3-2-1-15-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-15-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. veebruar 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja L. Laarmaa, liikmed H. Jõks ja J. Luik

Kohtuasi

MTÜ Eesti Spordiseltsi Põhjakotkas hagi Kalju Valguse vastu

töölepingu lõpetamise seaduslikuks tunnistamiseks ning

hüvitise ja lisapuhkuse kompensatsiooni väljamõistmise

ebaseaduslikuks tunnistamiseks.

Kalju Valguse vastuhagi töölepingu lõpetamise

ebaseaduslikuks tunnistamiseks, MTÜ Eesti Spordiseltsi

Põhjakotkas 5. jaanuari 2001. a käskkirja ja juhatuse otsuse

osaliseks tühistamiseks ning hüvitiste väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 24. septembri 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/1088/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

MTÜ Eesti Spordiseltsi Põhjakotkas kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

27. jaanuar 2003. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat H. Lepik ja kostja esindaja

vandeadvokaat M. Sikut

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

24. septembri 2002. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada MTÜ Eesti Spordiseltsile Põhjakotkas

15. oktoobril 2002. a ja 29. oktoobril 2002. a tasutud kautsjon

646 (kuussada nelikümmend kuus) krooni ja 10 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kalju Valgus töötas mittetulundusühingus Eesti Spordiselts Põhjakotkas (edaspidi ES Põhjakotkas)

suusakooli direktorina. Ühtlasi kuulus ta ES Põhjakotkas juhatusse. 5. jaanuaril 2001. a lõpetati

temaga tööleping TLS § 86 p 6 alusel. K. Valgus vaidlustas töölepingu lõpetamise

töövaidluskomisjonis. 13. märtsil 2001. a tunnistas töövaidluskomisjon töölepingu lõpetatuks TLS

§ 79 alusel alates 14. märtsist 2001. a. Töövaidluskomisjon mõistis ES-lt Põhjakotkas Kalju Valguse

kasuks välja 20 700 krooni suuruse hüvitise seoses töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks

tunnistamisega, 6900 krooni seoses lõpparve kinnipidamisega ning 2760 krooni lisapuhkuse

kompensatsiooniks.

ES Põhjakotkas pöördus kohtusse ja palus tunnistada töölepingu lõpetamise K. Valgusega TLS § 86

p 6 alusel seaduslikuks. Samuti palus tunnistada töövaidluskomisjoni otsusega välja mõistetud

summad ebaseaduslikeks (TLS § 117 lg 2 järgi kolme kuu keskmine palk - 20 700 krooni;

väljamaksmata lisapuhkuse kompensatsioon - 2 760 krooni; TLS § 119 lg 2 järgi ühe kuu keskmine

palk 6 900 krooni). Hagiavalduse kohaselt karistas hageja K. Valgust 9. juunil 2000. a noomitusega

TLS § 50 p-s 3 nimetatud kohustuse töötajapoolse süülise täitmata jätmise eest. Kostja ei

vaidlustanud distsiplinaarkaristust ja määratud karistus ei ole kustunud. Kostja viibis pikka aega

töövõimetuslehel ja puhkusel. Pärast töövõimetuslehe lõppemist, s.o 13., 14., 15., 18. ja

20. detsembril 2000. a, ei ilmunud kostja tööle suusakooli administratsiooni asukohta ning ei täitnud

töökohustusi. Tema väide, et ta tegi nimetatud päevadel oma tavalist tööd, ei ole tõendatud. Juhatus

leidis, et tööle ilmumata jätmisega pani kostja toime distsiplinaarsüüteo, ning lõpetas 5. jaanuari

2001. a otsusega K. Valgusega töölepingu TLS § 86 p 6 alusel töötajapoolse töökohustuse rikkumise

tõttu. Kostja viibis 5. jaanuaril 2001. a toimunud juhatuse koosolekul ja oli otsusest teadlik.

2. Kostja leidis, et töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, kuna puudusid TLS § 86 p-s 6 nimetatud

asjaolud. Kostja täitis eelnimetatud päevadel oma töökohustusi väljaspool administratsiooni asukohta.

3. Kostja esitas vastuhagi ES Põhjakotkas 5. jaanuari 2001. a otsuse p 1 ja 5. jaanuari 2001. a

käskkirja nr 2-k p 1 tühistamiseks ning töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks. Kostja

palus hagejalt välja mõista kuue kuu keskmise palga, s.o 41 400 krooni.

4. Tallinna Linnakohus rahuldas ES Põhjakotkas hagi ja jättis K. Valguse vastuhagi rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt määrati 9. juuni 2000. a juhatuse otsusega K. Valgusele

distsiplinaarkaristus. Kuna kostja keeldus juhatuse otsust vastu võtmast, saatis hageja dokumendi

kostjale tähitult. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDS) § 12 lg 2 alusel loetakse

distsiplinaarkaristus sellega määratuks.

TLS § 103 järgi on tööandjal õigus lõpetada tööleping TLS § 86 p 6 alusel, kui töötaja süütegu häiris

tööd ja töötajal on distsiplinaarkaristus, mis ei ole kustunud, samuti esmakordse jämeda

töökohustuste rikkumise korral. Kohus jõudis järeldusele, et kostja puudus 15. ja 18. detsembril

2000. a omavoliliselt töölt, mis on hinnatav töökohustuse jämeda rikkumisena. Kostja eelnev

distsiplinaarkaristus oli kustumata. Sellega on töölepingu lõpetamise asjaolud tuvastatud ning

distsiplinaarkaristuse valik põhjendatud. Kohus möönis, et töölepingu lõpetamisel rikuti

protseduurireegleid (distsiplinaarkaristuse määramise dokument vormistati ühes eksemplaris,

ärakirjadel puudus juhataja allkiri), kuid see ei olnud nii oluline rikkumine, et töölepingu lõpetamine

tuleks ebaseaduslikuks tunnistada. Töölepingu lõpetamise päeval lahkus K. Valgus töölt enne

tööpäeva lõppu. Tõendatud on, et ta viibis pärastlõunal arsti vastuvõtul. Järgmisel tööpäeval teatas

kostja, et soovib tervisega seotud põhjustel koju jääda. Hageja saatis töölepingu lõpetamise

dokumendid kostjale tähtkirjaga.

TLS § 117 lg 2 järgi oleneb töölepingu ebaseaduslikust lõpetamisest tulenev hüvituse nõue

töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisest, mistõttu jättis kohus kostja hüvituse nõude

rahuldamata. Kostja täpsustas, et ta ei soovi saada lisapuhkuse kompensatsiooni ega hüvitist lõpparve

kinnipidamise eest.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse osas, millega rahuldati ES Põhjakotkas hagi

K. Valguse vastu töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 6 alusel õiguse tunnustamiseks ja TLS § 117 lg 2

alusel kolme kuu keskmise palga väljamõistmise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, ning osas, millega

jäeti rahuldamata K. Valguse vastuhagi töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise ja kuue

kuu keskmise palga nõudes. Uue otsusega tunnistati töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel

ebaseaduslikuks ning hagejalt mõisteti kostja kasuks välja 41 400 krooni ja riigituludesse 3210 krooni

suurune riigilõiv.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole asja materjalidega kooskõlas linnakohtu järeldus,

et kostja puudus 15. ja 18. detsembril 2000. a töölt omavoliliselt. Koolidirektori töö on iseseisev

juhtimistöö ja selle sisuga on vastuolus, kui koolidirektor peab kogu aeg oma ärakäimistest

spordiseltsi juhatajat teavitama. Kostja kui suusakooli direktor ja ES Põhjakotkas juhatuse liige

planeeris ise oma tööd. Kuigi töölähetused toimusid tavaliselt käskkirja alusel, ei ole hageja esitanud

ühtegi dokumenti, mis keelanuks kostjal oma kulul väljaspool Tallinnat tööasju ajada.

Ringkonnakohus leidis, et juhatuse 5. jaanuari 2001. a otsuses märgitud päevadel täitis kostja oma

tööülesandeid. Ringkonnakohus leidis, et K. Valguse Soomes käik 15. detsembril 2000. a ei tõenda

seda, et ta ei pidanud Eestis tööalaseid läbirääkimisi OÜ-ga Landvest ja OÜ-ga Ökogrupp.

Tõendamist leidis asjaolu, et 18. detsembril 2000. a viibis K. Valgus Hiiumaal. Ekslik on linnakohtu

seisukoht, et K. Valgus puudus töölt omavoliliselt.

ES Põhjakotkas ei ole järginud seaduse nõudeid, kui määras kostjale distsiplinaarkaristuse ja lõpetas

temaga töölepingu. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 28 järgi on töölepingu

lõpetamine ebaseaduslik, kui puuduvad asjaolud, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu

lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks

kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Alused kostjaga töölepingu lõpetamiseks puudusid

selle tõttu, et ei esinenud esmakordset jämedat töökohustuste rikkumist, samuti mingit muud süütegu

koos alles kustumata distsiplinaarkaristusega, mis annaksid TLS § 103 järgi aluse lõpetada tööleping

TLS § 86 p 6 järgi. Linnakohus asus ekslikule seisukohale, et kostjale oli ES Põhjakotkas juhatuse

9. juuni 2000. a otsusega määratud distsiplinaarkaristus. Toimikus puudub tõend, et otsus anti kostjale

üle, samuti pole seaduse nõuete kohaselt vormistatud tõend otsuse vastuvõtmisest keeldumise kohta.

TDS § 12 lg 2 näeb ette, et karistuse allkirja vastu teatavaks võtmisest keeldumise kohta võib

tööandja karistatava töötaja juuresolekul võtta tunnistajate allkirjad dokumendile, millega ta

vormistas karistuse. Materjalidest ilmneb, et otsuse ärakirja pöördele tehtud märkusel on tööandja

esindaja ja ainult ühe tunnistaja allkirjad. Hageja ei vormistanud distsiplinaarkaristuse määramise

dokumenti kahes eksemplaris. Seega rikuti oluliselt distsiplinaarkaristuse määramise

protseduurireegleid.

Ringkonnakohus jättis rahuldamata kostja kaebuse osas, millega viimane taotles ES Põhjakotkas

juhatuse 5. jaanuari 2001. a otsuse ja ES Põhjakotkas 5. jaanuari 2001. a käskkirja kehtetuks

tunnistamist.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palus ES Põhjakotkas ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta linnakohtu otsus muutmata ning mõista kostjalt välja kohtukulud. Ringkonnakohus

rikkus TSMS § 95 lg 1, § 330 lg 4 ja § 332 sätteid.

Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta hindas kogutud tõendeid linnakohtust erinevalt ja jättis

arvestamata hageja esitatud tõendid. Kui ringkonnakohus tegi uues otsuse, oleks ta pidanud

põhjendama, miks ta hageja väidetega ei nõustu, samuti kõiki tõendeid analüüsima.

Ekslik ja vastuolus ES Põhjakotkas Olümpiareservi Suusakooli põhikirjaga on ringkonnakohtu väide,

et kostja kui suusakooli direktor ja ES Põhjakotkas juhatuse liige planeeris ise oma tööd. Kostja

tööandja esindajaks on ES Põhjakotkas juhataja.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta kostja vastuolulised seletused selle kohta, miks ta ei ilmunud

13., 14., 15., 18. ja 20. detsembril 2000. a tööle. Hageja juhib tähelepanu asjaolule, et kostja tunnistas

alles pärast seda, kui hageja esitas eelistungil Piirivalveameti andmebaasi väljavõtte, et viibis

15. detsembril 2000. a Soome Vabariigis. Seni oli ta järjekindlalt väitnud, et oli sel päeval Eestis.

Hageja loeb töödistsipliini rikkumiseks asjaolu, et kostja käis Soomes välislähetuses ilma tööandja

nõusolekuta. TLS § 51 lg 1 kohaselt otsustab töölähetuse vajalikkuse üle tööandja, mitte töötaja.

Asjaolu, et kostja viibis 18. detsembril 2000. a Hiiumaal, ei tähenda, et ta täitis seal oma

tööülesandeid.

Põhjendatud ei ole ringkonnakohtu arvamus, et ES Põhjakotkas ei järginud seaduse nõudeid, kui

määras kostjale distsiplinaarkaristuse ja lõpetas temaga töölepingu. Hageja tegi kõik endast oleneva,

teatamaks kostjale, et viimasele määrati 9. juunil 2000. a distsiplinaarkaristus. Kostjale väljastati

käskkiri ja juhatuse otsus töölepingu lõpetamise kohta tõestatud ärakirjana. See, et nurgale oli

märgitud ärakiri, mitte teine eksemplar, ei ole oluline protseduuri rikkumine.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas K. Valgus kaebuse väiteid põhjendamatuteks ja palus jätta

ringkonnakohtu otsuse muutmata ning kohtukulud hagejalt välja mõista. Ringkonnakohus ei rikkunud

otsuse tegemisel protsessiõiguse norme ning luges põhjendatult töölepingu lõpetamise kostjaga

ebaseaduslikuks.

8. Kolleegiumi istungil esitasid poolte esindajad õigusabikulude hüvitamise taotlused. Hageja

esindaja vandeadvokaat H. Lepik esitas taotluse 8260 krooni suuruse õigusabikulu hüvitamiseks ja

kostja esindaja vandeadvokaat M. Sikut soovis kostja tasutud 5500 krooni suuruse õigusabikulu

hüvitamist.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

10. Linnakohus jõudis järeldusele, et K. Valgus puudus töölt omavoliliselt 15. detsembril ja

18. detsembril 2000. aastal ning hindas selle jämedaks töödistsipliini rikkumiseks. Esimese astme

kohus ei tuvastanud, et K. Valgus puudus teistel päevadel töölt omavoliliselt. Tööandja ei ole esimese

astme kohtuotsust vaidlustanud. Seega pole kassatsiooniastmes alust hinnata seda, kas kohtud on

järginud menetlusseadust, jõudes tõendeid hinnates järeldusele, et K. Valgus ei puudunud töölt

omavoliliselt 13., 14. ja 20. detsembril 2000. a.

Tulenevalt eeltoodust kontrollib kolleegium kassatsioonkaebuse alusel, kas ringkonnakohus on

järginud menetlusnorme, kui ta leidis, et K. Valgus ei puudunud 15. ja 18. detsembril 2000. a töölt

omavoliliselt, ja õigesti tõlgendanud töötajatele distsiplinaarkaristuse määramist reguleerivaid

töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse sätteid.

11. TsMS § 91 lg 1 järgi peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded

ja vastuväited. Eelkõige TsMS § 147 lg 1 p-st 6, § 164 lg 1 p-st 2, § 167 lg 1 p-st 3 ,§-st 185 ja §-st

308 tuleneb, et tõendid oma nõuete ja vastuväidete kinnitamiseks tuleb esitada esimese astme kohtule

ja vaid erandlikel asjaoludel on apellatsioonikohtule võimalik esitada uusi tõendeid. Uute tõendite

esitamise Riigikohtule ning viimati nimetatu poolt tõendite hindamise ja hagi alusesse kuuluvate

asjaolude tuvastamise välistavad TsMS § 353 lõiked 2-4. Selline regulatsioon peab tagama, et

tsiviilasi saaks õigesti ja võimalikult kiiresti lahendatud. K. Valgus esitas 24. mail 2001. a Tallinna

Linnakohtule kirjalikud dokumendid: läbirääkimiste kokkuvõtted võimalike sponsoritega

15. detsembrist 2000. a. Nendega soovis ta tõendada, et täitis sel päeval Eestis tööülesandeid.

Kokkuvõtetel olid tema ja võimalike sponsorite esindajate allkirjad. 23. oktoobril 2001. a esitas ES

Põhjakotkas tõendi selle kohta, et 15. detsembril 2000.a käis K. Valgus Soome Vabariigis. Kuni

selleni oli K. Valgus korduvalt kinnitanud, et 15. detsembril 2000. aastal sõitis ta varahommikust

hilisõhtuni Eestis ringi, et kohtuda võimalike sponsorite esindajatega. Asjaolu, miks ta Soome sõitu

varem ei maininud, seletas ta oma tervisliku seisundiga. TsMS § 95 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus

seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning ühelgi tõendil pole

kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohus ei rikkunud

nimetatud menetlusnorme, kui tegi läbirääkimiste kokkuvõtetest järelduse, et 15. detsembril 2000. a

pidas K. Valgus tööalaseid läbirääkimisi Vinni vallas ja Vetlas, ning see, et ta 15. detsembril 2000. a

käis ka Soomes, ei tõenda, et kirjalikud tõendid on võltsitud ja ta läbirääkimisi ei pidanud. Tööandjal

oli esimese astme kohtus võimalik tõendada, et läbirääkimiste kokkuvõtteid ei koostatud ega

allkirjastatud 15. detsembril 2000. a ja K. Valguse kirjeldatud asjaoludel läbirääkimised nimetatud

päeval toimuda ei saanud. Tööandjal oli võimalus taotleda kokkulepetele alla kirjutanud isikute

ülekuulamist. Seda võimalust tööandja ei kasutanud. Tema vastavad kassatsioonkaebuse väited ja

nende kinnitamiseks kaebusele lisatud tõendid jäävad ülaltoodud tõendamispõhimõtete järgimata

jätmise tõttu kassatsiooniastmes tähelepanuta.

Apellatsioonikohtu seisukoht puudub aga tööandja väite osas, et töödistsipliini rikkumiseks on töötaja

poolt 15. detsembril 2000.a Soomes käik.

Linnakohus leidis, et K. Valgus puudus töölt omavoliliselt 18. detsembril 2000. a. Apellatsioonikohus

luges tõendatuks, et K. Valgus viibis sel päeval Hiiumaal, ja viitas tõenditele, mille põhjal ta sellise

järelduse tegi. Esitatud tõendite alusel sellist järeldust tehes pole apellatsioonikohus eiranud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid. Küll ei selgu apellatsioonikohtu otsusest, milline seos on

K. Valguse 18. detsembril 2000. a Hiiumaal viibimise ja tema töökohustuste täitmise vahel. Kui

K. Valgus ei täitnud sel päeval Hiiumaal oma tööülesandeid, siis võib olla tegemist omavolilise töölt

puudumisega.

12. Kolleegium ei nõustu tõlgendusega, mille apellatsioonikohus andis TDS § 12 lg-le 2. Selles

normis kehtestatakse, et karistuse allkirja vastu teatavaks võtmisest keeldumise kohta võib tööandja

karistatava töötaja juuresolekul võtta tunnistajate allkirjad dokumendile, millega ta vormistas

karistuse. Niisugusel juhul on karistus määratud tunnistajate allkirjade andmise päevast. Seadus ei

määratle, millistele tunnustele nimetatud tunnistajad peavad vastama ega välista kedagi tunnistajate

hulgast. Osundatud normi eesmärgiks peab kolleegium seda, et vähemalt kaks isikut kinnitaksid

töötaja keeldumist anda allkiri karistuse teatavakstegemise kohta. Seega peame ekslikuks

apellatsioonikohtu arvamust, et tunnistajaks ei saa olla tööandja esindaja. Apellatsioonikohtu

seisukoha järgi tuleks võimalike tunnistajate hulgast välistada kõik tööandja esindajad ja ka kõik

tööandjaga töösuhtes olevad isikud, sest nendegi erapooletus võib tekitada kahtlusi. Küll märgib

kolleegium, et töötajale jääb võimalus tõendada, et vaatamata tunnistajate allkirjadele, ei tehtud talle

tegelikult karistust teatavaks.

13. Ringkonnakohtu otsuses refereeritakse TDS § 11 lg 1 ja leitakse, et tööandja on rikkunud oluliselt

distsiplinaarkaristuse vormistamise korda. Milles seisneb selle korra oluline rikkumine, kohtuotsusest

ei selgu. Kolleegium märgib TDS § 11 lg-ga 1 seoses järgmist. Selle sätte kohaselt on tööandja

kohustatud vähemalt kahes eksemplaris koostama dokumendi, millega ta vormistab

distsiplinaarkaristuse. Üks eksemplar jääb tööandjale, teise annab tööandja töötajale. Linnakohus

leidis, et töötajale saadetud karistuse määramise dokumendil puudub küll juhataja allkiri, kuid see on

identne karistuse vormistamise algdokumendiga, millel on juhataja allkiri. Ainuüksi sellised asjaolud

ei anna alust järelduseks, et distsiplinaarkaristuse vormistamisel on seadust oluliselt rikutud.

14. Kohtukulude jaotamise otsustab ringkonnakohus asja sisulisel arutamisel.

L. Laarmaa, H. Jõks, J. Luik