3-1-1-23-03 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-23-03

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartus, 12. veebruar 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja

Hannes Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi T. H. (praegu L.) süüdistuses KrK § 129

lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Saare Maakohtu 14. novembri 2002. a määrus

kriminaalasjas nr 1-71/1999 süüdimõistetu T. H.

vabastamise kohta KrK § 129 lg 2 järgi mõistetud

karistuse kandmisest

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T. L. (endine H.), erikaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

28. jaanuar 2003. a (kirjalik menetlus)

Resolutsioon

1. Jätta erikaebus rahuldamata.

2. Saare Maakohtu 14. novembri 2002. a määrus T. H. vabastamise kohta KrK § 129 lg 2 järgi

mõistetud karistuse kandmisest jätta muutmata.

Määrus jõustub 12. veebruaril ega kuulu edasikaebamisele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Saare Maakohtu 26. novembri 2001. a otsusega tunnistati T. H. H. H.-i taotlusel alustatud

erasüüdistusmenetluses süüdi KrK § 129 lg 2 järgi ja teda karistati rahatrahviga viiskümmend päevamäära,

s.o 2050 krooni. Kohtuotsusega mõisteti T. H.-lt riigituludesse sundraha summas 800 krooni ja 6370 krooni

ekspertiisitasu. Kaebemenetluse käigus maakohtu otsust ei muudetud. Kannatanu H. H.-le tagastati tema

poolt kriminaalasjas tasutud kautsjon 1230 krooni.

2. 30. oktoobril 2002. a esitas Saaremaa Prokuratuuri abiprokurör Jüri Reede Saare Maakohtule KarSRS § 1

lg 1 alusel taotluse T. H. vabastamiseks talle Saare Maakohtu 26. novembri 2001. a otsusega mõistetud

karistusest. Taotluses märgiti ühtlasi, et Harjumaa ja Tallinna kohtutäitur Marek Laanemetsalt saadud

andmete kohaselt oli T. H.-le karistuseks mõistetud rahatrahv 20. septembri 2002. a seisuga tasumata.

3. Saare Maakohtu 14. novembri 2002. a määrusega abiprokuröri taotlus rahuldati ja T. H. vabastati KarSRS

§ 1 lg 1 alusel Saare Maakohtu 26. novembri 2001. a otsusega mõistetud karistuse, rahatrahv viiskümmend

päevamäära, kandmisest. Samuti kustutati karistusregistrist tema karistusandmed.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

4. Saare Maakohtu 14. novembri 2002. a määruse peale esitas erikaebuse T. L. (endine H.), kes palub

tühistada Saare Maakohtu 26. novembri 2001. a kohtuotsuse ka sundraha, ekspertiisitasude ja kautsjoni

kohta, nii et kogu rahaline kulu ja arvete tasumine langeks H. H.-le, kelle taotluse alusel

erasüüdistusmenetlust alustati. Erikaebuse esitaja osutab, et kuna Saare Maakohtu 26. novembri 2001. a

otsus ei koosnenud üksnes rahatrahvist, ei olnud selle otsuse kustutamine täielik.

Veel palutakse erikaebuses prokuröril algatada nii kohtuasja 1-71/1999 menetlemise kui ka selles tehtud

kohtuotsuse seaduslikkuse uurimine, kuna kaebuse väidete kohaselt on kohtuasi lavastatud ja seda kasutati

kaebaja hirmutamiseks lootuses teda füüsiliselt ja psüühiliselt hävitada. Toimiku sisu vahetati kohtuistungi

ajaks aga ümber.

Erikaebuse esitaja palub ühtlasi tõestuseks Saare Maakohtust välja nõuda toimik 1-71/1999 ja sisse- ning

väljaläinud kirjade ja tähitud kirjade ja dokumentide registreerimise kaustad ajavahemikust 1999 - 2002 kuni

tänaseni, samuti kohtu raamatupidamise kaustad kautsjoni sissetulemise kohta ja tagasimaksmise kohta.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Saare Maakohtu 14. novembri 2002. a määrus tuleb jätta

muutmata ja erikaebus rahuldamata. Seda järgmistel põhjustel.

5.1. Menetledes Saare Maakohtu 14. novembri 2002. a määruse peale esitatud kaebust ei vaata Riigikohtu

kriminaalkolleegium läbi Saare Maakohtu 26. novembri 2001. a ega Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 29. jaanuari 2002. a otsust. Menetluse esemeks on üksnes küsimus sellest, kas T. H.

vabastamine karistuse kandmisest seoses asjaoluga, et 1. septembril 2002. a jõustunud Karistusseadustiku

kohaselt ei ole tema poolt toimepandud tegu enam kuriteona karistatav, oli seaduslik. Sellest tulenevalt

käsitab Riigikohtu kriminaalkolleegium erikaebuses sisalduvat taotlusena tühistada Saare Maakohtu

14. novembri 2002. a määrus osas, millega T. H. jäeti vabastamata temalt sama kohtu 26. novembri 2001. a

otsusega väljamõistetud sundrahast ja ekspertiisikuludest.

5.2. T. H. tunnistati süüdi KrK § 129 lg 2 järgi, s.o kuriteo toimepanemises, mis alates 1. septembrist 2002. a

kehtiva Karistusseadustiku järgi ei ole enam kuriteona karistatav. Karistusseadustiku rakendamise seaduse

§ 1 lg 1 sätestab, et isik, kes on süüdi mõistetud Kriminaalkoodeksi järgi kuriteo eest, mis Karistusseadustiku

järgi ei ole enam kuriteona karistatav, vabastatakse karistuse kandmisest.

Karistuse kandmisest vabastamine KarSRS § 1 lg 1 alusel ei muuda ega tühista tagantjärele T. H.

süüdimõistmise fakti - nimetatud alusel karistuse kandmisest vabastamisel ei tühistata süüdimõistvat otsust

ega tehta õigeksmõistvat otsust. Erikaebuse esitaja seisukoht, et Saare Maakohtul tulnuks varasem

süüdimõistev kohtuotsus tervikuna tühistada on seega ekslik ega tulene seadusest.

5.3. KrK § 20 nägi ette, et karistus on sunnivahend, mida kohaldati kuriteo toimepanemises süüdimõistetu

suhtes kohtuotsuse alusel ja mis seisnes süüdimõistetu õiguste kitsendamises või äravõtmises

Kriminaalkoodeksis ettenähtud ulatuses. Sama paragrahvi teine lõige märkis, et karistuse kohaldamisega

avaldatakse riiklikku hukkamõistu süüdimõistetule kuriteo toimepanemise eest ning mõjutatakse teda ja teisi

isikuid edaspidi hoiduma niisuguste tegude toimepanemisest. KrK § 21 loetles põhikaristustena rahatrahvi,

teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmist, aresti ja

vabadusekaotust, lisakaristustena riiklike teenetemärkide kandmise õiguse äravõtmist, rahatrahvi ja teataval

ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmist.

Vastavalt KrMK § 87 p-dele 1 ja 31 on ekspertide või seoses ekspertiisiga riikliku ekspertiisiasutuse, muu

asutuse või juriidilise isiku kasuks sisse nõutavate summade ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva

sundraha näol tegemist kohtukuludega. KrMK § 89 lg 1 näeb ette, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel

nõuab kohus kohtukulud sisse süüdimõistetult. Süüdimõistetult kohtukulude sissenõudmise eesmärk ei ole

mitte süüdimõistetu õiguste kitsendamine või äravõtmine või süüdimõistetule kuriteo toimepanemise eest

riikliku hukkamõistu avaldamine ega üld- ning eripreventiivsete eesmärkide saavutamine, vaid

kriminaalmenetlusele tehtavate riiklike kulutuste vähendamine ja riigi rahaliste vahendite säästlikum

kasutamine. Seega ei ole kohtukulude näol tegemist karistusega ei KrK § 20 ega ka KarSRS § 1 tähenduses.

5.4. Karistusseadustiku vastuvõtmisega on seadusandja asunud seisukohale, et laimu näol ei ole enam

tegemist sedavõrd olulise õiguserikkumisega, mille toimepanemise eest tuleks kohaldada karistust, mistõttu

on põhjendatud sellise käitumise eest süüdi tunnistatud isikute vabastamine neile mõistetud karistuse

kandmisest. See aga ei tähenda, et teo toimepanemise ja isiku süüditunnistamise ajal kehtinud seaduse järgi

kuriteoks tunnistatud teo toimepannud isikul kaoks kohustus kompenseerida oma õigusvastasest käitumisest

tulenevaid menetluskulusid. Seadus ei näe ette karistuse kandmisest KarSRS § 1 alusel vabastatud

süüdimõistetu vabastamist kohtukulude tasumise kohustusest.

6. Toodud põhjendustel ja juhindudes KarSRS § 10 lg-test 4 - 7 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

erikaebuse rahuldamata ning Saare Maakohtu 14. novembri 2002. a määruse muutmata.

Eerik Kergandberg,

Jüri Ilvest,

Hannes Kiris