iseenesest pole põhiseadusevastane.

Tagasiulatuva jõu võib anda ka koormavale seadusesättele, kui selleks on põhjendatud vajadus ja

sellega ei kahjustata ebaproportsionaalselt isiku õiguspärast ootust. Üldjuhul tõepoolest ei tohi

usalduse kaitse seisukohalt anda isikule negatiivseid tagajärgi toovale seadusele tagasiulatuvat mõju.

Nimetatud asjas ei lugenud kolleegium VS § 12 lg 9 p 4 põhiseadusevastaseks. Samale seisukohale

asus kolleegium ka 17. märtsil 2003. a asjas nr 3-3-1-10-03 tehtud otsuses.

Kolleegiumi arvates tuleb arvestada VS § 12 lg 9 p 4 reguleerimisala eripära. Välismaalaste seaduse

§ 12 lg 9 p 4 näeb ette nendele isikutele tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamist keeldumise,

kes varem oma aktiivse tegevusega - Eestist lahkumiseks toetuse taotlemine, kinnitus lahkuda Eestist

elamispinna saamisel, abiprogrammide vahendusel välismaal elamispinna hankimine - on

väljendanud soovi ja valmisolekut Eestist lahkuda ning muuta oma elukorraldust. Nimetatud

abiprogrammi kaudu korteri saanud isikud võtsid ise endale vabatahtlikult kohustuse jätta maha

senine korter (kodu) ning lahkuda Eestist ja edaspidi viibida Eestis välismaalasena üldistel alustel.

Seega ei saa 1999. aastal Välismaalaste seaduses sätestatud regulatsioon, mis lõppkokkuvõttes

võimaldab sellistel isikutel Eestis viibida vaid viisa alusel, olla isikule üllatuslik. Usalduse kaitse

seisukohalt pole kolleegiumi arvates see regulatsioon põhiseadusevastane. Kui isik on Eestist

lahkumist eeldava enda taotletud hüve saanud, siis ei ole ainuüksi asjaolu, et ta hiljem ümber mõtleb

ega soovi enam Eestist lahkuda põhjuseks, et käsitada tema hiljem esitatud elamisloa taotluse ilma

erandi tegemise võimaluseta rahuldamata jätmist sätestavat normi põhiseadusevastasena.

Käesolevas asjas nõustus ringkonnakohus halduskohtu tuvastatud asjaloludega, et A. Galitski osales

abiprogrammis vabatahtlikult ja teadlikult ning talle olid arusaadavad selle tagajärjed, kuna

elamispinna saamise tingimuseks oli Eestis asuva elamispinna mahajätmine tema ja ta perekonna

poolt. Kuna A. Galitski märkis abiprogrammi raames esitatud küsimustiku täitmisel, et korterit

taotlevad nad Sankt-Peterburgi just seoses tütre õpingutega ning et tema ja tema perekond on häiritud

Eestist lahkumisest, siis on ilmne, et Eestist lahkumise küsimus oli perekonnas läbi arutatud ning

abiprogrammis osalemise otsustas perekond enne selles osalemist.

Seega ei saa Eestist lahkumise nõue olla nende isikute jaoks üllatus.

Tõsi on, et Eesti riik polnud abiprogrammi pooleks. See asjaolu ei aga kolleegiumi arvates välistada

Eesti riigi õigust kehtestada VS § 12 lg 9 p 4 ja kohaldada seda sätet. Asjades nr 3-3-1-11-03 ja nr 3-

3-1-10-03 leidis kolleegium, et VS § 12 lg 9 p 4 kehtestamise eesmärk oli legitiimne (vt nimetatud

otsuste punktid 46 ja 44).

13. Veel väidetakse, et VS § 12 lg 9 p 4 on põhiseadusevastane, kuna ei võimalda elamisloa

pikendamise üle otsustamisel kaalutlusõigust.

Asjas nr 3-3-1-11-03 leidis kolleegium, et täitevvõimule kaalutlusõiguse seadusega mitteandmine

iseenesest ei muuda seadust põhiseadusevastaseks. Ka regulatsioon, mis ei võimalda kaalutlusõigust,

võib anda proportsionaalse tulemuse (punkt 43). Nimetatud asjas kontrollis kolleegium VS § 12 lg 9

p 4 proportsionaalsust läbi sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukuse ning jõudis lõppkokkuvõttes

järeldusele, et selle sätte kohaldamine andis asjas proportsionaalse tulemuse (punktid 47-54).

Pikemalt põhjendas kolleegium abinõu mõõdukust. Abinõu mõõdukuse kontrollimisel haldusasjas

nr 3-3-1-11-03 asus kolleegium järgmistele seisukohtadele. Abiprogrammi raames korteri saamine

tähendas, et isik on arvestanud asjaoluga, et korter eraldatakse talle sinna elama asumiseks, korteri

saamine tingib Eestis asuva elamispinna mahajätmise, lahkumise Eestist ja võimaluse pöörduda

Eestisse vaid välismaalasena viisa alusel. Abiprogrammis osalemisega on isik Eestist lahkumisel

kindlustanud oma perekonna vajalikus suuruses elamispinnaga teises riigis. Abiprogrammis

osalemise ja selliste kohustuste võtmise ja õiguste omandamisega lõi isik tiheda sideme oma

kodakondsusjärgse riigiga. Kui isik on Eestist lahkumist eeldava enda taotletud hüve - korteri -

saanud, siis ei ole ainuüksi asjaolu, et ta hiljem ümber mõtleb ega soovi enam Eestist lahkuda,

põhjuseks, et käsitleda tema hiljem esitatud elamisloa taotluse ilma erandi tegemise võimaluseta

rahuldamata jätmist sätestavat normi põhiseadusevastasena. Need asjaolud on olulised ka juhul, kui

diskretsiooni korras otsustatakse kauaaegse sisserändaja ja tema perekonnaliikmete elamisloa

pikendamist.

Ka käesolevas asjas loeb kolleegium abinõu sobivaks ja vajalikuks, kuid peatub pikemalt selle

mõõdukusel kassaatorite suhtes.

Ringkonnakohus tuvastas, et A. Galitski sai abiprogrammi raames Sankt-Peterburgis korteri.

A. Galitski on abiprogrammis osalemiseks andnud kirjalik kohustuse, milles ta teatab oma soovist

osaleda abiprogrammis ja kinnitab, et elamispinna saamisel jätab tema ja tema perekond Eestis asuva

eluaseme maha ja saab edaspidi Balti riikidesse sõita välismaalasena üldistel alustel. Sõjaväelaste

perekonnaliikmed osalesid abiprogrammis taotluse esitanud sõjaväelase kaudu. Sankt-Peterburgis

korteri omandamise ajal kehtinud nii Eesti kui ka Vene Föderatsiooni seaduste järgi oli abielu kestel

soetatud vara abikaasade ühisomand. R. Galitski on alaealine laps, kelle vanemad said elamispinna

rahvusvahelise abiprogrammi kaudu. Seega on elamisloa andmisest keeldumine R. Galitskile samal

alusel vanematega põhjendatud. Välismaalaste seaduse mõtte kohaselt tuleb alaealisele lapsele

elamisloa andmine otsustada samadel alustel kui vanemategi puhul. Välismaalaste seadus ei anna

alust välismaalase elama asumiseks Eestis elava alaealise lapse juurde. Seega pole mõeldav alaealise

lapse elamisloa pikendamine, kui vanemate elamisluba ei pikendata. A. Galitski märkis

abiprogrammi raames esitatud küsimustiku täitmisel, et korterit taotlevad nad Sankt-Peterburgi seoses

tütre õpingutega.

Kassatsioonkaebuses väidetakse, et elamislubade pikendamisest keeldumine raskendab perekond

Galitski suhtlemist Tallinnas elava alaealise tütre Svetlanaga. Halduskohtu toimikus on A. Galitski

tähtajalise elamisloa pikendamise taotlus, milles on märgitud, et tal on Tallinnas tütar Svetlana

Rjabtseva, kes on sündinud 26. juulil 1974 (tl 28). Kolleegium arvab, et 1974. aastal sündinud tütar ei

saanud olla alaealine aastal 2002, mil esitati kassatsioonkaebus, ja ka aastal 2001, mil elamislube ei

pikendatud.

Asjas nr 3-3-1-11-03 analüüsis kolleegium ka Eesti riigi tegevust, leides, et 1995. aastal

abiprogrammis osalenutele elamisloa pikendamisest keeldumine aastal 2001 on toimunud mõistliku

aja jooksul, sest programmis osalenud isikute nimekirjad sai Eesti riik aastal 2001 ning seadus ei

andnud võimalust elamisluba ennetähtaegselt lõpetada isegi juhul, kui need andmed oleksid teatavaks

saanud elamisloa kehtivuse ajal (otsuse punkt 53).

14. Asjaolu, et A. Galitski ja L. Galitskaja on füüsilisest isikust ettevõtjad ja nende omandis on

Tallinnas korter, et tähenda, et elamisloa pikendamisest keeldumisega oleks rikutud Põhiseaduse §-

des 29, 31 ja 32 sätestatud õigusi. Nendesse õigustesse sekkumine oleks põhjendatud juba ülaltoodud

motiividel.

15. Kassaatorite väide, et teenistusest vabastamise ajal kehtinud Vene Föderatsiooni seaduse järgi ei

saanud teda teenistusest vabastada talle eluruumi andmata, ei oma Eesti seaduse kohaldamisel

õiguslikku tähtsust.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel