3-1-1-133-02 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-133-02

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartu, 13. veebruar 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi P. R. süüdistuses KrK 1642 lg 4 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

19. novembri 2002. a määrus kriminaalasjas nr 2-

1/736/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtualune P. R., erikaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

7. jaanuar 2003. a

Istungil osalenud isikud

P. R. kaitsja vandeadvokaat A. Luberg ja riigiprokurör

M. Püss

RESOLUTSIOON

1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. novembri 2002. a määrus P. R.-e süüdistusasjas

tühistada ja kriminaalasi saata uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumile.

2. P. R.-e erikaebus rahuldada osaliselt.

Määrus jõustub 13. veebruaril 2003. a ja ei ole edasikaevatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. P. R. anti 14. mail 1999. a kohtu alla süüdistatuna selles, et töötades 6. septembrist 1994. a kuni

15. märtsini 1998. a Ohtlike Jäätmete Käitlussüsteemi Koordineerimiskeskuse (OJKK) direktorina, kasutas

ta ära oma ametikohale vastavaid volitusi ja kättesaadavat teavet ning tegi eraõiguslikele juriidilistele

isikutele korduvalt põhjendamatuid soodustusi, mille eest sai korruptiivset tulu kokku 902 230 krooni. Sellise

tegevusega pani ta kahtluse alla Keskkonnaministeeriumi haldusalasse kuuluva ja nii

Keskkonnaministeeriumi kui Eesti Keskkonnafondi finantseeritava OJKK tegevuse õiguspärasuse, aususe ja

usaldusväärsuse ning kahjustas oluliselt OJKK kui riikliku asutuse, Keskkonnafondi kui riikliku

organisatsiooni ja Keskkonnaministeeriumi kui riigiasutuse huve, samuti riigi kui terviku huve.

Sellest lähtuvalt süüdistati P. R.-t KrK § 1642 lg 4 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

2. Tallinna Linnakohtu 9. oktoobri 2000. a määrusega saadeti kriminaalasi täiendavale eeluurimisele.

Määruse peale esitas prokurör eriprotesti ja kaitsja erikaebuse.

2.1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. novembri 2000. a määrusega tühistati linnakohtu

määrus kriminaalasja täiendavale uurimisele saatmise kohta ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks

Tallinna Linnakohtule.

2.2. Tallinna Linnakohtu 19. juuni 2001. a otsusega mõisteti P. R. õigeks kuriteo koosseisu puudumise tõttu.

Prokurör esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonprotesti.

2.3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2001. a määrusega rahuldati

apellatsioonprotest ja tühistati linnakohtu otsus. Kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks Tallinna

Linnakohtule.

3. Uuel kohtulikul arutamisel 4. juunil 2002. aastal mõisteti P. R. õigeks.

3.1. Linnakohus leidis, et kuna P. R. ei olnud ametiisik korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 4 lg 1 p 15

mõttes, siis on tema kriminaalvastutus KrK § 1642 lg 4 p 1 järgi välistatud. P. R. saanuks linnakohtu arvates

olla ametiisik vaid siis, kui ta oleks kuulunud organi või asutuse koosseisu, mis otsustab riigi, kohaliku

omavalitsuse või avalik-õigusliku isiku vara eraõigusliku juriidilise isiku valdusse, kasutusse või käsutusse

andmise üle.

3.2. Linnakohus märkis, et OJKK ei olnud avalik-õiguslik juriidiline isik, sest seda ei loodud seaduse alusel

avalikes huvides. Kuigi OJKK asutajaks oli riik, oli sisuliselt tegemist eraõigusliku juriidilise isikuga, ja

seetõttu puudus kohtu arvates P. R.-e käitumises kuriteokoosseis.

3.3. Samuti leidis linnakohus, et KrK § 1642 järgi kvalifitseeritava kuriteo dispositsioon on blanketne ja

nõuab, et oleks viidatud KVS sätetele, mida süüdistatav on rikkunud.

4. Linnakohtu 4. juuni 2002. a otsuse peale esitas prokurör apellatsioonprotesti. Protestis taotles prokurör

otsuse tühistamist, kuna kohtu järeldused ei vastanud faktilistele asjaoludele. Samuti taotles ta uue otsuse

tegemist ja P. R.-e süüditunnistamist KrK § 1642 lg 4 p 1 järgi ning karistamist 1-aastase vabadusekaotusega

koos avalikus teenistuses tegutsemise õiguse äravõtmisega kolmeks aastaks.

4.1. Protesti kohaselt on P. R. vaieldamatult ametiisik KVS § 4 lg 1 mõttes. Sellest lähtuvalt ei ole vaja

analüüsida OJKK vastavust või mittevastavust avalik-õigusliku juriidilise isiku staatusele, kuivõrd see ei

puuduta sisuliselt P. R.-le esitatud süüdistust. Samuti märgitakse, et vale on kohtu järeldus, et OJKK on

eraõiguslik juriidiline isik, sest OJKK on Keskkonnaministeeriumi allasutus. P. R. oli riigiasutuse allasutuse

juht, kes vastutas selle struktuuriüksuse eest, korraldas üksuse majandustegevust, käsutas ja kasutas

erivolituseta selle vara, sõlmis üksuse nimel lepinguid. Seega vastas P. R. ametiisiku mõistele nii KVS § 4

lg 1 kui KrK § 160 lg 1 mõttes ning sai olla KrK § 1642 järgi kvalifitseeritava kuriteo subjektiks.

4.2. Kohus on P. R.-e suhtes otsuse tegemisel eiranud KrMK § 50 lg-s 1 sätestatud tõendite hindamise

põhimõtet, tähtsustanud üle tunnistajate ütlused ja jätnud piisava tähelepanuta eeluurimise käigus kogutud

kirjalikud tõendid.

4.3. Tegemist ei olnud mitte ühe konkreetse korruptiivse teoga, vaid P. R.-e süstemaatilise tegevusega, sest ta

sai korruptiivset tulu mitte iga konkreetse korruptiivse teo eest eraldi, vaid erinevate summade kaupa

kogumis.

5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tühistas 19. novembri 2002. a määrusega linnakohtu otsuse

ja saatis kriminaalasja uueks kohtulikuks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.

5.1. Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu otsus on oma sisult vastuoluline. Linnakohus ei hinnanud kõiki

tõendeid ja asjaolusid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. On eiratud KrMK § 274 p-s 3 sätestatud nõuet,

mille kohaselt peab kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas olema ära näidatud, millistel kaalutlustel rajab

kohus oma otsuse nimelt nendele tõenditele ning loeb mitteusaldusväärseks muud tõendid. Linnakohtu poolt

tõendite valikuline hindamine on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4

mõttes.

5.2. Kriminaalkolleegium rõhutas, et enne OJKK direktori staatuse määratlemist tulnuks selgeks teha,

milline oli OJKK enda õiguslik staatus, ehk otsustada, kas OJKK oli valitsusasutuse hallatav asutus.

Ringkonnakohus osundas, et üks obligatoorne eeldus asutuse liigitamiseks valitsusasutuse hallatavaks

riigiasutuseks on selle finantseerimine riigieelarvest. OJKK-d finantseeris kõige enam aga Keskkonnafond.

Keskkonnafond on riiklik organisatsioon keskkonnaministri valitsemisalas, kuid seda ei finantseerinud riik,

samuti ei vastutanud fond riigi ega riik fondi varaliste kohustuste eest. Seega leidis kohtukolleegium, et

OJKK näol ei olnud tegemist riigiasutusega ning P. R.-t ei saa käsitleda ametiisikuna KVS § 4 lg 1 mõttes.

Kohtukolleegiumi arvates oli OJKK õiguslik staatus niivõrd ebaselge, et tema direktori paigutamine KVS § 4

lg 1 sätestatud ametiisikute hulka on kaheldav.

5.3. Samas jättis linnakohus aga hinnangu andmata sellele, kas kohtualune oli ametiisik KrK § 160 lg 1

mõttes ning kas tema käitumises võis esineda mõne muu ametialase kuriteo koosseis. Kriminaalkolleegium

märkis, et Riigikohtu praktika on sellised minetused tunnistanud kriminaalmenetluse seaduse oluliseks

rikkumiseks, mis on takistanud seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Need rikkumised ei ole

apellatsioonimenetluses kõrvaldatavad.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. Tallinna Ringkonnakohtu 19. novembri 2002. a määruse peale esitas P. R. erikaebuse. Ta palub tühistada

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. novembri 2002. a määruse osas, millega tühistati

Tallinna Linnakohtu 4. juuni 2002. a otsus tema õigeksmõistmises KrK § 1642 lg 4 p 1 järgi ja kriminaalasi

tagastati uueks kohtulikuks arutamiseks Tallinna Linnakohtule. Kaebaja arvates tuleb kriminaalasi tagastada

uueks kohtulikuks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

6.1. Erikaebuses leitakse, et kriminaalasja saatmine Tallinna Linnakohtule neljandat korda sisuliseks

arutamiseks eirab kaebaja õigust õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul. Kaebaja

toonitab, et alates süüdistuskokkuvõtte kinnitamisest 12. mail 1999. a, on kriminaalasja lahendatud kolmel

korral esimese astme kohtus ja kolmel korral teise astme kohtus.

6.2. P. R.e arvates on ringkonnakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust. Ta viitab "Inimõiguste

ja põhivabaduste kaitse konventsiooni" I osa artiklile 6 ja märgib, et kohtutele kohustuslikud

kriminaalmenetluse normid sisalduvad ka rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetes ja normides

ning välislepingutes.

7. Riigikohtu istungil toetas kaitsja erikaebuses sisalduvaid väiteid, kuid ta leidis, et puudub vajadus

kriminaalasja tagastamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Riigikohtul on võimalus teha käsitletavas

kriminaalasjas lõplik lahendus - lõpetada kriminaalasjas menetlus, sest asja menetlemisel on möödunud

mõistlik aeg.

Prokuröri arvates on ringkonnakohtu määrus põhjendatud ja seaduslik ning erikaebus tuleb jätta rahuldamata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori väitega, et ringkonnakohtu poolt kahel korral teda

õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamine oleks asjaolu, mis iseenesest peaks kaasa tooma edasise menetlemise

lõpetamise mõistliku menetlemisaja möödumise tõttu. Hinnates mõistlikku menetlusaega, lähtub Riigikohus

lahendatava asja keerukusest, eeluurimise ja kohtuliku menetluse tähtaegadest ning menetlusosaliste

suhtumisest ja käitumisest.

9. Käsitletava kriminaalasja materjalidest nähtub, et P. R. tunnistati 22. septembril 1998. a kahtlustatavaks

KrK § 1642 lg 1 järgi. Kriminaalasi saadeti arutamiseks Tallinna Linnakohtule 12. mail 1999. aastal ja

14. mail 1999. a anti P. R. korruptsioonis süüdistatuna kohtu alla KrK § 1642 järgi. Sellel ajal kehtis KrK

§ 1642 redaktsioonis, mille kohaselt korruptsioon (korruptiivne tegu) on ametiisiku tegevus või tegevusetus,

millega ta, kasutades ära oma ametikohale või ametiseisundile vastavaid volitusi või kättesaadavat teavet või

oma ametikohast või ametiseisundist tulenevat autoriteeti või rikkudes korruptsioonivastase seaduse

paragrahvis 13 kehtestatud töökoha- ja ametipiiranguid, tekitab riigile, kohalikule omavalitsusüksusele või

avalik-õiguslikule juriidilisele isikule nende vara põhjendamata kulutamisega, neile põhjendamatute varaliste

kohustuste võtmisega või eraõiguslikule isikule põhjendamatute soodustuste tegemisega kahju ja saab sellise

tegevuse või tegevusetuse eest korruptiivset tulu või talle jääb tekkimata kahju.

9.1 Tallinna Linnakohtu kohtunik L. Kunman saatis 9. oktoobril 2000. a kriminaalasja täiendavale

eeluurimisele, sest leidis, et P. R.-le esitatud süüdistus on konkretiseerimata ja seetõttu puudulik. Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. novembri 2000. a määrusega aga leiti, et kriminaalasja täiendavaks

eeluurimiseks saatmine toimus motiveerimatult ja ebaseaduslikult. Seejärel on Tallinna Linnakohus kahel

korral, 19. juunil 2001. a ja 4. juunil 2002. a leidnud, et P. R. pole temale inkrimineeritud kuriteo subjektiks

ja ta õigeks mõistnud.

10. Riigikohus nendib, et tegemist on keeruka kriminaalasjaga, mille menetlemise käigus on muutunud ka

seaduse redaktsioon, mille järgi on P. R.-t süüdistatud. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kuriteo subjekti

tuvastamine korruptsioonivastase seaduse mõttes on olnud niivõrd keerukas ja aeganõudev eestkätt seetõttu,

et eelnevalt oli vaja kindlaks teha Keskkonnaministeeriumi haldusalasse kuuluva ja nii

Keskkonnaministeeriumi kui Eesti Keskkonnafondi finantseeritava Ohtlike Jäätmete Käitlussüsteemi

Koordineerimiskeskuse õiguslik staatus. Tallinna Linnakohus jõudis järeldusele, et ""OJKK ei olnud avalik-

õiguslik juriidiline isik. OJKK oli sisuliselt eraõiguslik juriidiline isik, kuigi tema asutajaks oli riik (kd 5 tl

367 p-l). Ringkonnakohus nõustus selle järeldusega üksnes selles osas, et keskus ei ole avalik-õiguslik

juriidiline isik, kuid ei pidanud seda asutust ka eraõiguslikuks juriidiliseks isikuks. Kohtuotsuses märgitakse:

"Kohtukolleegiumi arvates on OJKK õiguslik staatus niivõrd ebaselge, et tema direktori paigutamine KVS

§ 4 lg 1 sätestatud ametiisikute hulka on kaheldav. Lähtudes põhimõttest, mille kohaselt kõik kahtlused tuleb

tõlgendada kohtualuse kasuks, ei ole võimalik OJKK direktorit P. R.-t käsitleda KrK § 1642 ette nähtud

kuriteo erisubjektina (5 kd tl 404).

11. Riigikohus ei tuvastanud kriminaalasja läbivaatamisel linna- või ringkonnakohtu viivitamist asja

menetlemisel. Samuti ei nähtunud kriminaalasja materjalidest, et menetlusosalised oleksid kohtust kõrvale

hoidunud või alusetute taotlustega põhjustanud menetluse venitamist.

12. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et linnakohus on rikkunud oluliselt

menetlusseadust, sest pole P. R.-e süüdistusasja uurinud igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, ning on

valikuliselt ja motiveerimatult hinnanud tõendeid. Riigikohus nõustub ringkonnakohtu järeldustega ja

märgib, et kohtuliku arutamise puudulikkusest tingitud ebaõiged kohtulahendid oli ringkonnakohus

õigustatud tühistama.

Samas on aga Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et ringkonnakohtu määruses kirjeldatud

kriminaalmenetluse seaduse rikkumised on võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

Lähtudes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-46-00 (R. L ja M. L. süüdistusasjas KrK § 1642

lg 2 p-de 2, 3 järgi, RT III 2000, 13, 141) avaldatud seisukohast, et korruptiivse teo süüdistuse saanud isiku

teole kriminaalõigusliku hinnangu andmisel on KrK §-d 161 ja 1642 üld- ja erinormi vahekorras ja juhul, kui

isiku käitumises pole erinormis sätestatud kuriteokoosseisu, võib ta vastutada üldnormi järgi, on

ringkonnakohus pädev ise otsustama, kas P. R. on ametiisik KrK § 160 lg 1 mõttes ja kas tema tegevuses

esineb mõne muu ametialase kuriteo koosseis. Kriminaalasja edasine sisuline lahendamine ringkonnakohtus

peab tagama ka P. R.-e õiguse tema süüasja arutamisele mõistliku aja jooksul.

13. Seega kaaludes ühelt poolt P. R.-e huvi kohtuasja võimalikult kiire lahendamise ja teiselt poolt avalikku

huvi menetleda õiguslikult keerukat kohtuasja õiguslikult muutunud olustikus põhjalikult ja korrektselt,

otsustas Riigikohus, et käesolevaks ajaks ei ole menetlus väljunud mõistliku aja piiridest. Samas on

Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et pärast seda, kui ringkonnakohus on juba varem tagastanud

kriminaalasja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, peaks edasiselt kohtumenetluse mõistliku aja nõuet

silmas pidades kriminaalasja iga uut tagastamist esimese astme kohtule väga põhjalikult kaaluma. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohtu otsuses piisavalt põhjendatud, miks ringkonnakohus ise

ei saa võtta seisukohta OJKK direktori õigusliku staatuse küsimuses ja teha ise uus otsus.

14. Eeltoodud põhjendustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1, § 65 lg-st 3 ja §-st 77 tühistab

Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi määruse ja saadab kriminaalasja sisuliseks

arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ott Järvesaar, Lea Kivi, Eerik Kergandberg