3-1-1-20-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-20-03

Otsuse kuupäev

14. märts 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Hannes Kiris ja

Peeter Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi R. G. süüdistuses KrK § 144 lg 1 järgi ja

Rudolf Nesterovi süüdistuses KrK § 144 lg 1, § 2073

lg 1 ja § 2074 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

29. oktoobri 2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-

242/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R. G. kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjani"nikovi

kassatsioonkaebus

Rudolf Nesterovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi

Meelis Masso kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

4. veebruar 2003. a

Istungil osalenud isikud

R. G. kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjani"nikov,

Rudolf Nesterovi kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi

Lukas ja riigiprokurör Andres Ülviste

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. oktoobri 2002. a kohtuotsus ja Tartu

Maakohtu 12. aprilli 2001. a kohtuotsus R. G. ja Rudolf Nesterovi süüditunnistamise ja karistamise

osas KrK § 144 lg 1 järgi ning nende vastutust raskendava asjaolu - kuriteo toimepanemine isikute

grupi poolt - osas.

2. Tunnistada Rudolf Nesterov süüdi KrK § 144 järgi ja mõista talle karistuseks kuus aastat

vangistust.

3. Tunnistada R. G. süüdi KrK § 17 lg 4 ja § 144 järgi ning mõista talle karistuseks kuus aastat

vangistust.

4. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

5. Kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

6. Välja mõista Rudolf Nesterovilt riigieelarve tuludesse 1687 krooni 40 senti kohtukulu kaitsjatasu

katteks.

Kohtuotsus jõustub 14. märtsil 2003. a ja edasikaebamisele ei kuulu.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 12. aprilli 2001. a otsusega tunnistati R. G. süüdi KrK § 144 lg 1 järgi ja teda karistati

vabadusekaotusega kuueks aastaks. Karistuse kandmise aja alguseks määras kohus kohtuotsuse kuulutamise

päeva.

R. Nesterov tunnistati süüdi KrK § 144 lg 1, § 2073 lg 1 ja § 2074 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega

vastavalt kuus aastat, kaks aastat ning kaks aastat ja kuus kuud. KrK § 40 lg 1 alusel liideti karistused

osaliselt ja lõplikuks karistuseks mõisteti talle seitse aastat vabadusekaotust.

Kohus rahuldas OÜ A. tsiviilhagi ja mõistis äriühingu kasuks R. G.-lt ja R. Nesterovilt solidaarselt välja

401 079.45 krooni.

Sama otsusega tunnistati süüdi veel I. S., kuid tema osas ei ole kohtuotsust kassatsiooni korras vaidlustatud.

2. R. G. ja R. Nesterov tunnistati KrK § 144 lg 1 järgi süüdi selles, et nad omavahelisel kokkuleppel ja AS A.

vara hävitamise eesmärgil üldohtlikul viisil tahtlikult viskasid 22. augustil 1996. a kella 2.45 ajal Tartus X 90

asuva autovaruosade kaupluse ruumidesse lõhkeseadeldise. Plahvatusega tekitati kaupluse omanikule AS-le

A. materiaalset kahju 401 079.45 krooni ulatuses, mis on suur varaline kahju.

Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kohtualuste kaitsjad.

3. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. jaanuari 2002. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu

12. aprilli 2001. a otsus tsiviilhagi rahuldamise osas. OÜ A. (endine AS A.) tsiviilhagi jäeti läbivaatamiseks

tsiviilkohtupidamise korras. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse nii R. Nesterovi kaitsja kui ka R. G. kaitsja.

4. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2002. a otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus osas, millega

jäeti muutmata Tartu Maakohtu 12. aprilli 2001. a otsus R. G. ja R. Nesterovi süüdimõistmises ja

karistamises KrK § 144 lg 1 järgi, ja R. Nesterovile mõistetud lõpliku karistuse osas, samuti osas, millega

jäeti OÜ A. tsiviilhagi läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks

samale ringkonnakohtule.

5. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. oktoobri 2002. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu

12. aprilli 2001. a otsus osaliselt, s.o R. G.-le mõistetud ärakandmisele kuuluva karistuse ja karistuse

kandmise aja alguse ning OÜ A. tsiviilhagi rahuldamise osas.

KaRS § 65 alusel loeti R. G.-le Tartu Maakohtu 15. novembri 2001. a kohtuotsusega mõistetud karistus -

kaks aastat vangistust - kaetuks Tartu Maakohtu 12. aprilli 2001. a kohtuotsusega mõistetud karistusega -

kuus aastat vangistust. R. G.-le mõistetud liitkaristusest arvestati maha ärakantud karistus, s.o üksteist kuud

ja neliteist päeva, ning R. G. lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti viis aastat ja kuusteist

päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks määrati 29. oktoober 2002. a. Muus osas jäeti kohtuotsus

muutmata, apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata.

5.1. Ringkonnakohus leidis, et R. G. ja R. Nesterovi süüdimõistmisel KrK § 144 lg 1 järgi on maakohus

veatult analüüsinud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid ning teinud nende kogumis hindamisel õige

järelduse kohtualuste süüküsimuse osas. Ainukese erandina jättis ringkonnakohus tõendite hulgast välja osa

kriminaalmenetluse erandtoimingu käigus saadud helisalvestustest, kuna need ei olnud halva helikvaliteedi

tõttu arusaadavad.

Kriminaalkolleegium asus seisukohale, et pannes plahvatama lõhkekeha linnas, tänava ääres asuva kaupluse

ruumides, ei seadnud kohtualused sellega ohtu mitte ainult OÜ A. vara, vaid ka ümbruses asuvate ehitiste

ning elanike ohutuse ja julgeoleku. Seetõttu käsitles kohus nende käitumist vara hävitamisena üldohtlikul

viisil, millega tekitati oluline kahju.

Samas osutas kriminaalkolleegium, et tekitatud kahju väljamõistmiseks kriminaalasja kohtuotsusega puudub

vajadus, sest Tartu Maakohtu 23. mai 2002. a jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas on rahuldatud OÜ A. hagi

R. G. ja R. Nesterovi vastu ning neilt on solidaarselt välja mõistetud 401 075 krooni ja 45 senti osaühingule

tekitatud kahjude katteks.

Ringkonnakohus leidis samuti, et kohtualused tegutsesid kuriteo toimepanemisel ühiselt ja kooskõlastatult

ning nende mõtestatud eesmärgiks oli hävitada OÜ A. vara. Kohtualuste tegevus oli omavahel seotud

sääraselt, et tulemuseks oli ühiselt püstitatud eesmärgi saavutamine. Kummagi kohtualuse tegevus

moodustas kriminaalkolleegiumi hinnangul kaaluka osa vara tahtliku hävitamise koosseisutunnuste

sisustamisel ning just nimelt kohtualuste ühise tahte alusel toimus plahvatus OÜ A. kaupluses.

Ringkonnakohus leidis, et kohtualused tegutsesid üheskoos viisil, kus mõlemad kohtualused valitsesid tegu

ning vastavalt toimunud tööjaotusele täitsid oma rolli soovitud tagajärje saavutamiseks, mis ka saabus. Seega

oli ringkonnakohtu arvates tegemist funktsionaalse teovalitsemisega ning R. G. ja R. Nesterovi tegevust

käsitati kui kaastäideviimist.

Kriminaalkolleegium märkis veel, et kohtualustele süüks arvatud tegu ei ole Karistusseadustikus

dekriminaliseeritud ning on kvalifitseeritav KarS § 203 ja § 405 lg 2 järgi. Seega on jätkuvalt tegemist

esimese astme kuriteoga ega ole möödunud kuriteo aegumise tähtaeg, nagu seda väitis R. G. kaitsja.

Küll aga pidas kohus vajalikuks ümber vaadata R. G.-le mõistetud karistuse ja selle kandmise alguse. Nimelt

tunnistati R. G. Tartu Maakohtu 15. novembri 2001. a otsusega süüdi KrK § 195 lg 3 järgi ning teda karistati

lihtmenetluse kokkuleppe alusel vabadusekaotusega kaheks aastaks.

Vastavalt kohtuasjas saavutatud lihtmenetluse kokkuleppele liideti mõistetud karistusele KrK § 40 lg 3 alusel

R. G.le Tartu Maakohtu 22. juuni 2000. a otsusega KrK § 142 lg 3 p 1 järgi mõistetud karistuse - viis aastat

vabadusekaotust - ärakandmata osa üks aasta kuus kuud ja üks päev vabadusekaotust, kusjuures kergem

karistus loeti kaetuks raskema karistusega. R. G. karistuse kandmise aja alguseks luges maakohus

15. novembri 2001. a. Nimetatud kohtuotsus ka jõustus.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium viitas, et KarS § 65 lg 1 kohaselt tuleb juhul, kui pärast süüdimõistva

kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et süüdimõistetu on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime teise

kuriteo, mõista talle liitkaristus KarS §-s 64 sätestatud korras. Samuti tuleb eelmise kohtuotsuse järgi

täielikult või osaliselt ärakantud karistus liitkaristusest maha arvata.

Seetõttu otsustas kriminaalkolleegium, et kuna KrK § 144 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo pani R. G. toime

22. augustil 1996. a, tuleb talle karistuse mõistmisel rakendada KarS § 65 lg 1 sätteid ning 15. novembril

2001. a mõistetud ja 12. aprillil 2001. a mõistetud karistus liita.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse R. G. kaitsja L. Olovjani"nikov ja R. Nesterovi

kaitsja vandeadvokaadi vanemabi M. Masso. R. G. kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja

kriminaalasjas menetluse lõpetamist KarSRS § 3 lg 1 järgi. R. Nesterovi kaitsja taotleb kaitsealuse

õigeksmõistmist süüdistuses KrK § 144 lg 1 järgi ja KrK §-de 2073 lg 1 ja 2074 järgi mõistetud karistuse

kandmisest tingimisi vabastamist.

7. Kassatsioonkaebust põhjendades leiab R. G. kaitsja L. Olovjani"nikov, et kaitsealusele liitkaristuse

mõistmisel pidanuks ringkonnakohtu kriminaalkolleegium rakendama KrK § 40 lg-s 3 sätestatud põhimõtet,

st lugema raskeima karistusega - kuus aastat vabadusekaotust - kaetuks eelnevalt mõistetud karistused ja

karistuse alguseks 9. juuni 1998. a, mis on ära märgitud Tartu Maakohtu 22. juuni 2000. a otsuses.

7.1. Kaebuses leitakse veel, et ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud kaastäideviimise institutsiooni,

sest R. G. käitumine ei vastanud funktsionaalsele teovalitsemisele. R. G. viibis sündmuskohast

märkimisväärsel kaugusel ja seetõttu tuleb süü tõendatuse korral R. G. tegevus kvalifitseerida kuriteole

kaasaaitamisena.

7.2. Teo toimepanemise ajal kehtis KrK § 144 redaktsioonis, milles puudusid lõiked ja mis nägi ette

kriminaalvastutuse võõra vara tahtliku hävitamise eest üldohtlikul viisil olulise varalise kahju tekitamisega.

Seega oli väär juba R. G. esialgne süüdimõistmine KrK § 144 lg 1 järgi. Vale on ka ringkonnakohtu väide,

nagu tuleks praegu käsitleda R. G. käitumist KarS § 203 ja § 405 lg 2 järgi. Viimane neist näeb ette

plahvatuse tekitamise lõhkeseadeldise kasutamisega. 1. jaanuarini 1998. a kehtinud KrK § 144 redaktsioon

sellist kvalifitseerivat tunnust aga ette ei näinud. Lähtudes KarS § 5 lg-test 2 ja 3, ei ole õige kvalifitseerida

R. G. käitumist KarS § 405 järgi. Süüdistust on võimalik kvalifitseerida üksnes KarS § 203 järgi, mille

sanktsiooni ülemmäär on viis aastat vangistust. Seetõttu tuleb R. G. karistust igal juhul kergendada.

7.3. Samas leiab kaitsja, et R. G. suhtes tuleb kohaldada süüteo aegumist KarS § 81 lg 1 p 2 kohaselt. Kuna

KarS § 203 näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust, on tegemist teise astme kuriteoga nii

Kriminaalkoodeksi kui ka Karistusseadustiku tähenduses. Karistusseadustik aga sätestab, et kedagi ei saa

süüdi mõista ja karistada kuriteo eest, kui kuriteo toimepanemise päevast kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse

jõustumiseni on möödunud viis aastat. Kassaator väidab, et puuduvad ka KarS § 81 lg-s 5 sisalduvad

aegumistähtaega pikendavad asjaolud.

8. R. Nesterovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi M. Masso hinnangul on kohus lubamatult toetunud

süüdimõistva otsuse tegemisel ainult anonüümsetele tunnistajatele. See on vastuolus nii Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. Lisaks sellele ei ole võimalik kindlaks

teha, millistel alustel rakendati teatud isikute osas anonüümsust, samuti ei kinnita anonüümsete tunnistajate

ütlused, et plahvatuse pani toime just R. Nesterov. Kaitsja leiab, et sellega on kohtud R. Nesterovi

süüditunnistamisel KrK § 144 lg1 järgi rikkunud KrMK §-de 351, 791 ja 206 nõudeid. Selline rikkumine

tuleb tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 alusel.

8.1. R. Nesterovi kaitsja leiab R. G. kaitsjaga samadel motiividel (vt p. 7.2), et KrK § 144 järgi tuleb tema

kaitsealuse karistust igal juhul kergendada.

8.2. Veel taotleb M. Masso, et R. Nesterov vabastataks tingimisi KrK §-de 2073 ja 2074 järgi mõistetud

karistustest, sest kohtud ei ole seda küsimust otsuse tegemisel kaalunud.

9. Riigikohtu istungil toetasid kaitsjad esitatud kassatsioonkaebusi ja taotlesid nende rahuldamist. Prokurör

leidis, et R. G. süüdistus oleks õige kvalifitseerida KrK § 17 lg-te 5 ja 6 ning § 144 järgi ja temale mõistetud

liitkaristusest tuleb maha arvata vahi all viibitud ajavahemik 15. novembrist 2001. a kuni 29. oktoobrini

2002. a. Muus osas taotles prokurör kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kuritegu, mille toimepanemises R. G. ja R. Nesterov tunnistati süüdi KrK § 144 lg 1 järgi, pandi toime

22. augustil 1996. a. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus tehti 29. oktoobril 2002. a.

Kriminaalseaduse ajalise kehtivuse sätestas KrK § 6 järgmises sõnastuses:

(1) Teo kriminaalkorras karistatavus määratakse selle teo toimepanemise ajal kehtinud seadusega. (2)

Seadusel, mis kõrvaldab karistatavuse või kergendab karistust, on tagasiulatuv jõud - selle kehtivus laieneb

ka teole, mis on toime pandud enne selle seaduse vastuvõtmist.

1. septembrist 2002. a hakkas kehtima Karistusseadustik ja selle rakendamise seadus. KarSRS § 3 sätestab

muuhulgas, et enne Karistusseadustiku jõustumist toimepandud kuriteo kohta alustatud kriminaalmenetlus

lõpetatakse, lähtudes KarSRS § 1 lg-tes 1"3 sätestatud alustest, ning kahtlustatavale, süüdistatavale või

kohtualusele kohaldatud tõkend tühistatakse (lg 1). Enne Karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu,

mis on kuriteona karistatav ka Karistusseadustiku kohaselt, kvalifitseeritakse selle toimepanemise ajal

kehtinud Kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi (lg 2). Karistuse mõistmisel pärast Karistusseadustiku

jõustumist enne selle jõustumist toimepandud kuriteo eest lähtutakse teo toimepanemise ajal kehtinud

Kriminaalkoodeksi vastavas paragrahvis sätestatud karistusest, kui see näeb ette kergema karistuse (lg 3).

Karistuse mõistmisel pärast Karistusseadustiku jõustumist enne selle jõustumist toimepandud kuriteo eest

kuritegude või kohtuotsuste kogumis lähtutakse kuriteo toimepanemise ajal kehtinud seadusest, mõistes

liitkaristuse Karistusseadustiku järgi, raskendamata kohtualuse karistust (lg 4).

22. augustil 1996. a kehtis KrK § 144 lõikelise jaotuseta järgmises redaktsioonis (RT I 1993, 33, 539):

Võõra vara tahtliku hävitamise või rikkumise eest üldohtlikul viisil või kui see põhjustas olulise varalise

kahju, - karistatakse vabadusekaotusaega kuni kümne aastani.

1. jaanuarist 1998. a jõustus KrK § 144 uus redaktsioon (RT I 1997, 86, 1461):

(1) Võõra vara tahtliku hävitamise või rikkumise eest üldohtlikul viisil või kui see põhjustas olulise varalise

kahju või kui see pandi toime lõhkeseadeldise või lõhkematerjali kasutamisega, - karistatakse

vabadusekaotusaega kuni kümne aastani.

(2) Sama tegevuse eest lõhkeseadeldise või lõhkematerjali kasutamisega, mis põhjustas isiku surma, -

karistatakse vabadusekaotusega kaheksast kuni viieteistkümne aastani või eluaegse vabadusekaotusega.

1. septembrist 2002. a kehtib Karistusseadustik, mille § 203 kehtestab vastutuse asja rikkumise ja hävitamise

eest ja § 405 plahvatuse tekitamise eest:

§ 203. Asja rikkumine ja hävitamine.

Võõra asja rikkumise või hävitamise eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju, " karistatakse rahalise

karistuse või kuni viieaastase vangistusega.

§ 405. Plahvatuse tekitamine.

(1) Plahvatuse tekitamise eest, kui sellega on põhjustatud oht inimese elule, tervisele või varale, "

karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui on kasutatud lõhkeseadeldist või lõhkematerjali, " karistatakse viie- kuni kümneaastase

vangistusega.

(3) Sama teo eest tuumaenergia abil, ohtlikus ettevõttes või suurõnnetuse ohuga ettevõttes, " karistatakse

kaheksa- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistusega.

11. Lähtudes KrK § 6 lg-st 1, tulnuks R. G. ja R. Nesterovi süüdistus, mis on kvalifitseeritud KrK § 144 lg 1

järgi, kvalifitseerida KrK § 144 järgi, sest 22. augustil 1996. a kehtis nimetatud paragrahv redaktsioonis,

milles puudus lõikeline jaotus, ja seaduse hilisemad redaktsioonid ei kõrvaldanud teo karistatavust ega

kergendanud karistust. Kohtud on tuvastanud, et kohtualused hävitasid võõrast vara tahtlikult ja üldohtlikul

viisil linnas lõhkekeha plahvatama panemisega ja tekitasid sellega suure varalise kahju. Riigikohtu

kriminaalkolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 144 järgi

kvalifitseeritava kuriteo koosseisu tuvastamiseks ei omanud tähtsust, millisel moel vara hävitati. Oluline oli

tuvastada, et vara hävitamise viis oli üldohtlik.

12. KarSRS § 3 lg-st 2 lähtudes tuleb kontrollida, kas tegu, mille toimepanemises R. G. ja R. Nesterov süüdi

tunnistati, on karistatav ka Karistusseadustiku järgi. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on tuvastanud, et

kohtualused, pannes linnas, tänava ääres asuva kaupluse ruumides plahvatama lõhkekeha, ei seadnud sellega

ohtu mitte ainult OÜ A. vara, vaid ka ümbruses asetsevate ehitiste ning elanike ohutuse ja julgeoleku.

Seetõttu on nende tegevus vaadeldav vara hävitamisena üldohtlikul viisil, kusjuures sellega tekitati oluline

kahju.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et see tegu on karistatav ka Karistusseadustiku järgi ja puudub alus

kriminaalasja menetluse lõpetamiseks KarSRS § 1 lg 1 ja § 3 lg 1 alusel. KrK § 144 koosseisuga oli

hõlmatud vara hävitamine ükskõik millisel viisil, sh lõhkeseadeldise või lõhkematerjali kasutamisega, kui

see viis oli üldohtlik. Selle koosseisu teiseks tunnuseks oli, et vara hävitamisega tekitati oluline kahju. Need

kaks tunnust võisid esineda üheaegselt, kuid kuriteokoosseisu täitmiseks piisas vähemalt ühe nimetatud

tunnuse olemasolust.

Karistusseadustiku kohaselt on võõra asja rikkumine või hävitamine ükskõik millisel viisil, kui sellega

tekitatakse oluline kahju, kvalifitseeritav KarS § 203 järgi. Ka OÜ A. vara hävitamine süüdistuses kirjeldatud

viisil oleks käesoleval ajal kvalifitseeritav KarS § 203 järgi.

Kohtud on tuvastanud, et peale OÜ A. vara hävitamise seadsid kohtualused plahvatuse tekitamisega, milleks

nad kasutasid lõhkeseadeldist, ohtu ka ümbruses asetsevad ehitised ning elanikud. See tegevus

kvalifitseeritakse KarS § 405 lg 2 järgi.

Seega on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium õigesti märkinud, et süüdimõistetutele süüks arvatud tegu

oleks käesoleval ajal karistatav KarS § 203 ja § 405 lg 2 järgi. KarS § 405 lg 2 järgi on karistuse alammäär

kõrgem kui KrK § 144 sanktsiooni alammäär. Sellest tulenevalt näeb Karistusseadustik selle teo eest ette

raskema karistuse kui Kriminaalkoodeksi vastav paragrahv ja KarSRS § 3 lg 3 järgi tuleb kohtualustele

karistuse mõistmisel lähtuda KrK § 144 sanktsioonist, mida ei muudetud ka KrK § 144 lg 1 kehtestamisega.

13. Nii KarS § 405 lg 2 kui ka KrK § 144 järgi on raskeima karistusena ette nähtud vangistus

(vabadusekaotus) kuni kümme aastat ja seetõttu on nii KarS § 4 lg 2 kui ka KrK § 7 lg 2 järgi tegemist

esimese astme kuriteoga, mille aegumistähtajaks on KarS § 81 lg 1 p 1 ja KrK § 53 lg 1 p 3 järgi kümme

aastat kuriteo toimepanemisest. Kohtualustele KrK § 144 lg 1 järgi süüks arvatud teo aegumistähtaeg

saabuks seega 22. augustil 2006. a. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud kassaatorite väited kuriteo aegumise

kohta.

14. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et Karistusseadustik teeb, võrreldes Kriminaalkoodeksiga,

olulisi muudatusi deliktistruktuuris, kuna on loobutud organisaatori (KrK § 17 lg 4) mõistest. Üldjuhul

käsitab Karistusseadustik kuriteo ettevalmistamises osalenud isikuid ja kuriteo organisaatorit kuriteo

täideviijatena, st nende tegevus kvalifitseeritakse kaastäideviimisena. Ka käesolevas kriminaalasjas tuleks

kohtualuste tegevus Karistusseadustiku kohaselt funktsionaalse teovalitsemise teooria alusel kvalifitseerida

kaastäideviimisena, nagu on õigesti märkinud ringkonnakohtu kriminaalkolleegium. KarSRS § 3 lg 2 järgi

tuleb aga käesolevas kriminaalasjas süüdimõistetute tegevus kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud

Kriminaalkoodeksi järgi.

Maakohus on tuvastanud, et R. G. tegevus vara hävitamises seisnes selles, et tema korraldas plahvatuse -

kogus informatsiooni, kutsus R. Nesterovi kaupluses plahvatust toime panema ja lubas viimasele selle eest

raha. Plahvatuse toimepanemiseks viis R. G. autoga R. Nesterovi koos lõhkeseadeldisega sündmuskoha

lähedusse, ootas R. Nesterovi ja pärast plahvatust viis R. Nesterovi sama autoga ka sündmuskohalt minema.

Lõhkeseadeldise viskas kauplusesse R. Nesterov.

Kohtute poolt tuvastatud asjaolude alusel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et vara hävitamise vahetu

täideviija oli R. Nesterov, kes viskas lõhkekeseadeldise kaupluse ruumidesse ja hävitas sellega võõrast vara.

Tuleb tema tegevus kavalifitseerida KrK § 144 järgi.

R. G. tegevust ei ole Kriminaalkoodeksi järgi õige kvalifitseerida kuriteo kaastäideviimisena. Tema tegevus

ei ulatunud vara hävitamise täideviimiseni, sest tema ei osalenud vahetult KrK § 144 dispositsioonis

ettenähtud teo (vara hävitamise) toimepanemises. R. G. tegevust iseloomustab eriline aktiivsus ühise

kuritegeliku eesmärgi, s.o vara hävitamise saavutamiseks. Kohtute tuvastatust nähtub, et R. G. organiseeris

kuriteo toimepanemist ja juhtis seda. Tema korraldas plahvatuse, kogus informatsiooni, kaasas R. Nesterovi,

kellele lubas kuriteo eest ka raha. Tema seletas R. Nesterovile, mida ja kus teha, juhatas talle kätte

sündmuskoha ja viis R. Nesterovi sündmuskohale, ootas teda ja pärast plahvatust viis R. Nesterovi

sündmuskohalt minema. Nendest asjaoludest lähtudes leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et

Kriminaalkoodeksi kohaselt tuleb R. G. tegevus kvalifitseerida võõra vara hävitamise organiseerimisena KrK

§ 17 lg 4 ja § 144 järgi.

15. Lähtudes käesoleva otsuse p-st 14, tuleb Tartu Maakohtu 12. aprilli 2001. a kohtuotsusest välja jätta KrK

§ 38 p 2 järgi süüdimõistetute vastutust raskendavaks asjaoluks arvatud kuriteo toimepanemine isikute grupi

poolt, sest kuriteo toimepanemisel moodustavad grupi vaid täideviijad.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumil on võimalik süüdimõistetute tegevusele antud kvalifikatsiooni osas teha ise

uus otsus AKKS § 63 p 3 alusel, kuna selleks ei ole vaja koguda täiendavaid tõendeid ega muuta nendele

antud hinnangut. Samas ei tingi need muudatused süüdimõistetutele mõistetud karistuse muutmist, sest

nende kuritegeliku käitumise ohtlikkus ega maht ei vähenenud, muutus vaid tegevusele antud juriidiline

hinnang.

16. Anonüümsete tunnistajate ütluste kontrollimise osas ei tuvastanud Riigikohtu kriminaalkolleegium, et

kohtud oleksid kriminaalmenetluse seadust rikkunud. Maakohus on neid ütlusi vahetult kontrollinud. Kohtud

on neid hinnanud kooskõlas KrMK § 50 nõuetega ja nende pinnalt tehtud järeldusi küllaldaselt põhjendanud.

Riigikohus faktilisi asjaolusid ei tuvasta. Asjaolu, et kaebuste esitajad ei nõustu kohtute tuvastatud faktiliste

asjaoludega, ei ole õiguslikuks küsimuseks, mida oleks võimalik lahendada kassatsiooni korras.

17. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2002. a otsusega samas kriminaalasjas jäeti kohtuotsused

R. Nesterovi süüditunnistamises ja karistamises KrK §-de 2073 ja 2074 järgi muutmata ja selles osas jõustus

kohtuotsus samal kuupäeval. Seega puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumil käesoleval juhul alus uuesti

kaaluda nende paragrahvide järgi R. Nesterovile mõistetud karistuste põhjendatust.

18. Põhjendatud ei ole R. G. kaitsja väide, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. oktoobri

2002. a otsusega mõistetud liitkaristusega tuleb lugeda kaetuks Tartu Maakohtu 22. juuni 2000. a ja

15. novembri 2001. a kohtuotsusega R. G.le mõistetud karistused ja karistuse kandmise alguseks tuleb

lugeda Tartu Maakohtu 22. juuni 2000. a kohtuotsuses märgitud 9. juuni 1998. a.

18.1. Käesolevas kriminaalasjas 12. aprillil 2001. a kohtuotsuse tegemisel jättis Tartu Maakohus R. G.le

karistuse mõistmisel tähelepanuta, et R. G. kandis sellel ajal ka Tartu Maakohtu 22. juunil 2000. a otsusega

KrK § 142 lg 3 p 1 järgi mõistetud karistust - viit aastat vabadusekaotust.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. oktoobri 2002. a kohtuotsuse tegemise ajaks oli R. G.t

karistatud veel ka Tartu Maakohtu 15. novembri 2001. a kohtuotsusega KrK § 195 lg 3 järgi kahe aasta

vabadusekaotusega ja sellele karistusele oli KrK § 40 lg 3 alusel liidetud Tartu Maakohtu 22. juuni 2000. a

kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - üks aasta kuus kuud ja üks päev vabadusekaotust

sellisel viisil, et karistuse ärakandmata osa loeti kaetuks raskemaga, s.o kahe aasta vabadusekaotusega, ja

lõplikuks karistuseks R. G.le mõisteti kaks aastat vabadusekaotust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti

15. november 2001. a.

Kaitsja väide, nagu oleks Tartu Maakohtu 15. novembri 2001. a kohtuotsusega loetud kaetuks kogu Tartu

Maakohtu 22. juuni 2000. a kohtuotsusega R. G.-le mõistetud karistus ei ole põhjendatud, sest kahe aasta

vabadusekaotusega ei saa lugeda kaetuks viit aastat vabadusekaotust.

18.2. Lähtudes Tartu Maakohtu 22. juuni 2000. a ja 15. novembri 2001. a kohtuotsustest, leiab Riigikohtu

kriminaalkolleegium, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. oktoobri 2002. a otsus, millega

KarS § 65 alusel loeti R. G.-le Tartu Maakohtu 15. novembri 2001. a kohtuotsusega mõistetud karistus kaks

aastat vangistust kaetuks Tartu Maakohtu 12. aprilli 2001. a kohtuotsusega mõistetud karistusega kuus aastat

vangistust; R. G.-le mõistetud liitkaristusest arvestati maha ärakantud karistus, s.o üksteist kuud ja neliteist

päeva, ning R. G. lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti viis aastat ja kuusteist päeva

vangistust; karistuse kandmise aja alguseks määrati 29. oktoober 2002. a, on seaduslik ja põhjendatud ning

selles osas puudub alus kohtuotsuse tühistamiseks või muutmiseks.

19. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3 leiab Riigikohtu

kriminaalkolleegium, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. oktoobri 2002. a kohtuotsus ja

Tartu Maakohtu 12. aprilli 2001. a kohtuotsus R. G. ja R. Nesterovi süüditunnistamise ja karistamise osas

KrK § 144 lg 1 järgi tuleb tühistada kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu ja asjas tuleb teha uus otsus.

R. G. tuleb süüdi tunnistada KrK § 17 lg 4 ja § 144 järgi. R. Nesterov tuleb süüdi tunnistada KrK § 144 järgi.

Tartu Maakohtu 12. aprilli 2001. a kohtuotsusest tuleb välja jätta mõlema süüdimõistetu osas vastutust

raskendav asjaolu - kuriteo toimepanemine isikute grupi poolt. Mõistetud karistused tuleb jätta muutmata.

Ott Järvesaar, Hannes Kiris, Peeter Vaher