3-1-3-10-02 · Riigikohus

Eriarvamus

Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003 aasta otsuse 3-1-3-10-02 tegemisel S.B. süüdistusasjas KrK § 139 lg 3

p 1 järgi jäin eriarvamusele ja põhjendan enda seisukohta järgnevalt.

1. Riigikohtu üldkogu otsuses (edasiselt - Otsuses) on Riigikogu etteheidetest tulenevalt kõigepealt vaagitud,

kas S.B. kaebuse menetlusse võtmisega on rikutud Põhiseaduse sätteid ning kriminaalmenetluse norme.

Otsuses tunnistatakse, et S.B. kaebuse menetlemiseks puudub igasugune kriminaalmenetluse seaduses

ettenähtud alus ja et seda kaebust ei saa käsitada ei teistmis- ega kohtuvigade parandamise avaldusena. Selle

seisukohaga ühineb käesoleva eriarvamuse koostaja täielikult.

Kõnealust seisukohta põhjendatakse Otsuses siiski vaid sellega, et "AKKS §-s 777 nimetatud üheaastane

kohtuvigade parandamise avalduse esitamise tähtaeg oli möödunud". Sellise lühipõhjenduse järgselt on

Otsuses peetud võimalikuks ja vajalikuks siiski (vaatamata igasuguse aluse puudumisele!) kaebuse

menetlemist jätkata põhjendusega, et "üldkogu arvates pole küsimus siiski niivõrd tähtajas, kuivõrd kaebuse

esitamise alustes".

2. Kuigi toetasin S.B. kaebuse käsitlemist nn suure individuaalse konstitutsioonilise kaebusena ja sel motiivil

ka menetluse jätkamist (vt p 12), leian, et käesoleva kohtuasja põhiprobleemi silmas pidades on eksitav või

vähemalt ebatäpne öelda, et igasugune kriminaalmenetluse seaduses ettenähtud alus S.B. kaebuse

menetlemiseks puudub ainuüksi mingi tühise tähtaja möödumise tõttu. Menetlustähtaegasid ei ole üldjuhul

tõepoolest alust käsitada absoluutsete väärtustena ja seetõttu ongi suur osa neist põhimõtteliselt ennistatavad.

S.B. puhul aga tähendab Otsuses märgitud tähtaja möödumine tegelikult seda, et tema suhtes tehtud

kohtuotsus on seadusjõustunud.

Kohtuotsuse seadusjõudu on põhjust lugeda, ja demokraatlike riikide õigusteoorias ning -praktikas seda ka

loetakse, õigusrahu tagavaks ülimalt oluliseks sotsiaalseks väärtuseks. Seetõttu ei saa kohtuotsuse jõustumise

aega lugeda tavaliseks menetlustähtajaks, mille ennistamise küsimus võiks "piisavalt tõsisele alusele"

viitamisel alati tõusetuda.

3. Kohtuotsuse seadusjõu kui õigusriigi ühe komponendi sotsiaalne väärtus tuleneb tegelikult

õigusemõistmise olemusest: igale õiguslikule vaidlusele tuleb kord panna lõplik punkt. Esmapilgul küll

ahvatlev ja inimlik, kuid inimsuhete tervikkontekstis äärmiselt küsitav on arusaam, et kellegi õiglustundest

lähtuv lähenemine peaks alati legitimeerima seadusjõustunud kohtuotsuse muutmist. Ka kriminaalasjades

tehtud ja seadusjõustunud süüdimõistva kohtuotsuse muutmine võib rikkuda eeskätt kannatanute

õiguspäraseid ootusi, kuid kahtlemata ka ühiskonna kui terviku ootusi õigusrahu suhtes. Siinjuures on oluline

rõhutada, et just kriminaalasjades tehtud kohtuotsuse seadusjõudu on ka Eesti Vabariigi Põhiseaduse

koostajad lugenud sedavõrd oluliseks sotsiaalseks väärtuseks, et on sellele Põhiseaduse § 23 lg-s 3 omistanud

põhiõiguse kvaliteet.

Põhiseaduses ei sisaldu kõnealuse - ne bis in idem põhiõiguse suhtes seaduse reservatsiooni. Seega peaks ka

selle põhiõiguse riive olema õigustatud üksnes tingimusel, et see on formaalselt ja materiaalselt

Põhiseadusega kooskõlas, riive aluseks on mingi teine põhiõigus või põhiseaduse printsiip ja kui riive on

proportsionaalne. EÕIK 7. lisaprotokolli art 4 lg- s 2 sätestatu kohaselt võidakse siseriiklikus seaduses näha

ette seadusjõustunud kohtuotsusega kohtuasjas menetluse taasalustamist juhtudel, mil "on tõendeid uutest või

äsjailmnenud faktidest või kui varasemas menetluses on olnud puudujääk, mis võis asja lahendit mõjustada."

Otsuses ei sisaldu ne bis in idem põhiõiguse riive vajalikkuse mingit põhjendust. Selles ei osundata ka

mingile olemasolevale siseriiklikule menetlusele, mille alusel võiks taasalustada S.B. süüdistusasja

menetlemist. Samuti ei osundata Otsuses mingisugustele kohtuasja varasemal menetlemisel asetleidnud

puudujääkidele või selle kohtuasjaga seotud uutele asjaoludele.

Otsusest nähtuvalt on S.B. süüdistusasjas ne bis in idem põhiõiguse riive õigustuseks loetud sisuliselt

karistuse kandmise ajal jõustunud karistusseaduse muudatus: on asutud seisukohale, et PS § 23 lg 2 teises

lauses sätestatud kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu kui põhiõiguse esemeline kaitseala laieneb ka

isikutele, kes seadusjõustunud kohtuotsuse alusel kannavad karistust. Olen seisukohal, et selline järeldus on

meelevaldne ja ekslik.

4. Otsuses märgitakse õigesti, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ja selle

kohaldamispraktika ei taga üldse õigust kergema karistuse tagasiulatuvale mõjule. Nõustuda tuleb Otsuses

märgituga selleski, et ka ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakt ning Euroopa Liidu

põhiõiguste harta ei anna vastust küsimusele, kas Põhiseaduse § 23 lg 2 teise lause toime laieneb ka isikutele,

kes kannavad jõustunud kohtuotsuse järgi karistust.

Ka Karistusseadustiku § 5 lg-s 2 sisalduv Põhiseaduse § 23 lg 2 teise lause muudetud sõnastus "seadusel, mis

välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud"

küll täpsustab kergemat karistust ettenägeva seaduse mõistet, kuid ei anna mingit teavet kergendava

karistusseaduse tagasiulatuva toime ulatuse kohta. Seda arvestades tuleb Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses

sisalduva põhiõiguse esemelise kaitseala (ning samaaegselt ne bis in idem põhiõiguse lubatava riive)

kindlaksmääramisel kasutada süstemaatilist ja sealhulgas ka teleoloogilist tõlgendamismeetodit.

5. Menetlusõiguslikust aspektist lähtuval süstemaatilisel tõlgendamisel tuleb kõigepealt rõhutada, et

kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu kui põhiõiguse tagajaks saab lõppkokkuvõttes olla üksnes

kohtuvõim. Selline arusaam lähtub kohtuvõimu funktsionaalsest eripärast: PS § 146 esimese lause kohaselt

on vaid kohtuvõimu funktsiooniks õigusemõistmine ja sealhulgas ka õiguserikkumises süüditunnistatud

isikute karistamine ning karistusest vabastamine.

Kohtuvõimu tegevuse piirid peavad kooskõlas PS §-ga 14 aga olema määratletud menetlusõiguslikult.

Menetlusõiguse teoorias üldaktsepteeritava arusaama kohaselt ei saa kohtuvõimu tegutsemise võimalused

üldjuhul ulatuda kaugemale kohtuotsuse seadusjõustumisest. Seda, et käsitletavas kohtuasjas ei ole tegemist

ei teistmisalusega ega ka mistahes muu menetlusõiguslikult sätestatud erandiga üldjuhust, on sedastatud

Otsuse p-s 16.

Kui asuda seisukohale (nii nagu on seda tegelikult tehtud Otsuses), et ne bis in idem põhiõiguse riivet saab

õigustada Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sisalduva põhiõigusega - s.t põhiõigusega kergendava

karistusseaduse tagasiulatuvale jõule, siis peaks seadusandja vältimatult kujundama ka spetsiifilise

kohtumenetluse, mille raames saaks aset leida kergema karistusseaduse kohaldamine karistust kandvatele

isikutele. Ilma sellise spetsiifilise menetluseta ei oleks minu arvates kohtutel mingit võimalust hakata

kergendama karistust kandvate isikute olukorda. Korrakem veelkord, et sellise spetsiifilise menetluse

puudumisele Eesti õiguskorras on osundatud Otsuse p-s 16 tõdemusega, et S.B. kaebuse menetlemiseks

puudub igasugune kriminaalmenetluse seaduses ettenähtud alus.

Kuid kui seadusandja siiski asuks kaaluma sellise nn "valvemenetluse" kujundamist Eesti õiguskorda

kergema karistusseaduse kohaldamiseks karistust kandvatele isikutele, peaks ta silmas pidama, et seda, kas

mingi uus karistusseadus on tegelikult kergem või mitte, saab otsustada alles tõstatatud küsimust lahendav

kohus. Seega aktsepteerides kergendava karistusseaduse tagasiulatuvat jõudu ne bis in idem põhiõiguse

lubatava riivena, tuleks lõppkokkuvõttes vältimatult aktsepteerida tulevikus kõigi karistust kandvate isikute

pöördumisi kohtute poole mistahes karistusseaduse (aga ka väga paljude teiste õigusaktide, millele viitavad

karistusõiguse blanketsed sätted) muudatuste puhul. Selliste pöördumiste arvu praktiliselt piiramatu

võimalikkus aga ei saaks kuidagi olla kooskõlas Põhiseaduse §-st 11 tuleneva nõudega, sest see moonutaks

ne bis in idem põhiõiguse olemust ja välistaks õigusrahu kriminaalmenetluses. Seega ei ole

menetlusõiguslikult võimalik laiendada Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sisalduva põhiõiguse esemelist

kaitseala seadusjõustunud kohtuotsuse alusel karistust kandvatele isikutele.

6. Põhimõtteliselt samasugusele järeldusele on võimalik jõuda ka Põhiseaduse § 23 erinevate lõigete

omavahelise paiknemise süstemaatilisel tõlgendamisel. Erinevalt Otsuse punktis 25 märgitust peaks olema

igati loogiline väita, et ka Põhiseaduse koostamisel on püütud lähtuda loogikast ja et Põhiseaduse selle

paragrahvi kõik lõiked moodustavad korralise õigusemõistmisega seonduva terviku. See tähendab, et

Põhiseaduse § 23 lg 2 erinevates lausetes kasutatud termineid "karistuse mõistmine" ja "karistuse

kohaldamine" tuleb käsitada sisuliselt sünonüümidena. Kui asuda seisukohale, et Põhiseaduse § 23 lg 2 teises

lauses sisalduva põhiõiguse toimeala ulatub korralisest õigusemõistmisest kaugemale, siis tõusetub küsimus

sellest, kas ka Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sisalduva põhiõiguse toimeala ulatub korralisest õigusemõistmisest

kaugemale. Nii eitava kui jaatava vastuse korral sellele küsimusele oleks tõsiselt raskendatud

viimatinimetatud põhiõiguse sisuline määratlemine.

Võib nõustuda justiitsministeeriumi arvamuses esitatud tähelepanekuga, et Põhiseaduse § 23 lg 2 teist lauset

ei ole võimalik õigesti mõista lahusvõetult esimesest lausest ja et karistuse "kohaldamine" Põhiseaduse § 23

kontekstis ei tähenda mitte karistuse reaalset täideviimist, vaid seadusandja tahtest tulenevalt mingis kindlas

spetsiifilises olukorras mingi teistsuguse õigusnormi aluseks võtmist võrreldes tavapärasega. Just sellises

tähenduses kasutatakse terminit "kohaldama" ka näiteks Põhiseaduse § 123 lg-s 2 ("Kui Eesti seadused või

muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid")

ning §-s 152 ("Kohus jätab kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui

see on vastuolus põhiseadusega."). Eelöeldu pinnalt ei ole võimalik nõustuda Otsuse punktis 25 märgituga.

7. Kahtlemata on õige Otsuse punkt 26 alapunktis 3 märgitu, et seadusandja on Karistusseadustiku

rakendamise seaduses näinud ette mõne grupi isikute kriminaalkaristuse kandmisest vabastamise. Nendeks

on isikud, kelle tegu pole Karistusseadustiku järgi enam karistatav, kes kuriteo toimepanemise ajal olid

nooremad kui neljateistaastased ja kelle kuriteokoosseisule vastab uue seaduse järgi väärteokoosseis.

Kuid meelevaldne on järeldus, et sel viisil toimides on seadusandja juba asunud laiendama Põhiseaduse § 23

lg 2 teise lause toimet isikutele, kes kannavad karistust. Isikud, kelle tegu karistusseadustiku jõustumise

järgselt ei ole enam kuritegu tuleb kahtlemata vabastada karistuse kandmisest. Kuid sellekohane riigipoolne

kohustus ei tulene mitte Põhiseaduse § 23 lg 2 teisest lausest, vaid see on tuletatav Põhiseaduse § 23 lg-s 1

sätestatust. Nõue, et riik peaks võrdselt kohtlema nii neid, kelle teod on dekriminaliseeritud kui ka neid, kelle

karistusmäära on üksnes muudetud ei ole põhjendatud ja see nõue ei tulene Põhiseaduse § 23 lg 2 teisest

lausest.

8. Raske on nõustuda Otsuse p 26 alapunktis 1 sisalduva põhjendusega, et Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses

sisalduva põhiõiguse kaitseala määratlemisel tuleb eelistada "avaramat käsitlust, mis võimaldab tagada

põhiõiguste lünkadeta kaitse ja kaaluda erinevaid põhiseaduslikke väärtusi." Olen arvamusel, et

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tuleks tagada põhiõiguste süsteemile vastav õige kaitseala.

Seda õiget kaitseala parendada ja avardada püüdes varitseb oht tungida põhjendamatult mingi teise

põhiõiguse kaitseala piiridesse - nii nagu käesoleva Otsuse puhul ongi toimunud.

Tegelikult võib Otsuse p 26 alapunktis 1 sisalduva taga näha nõustumist:

8.1 õiguskantsleri arvamuses esitatud ja R. Alexy kaudu R. Dworkinile tugineva seisukohaga, et põhiõigused

on liigitatavad reegliteks ja printsiipideks;

8.2 õiguskantsleri arvamuses esitatud seisukohaga, et Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sisalduv põhiõigus

on "printsiibilise iseloomuga";

8.3 õiguskantsleri järeldusega, et printsiibilise iseloomu tõttu hõlmab kõnealuse põhiõiguse kaitseala "kõik

juhud, kui pärast teo toimepanemist selle eest ettenähtud karistust kergendatakse".

Nõustun nendega, kelle arvates põhiõiguste selgepiiriline jagunemine reegliteks ja printsiipideks on vaid üks

paljudest võimalikest teoreetilistes hüpoteesidest, millele on võimalik leida rohkesti kummutatavaid

vastuargumente. Igal juhul eeldaks sellest hüpoteesist lähtumine ka meie põhiõiguste kaitsmise praktikas

põhjalikku argumenteerimist - seda, mida Otsuses ei sisaldu.

Kuid isegi siis, kui aktsepteerida kõnealust põhiõiguste liigitust ja tunnistada, et Põhiseaduse § 23 lg 2 teises

lauses sisalduv põhiõigus on "printsiibilise iseloomuga", ei ole ei õiguskantsleri arvamusest ega ka mitte

Otsusest võimalik välja lugeda põhjendust, miks peaks ja kuidas saaks õigusemõistmise printsiipide toime

ulatuda õigusemõistmisest kaugemale.

9. Analüüsides põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses seadusandja mingi sammu väidetavat

põhiseadusevastasust, tuleks eriti olukordades, mil küsimus on põhimõtteliselt diskuteeritav, püüda selgitada,

kas seadusandja ei ole üldse märganud põhiseaduslikkuse problemaatikat või on õiguslik regulatsioon

kujunenud seadusandja teadliku ja tahtliku valiku tulemina. Selgitamaks seadusandja tahet ei saa kõigepealt

jätta tähelepanuta, et KarSRakS eelnõu arutamisel Riigikogus märkis Riigikogu õiguskomisjoni esimees

V. Linde, et "karistusõiguse reformi rakendamise eesmärk ei saa olla enne karistusseadustiku jõustumist

süüdimõistetud õigusrikkujate karistuse kandmisest vabastamine ega mõistetud karistuste üldine

leevendamine." Edasises esinemises ütles õiguskomisjoni esimees, et analoogiliselt Saksamaa

karistusõiguses omaksvõetud arusaamale on ka Eesti karistusõiguse reformi puhul lähtutud arusaamast, et

kergema karistuse tagasiulatuva jõu põhimõtte toime ei ulatu kaugemale kohtuotsuse jõustumisest.

KarSRakS eelnõu arutamisel Riigikogus osalenud justiitsminister Märt Rask aga rõhutas, et "karistusõiguse

reformi eesmärk ei ole kunagi olnud seaduslikult süüdimõistetud ja kohtu määratud karistust kandvate isikute

olukorda kergendada. Selleks on teised vahendid, mida ei ole Eestis kasutatud. Eelkõige pean ma silmas

amnestiat. Valitsuse seisukoht oli ühene: mitte mingisugust amnestiat ei tule, kõigil tuleb oma seaduslik

karistus lõpuni ära kanda." KarSRakS vastuvõtmise poolt hääletas 68 Riigikogu liiget, vastuhääletajaid ja

erapooletuid ei olnud. Eelneva pinnalt ei saa olla kahtlusi selles, et seadusandja tahte kohaselt nähti ette

kergema karistuse tagasiulatuvat kohaldamist vaid kuni kohtuotsuse jõustumiseni.

10. Otsuse punktis 23 analüüsitakse minu arvates alusetult taunivalt seadusandja tahte muutumise protsessi,

punktis 24 märgitakse, et seadusandja on oma tahte kujunemisel vääralt lähtunud Saksa õiguses valitsevast

arusaamast ja punktis 22 on väidetavalt võrdlev-õigusteaduslikku argumentatsiooni kasutades leitud, et Eesti

peaks oma Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sisalduv põhiõigus tõlgendamisel lähtuma pigem Vene

Föderatsiooni, Läti, Poola ja Hispaania kriminaalkoodeksis sisalduva grammatilisest tõlgendamisest.

Olen esiteks arvamusel, et mingi riigi karistusseadustikes sätestatu pinnalt ei saa teha järeldusi selle riigi

põhiõiguste kaitseala kohta.

Teiseks ei ole välistatud, et vähemalt Vene Föderatsioon, Läti ja Poola on tuginenud sotsialismiperioodist

pärinevale traditsioonile, et karistusõiguse reformiga kaasnes alati ka karistust kandvate isikute enam või

vähem ulatuslik amnesteerimine. Loomulikult säilub amnesteerimisvõimalus ka riigis, milles kergendava

karistusseaduse tagasiulatuva jõu piiriks on seadusjõustunud kohtuotsus, kuid amnestia on ja saab olla vaid

riigi õigus, mitte kohustus. Eesti Vabariigi seadusandja on väljendanud selgelt oma tahet, et asetleidnud

karistusõiguse reformiga ei kaasne karistust kandvate isikute totaalset amnesteerimist. Ma ei näe alust

taunida seadusandja sellist tahet.

Olen seda meelt, et Otsuse võrdlev-õigusteadusliku argumentatsiooni veenvust oleks oluliselt tõstnud, kui

lisaks Vene Föderatsiooni, Läti, Poola ja Hispaania kriminaalkoodeksite teksti tsiteerimisele oleks

analüüsitud ka nende riikide riigiõiguslikul tasandil valitsevaid arusaamasid. Küsitav on ka see, kuivõrd

representatiivselt esindavad just need neli riiki euroopalikku arusaama kergendava karistusseaduse

tagasiulatuvast jõust.

11. Leian, et karistuse mõistmist ja eriti õiglase karistuse mõistmist ei ole võimalik käsitada lahus

konkreetsetest aja ja ruumi tingimustest. Otsuses sisalduvast Põhiseaduse § 23 lg 2 teise lause tõlgendusest

tulenevalt peaksime nähtavasti juba kaitseala tasandil ütlema, et ta kõnealune põhiõigus toimib võrdselt

nende suhtes, kes kannavad ja nende suhtes, kes veel ei kanna karistust. See peaks tähendama tegelikku

võimalust uue ja kergendava karistusseaduse ajal kehtivatest karistuse mõistmise kõigist põhimõtetest

lähtuvalt kohelda nii süüdistatavaid kui ka kõiki süüdimõistetuid - nii neid, kelle suhtes on kohtuotsus

jõustunud alles mõne päeva eest kui ka neid, kes on juba aastaid karistust kandnud. Tegelikult oleks aga

selline uus ja põhjalik ning karistuse mõistmise kõiki reegleid arvestav "karistuse mõistmine

süüdimõistetutele" võimatu. Seetõttu taandub algne ja väidetavalt teoreetiline arusaam Põhiseaduse § 23 lg 2

teise lause võrdsest toimest ka süüdimõistetuile praktikas vältimatult üksnes varem mõistetud karistuse

mehhaaniliseks viimiseks uue seaduse "sanktsiooni piiridesse". Kuid kas see on kooskõlas Põhiseaduse § 23

lg 2 teise lause mõttega? Kas me sel viisil saame tagada erineval ajal karistatavate isikute võrdset

kohtlemist?

12. Vaatamata Otsusega võrreldes erinevale seisukohale Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sisalduva

põhiõiguse kaitseala küsimuses, olen arvamusel, et Riigikohtu Üldkogu oli kooskõlas Põhiseaduse §-ga 15 ja

§ 152 lg-ga 2 põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuna pädev läbi vaatama S.B. kaebust. S.B. oli tõstatanud

põhiõigusliku küsimuse seadusjõustunud kohtuotsuse alusel karistust kandes - seega olukorras, mil

kõnealuse küsimuse lahendamine on võimalik vaid nn suurt individuaalset konstitutsioonilist kaebust

aktsepteerides.

Eerik Kergandberg

Ühinen Eerik Kergandbergi eriarvamusega:

Jaak Luik,

Hele-Kai Remmel