3-1-1-7-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-7-03

Otsuse kuupäev

13. veebruar 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

AS X väärteoasi TS 65 lg 4 p 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Linnakohtu 16. septembri 2002. a otsus

väärteoasjas nr 4-294/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS X kaitsja vandeadvokaat Ain Alvin

Asja läbivaatamise kuupäev

21. jaanuar 2003. a

Istungil osalenud isikud

AS X kaitsja vandeadvokaat Ain Alvin

RESAOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 16. septembri 2002. a otsus väärteoasjas nr 4-294/02 AS X

süüdistuses TS 65 lg 4 p 3 järgi ja saata väärteoasi uueks arutamiseks samale linnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Otsus jõustub 13. veebruaril 2003. a ja seda ei saa edasi kaevata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Tolliinspektuuri 30. jaanuari 2002. a otsusega nr OP-66 karistati AS-i X Tolliseaduse (edaspidi

TS) § 23 lg 1, § 65 lg 4 p 3 ja § 69 lg 2 p 3 alusel rahatrahviga 100 000 krooni selle eest, et ta deklarandina ja

kauba saajana deklareeris 14. detsembril 2001. a imporditava kauba nimetusega "vedelgaas isobutaan"

koguses 99 200 kg koguväärtusega 338 052 krooni vale kaubapositsiooni 2711139700 all. Maailma

Tolliorganisatsiooni Harmoniseeritud Süsteemi Komitee poolt väljaantava harmoniseeritud süsteemi

nomenklatuuri selgitavate märkuste kohaselt kuulub butaan, mis sisaldab vähemalt 95% n-butaani või

isobutaani rubriiki 2901. Käesoleval juhul sisaldas deklareeritud kaup toote passi järgi 99,36% ja ekspertiisi

tulemuste kohaselt 99,9% isobutaani.

2. AS X vaidlustas otsuse Tallinna Linnakohtus, leides, et deklareeris kauba õige kaubakoodi all.

3. Tallinna Linnakohtu 16. septembri 2002. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja Tallinna Tolliinspektuuri

otsus muutmata.

Kohtuotsuse kohaselt võetakse kaupade klassifitseerimisel tekkinud vaidlusküsimuste lahendamisel aluseks

Maailma Tolliorganisatsiooni Harmoniseeritud Süsteemi Komitee poolt väljaantava harmoniseeritud

süsteemi nomenklatuuri selgitavad märkused. Nimetatud märkuste kohaselt on isobutaan deklareeritav

kaubagrupis 29, mitte 27, mille all deklareeris selle kaebaja.

Kohus leidis, et AS X tegutses hooletuse vormis, võttes määrangu tegemisel aluseks vaid kauba nimetuse,

jättes aga kõrvale teised kvalifitseerimisel kasutatavad olulised parameetrid.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

4. Linnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse AS X esindaja vandeadvokaat Ain Alvin.

4.1 Kohus on rikkunud väärteomenetlusõigust sellega, et jättis VMS § 133 lg 2 kohaselt kontrollimata, kas

leidis aset tegu, milles menetlusalust süüdistatakse, sest kohus jättis kontrollimata kas ja kuidas oli

süüdistuses märgitud deklaratsioon täidetud. Seda deklaratsiooni ei ole kohtule esitatudki. Kohtu kohustus

tõendeid kontrollida tuleneb VMS § 129 lg-st 1.

4.2. Kohus on ebaõigesti kohaldanud ka materiaalõigust VMS § 149 mõttes, sest jättis Tolliseaduse järgi

kvalifitseeritud haldusõiguserikkumise Tolliseadustiku järgi ümberkvalifitseerimata. Sellega rikkus kohus

Tolliseadustiku § 326 lg 1 nõudeid. Isegi leides, et tegu on toime pandud ja endiselt karistatav, ei oleks

saanud kohus jätta jõusse määratud karistust, sest KarS § 47 lg 2 kohaselt saab väärteo eest juriidilist isikut

karistada rahatrahviga vaid kuni 50 000 krooni.

4.3. Karistuse määramise aluseks olnud Tolliseadus on kehtetu alates 1. juulist 2002. a. TS § 65 lg 4 p-ga 3

samast koosseisu uus Tolliseadustik ei sisalda. Tolliseadustiku § 2831 (kauba ebaseaduslik üle tollipiiri

toimetamine) ja § 28317 (kauba vale kaubakoodi all deklareerimine) koosseisud ei ole TS § 65 lg 4 p 3

koosseisuga samastatavad. Sellest tulenevalt leiab kassaator, et Tallinna Linnakohus rikkus

väärteomenetlusõigust, jättes lahendamata küsimuse, kas väärteoasjas ei esine VTMS §-s 29 sätestatud

väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. VTMS § 29 lg 1 p 6 näeb ette, et menetlus tuleb lõpetada, kui

seadus, mis nägi ette karistuse väärteo eest, on tunnistatud kehtetuks. Kohus oleks pidanud menetluse

lõpetama ka KarSRS § 5 lg-te 1 ja 2 ning § 6 alusel.

4.4. Isobutaani ei ole võimalik kasutada autobensiini lisandina, seega ei ole sisuliselt ka võimaliku vale

kaubapositsiooni all deklareerimise korral mingisugust kahjulikku tagajärge, mistõttu oleks asi lõpetatav ka

tuginedes VMS §-le 30 otstarbekuse kaalutlusel.

5. Riigikohtu istungil toetas vandeadvokaat A. Alvin kassatsioonkaebust ja taotles selle rahuldamist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kaebuse lahendamisel selgitab kohus VMS § 133 p-de 2 ja 3 kohaselt, kas leidis aset tegu, milles

menetlusalust isikut süüdistatakse ja kas teo on pannud toime menetlusalune isik. Kohtuotsuse tegemisel

lähtub maa- või linnakohtus VMS §-dest 109-111. VMS § 110 p 1 kohaselt peab kohus kohtuotsuses

märkima väärteo toimepanemise aja ja koha ning istungil tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele

on tuginetud.

Käesolevas asjas on väärteoasja kohtuväline menetleja ja esimese astme kohus tuvastanud, et deklarandina ja

kauba saajana deklareeris menetlusalune isik 14. detsembril 2001. a kaubadeklaratsiooniga nr I 389809

imporditava kauba nimetusega "vedelgaas isobutaan" koguses 99 200 kg koguväärtusega 338 052 krooni

vale kaubapositsiooni 2711139700 all. Samas ei nähtu asja materjalidest, et kohus oleks nimetatud

kaubadeklaratsiooni uurinud ja kontrollinud, et kohtuvälise menetleja otsuses ja haldusõiguserikkumise

(väärteo) protokollis kirjeldatu vastab tegelikkusele. Toimikus deklaratsiooni ega selle koopiat ei ole, samuti

ei nähtu kohtuistungi protokollist, et kohus oleks deklaratsiooni kontrollinud kohtuistungil tõendite uurimise

käigus.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et VMS § 150 lg 2 kohaselt tuleb kaubadeklaratsiooni kui käesolevas

asjas olulise tõendi uurimata ja kontrollimata jätmine tunnistada väärteomenetlusõiguse oluliseks

rikkumiseks, mis vastavalt VMS § 175 lg 2 kohaselt on kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks.

7. Tolliseadustiku § 326 lg 1 sätestab, et enne tolliseadustiku jõustumist kehtinud tolliseaduse § 65 järgi

kvalifitseeritud tollieeskirjade rikkumised, mille eest ei ole käesoleva seadustiku jõustumise ajaks karistust

määratud, kuuluvad edasise menetluse käigus ümberkvalifitseerimisele tolliseadustiku vastavate sätete järgi.

Käesolevas asjas oli kohtuvälise menetleja poolt TS § 65 lg 4 p 3 alusel AS-le X määratud karistus

30. jaanuaril 2002. a, s.o enne tolliseadustiku jõustumist 1. juunil 2002. a. Seega puudus seaduslik alus

rikkumise ümberkvalifitseerimiseks tolliseadustiku järgi. Sellisel juhul ei saa karistuse määramiseks lugeda

karistusotsuse jõustumist, kuna sellisel juhul muutuks Tolliseadustiku § 326 lg 1 mittekohaldatavaks seetõttu,

et pärast karistusotsuse jõustumist ei toimu enam edasist menetlust, mille käigus oleks võimalik rikkumise

ümberkvalifitseerimine.

Sama põhimõte sisaldub ka linnakohtu otsuse tegemise ajaks jõustunud Karistusseadustiku rakendamise

seaduse (jõustus 1. septembril 2002. a) (RT I 2002, 56, 350) § 6 lg-s 2, mille kohaselt füüsilise või juriidilise

isiku poolt enne karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on väärteona karistatav ka

karistusseadustiku või muu seaduse järgi, kvalifitseeritakse haldusõiguserikkumiste seadustiku või muu

haldusõiguserikkumise koosseisu ettenägeva seaduse vastava paragrahvi järgi.

Seega ei ole põhjendatud menetlusaluse isiku esindaja taotlus rikkumise ümberkvalifitseerimiseks

tolliseadustiku järgi, kuid kohus peab kontrollima kas menetlusaluse isiku tegu, mis on kvalifitseeritud

rikkumisena tolliseaduse järgi on karistatav ka tolliseadustiku järgi.

8. Küll aga tulnuks kohtul asja arutamisel tuvastada, kas AS X tegevus, mis on kirjeldatud

haldusõiguserikkumise protokollis nr 4.1/122 21. detsembrist 2001. a, on karistatav väärteona käesoleval ajal

kehtiva tolliseadustiku järgi. See on vajalik selleks, et lahendada küsimused, kas asjas on vajalik menetlus

lõpetada või mitte ning kas ja millist karistust kohaldada. Selline vajadus tuleneb esmalt sellest, et AS-le X

määratud rahatrahv on 100 000 krooni, kuid alates Karistusseadustiku jõustumisest ei või KarS § 47 lg 2

kohaselt juriidilisele isikule väärteo eest määratud rahatrahv ületada 50 000 krooni. Üksnes sellestki nähtub,

et kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust.

8.1. Materiaalõiguse õigeks kohaldamiseks peab kohus asja uuel arutamisel järgima ka seda, et

Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 6 lg 4 sätestab, et karistuse kohaldamisel juriidilisele isikule

pärast karistusseadustiku jõustumist enne selle jõustumist toimepandud haldusõiguserikkumise eest

lähtutakse haldusõiguserikkumise toimepanemise ajal kehtinud juriidilise isiku haldusvastutust sätestava

seaduse vastavas paragrahvis sätestatud karistusest, kui see näeb ette kergema karistuse. Sama seaduse § 5

lg 1 sätestab, et karistusest vabastatakse füüsiline isik ja juriidiline isik, kellele on määratud karistus

haldusõiguserikkumise eest, mis karistusseadustiku või muu väärteokoosseisu sätestava seaduse järgi ei ole

enam karistatav väärteona ega kuriteona. Sama seaduse § 6 lg 1 kohaselt enne karistusseadustiku jõustumist

toimepandud haldusõiguserikkumise kohta alustatud juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asi lõpetatakse

vastavalt käesoleva seaduse § 5 lg-s 1 ettenähtud alusel.

Eeltoodu alusel ja juhindudes VMS § 174 p-st 4 ning § 175 p-dest 1 ja 2 leiab Riigikohtu

kriminaalkolleegium, et Tallinna Linnakohtu 16. septembri 2002. a otsus AS X väärteoasjas TS 65 lg 4 p 3

järgi tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu.

Väärteoasi tuleb saata uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Hannes Kiris