3-1-1-24-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-24-03

Otsuse kuupäev

11. märts 2003.a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi A. K. süüdistuses KarS § 424 ja § 329

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. detsembri 2002. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1/1131/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. K., kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

11. veebruar 2002.a

Istungil osalenud isikud

A. K. kaitsja vandeadvokaat Monika Mägi ja

riigiprokurör Marge Püss

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. detsembri 2002. a otsus ja Tallinna

Linnakohtu 30. oktoobri 2002. a otsus A. K. karistamise osas KarS § 329 järgi ja talle KarS § 64 lg 1

alusel liitkaristuse mõistmise osas ja teha selles osas uus otsus.

2. Lugeda A. K. karistuseks KarS § 329 ja § 424 järgi kolm kuud vangistust.

3. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. detsembri 2002. a otsus A. K.

süüdistusasjas muutmata.

4. A. K. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 11. märtsil 2003. a ja edasikaebamisele ei kuulu.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 30. oktoobri 2002. a otsusega tunnistati A. K. süüdi KarS § 424 järgi ja talle mõisteti

karistuseks kolm kuud vangistust. Sama kohtuotsusega tunnistati A. K. süüdi ka KarS § 329 järgi ja talle

mõisteti karistuseks kaks kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis linnakohus A. K.-le liitkaristuseks

neli kuud vangistust. KarS § 74 lg 1 alusel jättis kohus mõistetud karistuse täitmisele pööramata, tingimusel,

et A. K. ei pane 18-kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 p-des 1-5

sätestatud kontrollnõudeid.

1.1. A. K. tunnistati KarS § 424 järgi süüdi selles, et tema, olles 6. novembril 2001. a karistatud HÕS § 96

lg 1 alusel rahatrahviga 6000 krooni mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, juhtis 18 septembril

2002. a kella 00.45 ajal Tallinnas T. tänaval maja nr X juures ja kella 04.35 ajal Tallinnas S. tänaval maja nr

C juures mootorsõidukit Nissan Sunny (Y) joobeseisundis.

1.2. KarS § 329 järgi tunnistati A. K. süüdi selles, et tema, olles 26. märtsil 2002. a Tallinna Linnakohtu

poolt KrK § 204 lg 3 järgi karistatud rahatrahviga 8000 krooni ja mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega

üheks aastaks, juhtis 18 septembril 2002. a kella 00.45 ajal Tallinnas T. tänaval maja nr X juures ja kella

04.35 ajal Tallinnas S. tänaval maja nr C juures mootorsõidukit Nissan Sunny (Y) joobeseisundis ja juhiloata

ning kehtiva liikluskindlustuse poliisita. Kohus asus seisukohale, et juhtides korduvalt mootorsõidukit ajal,

mil temalt oli kohtuotsusega mootorsõiduki juhtimise õigus ära võetud, hoidis A. K. teadlikult kõrvale

temale kohtu poolt kriminaalkaristusena mõistetud mootorsõiduki juhtimise keelu järgimisest.

1.3. Põhjendades valitud karistust, märkis linnakohus, et A. K. vastutust kergendavaks asjaoluks on

puhtsüdamlik kahetsus. Vastutust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Linnakohus märkis veel, et

A. K. on varem kohtulikult karistatud, töökohast iseloomustatakse teda positiivselt. Arvestades asjaolu, et A.

K.-le on varem toimepandud süütegude eest korduvalt mõistetud rahalisi karistusi, millest A. K. ei ole

vajalikke järeldusi teinud, ning on jätkanud süütegude toimepanemist, leidis kohus, et teda tuleb karistada

vangistusega.

2. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna Prokuratuuri prokurör Elle-Mai

Velling, kes palus linnakohtu otsuse osaliselt tühistada ja mõista A. K.-le karistuseks neli kuud vangistust

reaalselt.

3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. detsembri 2002. a otsusega tühistati Tallinna

Linnakohtu otsus A. K.-le mõistetud liitkaristuse - nelja kuu vangistuse - KarS § 74 lg 1 alusel täitmisele

pööramata jätmise osas. A. K.-le mõistetud karistuse kandmise alguskuupäevaks luges ringkonnakohus A. K.

vahi alla võtmise päeva.

Kriminaalkolleegium märkis, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt mõisteti A. K. 26. märtsil 2002. a

süüdi analoogilise kuriteo, s.o transpordivahendi joobnuna korduva juhtimise eest. Uute arutuselolevate

kuritegude toimepanemisega näitas A. K. ringkonnakohtu arvates, et tema mõjustamine kuritegude

toimepanemisest loobuma pole raskemaid karistusliike kohaldamata võimalik. Kohtukolleegium leidis, et

linnakohtu otsuses näidatud puhtsüdamlik kahetsus ja hea tööalane iseloomustus ei kaalu nimetatud asjaolu

üles. Veel märkis ringkonnakohus, et linnakohtu otsuses pole põhjendatud, miks A. K. vabastati tingimisi

talle mõistetud karistusest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

4. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse A. K., kes palub ringkonnakohtu otsuse

tühistamist osas, millega pöörati talle mõistetud vangistus täitmisele. A. K. taotleb enda vabastamist

mõistetud karistusest KarS § 74 lg 1 alusel.

Kassaator kinnitab, et ta ei kavatse juhtida edaspidi sõiduautot joobeseisundis. A. K. märgib, et ta on

vabaabielus ning et tema ülalpidamisel on 8-kuune laps, tema elukaaslane õpib aga Arvutikolled"i III

kursusel. Veel toob kassaator esile, et edaspidiste mõtlematute tegude vältimiseks müüs ta oma sõiduauto

Nissan Sunny. A. K. toonitab, et kõik talle varem mõistetud rahatrahvid on tasutud.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil kaitsja toetas kassatsioonkaebust ja taotles selle rahuldamist,

kuna vangistuse kandmise korral jääb kaitsealune ilma olemasolevast töökohast. Prokurör leidis, et

kassatsioonkaebus on põhjendamatu ja taotles selle rahuldamata jätmist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu ja ei kuulu rahuldamisele.

Kassatsioonkaebusest ei nähtu, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium oleks süüdimõistetule

karistuse mõistmisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse

seadust. Seega puuduvad kaebuses AKKS § 39 lg-s 1 sätestatud kassatsioonkaebuse esitamise alused.

Kassatsioonkaebuses kirjeldatud asjaolud ei muuda kuriteo toimepanemise asjaolusid ega vähenda

süüdimõistetu süüd. Õiguserikkumistest hoidumine on igaühe kohustus ja see ei ole alus mõistetud karistuse

muutmiseks. Kaebuses pole esitatud ka süüdimõistetu isiku kohta selliseid andmeid, mis tingiksid kindlasti

tema tingimisi karistusest vabastamise.

7. AKKS § 49 lg 3 järgi on Riigikohus kohustatud väljuma kassatsioonkaebuse piiridest, kui ta tuvastab

AKKS § 39 lg-s 2 nimetatud kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise, millega on raskendatud süüdimõistetu

olukorda.

KarS § 63 lg 1 sätestab, et kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule (nn

kuritegude ideaalkonkurents), siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb

ette raskeima karistuse.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-112-00 (RT III 2001, 2, 17) on märgitud, et

kui ühe teoga rikutakse mitut õigushüve, mis on sätestatud erinevates kriminaalkoodeksi eriosa

kuriteokoosseisudes ning need ei ole ühe koosseisu poolt hõlmatud, kvalifitseeritakse need teod

ideaalkonkurentsist lähtuvalt eraldi. Selles lahendis käsitletud kriminaalasjas rikuti kahte eraldi õigushüve -

ühelt poolt avalikku korda ja ühiskondlikku julgeolekut (KrK § 204 lg 3), teisalt õigusemõistmist (KrK

§ 1762 ) - ning kuriteod tuli kvalifitseerida erinevate kriminaalkoodeksi paragrahvide järgi.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas esineb A. K. käitumises KarS §-de 329

ja 424 järgi kuritegude ideaalkonkurents, kuna mõlemad kuriteod on toime pandud ühe ja sama teoga - auto

juhtimisega alkoholijoobe seisundis. Sellest tulenevalt tuleb A. K.-le karistus mõista KarS § 63 lg 1 järgi. A.

K. tuleb küll mõlema kuriteo eest süüdi tunnistada, kuid karistus tuleb mõista vaid raskeimat karistust

ettenägeva paragrahvi järgi, s. o KarS § 424 järgi.

Teo kvalifitseerimine kahe kuriteona ei tohi raskendada selle teo eest mõistetud karistust. Seega tuleb A. K.

karistuseks jätta KarS § 424 järgi mõistetud karistus - kolm kuud vangistust.

Lähtudes AKKS § 63 p-st 3 on Riigikohtu kriminaalkolleegiumil võimalik teha ise uus otsus, kuna asjas

puudub vajadus täiendavalt tõendeid koguda või neile antud hinnangut muuta.

9. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3 leiab Riigikohtu

kriminaalkolleegium, et kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu tuleb Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 9. detsembri 2002. a otsus ja Tallinna Linnakohtu 30. oktoobri 2002. a otsus A. K.

karistamise osas KarS § 329 järgi ja talle KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise osas ja teha selles osas

uus otsus.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Hannes Kiris