3-1-1-13-03 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-13-03

Otsuse kuupäev

4. märts 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Hannes Kiris ja Peeter Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi A. R. süüdistuses KrK § 195 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 2002. a kohtuotsus

nr 2-1-292/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. R. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

4. veebruar 2003. a

Istungil osalenud isikud

A. R. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Andres Ülviste

Resolutsioon

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 2002. a kohtuotsus muutmata.

2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Välja mõista A. R.-lt 1380.60 kr (üks tuhat kolmsada kaheksakümmend krooni ja kuuskümmend senti) kohtukulu

kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse.

Kohtuotsus jõustub 4. märtsil 2003. a ega kuulu edasikaebamisele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 16. augusti 2002. a kohtuotsusega tunnistati A. R. süüdi KrK § 195 lg 1 järgi ja teda karistati arestiga 3

ööpäeva. Sama otsusega tunnistati KrK § 195 lg 1 järgi süüdi D. I., V. A. ja M. J., kuid nende osas ei ole kassatsioonkaebust

ega -protesti esitatud.

A. R., D. I., V. A. ja M. J. tunnistati süüdi selles, et nad 29. oktoobril 2001. a huligaansel ajendil ja tahtlikult joonistasid Tartu

Descartes'i Lütseumi välisfassaadile karikatuure ja kirjutisi, millega rikkusid jämedalt avalikku korda ning väljendasid ilmset

lugupidamatust ühiskonna vastu. Kohtualused tekitasid koolile varalise kahju 2900 krooni.

2. Teiste hulgas esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse A. R.-i kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, kes palus

kriminaalmenetluse A. R.-i suhtes lõpetada ja saata materjalid alaealiste komisjonile mõjutusvahendite kohaldamiseks.

3. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 2002. a kohtuotsusega tühistati Tartu Maakohtu 16. augusti

2002. a otsus osaliselt. Ringkonnakohus lõpetas A. R.-i, D. I., V. A. ja M. J. kriminaalasja KrK § 10 lg 5 alusel ja andis

materjalid üle nende elukohajärgsele alaealiste komisjonile Alaealise mõjutusvahendite seaduses ettenähtud mõjutusvahendite

kohaldamiseks. A. R.-i kaitsja apellatsioonkaebus rahuldati.

Kriminaalasja lõpetamisel arvestas kriminaalkolleegium toimepandud teo laadi ja seda, et kohtualused on varem kohtu poolt

karistamata, on oma süüst aru saanud ja neil on kindel tegevusala. Seetõttu pidas ringkonnakohus võimalikuks mõjutada

kohtualuseid kriminaalkaristust kohaldamata.

ASJAOSALISTE ÕIGUSLIKUD PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse A. R.-i kaitsja vandeadvokaat A. Pärtel,

kes palub tühistada Tartu Maakohtu 16. augusti 2002. a ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 2002. a

otsused A. R.-i süüdimõistmises KrK § 195 lg 1 järgi ja lõpetada kriminaalasja menetlus. Kaebuses märgitakse, et juba Tartu

Ringkonnakohtu kohtuistungil taotles kaitsja A. R.-i karistuse kandmisest vabastamist KarSRS § 1 lg-te 1 ja 3 alusel. Kaitsja

põhistab oma taotlust järgmiselt.

Kriminaalkoodeksi § 195 lg 1 järgi kvalifitseeritav tegu ei ole Karistusseadustiku järgi enam kuritegu, vaid väärtegu, mis

kvalifitseerub KarS § 262 järgi. Kuigi A. R. ja kaaskohtualused tunnistati süüdi huligaansuses, mille nad grupis toime panid, ei

olnud grupiviisilisus KrK § 195 lg-s 1 ettenähtud kuriteo kvalifitseerivaks tunnuseks. Samuti ei ole A. R.-i poolt toime pandud

tegu avaliku korra raske rikkumine ei Kriminaalkoodeksi ega Karistusseadustiku järgi. Seetõttu ei saa A. R.-i tegu

kvalifitseerida KarS § 263 lg 4 järgi. Kaitsja leiab ühtlasi, et A. R.-i teo kvalifitseerimine KarS § 263 lg 4 järgi raskendaks

kohtualuse olukorda, mis on KarS § 5 lg 2 järgi lubamatu.

5. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsioonkaebuses esitatud taotlust. Prokurör leidis, et kaebus on alusetu ja tuleb jätta

rahuldamata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 2002. a kohtuotsusega tühistati Tartu Maakohtu otsus A. R.-i

süüdimõistmises ja karistamises KrK § 195 lg 1 järgi, kriminaalasi lõpetati ja materjalid anti üle A. R.-i elukohajärgsele

alaealiste komisjonile mõjutusvahendite kohaldamiseks. Seega on A. R. isikuks, kelle teos on küll kuriteo tunnused, kuid kelle

suhtes kriminaalasi on lõpetatud ja kes on karistusest vabastatud. A. R-i ei ole kriminaalkorras karistatud, mistõttu palve

vabastada teda karistusest ja selle kandmisest, on ainetu.

7. Ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt on kohus kaalunud asjas KarSRS § 1 lg-tes 1-3 märgitud aluste esinemist ja sellest

tulenevalt kriminaalmenetluse lõpetamist sama seaduse § 3 lg 1 alusel. Nii on KarSRS § 1 lg 2 ja § 3 lg 1 alusel lõpetatud

menetlus D. Ilja suhtes. Teiste kohtualuste, seega ka A. R.-i osas, ei ole ringkonnakohus KarSRS § 1 lg-tes 1-3 märgitud

aluseid täheldanud.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et A. R.-i tegu on kuriteona karistatav ka Karistusseadustiku järgi ega nõustu seetõttu

A. R.-i kaitsja väitega selle kohta, nagu kvalifitseeruks A. R.-i poolt toimepandud ja KrK § 195 lg 1 järgi kvalifitseeritud tegu

Karistusseadustiku järgi väärteona, s.o KarS §-s 262 ettenähtud avaliku korra rikkumisena.

Karistusseadustiku § 262 kohaselt on avalikus kohas teiste isikute rahu või avaliku korra muu rikkumine karistatav väärteona.

Samas käsitab KarS § 263 lg 4 kuriteona rahu või avaliku korra rikkumist, kui see on toime pandud grupis. Kohtud tuvastasid,

et A. R. koos kaaskohtualustega huligaansel ajendil ja tahtlikult sodis koolimaja seina. Maakohus luges tõendatuks ja

ringkonnakohus nõustus sellega, et kohtualused grupiviisiliselt irvitasid ühiskonna moraalinormide üle ja väljendasid oma

üleolekut koolikorralduse suhtes. Kuriteo toimepanemist grupis arvestas maakohus ühtlasi kohtualuste vastutust raskendava

asjaoluna. Seega tuvastasid kohtud, et A. R. tahtlikult ja jämedalt rikkus avalikku korda ja väljendas ilmset lugupidamatust

ühiskonna vastu, s.o pani toime KrK § 195 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti tuvastasid kohtud, et teo toimepanemisel

tegutses A. R. grupis koos teiste isikutega.

Enne Karistusseadustiku jõustumist toimepandud tahtlik ja jäme avaliku korra rikkumine ja ühiskonna vastu ilmse

lugupidamatuse avaldamine tuli KrK § 195 lg 1 järgi kvalifitseerida sõltumata sellest, kas selle teo pani toime üks isik, või

tehti seda isikute grupis. Teo toimepanemine grupis täidab aga Karistusseadustiku järgi KarS § 263 lg-s 4 sätestatud kuriteo

koosseisu.

9. KarS § 5 lg 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku

olukorda, tagasiulatuv jõud. Kaitsja viide sellele sättele on põhjendamatu, sest Karistusseadustiku näol ei ole tegemist

seadusega, mis välistaks karistatavuse grupis toime pandud avaliku korra jämeda rikkumise ja ühiskonna vastu ilmse

lugupidamatuse väljendamise eest. Samuti ei kergenda Karistusseadustik sellise teo toimepannud isiku karistust ega leevenda

muul viisil tema olukorda.

10. Toodud põhjendustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 2002. a otsuse muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata.

Ott Järvesaar

Hannes Kiris

Peeter Vaher