3-3-1-13-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-13-03

Otsuse kuupäev

12. veebruar 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Hele-Kai Remmel ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Leo-Henn Humala kaebus Tartu Linnavolikogu 16. märtsi

1995. a otsuse nr 179 ja 4. veebruari 1999. a otsuse nr 291

osaliselt õigusvastaseks tunnistamiseks ja nimetatud otsustega

tekitatud kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 18. oktoobri 2002. a otsus haldusasjas

nr 2-3-146/2002

Menetluse alus Riigikohtus

Leo-Henn Humala kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Leo-Henn Humala kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18. oktoobri 2002. a otsus haldusasjas nr 2-3-146/2002 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

3. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Linnavolikogu 16. märtsi 1995. a otsuse nr 179 punktiga 1.4 otsustati Tartu Linnavalitsuse

linnavarade osakonna bilansis olevad, Tartus Küütri t 2/Ülikooli t 15 asuvad eluruumid tunnistada

Eluruumide erastamise seaduse § 3 lõike 8 alusel erastamisele mittekuuluvateks seoses vajadusega

säilitada nimetatud elamu tervikuna üürikorteritena. Tartu Linnavolikogu 4. veebruari 1999. a

otsusega nr 291 anti Tartu linnale kuulunud Küütri t 2, Küütri t 4 ja Ülikooli t 15 asuvad hooned

tasuta Tartu Ülikooli omandisse.

2. Leo-Henn Humal esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastasteks

Tartu Linnavolikogu 16. märtsi 1995. a otsuse nr 179 osas, millega otsustati Küütri t 2/Ülikooli t 15

asuvad eluruumid erastamata jätta, ja linnavolikogu 4. veebruari 1999. a otsuse nr 291 osas, millega

otsustati nimetatud elamu võõrandada otsustuskorras tasuta Tartu Ülikoolile. L.-H. Humal palus Tartu

Linnavolikogult tema kasuks välja mõista vaidlustatud õigusvastaste otsustega tekitatud 593 096

krooni suuruse kahju. Kaebuse kohaselt kasutab kaebuse esitaja üürilepingu alusel Tartus Ülikooli

t 15-4 asuvat eluruumi. L.-H. Humal väitis, et linnavolikogu 16. märtsi 1995. a otsus on

motiveerimata ja seepärast seadusevastane. Õigusvastane on ka linnavolikogu 4. veebruari 1999. a

otsus. Sellest haldusaktist nähtub, et vajadus säilitada Ülikooli t 15 elamut tervikuna üürikorteritena

oli ära langenud ja seetõttu tulnuks eluruumid üürnikele erastada. Vaidlustatud otsused rikuvad

kaebuse esitaja õigust erastada tema kasutuses olevat eluruumi.

3. Tartu Halduskohtu 4. aprilli 2002. a otsusega jäeti L.-H. Humala kaebus rahuldamata. Otsuse

põhjenduste kohaselt on Tartu Linnavolikogu 16. märtsi 1995. a otsus nr 179 piisavalt motiveeritud ja

kontrollitav. Halduskohus asus seisukohale, et Tartus Ülikooli t 15-4 asuva eluruumi erastamata

jätmise põhjus on seaduslik. Linnavolikogu 4. veebruari 1999. a otsusest nr 291 ei tulene, et

eluruumide erastamata jätmise alus on ära langenud. Antud juhtumil ei toonud hoone omaniku

vahetumine kaasa eluruumi erastamata jätmise aluse äralangemist. Pärast seda, kui Tartu linn

võõrandas Ülikooli t 15 asuva hoone Tartu Ülikoolile, jätkus selle kasutamine avalikes (üldistes)

huvides. Ülikoolile üleantud vara võimalikule tulevasele kasutusele (eluruumid, õppehoone)

vaatamata, ei lange ära seadusest tulenev erastamata jätmise alus, s.o hoone kasutamine üldistes

huvides. Kuna vaidlustatud otsused ei ole õigusvastased, siis puuduvad ka alused kahjuhüvitise

nõudeks.

4. L.-H. Humal esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu

Halduskohtu otsuse. Apellatsioonkaebuse kohaselt pidi halduskohus kontrollima, millised faktilised

asjaolud olid apellandi kasutuses oleva eluruumi erastamisele mittekuuluvaks tunnistamise aluseks.

Halduskohus ei kontrollinud eluruumi erastamata jätmise põhjuse seaduslikkust. Apellant väitis, et

linnavolikogu 16. veebruari 1995. a otsuse vastuvõtmise tegelikud põhjused nähtuvad linnavalitsuse

ametniku Arvo Sakariase ettekandest volikogu istungil ja ajalehes "Postimees" 29. märtsil 1995

ilmunud artiklist "Kõiki eluruume ei erastata". Nendest tõenditest ilmneb, et eluruumide erastamisele

mittekuuluvaks tunnistamise tegelikuks põhjuseks ei olnud vajadus säilitada elamut üürikorteritena.

Asjaolule, et Tartu linnal ei olnud tegelikult soovi säilitada Küütri t 2/Ülikooli t 15 asuvat elamut

üürikorteritena, osutab ka linnavolikogu 4. veebruari 1999. a otsus nr 291. Apellandi väitel rikkus

halduskohus TsMS § 231 lg 4, sest kohtuotsusest ei nähtu, millist seadust kohus kohaldas. Kuna Tartu

Ülikooli ei kohustatud säilitama elamut tervikuna üürikorteritena, oleks kohus pidanud hindama, kas

29. märtsi 1995. a otsuses märgitud erastamata jätmise põhjus on seaduslik ka pärast hoone

võõrandamise otsustamist. Sellega rikkus kohus HKMS §-s 25 lg 4 sätestatud kohustust. Eluruumi

erastamata jätmise mõjuva põhjuse äralangemise korral oli Tartu linn kohustatud erastama Ülikooli

t 15-4 asuva eluruumi apellandile.

5. Tartu Ringkonnakohtu 18. oktoobri 2002. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei saanud Tartu Linnavolikogu

4. veebruari 1999. a otsus nr 291 iseenesest rikkuda kaebuse esitaja õigust erastada Ülikooli t 15-4

asuvat eluruumi. Eluruumide erastamise seaduse § 6 lõike 1 punkti 1 järgi on eluruumide erastamise

kohustatud subjektiks riigile kuuluvate eluruumide puhul ettevõte, asutus või organisatsioon,

sealhulgas avalik-õiguslik juriidiline isik, kelle valduses (bilansis) on erastatav eluruum. Seega ei

halvenenud nimetatud otsusega kaebuse esitaja kui eluruumi erastamist taotlenud isiku õiguslik

olukord, sest eluruumi erastamise kohustatud subjekti õigused ja kohustused läksid üle Tartu

Ülikoolile kui avalik-õiguslikule juriidilisele isikule. Linnavolikogu 4. veebruari 1999. a otsus ei saa

olla põhjuslikus seoses kaebajale väidetava kahju tekkimisega, sest eluruumi erastamise keeld oleks

säilinud igal juhul, s.t ka siis, kui nimetatud otsust ei oleks vastu võetud. Eluruumide erastamise keeld

kehtib ka Tartu Ülikooli suhtes, samuti kehtib ülikooli suhtes kohustus kasutada Ülikooli t 15 elamut

tervikuna üürikorteritena. Ringkonnakohus leidis, et kaebuse esitajale ei ole tekitatud varalist kahju

ka Tartu Linnavolikogu 16. märtsi 1995. a otsusega nr 179. Juhul, kui nimetatud eluruumi erastamata

jätmise faktiline alus - vajadus säilitada eluruumi üürikorteritena - on ära langenud, siis on L.-H.

Humalal õigus nõuda eluruumi erastamist ning tema sellist õigust rikkuvad eluruumi võõrandamise

tehingud on kuni 1. juulini 2002 kehtinud Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66 järgi tühised. Kui

eluruumi erastamata jätmise mõjuv põhjus langeb tulevikus ära, on Tartu Ülikool kohustatud

vastavalt EES §-le 6 lg 1 p 1 erastama kaebuse esitajale tema kasutuses oleva eluruumi.

Ringkonnakohus leidis, et Tartu Linnavolikogu 16. märtsi 1995. a istungi protokollist ei saa

järeldada, et Ülikooli t 15 elamu osas tehtud otsuse eesmärgiks oli elamu üürnike õiguste rikkumine.

Protokolli põhjal saab järeldada, et otsuse eesmärgiks oli muuhulgas tagada elamu remontimine.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. L.-H. Humala kassatsioonkaebuses palutakse tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsus ja saata asi

samale kohtule uueks arutamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt vaidlustas kaebuse esitaja

apellatsioonkaebuses halduskohtu seisukoha, et Tartus Ülikooli t 15-4 asuva eluruumi erastamata

jätmise põhjus oli seaduslik. Vaidlustamise põhjuseks oli asjaolu, et halduskohtu otsusest ei selgu,

millistel tõenditel ja neist tulenevatel asjaoludel rajaneb kohtu järeldus. Ringkonnakohus ei pööranud

apellatsioonkaebuse eelnimetatud väitele tähelepanu. Sellega rikkus ta TsMS §-s 330 lg 6 sätestatud

nõuet. Kassaator väidab, et kohtud rikkusid HKMS §-s 25 lg 4 sätestatud kohustust, sest ei

kontrollinud, kas Tartu Linnavolikogu 16. märtsi 1995. a otsuse nr 179 punktis 1.4 märgitud Ülikooli

t 15-4 eluruumi erastamata jätmise põhjus oli seaduslik. Kuna ringkonnakohus leidis, et eluruumi

erastamisest keeldumise põhjuseks oli "muuhulgas tagada elamu kordategemine", siis sellest järeldub,

et linnavolikogu 16. märtsi 1995. a otsuses ei ole kõiki erastamata jätmise põhjusi esitatud. Eesmärk

tagada elamu kordategemine on saavutatav ka eluruumide erastamise korral, seega pole see mõjuvaks

põhjuseks, mis võimaldaks linnavolikogul jätta eluruumid erastamata. Linnavolikogu otsus, milles ei

ole ära toodud kõiki erastamata jätmise põhjusi, on motiveerimata. Motiveerimata haldusakt on

õigusvastane. Kassaator leiab, et ringkonnakohus kohaldas EES § 3 lg 8 ebaõigesti. Nimetatud sätet

ei saa vaadelda kui erastamata jätmise üldalust, vaid tegemist on seadusega kehtestatud

diskretsiooniõigusega, millest lähtuvalt peavad kohaliku omavalitsuse volikogu ja vaidluse korral

kohus hindama konkreetse eluruumi erastamata jätmise põhjust. Ringkonnakohus pole oma otsuses

põhjendanud, miks ta ei nõustu linnavalitsuse ametniku A. Sakariase ettekande kui tõendi hindamisel

apellandi seisukohaga. Kassaator leiab, et ringkonnakohus kohaldas vääralt ka EES § 6 lg 1 p 1. Tartu

Ülikool ei ole Eluruumide erastamise seaduse järgi eluruumide erastamise kohustatud subjekt. Tartu

Ülikoolil pole kohustust säilitada Ülikooli t 15 asuvat elamut tervikuna üürikorteritena. Kuna Tartu

Ülikool pole eluruumide erastamise kohustatud subjekt, rikub Tartu Linnavolikogu 4. veebruari

1999. a otsus nr 291 kaebuse esitaja õigusi ja on otseselt seotud talle tekitatud kahjuga. Hoone

võõrandamise tõttu langesid selles asuvad eluruumid erastatavate eluruumide hulgast välja. Kahju on

kassaatorile tekitatud ka linnavolikogu 16. märtsi 1995. a otsusega.

7. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab Tartu Linnavolikogu, et ringkonnakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud. Tartu Linnavolikogu otsus nr 291 ei tähenda Ülikooli t 15 asuva elamu

kasutusotstarbe muutust ega ka eluruumi erastamata jätmise mõjuva põhjuse äralangemist.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Eluruumide erastamise seaduse § 2 lg 1 kohaselt on eluruumide erastamise eesmärgiks anda

füüsilistele ja juriidilistele isikutele võimalus omandada nende poolt üüritud, aga ka asustamata

eluruume ning tagada selle kaudu elamute parem hooldamine ja säilimine.

Lähtuvalt Eluruumide erastamise seaduse §-st 3 lg 1 ja 1¹ ning §-dest 4 ja 6 tuleb eluruumide

erastamise läbiviimist vaadelda erastamise kohustatud subjektile seadusega pandud kohustusena,

mitte aga valikuvõimalusena erastamise läbiviimise ja mitteläbiviimise vahel. Tulenevalt erastamise

läbiviimise kohustuslikust iseloomust peab kohustatud subjekt tegema kõik endast oleneva, et talle

seadusega pandud avalik-õiguslik kohustus saaks täidetud ning vastavad eluruumid saaksid erastatud.

Eluruumide erastamisega viivitamine või erastamise mitteläbiviimine rikub eluruumi erastamise

õigustatud subjektide seadusest tulenevat õigust saada eluruumide omanikuks. Sellisele seisukohale

asus Riigikohtu halduskolleegium 8. novembri 2002. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-53-02.

9. Erastamise objektiks on EES § 3 lg 1 kohaselt elamu või korter koos sellele vastava muu osaga

ehitisest või ehitusjärgus olev elamu või korter, mis on riigi või riigi äriühingu omandis või kohaliku

omavalitsusüksuse või aktsiaseltsi, kelle kõik aktsiad kuuluvad kohalikule omavalitsusüksusele, või

osaühingu, kelle ainuke osa kuulub kohalikule omavalitsusüksusele, omandis.

Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg 8 kohaselt võib linna ja valla omavalitsuse volikogu kindlaks

määrata eluruumid, mida ei erastata nende lammutamise, rekonstrueerimise, edasise kasutamise tõttu

üürilepingu alusel või muul mõjuval põhjusel üldistes huvides.

Kohus peab eluruumi erastamata jätmise põhjuse seaduslikkust kontrollides kindlaks tegema, kas

esinevad sellised faktilised asjaolud, mis on eluruumi erastamisele mittekuuluvate eluruumide hulka

arvamise põhjuseks ja kas see põhjus on mõjuv ning vastab üldistele huvidele. Riigikohtu

halduskolleegium on oma 13. märtsi 1998. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-9-98 leidnud, et

Eluruumide erastamise seaduse mõttest ja sama seaduse §-s 2 lg 1 sätestatud eluruumide erastamise

eesmärgist tuleneb, et "eluruumi mitteerastamise mõjuvaks põhjuseks ei saa olla näiteks soov müüa

eluruum mitte Eluruumide erastamise seaduse §-de 4 ja 5 alusel ja neis paragrahvides nimetatud

isikutele, vaid teistele isikutele või mõnele konkreetsele isikule".

10. Tartu Linnavolikogu 16. märtsi 1995. a otsuse nr 179 punktiga 1.4 tunnistati Tartu Linnavalitsuse

linnavarade osakonna bilansis olevad, Tartus Küütri t 2/Ülikooli t 15 asuvas elamus paiknevad

eluruumid Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg 8 alusel erastamisele mittekuuluvateks seoses

vajadusega säilitada elamu tervikuna üürikorteritena.

Kohtud on leidnud, et linnavolikogu 16. märtsi 1995. a otsus on piisavalt motiveeritud ning Ülikooli

t 15-4 asuva eluruumi erastamata jätmise põhjus oli seaduslik. Kaebuse esitaja väitis nii halduskohtus

kui ka ringkonnakohtus, et antud juhtumil oli eluruumi erastamata jätmise põhjus ebaseaduslik, ning

esitas oma väidete tõendamiseks väljavõtte Tartu Linnavolikogu 16. märtsi 1995. a istungi

protokollist, millest nähtub, et enne linnavolikogu otsuse tegemist kuulati ära Tartu Linnavalitsuse

ametniku A. Sakariase ettekanne. Viimane märkis Küütri t 2/Ülikooli t 15 maja kohta järgmist: "Maja

väärib head remonti. Linnal aga vahendid puuduvad. Seoses sellega on mõttekas ta tervikvarana

maha müüa."

Ringkonnakohus ei ole pööranud tähelepanu apellandi väitele, et antud juhtumil ei olnud eluruumide

erastamisele mittekuuluvaks tunnistamise otsuse tegelikuks põhjuseks vajadus säilitada hoonet

üürikorteritena, vaid soov see tervikvarana võõrandada. Ringkonnakohus pole oma otsuses

põhjendanud, miks ta ei nõustu selle tõendi hindamisel apellandi seisukohaga. Sellega rikkus

ringkonnakohus TsMS §-s 330 lg 6 sätestatud nõuet.

11. Kui eluruumi erastamata jätmise põhjustena märgitud faktilisi asjaolusid ei esine või need hiljem

ära langevad, langeb ära ka eluruumi erastamata jätmise alus. Sama seisukohta on Riigikohtu

halduskolleegium väljendanud ka 13. märtsi 1998. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-9-98, milles

märkis, et kui eluruumi erastamata jätmise mõjuv põhjus langeb ära, tekib üürnikul EES §-de 3 ja 4

alusel subjektiivne õigus erastada tema kasutuses olev eluruum.

12. Halduskolleegium nõustub kassaatori väitega, et eesmärk tagada elamu kordategemine ei saa olla

EES § 3 lõike 8 kohaselt selliseks mõjuvaks põhjuseks, mille tõttu linnavolikogu võib jätta elamus

asuvad eluruumid erastamata. Eluruumide erastamisega läheb elamu kordategemise kohustus üle

eluruumide omanikele. Selline järeldus on kooskõlas ka EES §-ga 2 lg 1. Kuna elamu kordategemine

on võimalik ka eluruumide erastamise korral, siis piiraks sel eesmärgil eluruumi erastamisele

mittekuuluvaks tunnistamine seaduse mõtte vastaselt kaebuse esitaja kui üürniku õigust erastada tema

kasutuses olev eluruum.

Halduskohus ei ole pööranud piisavalt tähelepanu Tartus Ülikooli t 15-4 asuva eluruumi erastamata

jätmist tingivate faktiliste asjaolude tuvastamisele. Ka ringkonnakohus pole apellandi sellekohastele

väidetele tähelepanu pööranud ega selgitanud välja eluruumi erastamata jätmise tegelikke põhjusi.

13. Eluruumide erastamise seaduse §-s 6 on sätestatud eluruumi erastamise kohustatud subjektide

ammendav loetelu. Ringkonnakohtu otsuses viidatud § 6 lõike 1 kohaselt on eluruumide erastamisel

kohustatud subjektideks riigile kuuluvate eluruumide puhul ettevõte, asutus või organisatsioon, kelle

valduses (bilansis) on erastatav eluruum.

Tähelepanuta ei saa jätta ka EES § 3 lg 12, mis sätestab, et eluruum on erastamise objektiks, kui see

on kohustatud subjekti omandis selle seaduse jõustumisel või on antud kohustatud subjekti omandisse

Erastamisseaduse või Eesti Vabariigi põllumajandusreformi seaduse alusel.

14. Halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kuivõrd "EES § 6 lg 1 p järgi on

eluruumide erastamise kohustatud subjektiks riigile kuuluvate eluruumide puhul ettevõte, asutus või

organisatsioon, sealhulgas avalik-õiguslik juriidiline isik, kelle valduses (bilansis) on erastatav

eluruum, siis ei saanud Tartu Linnavolikogu 02.02.1999 otsus nr 291 iseenesest rikkuda kaebuse

esitaja õigust erastada Tartus Ülikooli t 15-4 asuvat eluruumi. Nimetatud otsusega ei halvenenud

kaebuse esitaja kui eluruumi erastamist taotlenud isiku õiguslik olukord, sest nimetatud eluruumi

erastamise kohustatud subjekti õigused ja kohustused läksid üle Tartu Ülikoolile kui avalik-

õiguslikule juriidilisele isikule."

Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, millel rajaneb kohtu seisukoht, et Tartus Ülikooli t 15 asuvate

eluruumide puhul on tegemist riigile kuuluvate eluruumidega. Tartu Linnavolikogu 4. veebruari

1999. a otsuse nr 291 punktis märgitakse järgmist: "Võõrandada Tartu Ülikoolile otsustuskorras

tasuta Tartu linnale kuuluvad hooned Küütri 2, Küütri 4 ja Ülikooli 15." Ringkonnakohus ei ole

põhjendanud ega märkinud otsuses ka õiguslikku alust, millele rajaneb kohtu järeldus, et "nimetatud

eluruumi erastamise kohustatud subjekti õigused ja kohustused läksid üle Tartu Ülikoolile kui avalik-

õiguslikule juriidilisele isikule". Sellega rikkus ringkonnakohus TsMS § 330 lg 4 nõuet.

Antud haldusasjas omab ilmselt tähtsust 21. märtsil 1995. a jõustunud Tartu Ülikooli seadus, mis

sätestab ülikooli autonoomia. Selle seaduse § 8 kohaselt on Tartu Ülikool oma vara omanik, kes

valdab, kasutab ja käsutab seda eelnimetatud seaduses ja oma põhikirjas sätestatud ulatuses ja korras.

15. Eeltoodud põhjustel tuleb ringkonnakohtu otsus HKMS § 72 lg 1 p 2 alusel tühistada ja asi saata

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Asja läbivaatamisel tuvastatud asjaolude alusel

tuleb kohtul uuesti lahendada ka L.-H. Humala kaebuses esitatud 593 096 krooni suurune kahjutasu

nõue.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann