3-1-1-12-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-12-03

Otsuse kuupäev

27. veebruar 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja

Peeter Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi J. R. süüdistuses KrK § 1481 lg 10 ja

§ 1484 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

23. oktoobri 2002. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 2-

1/910

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokurör Piret Paukštyse kassatsioonprotest

Asja läbivaatamise kuupäev

28. jaanuar 2003

Istungil osalenud isikud

J. R., tema kaitsja vandeadvokaat Arri Tooming ja

riigiprokurör Piret Paukštys

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 2002. a kohtuotsus ja saata

kriminaalasi J. R. süüdistuses KrK § 1481 lg 10 järgi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonprotest rahuldada.

Kohtuotsus jõustub 27. veebruaril 2003. a ega ole edasikaevatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 30. augusti 2002. a otsusega tunnistati J. R. süüdi KrK § 1481 lg 10 järgi ja teda

karistati vabadusekaotusega kolmeks aastaks. Sama kohtuotsusega tunnistati J. R. süüdi ka KrK § 1484 järgi

ja karistuseks selle kuriteo eest võeti talt kaheks aastaks õigus töötada tippjuhina. KrK § 40 lg 1 alusel liitis

kohus mõistetud karistused ja luges J. R.-le kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks kolm aastat

vabadusekaotust ühes tippjuhina töötamise õiguse äravõtmisega kaheks aastaks. KrK § 47 alusel vabastati

J. R. kolmeaastase katseajaga tingimuslikult talle mõistetud vabadusekaotusest. Tsiviilhagi katteks mõisteti J.

R.-lt Tallinna juriidiliste isikute maksuameti kasuks välja 4 925 507 krooni.

2. KrK § 1481 lg 10 järgi tunnistas Tallinna Linnakohus J. R. süüdi selles, et tema, olles 30. märtsist 1998. a

alates kuni kohtuotsuse tegemiseni K. Ä. OÜ juht, esitas maksuametile tahtlikult valeandmeid, jättis

tahtlikult suures ulatuses tasumata maksud, ei esitanud aruandlust ja varjas K. Ä. OÜ tegutsemiskohta.

Seejuures rikkus J. R. Maksukorralduse seaduse § 81 ja § 271 lg 3 p 2, Käibemaksuseaduse § 10 p 4,

Tulumaksuseaduse § 27 lg 1 ja Äriseadustiku § 180.

30. märtsil 1998. a sai J. R. K. Ä. OÜ juhataja T. K.-i nimelt A. K. poolt võltsitud dokumentide alusel

vormistatud volikirja, millega J. R. sai täielikud õigused ja kohustused K. Ä. OÜ nimel tegutsemiseks ning

mille alusel sai J. R. tulenevalt Äriseadustikust K. Ä. OÜ ainujuhiks ja ametiisikuks KrK § 160 tähenduses.

Ajavahemikul 17. aprillist 1998. a kuni 14. augustini 1999. a jättis J. R. K. Ä. OÜ nimelt müüdud 14 154,144

tihumeetri puitmaterjali eest saadud 12 107 988 kroonilt 21 sendilt maksmata tulumaksu 2 412 401 krooni,

käibemaksu 2 486 556 krooni, füüsilise isiku tulumaksu 11 700 krooni ja sotsiaalmaksu 14 850 krooni.

Kokku tekitati riigile laekumata maksude näol kahju 4 925 507 krooni.

Ajavahemikus 17. aprillist 1998. a kuni 14. augustini 1999. a laekunud 12 107 988 krooni võttis J. R.

pangakontoritest või sularahaautomaatidest välja, kasutades temale kui firma juhile K. Ä. OÜ Hansapanga

arve nr 1120230678 kasutamiseks väljastatud deebetkaarti. Pangast väljavõetud raha eest ostis J. R. puitu

isikutelt, kes ei olnud käibemaksukohuslased. Kuid müügiarvetesse märkis J. R., et puit on ostetud

käibemaksukohuslastest äriühingutelt.

Samuti jättis J. R. K. Ä. OÜ juhina Tallinna juriidiliste isikute maksuametile 30. juuniks 1999. a esitamata

tuludeklaratsiooni ja raamatupidamise aastaaruande 1998. a kohta ja seda eesmärgiga jätta käibemaks ning

tulumaks K. Ä. OÜ 1998. a tehingute pealt maksmata.

Peale selle varjas J. R. tahtlikult Tallinna juriidiliste isikute maksuameti eest K. Ä. OÜ tegutsemiskohta, mis

tõi kaasa käibemaksu tasumata jätmise suures ulatuses.

3. Tõendeid analüüsides luges Tallinna Linnakohus paljasõnaliseks ja teiste tõenditega vastuolus olevaks J.

R. ütlused selle kohta, et ta tegutses vaid rangelt K. Ä. OÜ volikirja alusel puidu müügi vormistajana ning

kuna sai korraldusi T. K.-lt ja andis ka müügist saadud raha T. K.-le, siis arvas, et ka maksudega tegeleb

T. K. Linnakohus luges tõendatuks, et T. K. esines tegelikult A. K., kes kasutas võltsitud passi T. K.-i nimele.

Kohus luges samuti tõendatuks, et just J. R. oli see isik, kes tegutses K. Ä. OÜ nimel ainuisikuliselt, sooritas

puidu ostu-müügi tehinguid, väljastas oma allkirjaga puidu kokkuostjatele K. Ä. OÜ nimelt arveid ning

võttis müüdud puidu eest vastu sularaha. Kohtuotsuse kohaselt avas J. Riis 1998. a aprillis K. Ä. OÜ

juhatajana Rapla Hoiupangas arvelduskonto K. Ä. OÜ nimele ja omas ainuisikuliselt avatud arveldusarvele

allkirjaõigust. Linnakohus osutas asjaolule, et J. R. võttis alates 1998. a aprillist kuni 1999. a augustini

pangast ja sularahaautomaatidest välja kõik K. Ä. OÜ majandustegevusest saadud rahasummad. Veel märkis

kohus, et kõikidele arvetele ja aktidele märkis J. R. tahtlikult K. Ä. OÜ fiktiivse aadressi (Tallinn, Keemia

103-5), mistõttu polnud maksuametil võimalik kontrollida K. Ä. OÜ majandustegevust.

4. Tallinna Linnakohtu 30. augusti 2002. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse J. R. kaitsja

vandeadvokaat Arri Tooming, kes taotles linnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist esimese

astme kohtule uueks arutamiseks.

5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 2002. a otsusega tühistati linnakohtu otsus ja

J. R. mõisteti õigeks nii KrK § 1481 lg 10 kui ka § 1484 järgi.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis esmalt, et kuna Karistusseadustiku järgi pole KrK §-s 1484

kirjeldatud teod enam kuriteona karistatavad, tuleb KarS § 5 lg 2 kohaselt linnakohtu otsus J. R. KrK § 1484

järgi süüdimõistmise ja karistamise osas tühistada ning J. R. selles süüdistuses õigeks mõista.

6. J. R. õigeksmõistmist KrK § 1481 lg 10 järgi põhistas ringkonnakohus järgnevalt.

6.1 Kohtukolleegium luges tõendatuks, et ajavahemikul 17. aprillist 1998. a kuni 14. augustini 1999. a

laekus K. Ä. OÜ-le majandustegevusest 12 107 988 krooni ja 21 senti ja et riigile tekitati laekumata maksude

näol kahju 4 925 507 krooni.

6.2 Samas ei lugenud aga ringkonnakohus tõendatuks, et J. R.-l oleks lasunud ametialane kohustus K. Ä. OÜ

nimel makse deklareerida ja majandustegevuse ning raamatupidamise aruandeid esitada. Sellest tulenevalt ei

lugenud ringkonnakohus tõendatuks ka seda, et J. Riis oleks esitanud väärandmeid või muul viisil

maksuhalduri tegevust takistanud ja maksude tasumisest kõrvale hoidunud. Kolleegium väitis, et puuduvad

tõendid, mis kinnitaksid J. R. vastavust KrK §-s 1481 kirjeldatud kuriteo subjekti erilisele isikutunnusele,

samuti tõendid, mis kinnitaksid tema tahtlust panna toime maksukorralduse seaduse ja maksuseaduse

rikkumisi.

6.3 Kohtukolleegium märkis, et K. Ä. OÜ asutamisotsuse ja põhikirja kohaselt oli T. K. vaieldamatult K. Ä.

OÜ ainuosanik ja juhataja. K. Ä. OÜ juhataja T. K.-i nimel kohtualusele J. R.-le antud volitus ei kinnita aga,

et kohtualune omandas osaühingu osa ega tema osaühingu juhatuse liikmeks arvamist. Ringkonnakohus

märkis, et K. Ä. OÜ juhataja pole J. R.-ga sõlminud lepingut töötamiseks osaühingu tegevjuhina. J. R.-le

antud volikiri andis üksnes õiguse esindada K. Ä. OÜ asjaajamistes teiste isikutega ulatuses, mis on seotud

osaühingu vara kasutamise ja käsutamisega. Kohtukolleegium rõhutas, et kohtualusele antud volikirjast ei

nähtu, et J. R. oleks volitatud korraldama osaühingu raamatupidamist või majandustegevuse aruandlust või et

J. R. oleks arvatud osaühingu juhatuse liikmeks, kellel oleks tulenevalt Äriseadustikust, Maksukorralduse

seadusest, Käibemaksuseadusest, Raamatupidamise korraldamise ja raamatupidamise eest isikliku vastutuse

kehtestamise seadustest osaühingu juhi või ametiisiku pädevus ja kohustused.

6.4 Kolleegium tõdes, et kõigi J. R. poolt allkirjastatud lepingute üheks pooleks on märgitud K. Ä. OÜ, kelle

volituse alusel kohtualune tegutses. See kinnitab kohtu arvates vaieldamatult kohtualuse tegutsemist üksnes

K. Ä. OÜ volinikuna, mitte aga osaühingu omaniku, juhataja, juhatuse liikme või tegevjuhina.

Ringkonnakohus osutas, et osaühingu põhikiri ei näinud ette volikirjaga juhataja või juhatuse liikme või

osaühingu muu juhi õigusliku seisundi delegeerimist kohtualusele J. R.-le ja selline delegeerimine ei ole J.

R.-le antud volikirja järgi ka aset leidnud. Ringkonnakohus leidis, et Hoiupangas arvelduskonto lepingu

allakirjutamine oli kohtualuse volikirjast tulenev tegevus. Asjaolu, et panga tüüplepingu blanketil on kliendi

allkirja kohale märgitud esindaja, vastab kohtu arvates täielikult volikirjajärgsele õiguslikule seisundile ega

tee kohtualusest K. Ä. OÜ juhti.

J. R. tegutsemist volinikuna tõendab kohtukolleegiumi seisukoha järgi ka T. K. ja kohtualuse J. R. vahel

sõlmitud käsundusleping, milles on T. K. nimetatud osaühingu seaduslikuks esindajaks, J. R. aga volinikuks,

kellel ei ole muid õigusi osaühingu nimel tegutsemiseks, rääkimata osaühingu juhtimise või tegevuse

korraldamise alaste otsuste vastuvõtmisest. Sama asjaolu kinnitab kriminaalkolleegiumi arvates ka see, et

18. ja 30. märtsil 1998. a koostatud dokumentides (nn Allkirjades) kinnitab K. Ä. OÜ juhataja T. K., et on J.

R.-lt vastu võtnud käsunduslepingujärgse käsundi täitmisest saadud ja kõik käsundi täitmisega seotud

dokumendid.

Ringkonnakohus osutab asjaolule, et 1998. a aprillist kuni detsembrini Tallinna juriidiliste isikute

maksuametile esitatud käibedeklaratsioonid on allkirjastanud juhatuse esimees T. K.

Kuigi tunnistajad A. K. ja T. K. eitavad seotust K. Ä. OÜ äritegevusega ja puutumust kohtualusega, ei välista

see asjaolu, et kohtualune J. R. on tema sõlmitud tehinguid kajastavad raamatupidamise dokumendid

eelnimetatud Allkirjade kohaselt T. K.-i nimelisele isikule üle andnud.

6.5 Kriminaalkolleegium märkis, et eeluurimisel käekirjaeksperdi poolt antud arvamuse kohaselt on T. K.-i

nimel allkirjastatud dokumentide tegelikuks allakirjutajaks olnud A. K. Süüdistatavana ülekuulamisel on

A. K. samuti tunnistanud dokumentide T. K.-i nimel allakirjutamist ja tema valduses olnud teadvalt võltsitud

T. K.-i passi kasutamist K. Ä. OÜ-ga seotud õigustoimingutes.

6.6 Kohtukolleegium leidis veel, et J. R. pole esitanud äriregistrile tegelikkusele mittevastavaid andmeid

osaühingu asukoha kohta Tallinnas Keemia 103-5 ja ei pidanudki seda tegema, sest Tallinna Linnakohtu

registriosakonnas toimingute sooritamiseks oli K. Ä. OÜ seaduslik esindaja T. K. volitanud K. K. ja T. E.-i.

6.7 Ringkonnakohus tõdes, et majandustegevust kajastavate raamatupidamise algdokumentide puudumise

korral polnud J. R.l objektiivselt mingit võimalust makse deklareerida ega osaühingu raamatupidamise ja

majandustegevuse aruannete koostamise või koostamise korraldamise pädevust omamata aruandeid ja

deklaratsioone maksuhaldurile esitada.

6.8 Kriminaalkohtukolleegium nõustus apellatsioonkaebuses sisalduva väitega, et linnakohtu otsuses puudub

tõendite analüüs ja motiivid, millistel faktilistel asjaoludel põhineb linnakohtu järeldus, et kohtualusel J. R.-l

lasusid maksukorralduse seadusest ja maksuseadusest tulenevad osaühingu juhi ametialased kohustused.

Kokkuvõtvalt asus kriminaalkolleegium seisukohale, et kuna kriminaalasjas on ammendatud võimalused

kohtuliku uurimise käigus uute või täiendavate tõendite saamiseks kohtualuse tegevusest K. Ä. OÜ-s, siis

pole otstarbekas saata kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

7. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 2002. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti

riigiprokurör P. Paukštys, kes taotleb ringkonnakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist ja kriminaalasja

saatmist uueks sisuliseks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

7.1 Kassaator leiab, et Tallinna Ringkonnakohus on K. Ä. OÜ maksude tasumise eest vastutava isiku ja seega

ka kuriteo subjekti tuvastamisel vääralt lähtunud K. Ä. OÜ asutamisdokumentidest ning

asutamisdokumentidel äriühingu ainuosanikuna märgitud T. K.-i antud volikirjast ja käsutuslepingust.

Prokurör rõhutab, et kriminaalasjas tuvastatu kohaselt ei ole T. K. K. Ä. OÜ asutanud ega andnud nõusolekut

enda nimetamiseks selle äriühingu juhatajaks, samuti ei ole T. K. K. Ä. OÜ nimel ühegi isikuga

käenduslepingut sõlminud ega kedagi äriühingu nimel tegutsema volitanud. Kassaator juhib tähelepanu

asjaolule, et kriminaalasjas on üheselt tuvastatud, et T. K.-i nimel on dokumentidele allkirjad andnud A. K.,

kasutades seejuures T. K. kaotatud passi. Dokumendi võltsimise eest on A. K. Tallinna Linnakohtu 9. juuni

2000. a otsusega KrK § 186 järgi ka süüdi tunnistatud.

7.2 Prokurör rõhutab, et K. Ä. OÜ on asutatud ja selle äriühingu kogu majandustegevus on toimunud

võltsitud dokumentide alusel. Võltsitud dokumentide alusel asutatud äriühingu puhul aga ei saa rääkida

äriühingu tegevuse eest vastutavast isikust Äriseadustiku tähenduses. Tallinna Ringkonnakohtu seisukoht,

mille järgi saab KrK §-s 1481 sätestatud kuriteo subjekt olla üksnes äriühingu tegevuse eest vastutav isik

Äriseadustiku tähenduses, välistab vastutuse maksukuritegude eest võltsitud dokumentide alusel toimuva

majandustegevuse korral, kuna vastutavat isikut Äriseadustiku mõttes ei pruugi sellistel juhtudel üldse

olemas olla. Prokurör peab õigeks Tallinna Linnakohtu seisukohta, et sellisel juhul on vastutav see isik, kes

reaalselt ettevõtte nimel tegutseb ja juhi kohustusi täidab.

Kassaator leiab, et lähtudes maksukaristusõigusega kaitstavast õigushüvest on ebaõige seada

kriminaalvastutus maksuseaduste rikkumise eest sõltuvusse sellest, kas majandustegevuse tulemusena on

maksukohustus tekkinud äriühingul, mis on asutatud õiguslikult korrektsete dokumentide alusel või

äriühingul, mis on asutatud ja mille majandustegevus toimub võltsitud dokumentide alusel.

7.3 Prokurör märgib, et Tallinna Ringkonnakohus on jätnud põhjendamata, miks ta ei nõustu Tallinna

Linnakohtu otsuse järeldustega selle kohta, et J. R. on KrK § 1481 lg-s 10 sätestatud kuriteo subjekt, ning

miks ei saa KrK §-s 1481 sätestatud kuriteo subjektiks olla isik, kes tegutseb reaalselt äriühingu juhina.

Kassaator leiab, et ringkonnakohus on otsuses põhjalikult motiveerinud, miks ei saa J. R. pidada K. Ä. OÜ

juhiks ja vastutavaks isikuks äriühingu asutamisdokumentide ning põhikirja järgi, samas ei olegi Tallinna

Linnakohus lugenud J. R. K. Ä. OÜ vastutavaks isikuks mitte äriühingu asutamisdokumentide ja põhikirja

järgi, vaid muude tõendite alusel. Kassatsioonprotestis juhitakse tähelepanu asjaolule, et kriminaalasjas

kogutud tõenditest nähtuvalt on J. R. ainus isik, keda saab selle äriühinguga seostada. Kuigi J. R. väitis, et ta

ei tegutsenud äriühingu juhina ja sai tööalaseid korraldusi T. K.-i nimeliselt isikult, kellele ta andis üle ka

kogu K. Ä. OÜ-le laekunud raha, ei osanud J. R. ise seda isikut täpsemalt kirjeldada ega anda tema

kontaktandmeid, mis võimaldanuks uurijal ja kohtul tema ütlusi kontrollida. Kassaator viitab ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 1999. a otsuses nr 3-1-1-112-99 väljendatud seisukohale, et kui

kohtualune otsustab end aktiivselt kaitsta, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks

või looma süüdistusfunktsiooni kandjale vähemalt reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks.

8. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas prokurör kassatsioonprotestis märgitut ja rõhutas, et üldine

nõue tuvastada maksude tasumise eest vastutav isik äriregistri väljavõtte alusel ei saa kehtida juhul, mil

äriühing on asutatud võltsitud dokumentide alusel. Kaitsja taotles kassatsioonprotesti rahuldamata jätmist

põhjendusega, et tema kaitsealusel ei olnud ametiseisundit K. Ä. OÜ-s.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatori seisukohaga järgmistel põhjendustel.

9.1 Kassatsioonprotestis on õigesti märgitud, et menetletavas kriminaalasjas on keskseks küsimuseks, kas

KrK §-s 148 1 ettenähtud kuriteo subjektiks saab eranditult kõikidel juhtudel olla vaid äriühingu

majandustegevuse ja raamatupidamise eest vastutav isik Äriseadustiku tähenduses või on selle kuriteo

toimepanemine teatud juhtudel inkrimineeritav ka füüsilisele isikule, kelle formaalne seotus vastava

äriühinguga äriseadustiku mõttes on küll nõrk või puudub sootuks, kuid kes kohtulikul uurimisel tuvastatu

kohaselt on tegelikult siiski äriühingu kogu tegevust juhtinud.

Püstitatud küsimusele vastamiseks tuleks kõigepealt selgitada, kas võltsitud dokumentide alusel moodustatud

äriühing saab üldse olla äriühinguks äriseadustiku tähenduses. Äriseadustiku § 2 lg-s 3 sätestatu kohaselt

tekib äriühingu õigusvõime äriregistrisse kandmisest ja sellest seadusest ei nähtu, et öeldu ei kehtiks

võltsdokumentide alusel moodustatava äriühingu suhtes. Ka Äriseadustiku § 34 lg-s 2 sätestatu kohaselt

kehtib äriregistrisse tehtud kanne üldjuhul kolmandate isikute suhtes õigena, sõltumata selle kande tegelikust

õigsusest. Öeldu põhjal saab väita, et ka võltsitud dokumentide alusel moodustatud K. Ä. OÜ sai olla ja oligi

Eesti õigusruumis äriühinguks Äriseadustiku tähenduses.

9.2 Edasiselt tuleks kindlaks määrata, kas võltsitud dokumentide alusel moodustatud äriühingul saab olla

majandustegevuse ja raamatupidamise eest vastutavaid isikuid Äriseadustiku mõttes. Vähemalt avalik-

õiguslikus kontekstis ja sealhulgas ka karistusõiguslikult on vastus esitatud küsimusele jaatav. Puudub

igasugune alus väita, et võltsitud dokumentide ja seega kokkuvõttes pettuse tulemina reaalsesse

majanduskäibesse lülitunud äriühinguga seotud isikud vabaneksid igasugusest vastutusest just tänu pettusele.

Põhjendatult märgib kassaator, et maksukaristusõigusega kaitstavast õigushüvest lähtuvalt ei saa

kriminaalvastutust maksuseaduste rikkumise eest seada sõltuvusse sellest, kas majandustegevuse tulemusena

on maksukohustus tekkinud äriühingul, mis on asutatud õiguslikult korrektsete dokumentide alusel, või

äriühingul, mis on asutatud ja mille majandustegevus toimub võltsitud dokumentide alusel. Seda, et isiku

ametiseisundi tuvastamisel karistusõiguslikus mõttes ei saa eirata selle isiku tegelikult täidetud haldamis-,

järelevalve-, juhtimis-, operatiivseid, organisatsioonilisi ja materiaalsete väärtuste liikumist korraldavaid

ülesandeid, on märgitud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses 3-1-1-107-98 (RT III 1998, 30, 298).

9.3 Kuid samas ei saa võltsitud dokumentide alusel moodustatud äriühingu majandustegevuse ja

raamatupidamise eest vastutavate isikute kindlaksmääramisel piirduda Äriseadustikus ja selle äriühingu

asutamisdokumentides märgituga, vaid peab vältimatult analüüsima ka seda, kuidas ja kes tegelikult juhtis

äriühingu tegevust. Veelgi enam, kui dokumentide võltsimise eesmärgiks oligi väära pildi kujundamine

äriühingu tegelikust olemusest ja tema juhtimisstruktuurist, tähendaks võltsitud dokumentide alusel

moodustatud äriühingu majandustegevuse ja raamatupidamise eest vastutavate isikute kindlaksmääramine

rangelt vaid Äriseadustiku alusel vähemalt kaudselt kõnealuse võltsimise aktsepteerimist. Kassaator märgib

õigesti, et Tallinna Ringkonnakohus on oma otsuses sisuliselt põhistanud üksnes seda, et J. R. ei olnud K. Ä.

OÜ osanik ega juhtorgani liige, kuid on jätnud analüüsimata selle, miks kujunenud olukorras ei võinud J. R.

kohustused ja seega ka tema staatus KrK §-s 148 1 ettenähtud kuriteo subjektina tuleneda tema reaalsest

tegevusest.

9.4 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on ringkonnakohus Tallinna Linnakohtu 30. augusti 2002. a

otsusega võrreldes vastupidise otsuse tegemisel jätnud kummutamata mitmed linnakohtu otsusega tuvastatud

asjaolud, mis võimaldavad lugeda J. R. K. Ä. OÜ majandustegevuse ja raamatupidamise eest vastutavaks

isikuks.

Kõigepealt on ringkonnakohus jätnud kummutamata linnakohtu seisukoha, et T. K. esinenud A. K. ei ole

mingilgi määral osalenud K. Ä. OÜ tegevuses. A. K. tegeliku seose puudumine kõnealuse äriühinguga tuleb

lugeda tuvastatuks ka tema suhtes 17. augustil 2000. a koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega

(kriminaaltoimiku IV kd, lk 128 - 130).

Arvestades seda, et K. Ä. OÜ majandustegevuse ja raamatupidamise eest võimalikult vastutavate isikute

ringist on lisaks A. Kubbile välja arvatud ka T. K., ei ole ringkonnakohtu otsuses piisava tähelepanelikkusega

analüüsitud J. R. ütlusi ega teisi tõendeid just tema võimaliku vastutuse aspektist. Kahtlemata tuleb J. R.

tegevuse ja ka tema ütluste hindamisel lähtuda Põhiseaduse § 22 lg-tes 1 ja 2 sätestatud süütuse

presumptsioonist. Kuid käesoleva kriminaalasja spetsiifikat arvestades tuleb seejuures arvestada

kassatsioonprotestis osundatud ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-112-99 (RT III 2000, 2,

20) väljendatud seisukohaga. Kui kohtualune otsustab end aktiivselt kaitsta ja asub oma konkreetset tegevust

kirjeldama, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või looma

süüdistusfunktsiooni kandjale vähemalt reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. J. R. ei ole andnud

õiguskaitseasutustele, sealhulgas ka kohtule mingit võimalust kontrollida tema väiteid selle kohta, et ta ei

tunne isikut, kellele ta on K. Ä. OÜ arvelt sularahana regulaarselt kokku enam kui 12 miljonit krooni üle

andnud.

9.5 Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks tõendavad K. Ä. OÜ esindaja T. K. ja J. R. vahel sõlmitud

käsundusleping ning 18. ja 30. märtsil 1999. a koostatud nn Allkirjad, et J. R. tegutses üksnes K. Ä. OÜ

volinikuna ja tal ei olnud osaühingu tegeliku juhi ning ametiisiku kohustusi. Ringkonnakohtu selline järeldus

on vastuolus ringkonnakohutu enda sedastatuga, et nendel dokumentidel oli T. K. allkirjad võltsinud hoopis

A. K. Nii esimese kui ka teise astme kohtu poolt tuvastatuks loetud faktiliste asjaolude põhjal on praktiliselt

võimatu järeldada, et J. R. oleks andnud K. Ä. OÜ majandustegevusest saadud raha üle kellelegi teisele.

Nendeks asjaoludeks on, et T. K. esines tegelikult A. K. ja et J. R. ütluste kohaselt ei tunne ta A. K.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus J. R. viimati nimetatud ütluse hindamisel

järginud KrMK §-s 50 sätestatut. Analüüsimata ja hindamata on jäetud A. Kubbi ja J. R. poolt erineval ajal

teineteise tundmise kohta antud erinevate ütluste põhjused. Samuti on jäetud analüüsimata vastuolu A. K. ja

J. R. ütluste ning käekirjaeksperdi arvamuse (I kd, tl-d 12-18) vahel, mille kohaselt on T. K. nimel

allkirjastatud dokumentide tegelikuks allakirjutajaks A. K.

9.6 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ongi ringkonnakohtu otsuse tegemisel tuginetud valdavalt vaid

J. R. ütlustele, pööramata vajalikul määral tähelepanu nendes sisalduvatele või neist tulenevatele

vastuoludele teiste tõenditega. Tuleb nõustuda kassaatoriga, et Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 2002. a otsuses puuduvad motiivid ja on aset leidnud kriminaalmenetluse

seaduse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes. Siinjuures on põhjust osundada Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-107-02 (RT III, 2002, 28, 315) märgitule, et motiivide puudumine

AKKS § 39 lg 3 p-s 7 ette nähtud menetlusõiguse olulise rikkumisena võib põhimõtteliselt tähendada

olukorda, mil kohtulikul uurimisel tuvastatu ja kohtuotsuses kajastatu pinnalt ei olegi võimalik teatud

järeldusi põhjendada. Kuid motiivide puudumine võib tähendada ka seda, et kohus on lihtsalt jätnud mingid

kriminaalasja õigeks lahendamiseks olulised asjaolud nõutaval kujul põhjendamata, kuigi kohtulikul

uurimisel tuvastatu ja kohtuotsuses kajastatu põhjal otsustades oleks see olnud võimalik. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi arvates on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 2002. a otsuses

tegemist just viimast laadi motiivide puudumisega.

10. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 39 lg 3 p-st 7, § 63 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, tuleb

kassatsioonprotest rahuldada ja kriminaalasi J. R. süüdistuses KrK § 1481 lg 10 järgi saata uueks arutamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule. Seejuures peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et

tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses 3-1-1-16-98 (RT III 1998, 10, 104) märgitust ei piisa

isiku süüditunnistamisel maksukorralduse seaduse ja maksuseaduse rikkumise eest viitest üksnes KrK § 1481

lg-le 10, vaid peab olema ära näidatud ka see, millised KrK § 1481 lõigetes 1-8 kirjeldatud teod on

kohtualune toime pannud.

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Vaher