3-1-1-1-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-1-03

Otsuse kuupäev

13. veebruar 2003. a.

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Ott

Järvesaar

Kohtuasi

Kriminaalasi G. S. süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

21. oktoobri 2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/423

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdimõistetu G. S. kaitsja vandeadvokaat Aadu

Luberg"i kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

7. jaanuar 2003. a.

Istungil osalenud isikud

Vandeadvokaat Aadu Luberg ja riigiprokurör Marge

Püss

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. oktoobri 2002. a kohtuotsus G. S.

süüdimõistmises KrK § 204 lg 1 järgi ja mõista ta selles süüdistuses õigeks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Kohtuotsus jõustub 13. veebruaril 2003. a ega ole edasikaevatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. G. S. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 204 lg 1 järgi alljärgneva teo toimepanemises.

1. novembril 2000. a kell 22.00 juhtis G. S. sõiduautot Ford Mondeo (100 BLT), sõites Tallinnas mööda X

tänavat vasakpoolsel sõidurajal Y maantee poolt kesklinna suunas. Enne parempöörde sooritamist X tänavalt

M. põigule ei olnud G. S. piisavalt tähelepanelik ega reastunud õigeaegselt ümber parempoolsele sõidurajale,

samuti ei veendunud G. S., et sooritatav parempööre on ohutu ega tekita takistusi teistele teel liiklejatele,

ning põrkas kokku M. A. poolt juhitud kaubikuga Ford Transit (160 AHH), mis liikus pärisuunas mööda

parempoolset sõidurada. Pärast kokkupõrget kaotas kaubik juhitavuse ja sõitis sõiduteest paremal pool

asuvale kõnniteele, kus sõitis otsa jalakäijatele A. K.-le ja S. L.-le. A. K. suri liiklusõnnetuse tagajärjel

saadud vigastustesse Mustamäe haiglas, S. L. sai kergeid kehavigastusi. Süüdistuse kohaselt leidis

liiklusõnnetus aset põhjusel, et G. S. rikkus Liikluseeskirja (LE) punkte 72 ja 77.

2. Tallinna Linnakohtu 15. märtsi 2002. a otsusega mõisteti G. S. talle esitatud süüdistuses õigeks.

Linnakohus asus seisukohale, et G. S. ei rikkunud LE §-de 72 ja 77 nõudeid. Lähtudes süütuse

presumptsioonist ning arvestades asjaoluga, et kriminaalasjas tehtud ekspertiisi tulemused põhinesid

normaalse töövõimega juhi reaktsiooniajal leidis kohus, et tal puudub võimalus hinnata situatsiooni, kus Ford

Transitit juhtinud M. A. oli 2,06-promillises alkoholijoobes ning ületas lubatud liikumiskiirust ca 20 km/h ja

Ford Mondeo kiirust kahekordselt. Samuti leidis linnakohus, et tunnistajate M. ja T. A. ütlustesse tuleb

suhtuda kriitiliselt, kuna nad püüavad sündmust interpreteerida endale kasulikumas suunas.

3. Tallinna Linnakohtu 15. märtsi 2002. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna prokuratuuri

abiprokurör Anneli Lumiste, kes palus linnakohtu otsus tühistada ja G. S. KrK § 204 lg 1 järgi süüdi

tunnistada ja karistada teda vabadusekaotusega kaheks aastaks ühes mootorsõiduki juhtimisõiguse

äravõtmisega, vabastades ta tingimisi põhikaristuse ärakandmisest.

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. oktoobri 2002. a otsusega tühistati Tallinna

Linnakohtu 15. märtsi 2002. a otsus täies ulatuses. G. S. tunnistati KrK § 204 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati

vangistusega kaheks aastaks. KarS § 74 alusel jättis kohus mõistetud karistuse täitmisele pööramata,

tingimusel, et G. S. ei pane kaheaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75

lõikes 1 loetletud kontrollnõudeid. Samuti võttis kohus G. S.-lt üheks aastaks ära mootorsõiduki juhtimise

õiguse.

4.1 Kriminaalkolleegium leidis, et ehkki kriminaalasja uurimisel on vaieldamatult kindlaks tehtud M. A.

poolt kaubiku Ford Transit juhtimine alkoholijoobes ja lubatust suurema kiirusega, pole kindlaks tehtud, et

need asjaolud oleksid tinginud kaubiku Ford Transit juhitavuse kadumise ja väljasõidu kõnniteele.

4.2 Kohtukolleegium asus seisukohale, et G. S.-u ütlused selle kohta, et pärast jalakäijate ülekäiguraja

ületamist ümberreastumisele asudes polnud tema taga sõiduteel Ford Transitit näha, ning ütlused selle kohta,

et kokkupõrge Ford Transitiga toimus 12 meetrit enne M. põiktänavat, on vastuolus teiste kriminaalasjas

leiduvate tõenditega. Kannatanu S. L. ütlused, et ta nägi mõlemat mootorsõidukit üheaegselt X tänavat pidi

tema suunas liikumas, lükkab täielikult ümber G. S-.u ütlused, et jalakäijate ülekäiguraja ületamise järel

ümberreastumisele asudes polnud Ford Transitit näha. Kriminaalkolleegium leidis, et G. S. teostas manöövrit

oma sõidureast paremale liiklusolukorras, kus puudus tegelik võimalus suunata sõiduauto Ford Mondeo enne

M. põigule parempöörde tegemist X tänava parempoolsel sõidurajal otseks ning seega oli kõrvaltänavale

võimalik pöörata vaid parempoolset sõidurada nurga all ületades. Kohus märkis ka, et Ford Transiti juhil ei

olnud tehniliselt võimalik mootorsõidukite kokkupõrget vältida. Eeltoodu pinnalt asus ringkonnakohus

seisukohale, et mootorsõidukite kokkupõrkeni viinud liiklusohtliku olukorra tekitas G. S., kuna jättis LE p 72

nõudeid eirates veendumata, et ta ei takista oma manöövriga teisi liiklejaid. Samuti rikkus G. S. kohtu

arvates LE p 77 nõudeid, kuna kavatsedes pöörata X tänavalt paremale M. põigule, ei suundunud G. S.

aegsasti pärisuunavööndi parema ääre lähedale, vaid alustas manöövrit paremale vahetult enne M. põiku,

millega tõkestas tee otse liikunud kaubikule Ford Transit. Ringkonnakohus leidis, et kaubiku Ford Transit

lubatust suurema kiirusega liikumine polnud vältimatuks tingimuseks, mis kutsunuks esile mootorsõidukite

kokkupõrke ja juhitavuse kaotanud kaubiku kõnniteele sõidu. Lubatust suurema sõidukiiruse tõttu pikenes

kohtu arvates kaubiku kokkupõrkejärgne peatumisteekond, kuid see polnud sõiduki juhitavuse kaotuse ega

sõidureast väljumise põhjuseks. Kriminaalkolleegium leidis, et komisjonilise liiklustehnilise ekspertiisi

tõenäolist laadi arvamus, et väiksema sõidukiiruse puhul võinuks kokkupõrke järel juhitavuse kaotanud Ford

Transit peatuda kõnniteele sõitmata, on oletuslik, põhineb ainuüksi tehnilistel arvestustel ega ole kontrollitav

muude tõenditega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. oktoobri 2002. a otsuse peale esitas

kassatsioonkaebuse G. S.u kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg. Kassatsioonkaebuses taotletakse

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja G. S.u suhtes õigeksmõistva otsuse tegemist. Oma taotlust põhistab

kassaator järgmiselt.

6. Ringkonnakohus on jätnud AKKS § 39 lg 3 p 7 nõudeid rikkudes oma otsuse motiveerimata.

6.1 Puuduvad motiivid, miks ei ole õige linnakohtu järeldus M. ja T. A. ütluste ebausaldusväärsuse kohta.

6.2 Samuti on motiveerimata, millega on tõendatud, et kannatanu S. L. märkas üheaegselt kahte avariiosalist

sõidukit X tänaval just siis, kui G. S. tagasivaatepeeglisse vaadates teisi sõidukeid ei näinud.

6.3 Kohtuotsuses on motiveerimata, miks leitakse tuginedes ekspertiisidele, et G. S.-l ei olnud võimalik

esimesel sõidureal enne parempöörde sooritamist sõiduautot otseks saada, ehkki kriminaalasja materjalides

olemasolevas asjatundja arvamuses märgitakse, et sõiduauto juhil oli võimalik enne parempöörde sooritamist

X tänaval otseks reastuda. Kassaator rõhutab, et sama küsimust puudutavas ekspertiisiaktis, mis sõiduauto

otseksreastumise võimaluse välistab, on võetud ekslikult aluseks eeldus, et sõiduki rattad peavad vahetult

enne parempööret olema täiesti vastu äärekivi, samal ajal, kui asjatundja arvamuses lähtuti kuni 1 meetrisest

kaugusest sõidutee ääre ja auto vahel.

7. Kaitsja rõhutab, et kohtuotsuses on jäetud tähelepanuta ringkonnakohtu enda poolt määratud

liiklustehnilise komisjoniekspertiisi aktis toodud seisukoht, mille kohaselt juhul, kui liiklusohtlik olukord

tekkis kaubiku juhile sõiduauto manöövri alustamise hetkel, siis võis kaubiku juhil olla võimalus ühtlustada

oma sõiduki kiirus enne ettepööranud sõiduautoga kontakti sattumist juhul, kui kaubik oleks liikunud lubatud

sõidukiirusega. Kassaatori arvates on ringkonnakohus hinnanud liiklusohu tekkimisega seotud asjaolusid

ühekülgselt ega ole täpsustanud, millal liiklusoht tekkis. Kaitsja leiab, et kaubiku juhi jaoks tekkis liiklusoht

hiljemalt siis, kui sõiduauto juht, olles lülitanud sisse parempoolse suunatule, muutis sirgjoonelist liikumist

ehk teisisõnu alustas manöövrit. Kassaator teeb järelduse, et M. A. poolt piirkiiruse ületamine võis olla

vahetus põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega, kuna isegi juhul, kui liiklusohu tekitas sõiduauto juht,

saanuks kaubiku juht, kui ta sõitnuks lubatud kiirusega, õigete juhtimisvõtete kasutamisega liiklusõnnetust

vältida.

8. Kassaator leiab, et kohtuotsuses oleks vaadeldava liiklussituatsiooni õigeks lahendamiseks tulnud

otsustada küsimus põhjusliku seose kohta M. A. poolt LE p 74 sätete tahtliku rikkumise ja kaubiku ning

sõiduauto kokkupõrke vahel. M. A. poolt LE p 74 tahtlik rikkumine seisnes kaitsja arvates selles, et ta ei

andnud taga sõitva rööbasteta sõiduki juhina teed ümberreastuvale G. S.-le.

9. Riigikohtu istungil jäi kaitsja oma seisukohtade juurde. Prokurör palus jätta ringkonnakohtu otsus

muutmata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Põhiosa kassatsioonkaebuse väidetest käsitavad ringkonnakohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude

kriitikat, mida esitatakse menetlusnormide rikkumisena, kuna kassaatori arvates ei ole kohus oma seisukohti

piisavalt motiveerinud. Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab veelkord, et motiivide puudumisena tuleb

käsitleda olukorda, kus mõnes olulises küsimuses motiive üldse ei esitata, mitte aga seda, kui motiivid

tunduvad menetlusosalisele ebapiisavatena. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohus on

analüüsinud ja hinnanud kõiki esitatud tõendeid ja kujundanud nende põhjal oma motiveeritud seisukoha.

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium pöörab taas tähelepanu asjaolule, et liiklusõnnetusega seotud kuritegude

uurimisel tuleb kaaluda kõikide liiklusõnnetuses osalenud isikute käitumist ja anda sellele õiguslik hinnang

(vt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-94-02 RT III, 2002, 23, 265). Vaid nii saab tagada asja

erapooletu igakülgse ning objektiivse arutamise.

Käesolevas asjas on seda põhimõtet ignoreeritud, kuna eeluurimisel on ilma igasuguse sisulise analüüsita

ning seega ka motiveerimatult keeldutud M. A. kriminaalvastutusele võtmisest. Kuna seda otsustust ei ole

senise menetluse käigus vaidlustatud, puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumil protsessuaalne alus selle

küsimuse tõstatamiseks. See aga tingib seda tähelepanelikuma suhtumise G. S.-u süü tuvastamise aluseks

olnud õiguslike asjaolude hindamisse.

12. G. S. süü hindamisel KrK § 204 lg-s 1 kirjeldatud ettevaatamatu teo toimepanemisel on

võtmeküsimuseks, kas tema tegu on vahetus põhjuslikus seoses tagajärjega ehk teisisõnu, kas teise

liiklusõnnetuses osalenud autojuhi õiguskuuleka käitumise puhul oleks tagajärg olnud ärahoitav.

Kriminaalasja materjalides leidub selle kohta üksainus tõend - ekspertiisiakt nr. LL-186-

02/2159 9. juulist 2002. a., mille arvamuse p 9 kohaselt "" võis kaubiku juhil olla võimalus ühtlustada oma

sõiduki kiirus enne kontakti talle ettepööranud sõiduautoga Ford Mondeo ja seda juhul, kui ta oleks liikunud

lubatud sõidukiirusega." Ringkonnakohus on asunud õigele seisukohale, et see arvamus pole absoluutse vaid

tõenäosusliku iseloomuga ega ole kontrollitav muude tõenditega.

Sellest õigest eeldusest on aga tehtud ebaõige järeldus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et

isegi selline, tõenäosuslik arvamus, on G. S. süü tuvastamisel tähtis.

Ringkonnakohus on tuvastanud, et on olemas tõenäosus, et M. A. õiguskuuleka käitumise puhul oleks

liiklusõnnetuse tagajärg olnud välditav. Samuti on ringkonnakohus tuvastanud, et seda tõenäosust ei ole

võimalik teiste tõenditega kontrollida. Seega on tegemist kõrvaldamata kahtlusega, mis süütuse

presumptsiooni põhimõtte kohaselt tuleb tõlgendada kohtualuse kasuks. Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi otsuse kontekstis on aga seda kahtlust käsitletud asjaoluna, mis ei välista G. S.

kriminaalvastutust.

Nagu juba eelpool nimetatud, pole protsessuaalsetel põhjustel võimalik kassatsioonimenetluses pöörduda

tagasi mõlema liiklusõnnetuses osalenud juhi süü komplekssele käsitlusele. Eeltoodu alusel ning juhindudes

AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 1 ja 2 ning § 65 lg-st 3 tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ning mõista G. S.

õigeks.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar