Legislator Case Law & Legislation
3-1-3-10-02 AI generated

3-1-3-10-02 · Riigikohus

Case Number 3-1-3-10-02
Court / Authority
Jurisdiction Estonia (EE)

Legislator summary

AI generated

Eriarvamus Kriminaalseaduse tagasiulatuva jõu piiride kindlaksmääramine seadusejõusse astunud kohtuotsuse alusel vangistuses viibiva isiku suhtes on seaduseandja pädevuses ja üksnes Riigikogul oli kooskõlas põhiseadusega õigus otsustada, millistele subjektidele ja millistel tingimustel seda erinevalt üldreeglist kohaldada nii nagu seda tehti KarSRakS § 1 lõigetes 1-3. Seepärast on KarSRakS § 1 kooskõlas põhiseaduse § 23 lõikega 2. Riigikogu ei ole mitte piiranud S.B. õigust talle mõistetud vangistuse vähendamisele, mida keelab teha põhiseaduse § 11 vaid on pidanud põhjendamatuks temale mõistetud vangistuse vähendamist. Põhiseaduse § 23 lõike 2 teist lauset ei ole alust tõlgendada nõnda, et seal peetakse silmas isikuid, kes juba kannavad karistust nende suhtes jõustunud ja lõpliku kohtuotsuse alusel, selles paragrahvis räägitakse isikutest, kellele karistus on veel mõistmata. Nendele kohaldatakse karistuse mõistmisel kergemat karistust kui uue seaduse järgi on õiguserikkumise eest kergem karistus ette nähtud. Eelmärgitud põhiseaduse säte ei ole käsitletav põhimõttena, mis laiendab selle kaitseala karistuse kandmise ajale. Ei ole alust rääkida ka põhiseaduse § 12 lg 1 esimeses lauses sätestatud üldise võrdsuspõhiõiguse võimalikust rikkumisest koostoimes põhiseaduse § 23 lõikega 2, kuna siis peaksime eeldama seda, et põhiseaduse § 23 lõike 2 kaitseala laieneb isikutele, kes juba kannavad karistust seadusejõusse astunud kohtuotsuse alusel. Seaduseandja eristab vangistuses viibivad isikud nendest isikutest, kes ei viibi seadusejõusse astunud kohtuotsuse alusel vangistuses ja teeb vangistuses viibivate isikute suhtes teadlikult vaid selle erandi, mis on KarSRakS § 1 lõigetes 1-3. Üldise võrdsuspõhiõiguse võimaliku rikkumise probleem ei puuduta S.B. kohtuasja veel seepärast, et S.B. ei ole võrreldav KarSRakS § 1 lõigetes 1-3 märgitud isikute grupiga, kelle suhtes kehtib põhimõte - nullum crimen sine lege. Seadusandjal oli voli laiendada KarSRakS § 1 lõigete 1-3 kohaselt tagasiulatuvalt uue KarS karistust kergendavat mõju karistust kandvatele isikutele just sellises ulatuses kui seadusandja seda vajalikuks luges, ja karistusseaduse rakendamise seadus ei ole vastuolus põhiseaduse §-ga 23. Jaano Odar

Legislator headnote

AI generated

3-1-3-10-02 · Riigikohus: Seepärast on KarSRakS § 1 kooskõlas põhiseaduse § 23 lõikega 2. Riigikogu ei ole mitte piiranud S.B. õigust talle mõistetud vangistuse vähendamisele, mida keelab teha põhiseaduse § 11 vaid on pidanud põhjendamatuks temale mõistetud vangistuse vähendamist. Põhiseaduse § 23 lõike 2 teist lauset ei ole alust tõlgendada nõnda, et seal peetakse silmas isikuid, kes juba kannavad karistust nende suhtes jõustunud ja lõpliku kohtuotsuse alusel, selles paragrahvis räägitakse isikutest, kellele karistus on veel mõistmata. Nendele kohaldatakse karistuse mõistmisel kergemat karistust kui uue seaduse järgi on õiguserikkumise eest kergem karistus ette nähtud. Eelmärgitud põhiseaduse säte ei ole käsitletav põhimõttena, mis laiendab selle kaitseala karistuse kandmise ajale. Ei ole alust rääkida ka põhiseaduse § 12 lg 1 esimeses lauses sätestatud üldise võrdsuspõhiõiguse võimalikust rikkumisest koostoimes põhiseaduse § 23 lõikega 2, kuna siis peaksime eeldama seda, et põhiseaduse § 23 lõike 2 kaitseala laieneb isikutele, kes juba kannavad karistust seadusejõusse astunud kohtuotsuse alusel. Seaduseandja eristab vangistuses viibivad isikud nendest isikutest, kes ei viibi seadusejõusse astunud kohtuotsuse alusel vangistuses ja teeb vangistuses viibivate isikute suhtes teadlikult vaid selle erandi, mis on KarSRakS § 1 lõigetes 1-3. Üldise võrdsuspõhiõiguse võimaliku rikkumise probleem ei puuduta S.B. kohtuasja veel seepärast, et S.B. ei ole võrreldav KarSRakS § 1 lõigetes 1-3 märgitud isikute grupiga, kelle suhtes kehtib põhimõte - nullum crimen sine lege. Seadusandjal oli voli laiendada KarSRakS § 1 lõigete 1-3 kohaselt tagasiulatuvalt uue KarS karistust kergendavat mõju karistust kandvatele isikutele just sellises ulatuses kui seadusandja seda vajalikuks luges, ja karistusseaduse rakendamise seadus ei ole vastuolus põhiseaduse §-ga 23. Jaano Odar

Need to analyze how this precedent applies to your matter?

Cross-reference this judgment against statutes, commentaries, and subsequent citing case law inside Legislator AI.

Open in Legislator →

Full text

Eriarvamus Kriminaalseaduse tagasiulatuva jõu piiride kindlaksmääramine seadusejõusse astunud kohtuotsuse alusel vangistuses viibiva isiku suhtes on seaduseandja pädevuses ja üksnes Riigikogul oli kooskõlas põhiseadusega õigus otsustada, millistele subjektidele ja millistel tingimustel seda erinevalt üldreeglist kohaldada nii nagu seda tehti KarSRakS § 1 lõigetes 1-3. Seepärast on KarSRakS § 1 kooskõlas põhiseaduse § 23 lõikega 2. Riigikogu ei ole mitte piiranud S.B. õigust talle mõistetud vangistuse vähendamisele, mida keelab teha põhiseaduse § 11 vaid on pidanud põhjendamatuks temale mõistetud vangistuse vähendamist. Põhiseaduse § 23 lõike 2 teist lauset ei ole alust tõlgendada nõnda, et seal peetakse silmas isikuid, kes juba kannavad karistust nende suhtes jõustunud ja lõpliku kohtuotsuse alusel, selles paragrahvis räägitakse isikutest, kellele karistus on veel mõistmata. Nendele kohaldatakse karistuse mõistmisel kergemat karistust kui uue seaduse järgi on õiguserikkumise eest kergem karistus ette nähtud. Eelmärgitud põhiseaduse säte ei ole käsitletav põhimõttena, mis laiendab selle kaitseala karistuse kandmise ajale. Ei ole alust rääkida ka põhiseaduse § 12 lg 1 esimeses lauses sätestatud üldise võrdsuspõhiõiguse võimalikust rikkumisest koostoimes põhiseaduse § 23 lõikega 2, kuna siis peaksime eeldama seda, et põhiseaduse § 23 lõike 2 kaitseala laieneb isikutele, kes juba kannavad karistust seadusejõusse astunud kohtuotsuse alusel. Seaduseandja eristab vangistuses viibivad isikud nendest isikutest, kes ei viibi seadusejõusse astunud kohtuotsuse alusel vangistuses ja teeb vangistuses viibivate isikute suhtes teadlikult vaid selle erandi, mis on KarSRakS § 1 lõigetes 1-3. Üldise võrdsuspõhiõiguse võimaliku rikkumise probleem ei puuduta S.B. kohtuasja veel seepärast, et S.B. ei ole võrreldav KarSRakS § 1 lõigetes 1-3 märgitud isikute grupiga, kelle suhtes kehtib põhimõte - nullum crimen sine lege. Seadusandjal oli voli laiendada KarSRakS § 1 lõigete 1-3 kohaselt tagasiulatuvalt uue KarS karistust kergendavat mõju karistust kandvatele isikutele just sellises ulatuses kui seadusandja seda vajalikuks luges, ja karistusseaduse rakendamise seadus ei ole vastuolus põhiseaduse §-ga 23. Jaano Odar