3-2-1-19-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-19-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 6. märts 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja H. Jõks, liikmed A. Kull ja V. Kõve

Kohtuasi

OÜ Berma hagi AS Kohtla-Järve Soojus vastu 1 889 954

krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 5. novembri 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 2-II-258/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Berma kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

10. veebruar 2003. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat K. Kooga, kostja esindaja

vandeadvokaat J. Tehver

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

5. novembri 2002. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada K. Kooga Advokaadibüroole OÜ Berma

kassatsioonkaebuselt 5. detsembril 2002. a tasutud kautsjon

11 481 (üksteist tuhat nelisada kaheksakümmend üks) krooni

55 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Berma esitas 29. augustil 2000. a AS Kohtla-Järve Soojus vastu hagi 1 889 954 krooni suuruse

kahju hüvitamiseks. Hageja leidis, et kostja on lepinguliste kohustuste täitmata jätmisega põhjustanud

kahju, mille ta on TsK § 222 lg 1 ja § 269 lg 1 alusel kohustatud hüvitama.

Hagiavalduse kohaselt ostis OÜ Berma 30. jaanuaril 1998. a ja 17. märtsil 1998. a Redwood

Enterprises L.L.C.-lt (edaspidi kolmas isik) AS-le Kohtla-Järve Soojus torusid. Lepingute järgi pidi

hageja torude eest maksmisega viivitamise korral tasuma viivist 0,5% päevas. Kostja tasus hagejale

ettemaksuna 135 000 krooni. Kostja võttis kauba vastu, kuid jättis kauba eest tähtaegselt tasumata.

Hagejal tekkis seetõttu kolmanda isikuga sõlmitud lepingute täitmisel makseviivitus. 2. augusti

2000. a seisuga oli viiviste summa 7 669 288 krooni. Hageja maksis täitmisega viivitamise eest

kolmandale isikule 852 080 krooni. Kuna AS Kohtla-Järve Soojus lepingulisi kohustusi hageja ees

tähtaegselt ei täitnud, pidi hageja oma lepinguliste kohustuste täitmiseks ja hagi esitamiseks laenama

AS-lt Interfast 4. märtsil 1998. a 35 000 DEM, millelt tasus aktsiaseltsile intresse 51 016 krooni, ja

16. oktoobril 1998. a 65 000 DEM, millelt tasus intresse 286 000 krooni. Ajal, mil kostja täitmisega

viivitas, tõusis USA dollari kurss Eesti krooni suhtes ja seetõttu pidi hageja maksma kolmandale

isikule 296 075 krooni rohkem. Hageja oli sunnitud võtma 9. augustil 2000. a ühingult Skorpion

laenuks 240 000 DEM, millelt tuli maksta intresse 229 192 krooni. Kostja tegevusetuse tõttu tekkis

hagejal lisaks ka maksuvõlg 110 377 krooni.

2. Kohtla-Järve Linnakohus jättis 14. detsembri 2001. a otsusega hagi rahuldamata. Kohtuotsuse

põhjenduste kohaselt on hageja tõendanud kahju olemasolu ning põhjusliku seose kahju tekkimise ja

kostja kohustise rikkumise vahel, kuid on kohtule esitatud arvestustes välja toonud ainult tehingu

üldise kahjumi. Hageja ei ole näidanud, millise osa kahjust katab Viru Ringkonnakohtu 22. juuni

2000. a otsusega välja mõistetud 400 000 krooni suurune viivis. Kostja ei vastuta hageja eksliku

majandusarvestuse tõttu maksete (käibemaks, riigilõiv, veotasu jms) tasumise eest. Lepingut rikkunud

pool hüvitab TsK § 193 lg 1 järgi teisele poolele sellise rikkumisega tekitatud kahju osas, mis ei ole

kaetud leppetrahviga. Karistusliku iseloomuga leppetrahvi, kus kahju nõutakse sisse viivist

arvestamata, rakendatakse ainult mittekohase kvaliteediga toodangu hankimise juhtudel. TsK § 296

lg 1 sätestab, et nii leppetrahv kui ka kahju hankelepingu rikkumise eest nõutakse sisse ainult juhul,

kui see on ette nähtud kas hangete põhimääruses või hangete eritingimustes. Hagejal puudub alus

leppetrahvi nõudmiseks, sest lepingu sõlmimise ajal ei kehtinud Eesti Vabariigis hangete põhimäärus

ega hangete eritingimused ja puudub alus nõuda neis sisalduvate sätete rakendamist.

3. Viru Ringkonnakohus muutis 7. märtsi 2002. a otsusega linnakohtu otsust põhjenduste osas.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei tõendanud hageja talle tekitatud kahju ning

põhjusliku seose olemasolu kostja kohustise mittekohase täitmise ja kahjuliku tagajärje vahel. Hageja

seletuse kohaselt tekkis tal kahju, kuna kostja ei täitnud lepinguid kohaselt ning seetõttu pidi ta: 1)

tasuma torude hankijale rohkem, kui lepingus esialgselt ette nähtud, kuna USA dollari kurss tõusis

Eesti krooni suhtes; 2) maksma lepingute alusel torude hankijale viiviseid; 3) võtma laenu ja tasuma

sellelt intresse. Lisaks tekkis hagejal maksuvõlg riigi ees. Tõendamata on, et hageja võttis AS-lt

Interfast ja ühingult Skorpion laenu kostja kohustuste rikkumise tõttu. Põhjendamatu on riiklike

maksude maksmata jätmise seostamine kostja kohustise mittekohase täitmisega, sest tegemist oli AS-

ga Interfast sõlmitud laenulepingu intressidelt tulumaksu maksmata jätmisega ning sellest tuleneva

110 377-kroonise viivisega. Asjas ei kuulu kohaldamisele TsK § 269, sest hangete põhimäärus ega

hanke eritingimused Eesti Vabariigis ei kehti.

4. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. septembri 2002. a otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus

osaliselt protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja saadeti asi tühistatud osas samale

apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

Riigikohtu otsuse kohaselt leidis ringkonnakohus otsuse põhjendustes, et hageja tugines kostja

kohustise mittekohase täitmise tõttu tekkinud kahju nõudes ka asjaoludele, et kuna USA dollari kurss

Eesti krooni suhtes muutus, pidi ta maksma kolmandale isikule torude eest 296 075 krooni rohkem.

Samuti pidi ta kolmanda isiku pretensiooni alusel maksma viimasele 852 080 krooni viivist. Neid

asjaolusid käsitles hageja ka apellatsioonkaebuses, kuid ringkonnakohus neile hinnangut ei andnud,

rikkudes sellega TsMS § 330 lg 6. Kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on

ta TsK § 222 lg 1 järgi kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahjud. Apellatsioonikohus

ei ole põhjendanud, miks hageja eelnimetatud kulutused ei ole kahju ja miks kostja vastutus puudub.

Apellatsioonikohus on õigesti leidnud, et asjas ei kuulu kohaldamisele TsK § 269.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Viru Ringkonnakohtu 5. novembri 2002. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohustus kostja vastavalt torude hankelepingutele

tasuma hagejale hangitud torude eest 10 päeva jooksul, arvates torude kättesaamisest. Asja

materjalide kohaselt sai kostja torud kätte 9. märtsil, 25. märtsil ja 14. aprillil 1998. a. Seega oli

kostja kohustatud lepingute ja nende alusel esitatud arvete järgi torude eest tasuma hiljemalt

19. märtsil, 3. aprillil ja 24. aprillil 1998. a. Kostja oma kohustust ei täitnud ja tekkinud võlgnevus

mõisteti talt välja Viru Ringkonnakohtu 22. juuni 2000. a otsusega.

Torude hankelepingutes oli kokku lepitud, et torude hinda arvestatakse Saksa markades. Kostja pidi

torude eest tasuma Eesti kroonides, mille kurss Saksa marga suhtes oli püsiv. Kostja ei olnud teadlik

hageja ja Redwood Enterprises L.L.C. vahelistest lepingutest, kus arvestus toimus USA dollarites.

Lähtudes eelnevast, on põhjendamatu nõuda kostjalt kahju, mis tulenes USA dollari kursi muutusest

eespool nimetatud ajavahemikel. Kostja ei saanud ette näha kahju, mis tulenes USA dollari kursi

muutusest, sest temaga sõlmitud hankelepingutes arvestati torude maksumust Saksa markades.

Samuti on põhjendamatu hageja 852 000 krooni suuruse viivise nõue. Tegemist on erinevate

lepingutega hageja ja kostja vahelise ning Redwood Enterprises L.L.C. ja hageja vahelise lepinguga.

Kostja, teadmata midagi hageja ja Redwood Enterprises L.L.C. vahelistest lepingutest, ei saanud ette

näha, et hageja rikub sellest lepingust tulenevat kohustust ega tasu õigeaegselt Redwood Enterprises

L.L.C. hangitud torude eest.

Tõendamata on, et hagejale põhjustatud kahju on tekitatud kostja raske hooletuse tagajärjel.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi

osaliselt rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja 1 148 155 krooni ja kohtukulud.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 229 lg 2, kuna rajas otsuse asjaoludele, mida pooled asja

läbivaatamisel ei esitanud. Pooled ei ole kunagi tuginenud asjaoludele, et kostja ei saanud ette näha

kahju, mis tulenes USA dollari kursi muutusest, ja seda, et hageja ei tasu hangitud torude eest

õigeaegselt ja et tõendamata on kahju tekitamine raske hooletuse tagajärjel. Samuti rikkus

ringkonnakohus TsMS § 330 lg 4, kuna ei märkinud ühtegi tõendit, millele tema järeldused on

rajatud, kohaldatavat seadust ega põhjendanud, miks ei kuulu kohaldamisele TsK § 222 lg 1 ja § 448,

samuti ei käsitlenud TsK § 269 lg 1 kohaldamist.

Ringkonnakohus asus ebaõigele seisukohale, et kostja ei saanud ette näha kahju, mis tulenes USA

dollari kursi muutumisest. Üldteada on, et tehingutes endise Nõukogude Liidu riikidega oli põhiliseks

käibivaks valuutaks USA dollar ja selle kurss on muutuv. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei saanud

kostja ette näha, et hageja ei tasu torude eest õigeaegselt. Kostja oli lepingu sõlmimise ajal teadlik, et

hageja ei tooda ise torusid ja et tal ei ole suurte tehingute tegemiseks vahendeid. Kostja pani lepingu

rikkumisega hageja teadlikult raskesse majanduslikku olukorda, tekitades sellega hagejale tahtlikult

kahju.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles kostja selle väidetele vastu. Ringkonnakohus ei rikkunud

protsessiõiguse norme. Üldteadaolevaks ei saa lugeda seda, et tehingutes endise Nõukogude Liidu

riikidega oli põhiliseks käibivaks valuutaks USA dollar. Kostja ei olnud teadlik, kellelt, mis hinnaga

ja mis valuutas hangib hageja kostjale müüdavad torud ning et hageja ja Redwood Enterprises L.L.C.

vahel oli sõlmitud lepingud. Seega on põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht, et kostja ei saanud ette

näha kahju, mis tulenes USA dollari kursi muutusest.

8. Kohtuistungil jäid poolte esindajad kassatsioonkaebuses ja vastuses esitatud seisukohtade juurde.

Kostja esindaja vandeadvokaat J. Tehver palus hagejalt välja mõista kohtukuluna tasu advokaadi abi

eest 7 670 krooni.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse normi olulise

rikkumise tõttu.

10. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. septembri 2002. a otsusega saadeti asi ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks USA dollari kursi muutusest ja hageja poolt kolmandale isikule leppetrahvi

maksmisest tingitud kahju hüvitamise nõuete osas. Hageja väitis, et kostja makseviivituse ja USA

dollari kursi tõusu tõttu Eesti krooni suhtes pidi ta maksma kolmandale isikule torude eest 296 075

krooni rohkem ja kolmanda isiku pretensiooni alusel viivist 852 080 krooni.

11. TsK § 222 lg 1 sätestas, et kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta

kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahjud. TsK § 227 kohaselt kandis isik, kes ei

täitnud kohustist või täitis selle mitte nõuetekohaselt, varalist vastutust ainult süü (tahtluse või

ettevaatamatuse) olemasolul, välja arvatud seaduse või lepinguga ettenähtud juhud. Sellest sättest

tulenevalt peab lepingulist kohustist rikkunud pool hüvitama kahju, mida ta asjaolude kohaselt nägi

rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema. Samuti sätestas TsK § 227 põhimõtte,

mille kohaselt süü puudumist peab tõendama isik, kes on kohustist rikkunud.

12. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et apellatsioonikohtu otsus ei vasta TsMS § 330

lg 4 nõuetele, mille kohaselt tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas märkida ringkonnakohtu

tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning

seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. Kassatsioonkaebuses on õigesti märgitud, et

apellatsioonikohtu otsuse põhjendavas osas pole kohus nimetanud materiaalõiguse norme. Ka pole

ringkonnakohtu järeldused põhjendatud.

Ringkonnakohus leidis, et kuna hageja ja kostja olid omavahelistes lepingutes kokku leppinud

arveldamise Saksa markades ja kostja ei olnud teadlik hageja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud

lepingutest, kus arveldati USA dollarites, siis ei saanud kostja ette näha hageja kahju, mis tulenes

USA dollari kursi muutusest. See, et hageja ja kostja omavahelistes lepingutes arveldati Saksa

markades, ei välista iseenesest seda, et kostja pidi ette nägema hagejal USA dollari kursi muutusest

tingitud kahju tekkimise võimaluse, kui kostja oma kohustusi hageja ees tähtaegselt ei täida. Kui

kostja teadis või pidi teadma, et temaga sõlmitud lepingute täitmiseks sõlmib hageja kolmandate

isikutega lepinguid, kus USA dollarites arveldamine on tavaline, siis pidi kostja ette nägema ka seda,

et hagejal võib tekkida kahju USA dollari kursi muutusest, kui ta ei saa kostja kohustuste rikkumise

tõttu õigeaegselt täita oma maksekohustusi kolmandate isikute ees.

Viivisest tuleneva kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist põhjendas ringkonnakohus sellega, et

kuna kostja ei olnud teadlik hageja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingutest, siis ei saanud ta ette

näha ka seda, et hageja ei tasu kolmandale isikule hangitud torude eest õigeaegselt. Seega leidis

apellatsioonikohus, et teadmata hageja ja kolmanda isiku vahelistest lepingutest, ei saanud kostja ette

näha, et hageja peab talle hangitud torude eest kolmandale isikule teatud tähtpäevaks tasuma ning et

tema lepingu rikkumine toob kaasa hagejale kohustuse maksta kolmandale isikule viivist. Kolleegium

sellise põhjendusega ei nõustu.

Hageja väitel oli kostja teadlik, et hageja ise pooltevahelise lepingu alusel hangitavaid torusid ei

tooda ja et tal endal puuduvad vahendid suuremahuliste tehingute tegemiseks. Kostjaga sõlmitud

lepingute kohaselt oli kostja kohustatud hagejale torude eest tasuma 10 päeva jooksul pärast torude

kättesaamist. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja pidi torude eest hagejale tasuma vastavalt torude

kättesaamise kuupäevadele 9. märtsil, 25. märtsil ja 14. aprillil 1998. a. Kostja ei maksnud torude eest

ja tekkinud võlgnevus mõisteti talt hageja kasuks välja alles Viru Ringkonnakohtu 22. juuni 2000. a

otsusega. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, miks kohtu arvates ei saanud kostja ette näha, et hageja

peab talle torude hankimiseks sõlmima lepinguid kolmandate isikutega. Kui kostja pidi ette nägema

torude hankimiseks kolmandate isikutega lepingute sõlmimise, siis pidi ta kolleegiumi arvates,

arvestades majandustegevuses sõlmitud lepingute tavalisi tingimusi ja tema endaga sõlmitud lepingu

tingimusi, ette nägema ka seda, et hageja peab kostjale hangitud torude eest kolmandatele isikutele

teatud tähtpäevaks tasuma. Samuti pidi kostja sel juhul ette nägema hageja kohustuse maksta

kolmandatele isikutele viivist, kui ta oma maksekohustusi kolmandate isikute ees tähtaegselt ei täida.

Viivis on majandustegevuses sõlmitud lepingute puhul tavaline kohustise tagamise vahend. Tavalise

suurusega viivis on ettenähtav.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb silmas pidada, et tulenevalt TsK §-st 227 lepingut rikkunud poole süüd

eeldatakse. Seega peab süü puudumist asjas tõendama kostja.

13. Seoses sellega, et Riigikohus nõustus asja eelmisel läbivaatamisel Viru Ringkonnakohtu 7. märtsi

2002. a otsuse seisukohaga, et TsK § 269 ei kuulu asjas kohaldamisele, ei pidanud apellatsioonikohus

asja uuel läbivaatamisel TsK § 269 kohaldatavust enam käsitlema. Juba 7. märtsi 2002. a otsuses

leidis apellatsioonikohus õigesti, et seoses hangete põhimääruste ja hanke eritingimuste puudumisega

tuleb asjas kohaldada tsiviilkoodeksi leppetrahvi üldsätted. TsK § 193 kohaselt kuulub üldjuhul

kohustise täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega tekitatud kahju hüvitamisele osas, mida

ei katnud leppetrahv. Teistsugune leppetrahvi ja kahjude sissenõudmine saab toimuda ainult juhul, kui

see on seaduses või lepingus ette nähtud.

14. AS Kohtla-Järve Soojus taotlus mõista hagejalt tema kasuks välja kassatsiooniastmes kantud

7670 krooni suurune õigusabikulu tuleb lahendada apellatsioonikohtul asja sisulisel otsustamisel.

H. Jõks, A. Kull, V. Kõve