3-1-1-21-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-21-03

Otsuse kuupäev

11. märts 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja

Hannes Kiris

Kohtuasi

I-H. M. haldusõiguserikkumise asi HÕS § 73 lg 1

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinn Linnakohtu 4. oktoobri 2002. a otsus

haldusõiguserikkumise asjas nr 4-1082/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I-H. M. kaitsja vandeadvokaat Raul Ainla

Asja läbivaatamise kuupäev

11. veebruar 2003. a

Istungil osalenud isikud

I-H. M. kaitsja vandeadvokaat Raul Ainla

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 4. oktoobri 2002. a otsus haldusõiguserikkumise asjas nr 4-

1082/2002.

2. Lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel I-H. M. teos väärteo tunnuste puudumise

tõttu.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada.

Kohtuotsus jõustub 11. märtsil 2003. a ega kuulu edasikaebamisele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 12. märtsil 2002. a karistas Keskkonnainspektsiooni X osakonna osakonnajuhataja asetäitja T. T. I-H. M.-i

HÕS § 73 lg 1 järgi rahatrahviga 10 trahviühikut, s.o 600 krooni. Õiguserikkumine seisnes selles, et AS L.

tellimusel koostatud kütuseterminali tehniline projekt ei vastanud Viimsi valla Muuga küla Lasti, Muuga ja

Allika maaüksustele kehtestatud detailplaneeringule. Samuti eiras see projekt Kaitstavate loodusobjektide

seaduse § 13 lg 2 alusel Kabelikivile (kaitstav looduse üksikobjekt) ette nähtud piiranguvööndit. Nende

rikkumiste eest vastutab ametiisikuna AS Y projektijuht I-H. M..

2. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas kaebuse I-H. M. kaitsja vandeadvokaat Raul Ainla, kes taotles

otsuse tühistamist ja asjas menetluse lõpetamist.

Kaebuse kohaselt ei nähtu koostatud protokollist ja otsusest, milles seisnes menetlusaluse isiku süüline

tegevus või tegevusetus. Samuti ei olnud I-H. M. puhul tegemist ametiisikuga. Lisaks leitakse kaebuses, et

väidetav rikkumine ei vasta HÕS § 73 lg 1 koosseisule.

3. Tallinna Linnakohtu 4. oktoobri 2002. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus

muutmata.

Kohtuotsuse kohaselt leidis tuvastamist, et AS L. kütuseterminali tehnilises projektis oli ette nähtud

Kabelikivi ümber moodustatud piiranguvööndis maaparanduslike tööde tegemine ja piiranguvööndisse jääva

veekogu kalda kuju muutmine, samuti metallpunnseina ehitamine. Taoliste tööde tegemine on vastuolus

Kaitstavate loodusobjektide seaduse § 13 lg 2 p-dega 1, 2 ja 9. Samuti oli koostatud projekt vastuolus Viimsi

valla C küla B, C ja A maaüksuste detailplaneeringuga. Planeerimis- ja ehitusseaduse § 35 lg-st 1 tulenevalt

on projekteerija kohustatud tagama ehitusprojekti vastavuse kehtivale detailplaneeringule, kehtivatele

normidele ja standarditele. Käesoleval juhul oli projekt vastuolus nii detailplaneeringu kui Kaitstavate

loodusobjektide seaduse nõuetega.

Asjas kogutud materjalidest nähtuvalt on AS L. kütuseterminali ehitusplatsi ettevalmistustööde ja tehnilise

projekti juhina märgitud I-H. M., kes tegutseb AS Y nimel. Kohus leidis, et I-H. M. on isik, kes koostas

projekti ning vastutab seega selle nõuetele vastavuse eest.

KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

4. Linnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse I-H. M. kaitsja vandeadvokaat R. Ainla, kes palub

tühistada linnakohtu otsuse ja lõpetada asjas menetlus.

Kassatsioonkaebuses leitakse, et kohtuväline menetleja ja Tallinna Linnakohus on vääralt kohaldanud

materiaalõigust, leides, et I-H. M. on toime pannud HÕS § 73 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo. HÕS § 73 lg 1

näeb ette vastutuse ehituseeskirjade ja -normide rikkumise eest. I.-H Maidele pannakse aga süüks

Planeerimis- ja ehitusseaduse § 35 lg 1 p-de 1 ja 2 ning Kaitstavate loodusobjektide seaduse § 13 lg 2

rikkumist, s.o tehnilise projekti mittevastavust detailplaneeringule ja seadusele. Seda rikkumist ei saa lugeda

ehituseeskirjade ja -normide rikkumiseks, tegemist oli planeerimisega, mitte ehitamisega.

Lisaks leitakse, et otsustest ei tulene, miks loeti menetlusalust isikut ametiisikuks ja millest tulenesid tema

vastutuse aluseks olevad ametiisiku volitused ja pädevus.

5. Riigikohtu istungil toetas kassaator kaebuses esitatud taotlusi.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 73 lg 1 nägi ette karistuse omavolilise ehitamise, hoonete ja rajatiste

omavolilise ekspluatatsiooni võtmise, muude ehituseeskirjade, samuti hoonestuseeskirjade ja ehitusnormide

rikkumise eest.

Tallinna Linnakohus arutas VTMS § 123 lg-st 2 tulenevalt väärteoasja täies ulatuses, sõltumata kaebuse

piiridest ning kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke

asjaolusid. Linnakohtu 4. oktoobri 2002. a otsusest nähtuvalt karistati I-H. M.t HÕS § 73 lg 1 alusel

ehituseeskirjade rikkumise eest. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et HÕS § 73 lg 1 järgi ei olnud

ehituseeskirjade rikkumise eest halduskaristuse kohaldamise eelduseks ametiisikuks olek. Samuti ei sisaldu

linnakohtu vaidlustatud otsuses kohtu järeldust selle kohta, et I-H. M. vastutab HÕS § 73 lg-s 1 alusel

ehituseeskirjade rikkumise eest oma ametiseisundi tõttu. Vastupidi, Tallinna Linnakohus tuvastas

olemasolevate tõendite alusel üksnes asjaolu, et I-H. M. oli Planeerimis- ja ehitusseaduse mõttes

projekteerija, kellele laienevad sama seaduse §-s 35 sätestatud kohustused. Seetõttu loeb Riigikohtu

kriminaalkolleegium asjakohatuiks kassatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, nagu pidanuks

linnakohtu otsuses sisalduma I-H. M. kui ametiisiku volitused ja pädevus ning see, milliseid ametikohustusi

I-H. M. konkreetselt rikkus.

7 I-H. M.-le linnakohtu otsusega süüksarvatud ehituseeskirjade rikkumine seisnes selles, et olles

Planeerimis- ja ehitusseaduse mõttes projekteerijaks, ei taganud ta ehitusprojekti vastavust kehtivale

detailplaneeringule ja projekteerimistingimustele.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et detailplaneeringule ja projekteerimistingimustele mittevastava

tehnilise projekti koostamine ei olnud käsitletav HÕS § 73 lg 1 mõttes ehituseeskirjade rikkumisena. Seda

järgmistel põhjustel.

7.1. Kuni 1. jaanuarini 2003. a kehtinud Planeerimis- ja ehitusseadus (PES) sisaldas nõudeid nii

planeerimise, projekteerimise kui ka ehitamise osas. Nimetatud asjaolu ei võimalda aga väita, et selles

seaduses sisalduva mistahes eeskirja rikkumine oleks vaadeldav ehituseeskirja rikkumisena. PES §-st 39

tulenevalt loeti ehitamiseks ehitise püstipanemist, laiendamist ja lammutamist, samuti ehitise

konstruktsioonide, ruumijaotuse või välisilme konstruktsioonilist muutmist ja tehnoloogilise

ümberseadistamisega seotud ehitus- ja paigaldustöid. Seega tuli ehituseeskirjade rikkumisena käsitleda vaid

ehitise püstitamist, laiendamist, lammutamist, rekonstrueerimist ja ehitise tehnosüsteemide muutmist

käsitlevate eeskirjade rikkumist. Projekteerimine seisneb aga eelkõige selles, et ehitis kavandatakse

arhitektuuriliselt ja ehituslikult, samuti kavandatakse selle tehnosüsteemid ja ehitises kasutatav tehnoloogia.

7.2. Projekteerimise kui kavandamisega ei rikkunud I-H. M. iseenesest detailplaneeringut ega ka kaitstava

looduse üksikobjekti Kabelikivi piiranguvööndit ega kahjustanud seda objekti muul viisil. Küll oleks

detailplaneeringut ja piiranguvööndit rikkunud ning kaitstavat looduse üksikobjekti võinud kahjustada I-H.

M. koostatud projektile vastav ehitamine.

Planeerimis- ja ehitusseadus ei välistanud olukordi, kus ehitusprojekt ei vasta detailplaneeringule ja

projekteerimistingimustele. Ometi ei tähendanud see, et seadus oleks lubanud detailplaneeringule ja

projekteerimistingimustele mittevastava ehitise ehitamist.

Planeerimis- ja ehitusseaduse § 51 kohaselt kuulus kohaliku omavalitsuse pädevusse oma territooriumil

ehitusjärelevalve teostamine, kusjuures tulenevalt sama seaduse § 50 p-st 1 sisaldas ehitusjärelevalve selle

seaduse mõistes muuhulgas ka ehitusprojekti vastavuse kontrollimist kehtestatud seadustele ja normidele,

detailplaneeringutele ja projekteerimistingimustele, samuti ehitusprojekti ekspertiisi korraldamist vastavalt

vajadusele ning ehitusloa väljaandmist. Seega nägi Planeerimis- ja ehitusseadus ette korra välistamaks

ehitusjärelevalve abil detailplaneeringule ja projekteerimistingimustele mittevastavat ehitamist, mistõttu

detailplaneeringule ja projekteerimistingimustele mittevastava projekti koostamine I-H. M. poolt võis olla

vaadeldav üksnes projekteerija kohustuste mittekohase täitmisena projekti tellija ees.

7.3. Planeerimis- ja ehitusseaduse § 35 lg 3 kohaselt määrati projekteerija ja projekti tellija õigused ja

kohustused projekteerimislepinguga. Sama paragrahvi lg 2 sätestas projekteerija kohustuse hüvitada tema

süül projekti tellijale tekitatud kahju. Haldusvastutust projekteerimisnõuete rikkumise eest Planeerimis- ja

ehitusseadus ette ei näinud. Ka ei näe sellist vastutust ette alates 1. jaanuarist 2003. a kehtiv Ehitusseadus.

8. Toodud põhjendustel ja juhindudes VMS § 29 lg 1 p-st 1 ja § 174 p-st 4 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Linnakohtu 4. oktoobri 2002. a otsuse ja lõpetab väärteomenetluse

väärteotunnuste puudumise tõttu.

Jüri Ilvest,

Eerik Kergandberg,

Hannes Kiris