3-2-1-16-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-16-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 5. märts 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik

Kohtuasi

Jüri Nõmme hagi Eesti Vabariigi vastu õiguse tunnustamiseks

saada töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel hüvitist ja

hüvitise 33 192 krooni 50 sendi väljamõistmiseks ning Eesti

Vabariigi vastuhagi Jüri Nõmme vastu töölt vabastamise

seaduslikuks tunnistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. oktoobri 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/1139/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariigi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

3. veebruar 2003. a

Istungil osalenud isikud

Eesti Vabariigi esindaja vandeadvokaat I. Maaroos

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

15. oktoobri 2002. a otsus osas, millega jäeti Eesti Vabariigi

vastuhagi J. Nõmme vastu rahuldamata ning tunnistati Pärnu

Maavalitsuse poolt J. Nõmmega töölepingu lõpetamine

6. veebruaril 2001. a TLS § 86 p 8 alusel ebaseaduslikuks,

loeti tööleping lõppenuks 15. oktoobrist 2002. a TLS § 79 lg 1

alusel töötaja algatusel, mõisteti Pärnu Maavalitsuselt

J. Nõmme kasuks välja hüvitis töölepingu ebaseadusliku

lõpetamise eest 6035 krooni, lisatasu aprillist detsembrini

2000. a eest 14 544 krooni ja 2360 krooni kohtukulu katteks.

Muus osas jätta otsus muutmata.

2. Rahuldada Eesti Vabariigi vastuhagi ja tunnistada Jüri

Nõmmega töölepingu lõpetamine 6. veebruaril 2001. a TLS

§ 86 p 8 alusel seaduslikuks.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Tagastada Pärnu Maavalitsusele 22. oktoobril 2002. a tasutud

200 (kahesaja) krooni suurune kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jüri Nõmm töötas määratud ajaks sõlmitud töölepingu alusel Pärnu Maavalitsuse haldustalituse

valvurina. Maavanem lõpetas J. Nõmme töölepingu 6. veebruaril 2001. a töölepingu seaduse (TLS)

§ 86 p 8 ja § 105 lg 1 alusel töötaja (riigi abiteenistuja) vääritu teo tõttu. Pärnu maavanema

5. veebruari 2001. a korralduse nr 11-k kohaselt seisnes hageja vääritu tegu 25. detsembril 2000. a

kella 23.00 paiku ametitelefoni mittesihipärases kasutamises viisil, mis diskrediteerib maavalitsust

kui riigiasutust ja riiki (kõne intiimteenuseid osutaval liinil summas 266 krooni 62 senti).

2. J. Nõmm vaidlustas töölepingu lõpetamise töövaidluskomisjonis. Pärnumaa Tööinspektsiooni

Töövaidluskomisjoni 3. mai 2001. a otsusega tunnistati töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks. Kuna

avaldaja ei soovinud tööle ennistamist, siis loeti tööleping 10. maist 2001. a alates lõppenuks töötaja

algatusel TLS § 79 lg 1 alusel. Pärnu Maavalitsuselt mõisteti J. Nõmme kasuks välja 3017 krooni 50

sendi suurune hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest, s.o pool keskmist kuupalka. Samuti

mõisteti välja 2000. aasta aprillist detsembrini maksmata jäetud lisatasu 14 544 krooni.

J. Nõmm palus Pärnu Maakohtule esitatud hagis tunnustada tema õigust saada töölepingu lõpetamisel

hüvitist viie ja poole kuu keskmise palga ulatuses summas 33 192 krooni 50 senti ja mõista see Pärnu

Maavalitsuselt välja.

Eesti Vabariik esitas vastuhagi ja palus tunnistada seaduslikuks J. Nõmme töölt vabastamine TLS

§ 86 p 8 alusel.

3. Pärnu Maakohus jättis 17. mai 2002. a otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi. Kohus

tunnistas seaduslikuks J. Nõmmega töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 8 alusel. Kohtuotsuse

põhjenduste kohaselt helistas hageja 25. detsembril 2000. a tööandja telefonilt 266 krooni 62 sendi

eest tasulistele verbaalseid intiimteenuseid osutavatele telefoninumbritele. Kui riigiasutuse

abiteenistuja võtab kõne tööajal nendele telefoninumbritele, on tema tegu käsitatav vääritu teona.

Hageja tegu diskrediteeris tööandjat kui riigiasutust ja kaudselt ka Eesti riiki. Isegi riigile tekitatud

varalise kahju hüvitamine ei muuda olematuks nende väärtuste kahjustamist, mida maavalitsus

avaliku võimu esindajana kannab. Kodanikel on õigus eeldada, et nende poolt riigi toimimiseks antud

vahendeid kasutatakse nende heaolu ja huve silmas pidades. Hageja ametijuhendi p 5.2 mõtte

kohaselt võis hageja kasutada maavalitsuse osakondade ja talituste osutatavaid sideteenuseid üksnes

tööks. Tõendatud on, et hageja ei võtnud eelnimetatud kõnesid mitte tema kasutuses olnud

ametitelefonilt, vaid maja teises servas asunud puhketoa telefonilt.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 15. oktoobril 2002. a maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse.

Ringkonnakohus jättis Eesti Vabariigi vastuhagi J. Nõmme vastu rahuldamata. Kohus tunnistas

hagejaga töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks ning luges töölepingu 15. oktoobrist 2002. a alates

lõppenuks töötaja algatusel TLS § 79 lg 1 alusel. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja ühe kuu

keskmise palga suuruse hüvitise (6035 krooni) töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest, 14 544

krooni 2000. a aprillist detsembrini saamata jäänud lisatasu ja 2360 krooni õigusabi eest kohtukuluna.

Muus osas jättis kohus J. Nõmme hagi rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjenduste järgi sätestab TLS § 105 lg 1, et tööandjal on õigus lõpetada tööleping TLS

§ 86 p-s 8 ettenähtud alusel ka riigi ja kohaliku omavalitsuse abiteenistujaga. Sama paragrahvi 2.

lõike järgi on väärituks teoks tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega või

diskrediteerib töötajat või tööandjat. Sama sätestab ka töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 2 p 3.

Hageja töötas kostja juures abiteenistujana. Tööandja leidis, et hageja pani toime vääritu teo, kui

kasutas 25. detsembril 2000. a kella 23.00 paiku ametitelefoni mittesihipäraselt ja viisil, mis

diskrediteerib riiki ja maavalitsust (kõne intiimteenuseid osutaval liinil).

Pärnu Maavalitsuse kantselei sekretariaadi- ja haldustalituse valvuri ametijuhendi p 5.2 kohaselt oli

valvuril õigus kasutada maavalitsuse osakondade ja talituste poolt osutatavaid tööks vajalikke

teenuseid (sideteenused). Hageja võis kasutada telefoni ka isiklikeks kõnedeks. Pärnu Maavalitsuse

sisekorraeeskirjade p 11.2 alap 5 järgi oli teenistuja kohustatud tasuma erakõnede pidamise eest

rahandusosakonna raamatupidamisele. Ainuüksi erakõned ametitelefonilt ei ole töödistsipliini

rikkumine.

Tööandja 5. veebruari 2001. a käskkirjast ei nähtu, kuidas valvekorra ajal helistamine intiimteenuseid

pakkuvale telefoninumbrile diskrediteerib nii riiki kui ka maavalitsust. Vastuhagiavalduses ei ole

selliseid asjaolusid esile toodud. Maakohus on õigesti leidnud, et TLS § 105 mõtte kohaselt kujundab

üldtunnustatud kõlblusnormid ühiskond ja need on ajas muutuvad. Maakohus tegi sellest ebaõige

järelduse, et ainuüksi ülalnimetatud kõne võtmise fakt on riiki kui avaliku võimu kandjat

diskrediteeriv tegevus. Telefoninumbrid, millelt väidetavalt pakutakse verbaalset intiimteenust,

kuuluvad äriregistrisse kantud OÜ-le All Media ja OÜ-le Reval Marketing, mis reklaamivad

teenuseid avalikult ajakirjanduses. Riik ei ole pidanud vajalikuks sekkuda ega takistada seda tüüpi

meelelahutuse pakkumist. On taunitav, et hageja helistas tööajal verbaalset intiimteenust pakkuvatele

telefoninumbritele, kuid see ei ole käsitatav Eesti riiki või maavalitsust diskrediteeriva tegevusena.

Hageja käitumine ei anna alust lõpetada töölepingut TLS § 86 p 8 ja § 105 alusel. Arvestades

töölepingu lõpetamise asjaolusid, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista individuaalse töövaidluse

lahendamise seaduse § 30 lg 2 alusel hüvitis ühe kuu keskmise palga ulatuses. Kuna

töövaidluskomisjoni otsus ei jõustunud, siis tuleb kostjalt välja mõista ka 14 544 krooni suurune

lisatasu.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normi ebaõige

kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Ringkonnakohus väljus asja menetlemise piiridest ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja lisatasu

14 544 krooni. Nimetatud summa mõisteti kostjalt välja töövaidluskomisjoni otsusega ja ta tasus selle

summa hagejale 11. juuniks 2001. a. Töövaidluskomisjoni otsust lisatasu väljamõistmise osas pooled

ei vaidlustanud.

Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta ei lugenud hageja tegu väärituks teoks. Ringkonnakohtu

seisukoht on vastupidine maakohtu seisukohale, kuid ringkonnakohus ei ole viidanud ühelegi

tõendile, mis kinnitaks, et hageja tegu ei ole käsitatav tööandja suhtes vääritu teona. Vaieldakse selle

üle, kas hageja poolt tööajal ametitelefonilt verbaalset intiimteenust pakkuvatele telefoninumbritele

helistamine kahjustas Pärnu Maavalituse mainet. Ühiskonnas on väljakujunenud kõlblusnormid ning

nende rikkumine diskrediteerib seda asutust, kus neid norme rikutakse. Iga endast lugupidav inimene

peaks leidma, et tööajal ametitelefonilt intiimteenuseid osutavale telefoninumbrile helistamine on

vastuolus heade kommetega ja üldtunnustatud kõlblusnormidega ning diskrediteerib ametiasutust.

Kuna maavalitsus on riigiasutus, diskrediteerib hageja tegu tervet Eesti riiki. Hagejaga töölepingu

lõpetamine oli seaduslik.

6. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja kaebuse väiteid põhjendamatuteks. Ringkonnakohus ei

rikkunud otsuse tegemisel ei protsessiõiguse ega materiaalõiguse norme.

7. Kolleegiumi istungil jäi kostja esindaja kassatsioonkaebuse väidete juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõigusnormi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Riigikohus

saab ringkonnakohtu otsusega tuvastatud asjaolude alusel teha tühistatud osas uue otsuse.

9. Tööandja võib TLS § 86 p 8 kohaselt lõpetada määratud ajaks sõlmitud töölepingu enne

lepingutähtaja möödumist töötaja vääritu teo tõttu. Sellel alusel võib TLS § 105 lg 1 järgi töölepingu

lõpetada ka riigi abiteenistujaga. Sama paragrahvi 2. lõike järgi on vääritu selline tegu, mis on

vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega või diskrediteerib töötajat või tööandjat.

Pärnu maavanema korraldusega lõpetati 6. veebruaril 2001. a J. Nõmme tööleping

distsiplinaarkaristusena TLS § 86 p 8 ja § 105 lg 1 alusel töötaja vääritu teo tõttu. Ringkonnakohus

on tuvastanud, et J. Nõmm oli riigi abiteenistuja ning et ta helistas 25. detsembril 2000. a kella 23.00

paiku tööl olles verbaalset intiimteenust pakkuvatele telefoninumbritele. Vaidlust pole selle üle, et

distsiplinaarkaristus määrati seaduses sätestatud korras.

Kolleegium on seisukohal, et kui riigiasutuse abiteenistuja helistab tööandja telefonilt tööajal

verbaalseid intiimteenuseid osutavatele telefoniliinidele, siis ta kahjustab riigiasutuse mainet. Selline

tegu on piisav kõige rangema distsiplinaarkaristuse, milleks on töölepingu lõpetamine, määramiseks.

TLS § 105 lg 1 järgi lasub selles nimetatud töötajatel töösuhetes kõrgendatud vastutus. Nende isikute

ringi kuulub ka riigi ja kohaliku omavalitsuse abiteenistuja. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu

arvamusega, et üldtunnustatud kõlblusnormid kujundab ühiskond ja need on ajas muutuvad. Kuid

teatud küsitava eetilise väärtusega meelelahutuse lubamine riigis ei ole vaadeldav kõikelubatavusega

isikutele, kelle ülesandeks on lisaks ametijärgsetele tööülesannete täitmisele ka tööandja autoriteedi

hoidmine. Seetõttu ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu järeldusega, et kostjat ei diskrediteeri see,

kui abiteenistuja võtab tööajal ametitelefonilt kõnesid verbaalset intiimteenust osutavatele

telefoninumbritele, kuna need numbrid kuuluvad äriregistrisse kantud osaühingutele ning riik pole

takistanud sellise meelelahutuse pakkumist. Hageja selline tegu on vääritu tegu TLS § 86 p 8 ja § 105

lg 2 mõttes ja töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 8 ja § 105 lg 1 alusel oli seaduslik.

10. Pärnumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni 3. mai 2001. a otsusega mõisteti Pärnu

Maavalitsuselt J. Nõmme kasuks välja 2000. aasta aprillist detsembrini saamata jäänud lisatasu

14 544 krooni. Kuna töövaidluse pooled pöördusid hagiavaldustega kohtusse, siis

töövaidluskomisjoni otsus ei jõustunud. Hageja ei nõudnud kohtule esitatud hagiavalduses, et kostjalt

mõistetakse välja 14 544 krooni. Ka kostja ei vaidlustanud vastuhagiavalduses temalt 14 544 krooni

väljamõistmist. Mõistes kostjalt hageja kasuks välja lisatasu 14 544 krooni, rikkus ringkonnakohus

TsMS § 229 lg 1, mille kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta,

mida ei ole esitatud.

11. Riik ja kohalik omavalitsus on TsMS § 57 lg 4 järgi kautsjoni tasumisest vabastatud.

Kassatsioonkaebuselt ekslikult tasutud kautsjon tuleb Pärnu Maavalitsusele tagastada.

A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik