3-1-1-8-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-8-03

Otsuse kuupäev

20. veebruar 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

OÜ D väärteoasi Tolliseaduse § 65 lg 4 p 2 alusel

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Linnakohtu 9. septembri 2002. a otsus

väärteoasjas nr 4-1127/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tolliameti Edela Tolliinspektuuri esindaja

vandeadvokaat Sven Sillar, kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

21. jaanuar 2003. a

Istungil osalenud isikud

Tolliameti Edela Tolliinspektuuri esindaja

vandeadvokaat Sven Sillar, OÜ D kaitsja

vandeadvokaat Andrus Lillo

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 9. septembri 2002. a otsus väärteoasjas nr 4-1127/02.

2. Lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel OÜ D teos väärteo tunnuste puudumise tõttu.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Kohtuotsus jõustub 20. veebruaril ega kuulu edasikaebamisele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 11. veebruaril 2002. a koostas Tolliameti Edela Tolliinspektuuri kontrolliosakonna vaneminspektor Egert

Übner OÜ-le D haldusõiguserikkumise protokolli. Protokolli kohaselt toimetas see osaühing üle tollipiiri

keelatud kaupa. Väidetav rikkumise seisnes selles, et OÜ D importis 8. jaanuaril 2002. a Ikla tollipunkti

kaudu Eestisse alkohoolset jooki "DIVIN CIORNII AIST BAZE", kuid põhjusel, et kaubamärk "DIVIN" oli

registreeritud OÜ V "BARZA ALBA" nimele, tunnistati alkohoolne jook "DIVIN CIORNII AIST BAZE"

võltsituks.

Tolliameti Edela Tolliinspektuuri kontrolliosakonna juhataja 18. märtsi 2002. a otsusega karistati OÜ-t D

Tolliseaduse § 65 lg 4 p 2 alusel rahatrahviga 10000 krooni.

2. OÜ D esindaja Andrus Lillo vaidlustas otsuse Tallinna Linnakohtus. Kaebuse kohaselt oli osaühingu

karistamise aluseks kaubamärgi kasutamine ilma kaubamärgiomaniku loata. Samas tähistab mõiste "DIVIN"

teatud Moldovas valmistatud brändi liiki ja vastavalt Kaubamärgiseaduse § 5 lg 5 p-le 2 ei ole kauba liigile

osutava tähise kasutamiseks vajalik kaubamärgiomaniku luba. Samuti leiti kaebuses, et kohtuvälise

menetleja otsuse tegemisel on rikutud menetlusnorme, kuna otsuses ei sisaldu asja arutamisest osavõtnud

haldusvastutusele võetava isiku seisukohad, samuti polnud märgitud otsuse tegija ametikohta.

3. Tallinna Linnakohtu 9. septembri 2002. a otsusega kohtuvälise menetleja otsus tühistati ja väärteoasja

menetlus lõpetati. Ühtlasi otsustas kohus hüvitada OÜ-le D kaitsjale vandeadvokaat Andrus Lillole makstud

tasu 17 552.50 krooni Tallinna Linnavalitsuse eelarve vahenditest. Kohtuotsuse kohaselt ei võtnud

kohtuväline menetleja otsuse tegemisel arvesse, et kuigi kaubamärk "DIVIN" oli kantud

kaubamärgiregistrisse, oli kaubamärk vaidlustatud Majandusministeeriumi Tööstusomandi

apellatsioonikomisjonis. Apellatsioonikomisjoni 25. aprilli 2002. a otsusega nr 508-o kaebus rahuldati,

30. juulil 2002. a kustutati kaubamärk registrist. Samuti asus kohus seisukohale, et kohtuväline menetleja on

otsuse tegemisel rikkunud ka menetlusnorme.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

4. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse Tolliameti Edela Tolliinspektuuri esindaja

vandeadvokaat Sven Sillar, kes palub Tallinna Linnakohtu 9. septembri 2002. a otsuse tühistada ja Edela

Tolliinspektuuri ametiisiku Piret Tinkuse 18. märtsi 2002. a otsuse jõustada. Samuti palutakse kaebuses

tunnistada asjas asetleidnud VTMS §-de 23 ja 199 rikkumised olulisteks väärteomenetlusõiguse

rikkumisteks.

Kaebuses märgitakse, et Tallinna Linnakohtu otsuse põhjendavas osas on kohus pööranud tähelepanu

Tolliseaduse (TS) § 65 lg 4 p 2 nõuete võimalikule rikkumisele, lõpposas jõutakse aga üllatavale järeldusele

hoopis TS § 65 lg 2 p 2 osas, mida otsuse põhjendavas osas isegi ei mainita. Kaebuse kohaselt on vale kohtu

seisukoht, et kohtuväline menetleja oleks pidanud arvestama asjaolu, et kaubamärk oli vaidlustatud.

Registrikande kehtivuse ajal tuleb presumeerida selle õigsust ning asjakohased riigiorganid on kohustatud

kaitsma registreeritud kaubamärgi omaniku õigusi. Ühtlasi leitakse kaebuses, et kohtuotsusest ei tulene,

millisel alusel asjas menetlus lõpetati, samuti ei ole kohus andnud ühest hinnangut sellele, kas väärteo

tunnustega tegu pandi toime või mitte, mistõttu on rikutud VTMS § 150 lg 1 p-s 8 sätestatut. Kohus on

vääralt kohaldanud ka VTMS §-i 23, mõistes kaitsja tasu välja väärteoasjaga sisulist kokkupuudet

mitteomavalt kohalikult omavalitsuselt. Kui kohus tuvastas Tolliameti struktuuriüksuse tegevuses minetuse,

oleks tulnud kaitsja tasu mõista välja riigieelarvest.

5. Riigikohtu istungil toetas kassaator kaebuses esitatud taotlusi. OÜ D kaitsja möönis Tallinna Linnakohtu

otsuses sisalduvat ebatäpsust VTMS § 23 kohaldamisel kuid leidis, et see võiks olla aluseks otsuse osalisele

muutmisele, mitte aga otsuse täielikule tühistamisele ja Tolliameti otsuse jõustamisele. Kaitsja leidis, et kuigi

riigiorganid on kohustatud kaitsma registreeritud kaubamärgi omaniku õigusi, peavad nad esmalt kindlaks

tegema kaitstavate õiguste mahu ja ulatuse. Samuti ei saa isikut süüdi tunnistada õigusakti rikkumises, kui

hiljem tuvastatakse, et see akt on olnud seadusvastane selle vastuvõtmisest alates. Kaitsja väidetel toimis

Tolliamet asja läbivaatamisel formaalselt ja bürokraatlikult, asjaoludesse sisuliselt süüvimata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tallinna Linnakohtu 9. septembri 2002. a kohtuotsus tuleb

tühistada.

6.1. Väärteomenetluse seadustiku § 150 lg 1 p 7 märgib, et väärteomenetlust on oluliselt rikutud, kui

menetleja otsust ei ole põhistatud, kui see on Väärteomenetluse seadustikus ette nähtud. Sama lõike punkt 8

loeb väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks menetleja otsuse lõpposa järelduste mittevastavuse

tuvastatud tõendamiseseme asjaoludele. VTMS § 175 p 2 kohaselt on sama seadustiku §-s 150 loetletud

väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks.

Käsitletavas väärteoasjas määras kohtuväline menetleja OÜ-le D rahatrahvi TS § 65 lg 4 p 2 alusel keelatud

kauba üle tollipiiri toimetamise eest. Kohtuvälise menetleja otsuse peale Tallinna Linnakohtule esitatud

kaebuses asus OÜ D sisuliselt seisukohale, et ei ole toimetanud üle tollipiiri keelatud kaupa. Tallinna

Linnakohtu 9. septembri 2002. a otsuse põhiosas on kohus põhistanud kohtuvälise menetleja otsuse

tühistamist asjaoluga, et Tolliameti Edela Tolliinspektuur ei arvestanud OÜ D karistamisel asjaoluga, et

kaubamärk "DIVIN" oli vaidlustatud Majandusministeeriumi Tööstusomandi apellatsioonikomisjonis, ning

kuna sõna "DIVIN" oli kantud ekslikult kaubamärgina registrisse, siis ei ole OÜ D toimetanud üle tollipiiri

keelatud kaupa. Otsuse lõpposast nähtub aga, et kohus tühistas kohtuvälise menetleja otsuse TS § 65 lg 2 p 2

alusel tollireziimi nõuete eiramises, s.o tollivormistuses oleva sõiduki edasisõidus ilma tolli loata. Kõnealuse

väärteoasja menetluse esemeks ei olnud TS § 65 lg 2 p-s 2 märgitud rikkumine, mistõttu kohtuotsuse lõpposa

järeldused ei vasta tuvastatud tõendamiseseme asjaoludele, samas ei ole kohtuotsuse lõpposas sisalduvaid

järeldusi põhistatud otsuse põhiosas.

6.2. Väärteomenetluse seadustiku § 23 sätestab, et kui kohus tühistab väärteo eest karistuse määramise otsuse

ja lõpetab väärteomenetluse ning kohtuvälises menetluses võttis selle asja arutamisest osa menetlusaluse

isiku kaitsja, võib kohus isiku taotlusel otsustada kaitsjale makstud tasu temale hüvitada riigi- või kohaliku

eelarve vahenditest. Kõnealuse sätte mõte seisneb selles, et kaitsjale makstud tasu hüvitatakse kas riigi- või

kohaliku eelarve vahenditest sõltuvalt asjaolust, millise asutuse - kas täidesaatva riigivõimu volitusega

asutuse või valla- või linnavalitsuse ametiisiku karistuse määramise otsus tühistatakse. OÜ D väärteoasjas ei

olnud kohtuväliseks menetlejaks ei valla- ega linnavalitsuse ametiisik vaid Tolliameti Edela Tolliinspektuuri

ametnik. Tuvastanud kõnealusel juhul VTMS § 23 sätestatud aluste esinemise kaitsjale makstud tasu

hüvitamiseks, võis kohus otsustada selle hüvitamise üksnes riigieelarve vahenditest, mitte aga Tallinna

Linnavalitsuse, kes ei ole selles asjas kohtumenetluse pooleks ning keda ei kutsutud ka kohtusse, eelarve

vahenditest. Samas ei nähtu Tallinna Linnakohtu 9. septembri 2002. a otsusest, et kohus üldse oleks

kõnealuses asjas tuvastanud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks VTMS §-s 23 sätestatud aluste esinemise.

6.3. Väärteomenetluse seadustiku § 199 lg-test 2 ja 3 tuleneb, et kohtuotsus või määrus, v.a kohtuotsus aresti

mõistmise kohta, jõustub, kui seda ei saa vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses. Tallinna

Linnakohtu 9. septembri 2002. a otsuses on ekslikult märgitud, et linnakohtu otsus väärteoasjas jõustub selle

kuulutamisest. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei loe seda rikkumist väärteomenetlusõiguse oluliseks

rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuivõrd see rikkumine ei toonud kaasa ebaseaduslikku ega

põhjendamatut kohtuotsust.

7. Tulenevalt VTMS § 29 lg 1 p-st 1 ja § 174 p-st 4 lõpetab Riigikohtu kriminaalkolleegium kõnealuses

väärteoasjas menetluse. Seda järgmistel põhjustel.

7.1. Kaubamärgiseaduse (KaMS) § 33 lg-st 1 tuleneb riiklike järelevalveasutuste kohustus kaitsta

kaubamärgiomaniku ainuõigust alates kaubamärgi kandmisest registrisse. Kaubamärk "DIVIN" kanti

riiklikusse kauba- ja teenindusmärkide registrisse 10. jaanuaril 2001. a.

KaMS § 33 lg 4 kohaselt loetakse kaupa, mis on tähistatud kaubamärgiomaniku loata samade või sarnaste

kaupade puhul õiguskaitset omava kaubamärgiga identse või äravahetamiseni sarnase tähisega, võltsitud

kaubaks. Intellektuaalset omandit rikkuva kauba sisse- ja väljaveo tõkestamise seaduse (IORTS) § 3 kohaselt

loetakse seda kaupa ka intellektuaalset omandit rikkuvaks kaubaks. IORTS § 6 sätestas, et intellektuaalset

omandit rikkuva kauba sisse- ja väljavedu on keelatud ja karistatav kriminaalkorras või tolliseaduses

sätestatud korras. Seega oli alates kaubamärgi "DIVIN" kandmisest riiklikusse kauba- ja teenindusmärkide

registrisse 10. jaanuaril 2001. a seda kaubamärki kandva kauba sissevedu ilma kaubamärgiomaniku loata

karistatav tolliseaduse järgi.

IORTS § 13 kuni 1. juulini 2002. a kehtinud redaktsioon sätestas, et kui õiguste valdaja on andnud

kahtlusalusele kaubale hinnangu, mille kohaselt kaup on intellektuaalset omandit rikkuv, algatab toll isiku

suhtes, kes seda kaupa sisse või välja vedas, menetluse tollieeskirjade rikkumise asjas. Sama paragrahvi teise

lõike kohaselt tuli menetlus läbi viia Haldusõiguserikkumiste seadustikus sätestatud korras.

OÜ D toimetas üle piiri kaupa, mille nimetuses sisaldus kaubamärgiga identne tähis "DIVIN", tegi seda ilma

kaubamärgiomaniku loata, mistõttu tema tegevuses esinesid TS § 65 lg 4 p-s 2 ettenähtud teo - keelatud

kauba üle tollipiiri toimetamise tunnused ning Tolliametil lasus kohustus kaitsta registreeritud kaubamärgi

omaniku õigusi ja alustada OÜ D suhtes menetlust Haldusõiguserikkumiste seadustikus ettenähtud korras.

7.2. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu Tallinna Linnakohtu otsuses sisalduvaga seisukohaga selle

kohta, et kuna kaubamärk "DIVIN" oli 25. oktoobril 2001. a vaidlustatud Majandusministeeriumi

Tööstusomandi apellatsioonikomisjonis ja see asjaolu oli teada ka OÜ D haldusõiguserikkumise asjas otsuse

teinud Tolliameti ametiisikule, toimis Tolliamet valesti karistades OÜ-t D rahatrahviga.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kuna OÜ D tõi üle tollipiiri kaupa, mille nimetuses sisaldus

riiklikusse kauba- ja teenindusmärkide registrisse kantud tähis "DIVIN", toimis Tolliamet kaubamärgi

ainuomaniku õigusi kaitstes ja OÜ D haldusõiguserikkumise asja menetledes õigesti, lähtudes kehtivast

registrikandest. Ainuüksi registrikande vaidlustamise fakt ei saa olla aluseks väärteomenetluse lõpetamisele

ega ka väärteo toimepannud isiku vabastamisele karistusest. Tulenevalt KaMS § 24 lg-st 1 ning §-st 35 võis

Majandusministeeriumi valitsemisalas moodustatud tööstusomandi apellatsioonikomisjon tunnistada asjast

huvitatud isiku taotluse alusel kaubamärgi registreerimise kehtetuks, kusjuures apellatsioonikomisjoni otsuse

võisid asjast huvitatud isikud edasikaevata kohtusse kolme kuu jooksul arvates otsuse tegemisest. Seega oli

kaubamärgi vaidlustamiseks nähtud ette eraldi menetluskord, ning Tolliametil puudus pädevus lahendamaks

küsimust sellest, kas kaubamärk "DIVIN" kanti riiklikusse kauba- ja teenindusmärkide registrisse

Kaubamärgiseaduses sätestatud nõudeid rikkudes või mitte, samuti otsustamaks, millises ulatuses rikub

tähise "DIVIN" kasutamine kaubamärgiomaniku õigusi. Sellest tulenevalt ei olnud Tolliameti tegevus OÜ-le

D karistuse määramisel formaalne ega bürokraatlik.

7.3. Menetledes väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel ei kontrolli maa- või

linnakohus üksnes kohtuvälise menetleja tegevuse õiguspärasust väärteoasja lahendamisel vaid tulenevalt

VTMS § 123 lg-st 2 arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest ning kontrollides

kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja ka õiguslikke asjaolusid.

Väärteoasja Tallinna Linnakohtus arutamise ajaks oli apellatsioonikomisjoni 25. aprilli 2002. a otsusega

rahuldatud kaebus, milles paluti tunnistada kehtetuks Patendiameti otsus kaubamärgi "DIVIN"

registreerimise kohta ja teha Patendiametile ettepanek kustutada kaubamärk "DIVIN" registrist. Kaubamärk

kustutati registrist 30. juulil 2002. a.

Väärteoasja materjalides sisalduvast apellatsioonikomisjoni otsusest nähtuvalt tunnistati kaubamärgi

registreerimine kehtetuks põhjusel, et esines KaMS § 7 lg 1 p-s 3 märgitud asjaolu, mis välistab kaubamärgi

registreerimise. KaMS § 7 lg 1 p 3 kohaselt ei registreeritud kaubamärgina kaubamärke, mis koosnesid

üksnes kaupade või teenuste liiki, kvaliteeti, hulka, otstarvet, väärtust, geograafilist päritolu, kaupade

tootmise või teenuste osutamise aega või kaupade või teenuste teisi omadusi näitavatest tähistest või

andmetest või eelnimetatud tähistest või andmetest, mida pole oluliselt muudetud. Kõnealusel juhul leidis

tuvastamist, et sõna "DIVIN" on ja oli ka kaubamärgi "DIVIN" registreerimise ajal üldiselt kasutatav teatud

alkohoolse joogi liigi nimetusena ning seda kasutati Moldova päritolu konjaki tüüpi alkohoolsete jookide

tähistamiseks. Seega ei tinginud kaubamärgi kehtetuks tunnistamist mitte mõni kaubamärgi registreerimise

järel ilmnenud uus asjaolu vaid asjaolu, mis oli olemas juba kaubamärgi registreerimise ajal ja mis pidi

tegelikult välistama selle kaubamärgina registreerimise.

Kuivõrd kaubamärk "DIVIN" tunnistati kehtetuks ja kustutati riiklikust kauba- ja teenindusmärkide registrist

ning selle kaubamärgi kandmine registrisse oli ekslik, sest sõna "divin" tähistas vaid kauba liiki, puuduvad

OÜ D tegevuses TS § 65 lg 4 p-s 2 ettenähtud väärteo tunnused - OÜ D ei toimetanud üle tollipiiri keelatud

kaupa. VTMS § 29 lg 1 p-st 1 tulenevalt tuleb menetlus teos väärteotunnuste puudumisel lõpetada.

8. Väärteoasja materjalides sisaldub OÜ Advokaadibüroo Andrus Lillo 10. juuni 2002. a arve OÜ-le D

17552,50 krooni tasumiseks osutatud õigusteenuse eest osaühingu esindamisel Tallinna Linnakohtus. Arvele

lisatud kohtukulude nimekirjast nähtub, et arve on esitatud asja materjalidega tutvumisel, seisukohtade

ettevalmistamisel, nõupidamistel osalemisel, kaebuse ettevalmistamisel ja esitamisel ning kohtuistungiks

ettevalmistamisel ja kohtuistungil osalemisel kulutatud 17,5 tunni töö eest. Kohtuistung Tallinna

Linnakohtus toimus aga vastavalt kohtuistungi protokollis märgitule 28. augustil 2002.a.

Riigikohtu istungil esitas OÜ D kaitsja Andrus Lillo kohtule OÜ Advokaadibüroo Andrus Lillo 21. jaanuari

2003. a arve OÜ-le D 11283,75 krooni tasumiseks osaühingu esindamise eest samuti Tallinna Linnakohtus.

Arvele lisatud kohtukulude nimekirjast nähtub, et arve on esitatud kohtuotsusega tutvumisel, seisukohtade

kujundamisel, kassatsioonkaebusega tutvumisel, veelkord seisukohtade kujundamisel, nõupidamistel

osalemisel, kirjalike seisukohtade koostamisel, kohtuistungiks ettevalmistamise ja kohtuistungil osalemisel

kulutatud 11,25 tunni töö eest.

Arvestades asjaolu, et kohtutele on osaühingu esindamise eest Tallinna Linnakohtus esitatud erinevad arved,

ning esimene neist sisaldab ka tasu kohtuistungil osalemisele kulutatud aja eest kuigi kohtuistung toimus

enam kui kaks kuud pärast arve esitamist, ei saa Riigikohtu kriminaalkolleegium teha ainuüksi nimetatud

arvete alusel järeldusi OÜ D poolt selles väärteoasjas kaitsjale makstud tasu suuruse, seda enam selle

vajalikkuse või põhjendatuse kohta. Seetõttu ei lahenda Riigikohtu kriminaalkolleegium kõnealuses

menetluses küsimust OÜ-le D kaitsjale makstud tasu hüvitamisest.

9. Toodud põhjendustel ja juhindudes VMS § 29 lg 1 p 1 ja § 174 p 4 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Linnakohtu 9. septembri 2002. a otsuse ja lõpetab väärteomenetluse

väärteotunnuste puudumise tõttu.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Hannes Kiris