3-2-1-17-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-17-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 10. märts 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed T. Anton, H. Jõks, A. Kull, V. Kõve ja

J. Luik

Kohtuasi

Eesti Vabariigi hagi Margot Kähari vastu 3 200 krooni

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. augusti 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/1122/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariigi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

27. jaanuar 2003. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. augusti

2002. a otsust põhjenduste osas. Muus osas jätta otsus

muutmata.

2. Eesti Vabariigi kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Eesti Vabariigile 17. septembril 2002. a Eesti

Vabariigi kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 200

(kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (edaspidi Amet) peadirektori 19. aprilli 2001. a

käskkirjaga nr 1-2/71 rahuldati Margot Kähari taotlus saada nõuandetoetust ning toetuse suuruseks

määrati 3 200 krooni. M. Kähari avalduse kohaselt maksti toetus välja nõuandeteenust osutanud

MTÜ-le Metsalliku Mahemesindus - M(u)MM. Pärast toetuse väljamaksmist selgus, et M. Kähar ei

olnud taotluse esitamise ajal registreeritud Maksuameti kohalikus registris ega kantud äriregistrisse,

kuigi taotlusele oli ta märkinud maksumaksjate ja maksu kinnipidajate registri koodiks numbri 3064.

23. jaanuaril 2002. a tehtud ettekirjutust toetuse tagasimaksmise kohta ei ole M. Kähar täitnud.

Hageja palus 18. märtsil 2002. a esitatud hagis väljamakstud toetuse maaelu ja põllumajandusturu

korraldamise seaduse § 97 lg 2 ja TsK § 477 alusel M. Käharilt välja mõista, sest viimane oli esitanud

toetuse saamiseks valeandmeid.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt on numbri 3064 all Maksuametis

registreeritud kostja füüsilisest isikust ettevõtjast abikaasa Jaan Kähar. Kostja nimi kanti taotlusele

sellepärast, et tema on maaomanik. Tegemist on ühe perekonna ettevõtlusega ega ole oluline, kes

perekonnast on ettevõtjana registreeritud. Toetuse taotlejaks oleks võinud ka tema olla. Hageja oli

kohustatud kontrollima esitatud andmete õigsust enne toetuse määramist. Kui viga oleks selgunud,

oleks esitatud uus taotlus.

3. Rapla Maakohtu 20. mai 2002. a otsusega jäeti hagi M. Kähari vastu 3 200 krooni

väljamõistmiseks täies ulatuses rahuldamata. Kohus on asunud oma otsuses seisukohale, et tegemist

on kostja eksimusega, mis annab vaid formaal-juriidilise aluse toetuse tagasinõudmiseks. Hagejal oli

võimalus teha Maksuametile järelepärimine enne toetuse määramist, kuid järelepärimine tehti alles

28. detsembril 2001. a. Põllumajandusministri 24. jaanuari 2001. a määruse nr 3 "Nõuandetoetuste

taotlemise ja menetlemise kord" § 4 lg 1 p 2 kohaselt peab Amet kontrollima, kas taotleja on

registreeritud ettevõtjana. Poolte seletustest ja kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kostja kasutas

toetust seaduses ette nähtud otstarbeks ja kõik ülejäänud tema esitatud andmed olid õiged. Hageja

esindaja on tunnistanud, et kui taotlusel oleks Jaan Kähari nimi, siis ei oleks toetuse

tagasinõudmiseks alust. Maakohus on asunud seisukohale, et kuna tegemist on perekonna

ettevõtlusega, siis asjaolu, et kostja ei olnud registreeritud ettevõtjana, ei anna alust öelda, et ta sai

toetuse ilma seadusliku aluseta. Kostjal oli sisuline alus maaelu ja põllumajandusturu korraldamise

seaduse § 3 lg 2 p-s 8 ja §-s 9 ette nähtud toetust saada. Asja lahendamisel ei ole tähtsust asjaolul, et

Amet ei ole kohustatud talle esitatud andmeid eelnevalt kontrollima.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. augusti 2002. a otsusega jäeti maakohtu otsus

muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus jõudis järeldusele, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse

tühistamiseks. Õige on maakohtu seisukoht, et formaal-juriidiliselt on hagejal alus kostjalt toetuse

tagasinõudmiseks, kuid käesoleva tsiviilasja asjaolusid arvestades tuleb hagi jätta rahuldamata.

Seaduse kohaselt oleks olnud õigus toetust taotleda kostja ettevõtjana registreeritud abikaasal.

Kuivõrd toetust vajas perekonna ettevõtlus ja asja materjalide kohaselt kasutati toetust sihipäraselt,

siis täitis toetuse määramine kostjale maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse §-s 9

sätestatud eesmärki. Arvestades ka asjaolu, et Ametil lasub eelnimetatud seaduse § 87 lg 2 alusel

kohustus kontrollida taotluses esitatud andmete õigsust ja taotleja vastavust nõuandetoetuse

saamiseks kehtestatud nõuetele, ei pea kolleegium õigeks toetusraha tagastamist.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. augusti 2002. a otsuse

täies ulatuses ja teha uue otsuse asja uueks läbivaatamiseks andmata.

Ringkonnakohus on leidnud, et formaal-juriidiliselt on hagejal alus kostjalt toetuse tagasinõudmiseks

ning seega tunnistanud, et hagejal on õigus nõuda M. Käharilt viimasele makstud toetus tagasi. Kuna

Amet tegutseb oma pädevuse piires seaduse, Vabariigi Valitsuse määruse või korralduse või ministri

määruse alusel ja täitmiseks, ei saa ta toetuse tagasinõudmisel arvesse võtta muid aluseid peale

formaal-juriidiliste, mis tulenevad nõuandetoetuse taotluste menetlemist reguleerivatest õigusaktidest.

Arusaamatuks jääb see, mida on ringkonnakohus, leides, et sisuliselt vajas toetust ühe perekonna

ettevõtlus, silmas pidanud toetuse sisulise vajaduse all.

Asjakohatu on kohtu põhjendus, et toetust kasutati sihipäraselt, sest toetuse saamise tingimuseks ei

ole seatud selle sihipärane kasutamine ja toetust ei ole tagasi nõutud sihipäratu kasutamise tõttu.

Kohus on öelnud, et toetuse määramine täitis seega maaelu ja põllumajandusturu korraldamise

seaduse §-s 9 sätestatud eesmärki, kuid on jätnud tähelepanuta eespool nimetatud seaduse §-s 52

sisalduva nõude, et nõuandetoetuse taotleja peab olema põllumajandustootja. Nimetatud seaduse § 5

lg-st 1 ja § 12 lg-st 1 tuleneb nõue, et toetust taotlev füüsiline isik peab olema ettevõtja. Kohtus on

tõendatud, et kostja ei ole füüsilisest isikust ettevõtja ega ole teda kantud maksumaksjate ja

maksukinnipidajate registrisse.

Füüsilisest isikust ettevõtja õigused ei laiene tema perekonnaliikmetele. Maaelu ja põllumajandusturu

korraldamise seaduse § 8 lg 5 kohaselt käsitletakse füüsilisest isikust ettevõtjat äriseadustiku

tähenduses. Seega on nõuandetoetuse määramisel välistatud füüsilisest isikust ettevõtja samastamine

temaga ühist majapidamist, perekondlikke või sugulussidemeid omavate isikutega.

Kohus on jätnud tähelepanuta maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse § 97 lg-tes 2 ja 3

sätestatud Ameti kohustuse pärast valeandmete esitamisest teadasaamist toetuse saanud isikult

toetusena saadud raha tagasi nõuda ja toetuse saanud isiku kohustuse raha tähtaegselt tagastada.

Kostja leiab, et Riigikohtu lahend on vajalik maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse

ühetaolise kohaldamise tagamiseks, kuna ringkonnakohtu otsuses väljendatud seisukoha

püsimajäämine võib kaasa aidata seaduse ning teiste nõuandetoetuse taotlemist ja taotluse

menetlemist reguleerivate õigusaktide sätete korduvale ebaõigele kohaldamisele. Samuti

kahjustatakse nende toetuse taotlejate õigusi, kes on täitnud toetuse taotleja suhtes kehtestatud

nõudeid ning nende õiguspärast ootust saada toetust üksnes nendel tingimustel.

6. Vastuses hageja kassatsioonkaebusele on kostja seisukohal, et Tallinna Ringkonnakohus ei ole

otsuse tegemisel rikkunud materiaalõiguse ega protsessiõiguse norme ning kassatsioonkaebus tuleb

jätta rahuldamata.

7. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. jaanuari 2003. a määrusega anti asi põhimõttelist laadi

eriarvamuste tõttu lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. Eriarvamused tekkisid selles,

kas vaidluse lahendamiseks on pädev maa- või linnakohus või halduskohus, millised õigusnormid

kuuluvad asjas kohaldamisele ja milline tähendus asja lahendamisel on 23. jaanuaril 2002. a

põllumajanduse ja registrite ja informatsiooni ameti tehtud toetusraha tagasinõudmise ettekirjutusel.

Kohtute seaduse § 28 lg 3 alusel kaasati Riigikohtu esimehe otsusega kolleegiumi koosseisu

halduskolleegiumi kohtunik T. Anton.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid muuta tuleb otsuse

põhjendusi.

9. Kolleegium peab esmalt vajalikuks selgitada, kas asja lahendamine kuulub maa- ja linnakohtu

pädevusse. Vastavalt TsMS § 1 lg-le 1 mõistetakse tsiviilvaidlusena tsiviil- ja tööõigussuhtes tekkinud

vaidlusi. Vastavalt HKMS § 3 lg 1 p-le 1 ja lg-le 2 on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslike

vaidluste lahendamine, milleks seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda.

10. Käesolev vaidlus on tekkinud riigi ja ettevõtja vahelisest suhtest seoses ettevõtlustoetuse

maksmisega. Riigi ja ettevõtja vaheline suhe ettevõtlustoetuse maksmisel on avalik-õiguslik, sest

ettevõtlustoetusi makstakse majandus-, sotsiaal- ja regionaalpoliitilistel eesmärkidel. Otsustused

avalike vahendite toetuseks jagamisel kujutavad endast avaliku võimu teostamist. Seega nõutakse

kostjalt raha tagastamist, mille ta on saanud avalik-õiguslikus suhtes väidetavalt õigusliku aluseta.

11. 1. jaanuaril 2002. a jõustunud riigivastutuse seaduse (RVS) § 22 lg 3 kohaselt võib avaliku võimu

kandja nõuda isikult õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist

eraõiguses sätestatud alustel ja korras. Sellest põhimõttest ei kehtestanud erandit enne 1. juulit

2002. a kehtinud maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse § 151 lg 2. Sama normi 1. juulist

2002. a kehtiv redaktsioon kordab nõude aluste ja korra osas RVS § 22 lg-s 3 sätestatut, et aluseta

saadud toetusraha nõutakse toetuse saajalt tagasi eraõiguses alusetu rikastumise kohta sätestatud

alustel ja korras. Viitest eraõiguse alustele ja eraõiguslike vaidluste menetluskorrale, milleks on

tsiviilkohtumenetluse kord, järeldab kolleegium, et seadusandja on pidanud vajalikuks jätta maa- ja

linnakohtu pädevusse vaidlused, kus avaliku võimu kandja nõuab isikult avalik-õiguslikus suhtes

õigusliku aluseta üleantu või säästetu tagastamist. Selline pädevuse määratlemine võimaldab

paremini vältida ka erinevat kohtupraktikat eraõiguse alusetu rikastumise sätete kohaldamisel.

12. Järgmisena tuleb vastata küsimusele, kas käesolevat avalik-õiguslikku vaidlust lahendades on

maa- või linnakohus seotud ettekirjutusega, mida ei ole halduskohtus vaidlustatud. Kohtuvõim ei saa

täitevvõimu tehtud otsuseid muuta väljaspool korralist kaebemenetlust, milleks Eesti õiguskorras on

halduskohtumenetlus. Selle tõttu on kehtiva haldusakti resolutiivosa, vaatamata võimalikule

õigusvastasusele, üldjuhul siduv ka haldusaktiga seotud tsiviilvaidlust lahendavale kohtule. See

põhimõte on nüüdseks väljendatud haldusmenetluse seaduse § 60 lg-s 2. Üldkohus on

tsiviilkohtumenetluses siiski pädev tuvastama, kas haldusakt kehtib ja kas ta on õiguspärane, kui

sellest sõltub mõne tsiviilasja lahendamine, kuid kehtivat haldusakti ei saa tsiviilkohtumenetluses

tunnistada kehtetuks.

13. Haldusmenetluse seaduse § 60 lg-s 2 sätestatud põhimõttest võib seadusandja teha erandeid.

Kolleegium leiab, et käesolevas ja analoogilistes asjades on maa- või linnakohtul maaelu ja

põllumajandusturu korraldamise seaduse § 151 lg 2 alusel õigus muu hulgas käsitleda ka toetuse

tagastamise nõude põhjendatust. Vastasel juhul ei oleks seadusandjal olnud põhjust näha ette kohtusse

pöördumise võimalust ettekirjutuse täitmiseks. Kui seadusandja oleks soovinud näha ette kehtiva, s.o

halduskohtus vaidlustamata, ettekirjutuse täitmise, sõltumata ettekirjutuse põhjendatusest, siis oleks

ta saanud sätestada ettekirjutuse sundtäitmise täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, sarnaselt

näiteks maksuhalduri ettekirjutustele. Seega on seadusandja pidanud vajalikuks võimaldada

ettekirjutuse adressaadil esitada ettekirjutuse täitmiseks algatatud tsiviilkohtumenetluses ka

ettekirjutuse õiguspärasusse puutuvaid vastuväiteid ja võimaldada kohtul vajaduse korral teha

tagasinõude põhjendatuse osas täitevvõimu asutuse otsusest erinev otsus. Muu hulgas arvestab

kolleegium siinkohal asjaolu, et üldjuhul ei saa põllumajandustoetuse tagasinõudmise põhjendatuse

kontrollimine ka pärast halduskohtuliku kaebetähtaja möödumist kahjustada kolmandate isikute

õiguspärast ootust, mille kaitse on kaebetähtaja peamine eesmärk.

14. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse § 9

kohaselt on nimetatud seaduse alusel väljamakstavad toetused sihtotstarbelised, ning on tuvastanud,

et toetust on kasutatud sihipäraselt.

15. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu väitega, et formaal-juriidiliselt on hagejal õigus kostjalt

toetus tagasi nõuda. Tagasinõude põhjendatuse hindamisel ei ole võimalik eristada formaal-juriidilisi

aspekte sisulistest. Kolleegium leiab, et käesolevas asjas ei ole toimunud alusetult säästmist TsK

§ 477 lg 6 tähenduses. Kohtud on tuvastanud, et kostja M. Kähar ja füüsilisest isikust ettevõtja Jaan

Kähar olid toetuse saamise ajal abielus. Samuti on kohtud tuvastanud, et seaduse järgi oli õigus

toetust taotleda kostja abikaasal. Abielu kestel toimuv varaline juurdekasv, st abikaasade omandatud

vara, on perekonnaseaduse § 14 lg 1 kohaselt abikaasade ühisvara. Nimetatud sättes reguleeritud

põhimõttest on võimalik perekonnaseaduse § 8 lg 1 alusel erinevalt kokku leppida

abieluvaralepinguga, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesolevas asjas kasutati nõuandeteenust, mille

eest tasus hageja. Nõuandetoetuse võrra säästis raha küll ka M. Kähar, kuid ta ei säästnud mitte oma

lahusvara, vaid ühisvara. Kuna abikaasade ühisvara kuulub ka J. Käharile, kes kohtuotsuse kohaselt

vastas toetuse saamiseks esitatavatele nõuetele, oleks ka siis säästetud ühisvara, kui toetuse taotluse

oleks esitanud J. Kähar. Seega ei ole kokkuvõttes toimunud alusetult säästmist ning hagejal ei ole

TsK § 477 järgi alust toetust tagasi nõuda.

16. Igasugune viga ettevõtlustoetuse määramisel ei anna veel alust selle tagasinõudmiseks. Raha

maksmise aluseks oleva õigusvastase haldusakti tühistamisel tuleb muu hulgas kaaluda ka raha

saanud isiku õiguspärast ootust ja vea raskust. Oluline on ka see, kas viga tekkis isiku või asutuse

süül. Käesoleval juhul seisnes viga selles, et füüsilisest isikust ettevõtja J. Kähari asemel esitas

taotluse tema abikaasa M. Kähar. Samas oleks selle vea saanud ära hoida, kui pädev asutus oleks

sellele kohe tähelepanu juhtinud ja võimaldanud taotluse esitada kostja abikaasal.

17. Eelneva põhjal leiab kolleegium, et Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti

23. jaanuari 2002. a ettekirjutus toetusraha tagasinõudmise kohta ei ole õiguspärane.

18. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet on

ekslikult tasunud kassatsioonkaebuselt kautsjoni. TsMS § 57 lg 4 kohaselt on riik ja kohalik

omavalitsusüksus kautsjoni tasumisest vabastatud, mistõttu tuleb kautsjon tagastada.

J. Odar, T. Anton, H. Jõks, A. Kull, V. Kõve, J. Luik