3-1-1-22-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-22-03

Otsuse kuupäev

11. märts 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg

ja Hannes Kiris

Kohtuasi

A. T. haldusõiguserikkumise asi HÕS § 1031 lg 1

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Linnakohtu 10. oktoobri 2002. a otsus

haldusõiguserikkumise asjas nr 4-2019/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tallinna Politseiprefektuuri esindaja vandeadvokaat

Alo Pormeisteri kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

11. veebruar 2003. a

Resolutsioon

1. Lõpetada menetlus A. T. haldusõiguserikkumise

asjas HÕS § 1031 lg 1 järgi VTMS § 29 lg 1 p 5

alusel seoses aegumistähtaja möödumisega.

2. Kohtuotsus jõustub 11. märtsil 2003. a ega ole

edasikaevatav

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. T. anti kohtu alla KrK § 204 lg 1 järgi selles, et ta, juhtides 2. jaanuaril 2001. a liinibussi "Scania", ei

veendunud Õismäel "N." peatuses enne bussi uste sulgemist ja peatusest väljumist, et kõik reisijad on bussi

sisenenud, sulges bussi uksed ja alustas sõitmist, rikkudes sellega Liikluseeskirja (rikkumise ajal kehtinud

redaktsioonis) punkti 72. Bussi ukse vahele jäi kätt pidi M. V., kes käe vabanemisel bussi ukse vahelt kukkus

teele. Buss sõitis tagumise rattaga üle tema vasaku jala, põhjustades M. V.-le raskeid kehavigastusi. Pärast

liiklusõnnetust A. T. ei peatunud selleks, et välja selgitada, mis juhtus; ei andnud kannatanule vajalikku

esmaabi; ei kutsunud sündmuskohale kiirabi ega teavitanud liiklusõnnetusest politseid ning lahkus

sündmuskohalt. Sellega rikkus ta LE punkte 195.1 ja 196.

Tallinna Linnakohtu 12. detsembri 2001. a määrusega lõpetati kriminaalasi leppimise tõttu.

2. 17. juunil 2002. a karistati A. T.-d HÕS § 1031 lg-s 1 kirjeldatud haldusõiguserikkumise eest

rahatrahviga 2650 krooni. Otsuse kohaselt leidis tuvastamist, et A. T. ei veendunud enne sõidu alustamist

selle ohutuses (surus sulguva ukse vahele reisija käe), tekitas varalise kahju ja kehalisi vigastusi M. V.le ning

lahkus sündmuskohalt.

3. A. T. kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse Tallinna

Linnakohtule. Kaebuse kohaselt ei saa isikut võtta haldusvastutusele, kui sama teo kohta on algatatud

kriminaalasi. Samuti leiti kaebuses, et otsus oli ka sisuliselt ebaõige, kuna A. T. ei lahkunud sündmuskohalt

tahtlikult.

4. Tallinna Linnakohtu 10. oktoobri 2002. a otsusega tühistati Tallinna Politseiprefektuuri

Liiklusjärelevalveosakonna 17. juuni 2002. a otsus ja lõpetati asjas menetlus.

Kohus leidis, et A. T. poolt toimepandud tegu oli kirjeldatud KrK § 204 lg 1 dispositsioonis ja tõi endaga

kaasa kriminaalvastutuse. Õiguskindluse ja isikute võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt ei saa sama tegu

olla üheaegselt nii kuritegu kui väärtegu.

5. Tallinna Politseiprefektuuri esindaja vandeadvokaat Alo Pormeisteri esitatud kassatsioonkaebuses

palutakse tühistada Tallinna Linnakohtu 10. oktoobri 2002. a otsus ja saata asi uueks arutamiseks Tallinna

Linnakohtule.

KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

6. Kassatsioonkaebuse kohaselt on linnakohus vääralt käsitlenud KrK § 204 lg-s 1 ja HÕS § 1031 lg-s 1

kirjeldatud süütegusid ühe teona. KrK § 204 lg 1 nägi ette kriminaalvastutuse mootorsõiduki juhi poolt

liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega põhjustati raske kehavigastus või inimese surm. Raske

kehavigastuse põhjustamine oli põhjuslikus seoses LE p 72 rikkumisega (juht ei veendunud manöövri

ohutuses). LE p 196 alapunktis 3 nimetatud teatamiskohustuse mittetäitmine ei olnud põhjuslikus seoses

tekitatud tagajärjega ega saanud kaasa tuua kriminaalvastutust. Linnakohus, lõpetades kriminaalmenetluse

leppimise tõttu, ei andnud õiguslikku hinnangut LE p 196.3 rikkumisele, vaid lõpetas kriminaalmenetluse

KrK § 204 lg 1 süüdistuses.

Lisaks leitakse kaebuses, et kohus ei ole haldusõiguserikkumise asja sisuliselt arutanud ega sellele hinnangut

andnud.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohus ei nõustu Tallinna Linnakohtu 10. oktoobri 2002. a kohtuotsuses väljendatud seisukohaga, et

kõik A. T. poolt 2. jaanuaril 2001. a toimepandud Liikluseeskirja rikkumised olid talle inkrimineeritud KrK

§ 204 lg 1 kaudu. Seda mõtet võiks küll toetada A. T. esitatud süüdistuse formulatsioon, kus on loetletud

kõik tema poolt toimepandud rikkumised, sh ka tema poolt peale liiklusõnnetuse toimumist kannatanule

esmaabi mitteandmine, politseile mitteteatamine ning sündmuskohalt lahkumine. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on seisukohal, et ebaõigesti esitatud süüdistus ei saa siiski muuta kriminaalõiguse

teooriat.

A. T. poolt liiklusõnnetuse põhjustamise ajal kehtinud KrK § 204 lg 1 käsitles kuriteona vaid selliseid

mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisi, millega põhjustati kannatanu surm või tekitati

talle üliraskeid kehavigastusi. Seega sai KrK § 204 objektiks olev tegu seisneda vaid tegevuses või

tegevusetuses, mis on vahetus põhjuslikus seoses kannatanu surma või talle kehavigastuste tekitamisega.

Reeglina pandi sellised teod toime enne liiklusõnnetust või vahetult selle toimumise ajal. A. T. süüdistusse

on aga lülitatud ka tema teod peale liiklusõnnetuse toimumist, kui kannatanule olid kehavigastused juba

tekitatud. Ilmselgelt ei saa need teod olla vahetus põhjuslikus seoses tekitatud tagajärjega ning seega ei

sisalda need teod KrK § 204 lg-s 1 kirjeldatud kuriteokoosseisu.

8. Eeltoodust tulenevalt oli kohtuvälisel menetlejal õigus otsustada halduskaristuse määramine

haldusõiguserikkumise protokollis AB331964 kirjeldatud tegudes nende Liikluseeskirjade punktide järgi,

millele ei saanud järgneda A. T. kriminaalvastutust.

9. Tuleb siiski märkida, et 17. juunil 2002. a koostatud otsus haldusõiguserikkumise asjas sisaldab olulisi

menetluslikke vajakajäämisi, mis panevad tõsise kahtluse alla A. T. määratud karistuse seaduslikkuse. Nimelt

ei vasta kohtuvälise menetleja poolt koostatud otsuse põhiosa resolutsioonile.

Otsuse põhiosa kohaselt on tuvastatud, et A. T. juhtides 2. jaanuaril 2001. a kell 16.31 Tallinnas X teel

mootorsõidukit Scania, ei veendunud enne sõidu alustamist ohutuses, surus sulguva ukse vahele reisija käe,

tekitas varalise kahju ja kehalisi vigastusi ning lahkus sündmuskohalt.

Otsuse resolutiivosas on A. T. tegevus aga kvalifitseeritud HÕS § 1031 lg 1 järgi, mis näeb ette vastutuse

liiklusõnnetuses osalenud juhi poolt politseile mitteteatamise või sealjuures politseilt saadud korralduste

eiramise eest.

10. Kriminaalkolleegiumil puudub käesoleva kaebuse lahendamisel vajadus võtta seisukoht selle rikkumise

olulisuse ja sellest tulenevate õiguslike tagajärgede üle, kuna menetlus A. T. haldusõiguserikkumise asjas

tuleb lõpetada teistel motiividel.

A. T. pani talle süüksarvatava haldusõiguserikkumise toime 2. jaanuaril 2001.a, seega enne

Karistusseadustiku jõustumist. KarSRS § 6 lg 5 kohaselt karistuse kohaldamisel füüsilisele isikule pärast

Karistusseadustiku jõustumist enne selle jõustumist toimepandud haldusõiguserikkumiste eest, mõistetakse

karistus Karistusseadustiku järgi, raskendamata haldusõiguserikkuja karistust.

KarS § 81 lg 3 kohaselt on väärtegu aegunud, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse

jõustumiseni on möödunud kaks aastat. VTMS § 199 kohaselt jõustub kohtuotsus või määrus, kui seda ei saa

vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses. Käesolevas asjas möödus seega aegumistähtaeg 2. jaanuaril

2003. a, kui asi oli kassatsioonikohtu menetluses.

Seega tuleb A. T. väärteomenetlus vastavalt VTMS § 29 lg 1 p-le 5 lõpetada.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris