3-1-1-31-03 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-31-03

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartu, 13. märts 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Ott Järvesaar ja

Hannes Kiris

Kohtuasi

T. K. süüdistusasi KrK § 143 lg 2 p 2 ja § 186 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu kohtuniku Leili Raedla 24. jaanuari

2003. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdimõistetu T. K. erikaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

4. märts 2003 (kirjalik menetlus)

Resolutsioon

Jätta Harju Maakohtu kohtunik Leili Raedla 24. jaanuari 2003. a määrus T. K. kriminaalkaristuse

kandmisest vabastamata jätmise kohta muutmata ja T. K. erikaebus jätta rahuldamata.

Määrus jõustub 13. märtsil 2003. a ega ole edasikaevatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Harju Maakohtu 14. novembri 2001. a otsusega mõisteti T. K. süüdi

ja teda karistati KrK § 143 lg 2 p 2 järgi vabadusekaotusega 3 aastat ja KrK § 186 järgi vabadusekaotusega 1

aasta. KrK § 40 lg 1 alusel liideti mõistetud karistused osaliselt ja T. K. lõplikuks karistuseks kuritegude

kogumi eest mõisteti 3 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust. KrK § 41 alusel liideti sellele karistusele osaliselt

Pärnu Maakohtu 9. veebruari 1996. a otsusega mõistetud karistus - 2 aastat ja 6 kuud tingimisi katseajaga 3

aastat - ning T. K. lõplikuks karistuseks kohtuotsuste kogumis mõisteti 4 aastat vabadusekaotust. Kohtuotsus

jõustus 14. jaanuaril 2002. a.

2. Süüdimõistetu T. K. esitas Harju Prokuratuurile kaebuse tema osas KarSRS § 1 alusel karistusest

vabastamise taotluse esitamata jätmise kohta. Harju Prokuratuur vaatas T. K. kaebuse läbi ning esitas

22. jaanuaril 2003. a KarSRS § 9 lg 2 alusel Harju Maakohtule taotluse jätta T. K. karistuse kandmisest

vabastamata, sest talle kriminaalkoodeksi järgi süüksarvatud teod on kuriteona karistatavad ka

karistusseadustiku järgi.

3. Harju Maakohtu kohtunik Leili Raedla 24. jaanuari 2003. a määrusega jäeti T. K. Harju Maakohtu

14. novembri 2001. a kohtuotsusega mõistetud kriminaalkaristuse kandmisest vabastamata põhjendusel, et T.

K. ei ole isik, kes tuleb karistuse kandmisest vabastada KarSRS § 1 alusel. Kohtunik tuli järeldusele, et T. K.

kriminaalkoodeksi järgi kvalifitseeritud teod on kuriteod ka 1. septembril 2002. a jõustunud

karistusseadustiku järgi - KrK § 143 lg 2 p-le 2 vastab KarS § 209 lg 2 p 1 ja KrK §-le 186 vastab KarS

§ 344 lg 1.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

4. Süüdimõistetu T. K. esitas eeltoodud määruse peale erikaebuse, milles leiab, et talle kriminaalkoodeksi

järgi süüksarvatud kelmus kvalifitseerub karistusseadustiku järgi väärteona, sest kõikides kuriteoepisoodides

jääb väljapetetud rahasumma alla 1000 krooni. Seetõttu tuleb seda tegu käsitada varavastase süüteona

väheväärtusliku varalise õiguse vastu KarS § 218 mõttes, s.o väärteona. T. K. märgib, et ka KrK § 186 järgi

süüksarvatud kuritegu kvalifitseerub karistusseadustiku järgi väärteona, kuid jätab selle väite põhistamata.

Veel leiab kaebuse esitaja, et talle KrK § 143 lg 2 p 2 järgi süüksarvatud kuritegu ei ole õige kvalifitseerida

KarS § 209 lg 2 p 1 järgi ka seetõttu, et käesolevaks hetkeks on tema varasem varguse eest mõistetud karistus

kustunud. Sellest tulenevalt on karistusseadustiku järgi teo kvalifitseerimine korduva kuriteona ebaseaduslik.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kaebuses toodud seisukohaga, et kuna kõikides

kuriteoepisoodides jääb väljapetetud rahasumma alla 1000 krooni, on tegemist väärteoga, mis kvalifitseerub

KarS § 218 lg 1 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium jääb oma varem korduvalt väljendatud seisukoha (vt

3-1-1-116-02 RT III 2002, 35, 379; 3-1-1-3-03 RT III 2003, 4, 38) juurde, et isiku käitumine tuleb

kvalifitseerida KarS § 218 lg 1 järgi üksnes siis, kui

1) see tegu vastab karistusseadustiku 13. peatükis ettenähtud süüteokoosseisule (v.a röövimine ja

väljapressimine),

2) see tegu on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu ja

3) selles teos puuduvad vastavas süüteokoosseisus sätestatud vastutust raskendavad asjaolud.

T. K. on isik, kes on kelmuse toime pannud korduvalt ja on varem toime pannud ka salajase varguse ning

tema käitumises on kelmuse süüteokoosseisu raskendavad asjaolud. Seetõttu tuleb tegu kvalifitseerida KarS

§ 209 lg 2 p 1 järgi, mitte KarS § 218 lg 1 järgi.

Siinjuures tuleb märkida, et T. K. ekslikult leiab, et kuna 1996. a vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi

kolmeaastase katseajaga, on tema karistus selle kuriteo eest kustunud.

T. K. tunnistati Pärnu Maakohtu 9. veebruari 1996. a otsusega süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ja

karistati vabadusekaotusega 2 aastat tingimisi 3-aastase katseajaga. Kelmused pani ta toime katseaja kestel.

Karistusregistri seaduse § 26 lg 5 reguleerib nende isikute karistusandmete kustutamise tähtaega, kes

panevad enne andmete kustutamise tähtaja möödumist toime uue väär-või kuriteo. Sellisel juhul andmete

kustutamise tähtaeg katkeb. Tähtaega arvestatakse viimase kuriteo (väärteo) eest mõistetud põhi- ja

lisakaristuse ärakandmisest kõigi väärtegude või kuritegude eest.

T. K. puhul on tegemist nii faktilise kui ka juriidilise korduvusega e. retsidiiviga ning talle KrK § 143 lg 2

p 2 järgi süüksarvatud kuritegu kvalifitseerub KarS § 209 lg 2 p 1 järgi.

T. K.-le KrK § 186 järgi süüksarvatud kuriteod kvalifitseeruvad KarS § 344 lg 1 järgi ja tähelepanu ei vääri

T. K. põhjendamata väide, et ka see tegu on karistusseadustiku järgi väärtegu.

Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KarSRS §-st 10 tuleb Harju Maakohtu kohtuniku 24. jaanuari 2003. a

määrus jätta muutmata.

Peeter Vaher, Ott Järvesaar, Hannes Kiris