3-1-1-5-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-5-03

Otsuse kuupäev

12. veebruar 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja

Peeter Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi S. B. süüdistuses KrK § 1411 lg 3 p 1

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. oktoobri 2002. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1/664/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S. B. kaitsja vandeadvokaat Juho Aule

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

14. jaanuar 2003. a

Istungil osalenud isikud

S. B., tema kaitsja vandeadvokaat Joho Aule ja

riigiprokurör Marge Püss ning tõlk Lüüli Lomp

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. oktoobri 2002. a otsus osas, millega

jäeti S. B. KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi karistusena kaheks aastaks mõistetud vangistuse hulka arvamata

ajavahemik 8. märtsist 1996. a kuni 29. aprillini 1997.

2. Lugeda S. B. poolt 8. märtsist 1996. a kuni 29. aprillini 1997. a USA-s väljaandmisvahistuses

viibitud aeg S. B. mõistetud karistuse kandmise aja hulka ja lugeda talle mõistetud karistus kantuks.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada.

Kohtuotsus jõustub 12. veebruaril 2003. a ega ole edasikaevatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 14. mai 2002. a otsusega tunnistati S. B. süüdi KrK § 1484 ja § 1411 lg 3 p 1 järgi

ning teda karistati vabadusekaotusega vastavalt kaheks ja neljaks aastaks. KrK § 40 lg 1 alusel luges

linnakohus kergema karistuse kaetuks raskemaga ja määras S. B. lõplikuks karistuseks neli aastat

vabadusekaotust. KrK § 47 alusel jättis kohus S. B-le mõistetud karistuse tingimuslikult täitmisele

pööramata, määrates katseajaks kolm aastat ja kohustades S. B. järgima KrK §-s 471 sätestatud

kontrollnõudeid. KrK § 27 alusel võttis kohus lisakaristusena S. B-lt katseajaks õiguse töötada juhtival ja

materiaalselt vastutaval ametikohal. Linnakohus luges S. B. karistuse kandmise aja hulka ka tema vahi all

viibitud aja 30. aprillist 1997. a kuni 27. novembrini 1998. a.

Sama kohtuotsusega mõisteti R.-J. V. KrK § 1484 järgi õigeks.

2. S. B. süüditunnistamise osas esitas Tallinna Linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse kaitsja J. Aule,

kes taotles linnakohtu otsuse tühistamist ja S. B. suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Samas palus

apellant lugeda S. B. karistuse kandmise aja hulka ka viimase poolt 1. märtsist 1996. a kuni 30. aprillini

1997. a Ameerika Ühendriikides seoses Eesti Vabariigi väljaandmistaotluse lahendamisega vahi all viibitud

aeg.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 15. oktoobri 2002. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu 14. mai 2002. a

kohtuotsus S. B. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 1484 järgi, samuti S. B-le KrK § 1411 lg 3 p 1

järgi mõistetud karistuse ning karistuste liitmise osas. Tulenevalt Karistusseadustiku rakendamise seaduse

§ 3 lg-st 1 lõpetas ringkonnakohus S. B-le KrK § 1484 järgi esitatud süüdistuses kriminaalmenetluse. KrK

§ 1411 lg 3 p 1 järgi mõistis ringkonnakohus S. B-le karistuseks kaks aastat vangistust. Muus osas, kaasa

arvatud mõistetud karistusest tingimusliku vabastamise osas, jättis ringkonnakohus linnakohtu otsuse

muutmata.

Nõustumata seisukohaga, et S. B. karistuse kandmise aja hulka tulnuks arvata ka ajavahemik 1. märtsist

1996. a kuni 30. aprillini 1997. a, märkis kriminaalkolleegium, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei

vahistatud S. B. Ameerika Ühendriikides 1. märtsil 1996 mitte seoses käesoleva kriminaalasjaga, vaid seoses

aegunud viisaga USA-sse jäämise eest. Viidates 30. aprillil 1997. a Tallinnas Keskkriminaalpolitsei poolt

koostatud S. B. kinnipidamise aktile leidis kohtukolleegium, et seoses käsitletava kriminaalasjaga vahistati

S. B. 30. aprillil 1997. a Eestis. Kohus märkis, et ajavahemik 30. aprillist 1997. a kuni S. B. vahi alt

vabastamiseni 27. novembril 1998. a on kohtuotsuse kohaselt loetud kantud karistuse hulka.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

4. Tallinna Ringkonnakohtu 15. oktoobri 2002. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse S. B. kaitsja

vandeadvokaat J. Aule, kes palub ringkonnakohtu otsus osaliselt tühistada ja teha uus otsus, millega

eelvangistuse aeg 1. märtsist 1996. a kuni 27. novembrini 1998. a arvataks karistusaja hulka. Oma taotlust

põhistab kaitsja järgmiselt.

4.1 Kassaator märgib, et 14. detsembril 1995. a andis Tallinna Linnakohus loa S. B. vahistamiseks ja

1. veebruaril 1996. a koostati S. B. süüdistatavana vastutusele võtmise määrus. S. B. peeti USA-s kinni ja

võeti vahi alla 1. märtsil 1996. a. Kinnipidamise aluseks oli kaitsja sõnade kohaselt Eesti Vabariigi

õiguskaitseasutuste poolt koostatud tagaotsimismäärus. Kaitsja tunnistab, et tema kaitsealune oli USA

võimudelt taotlenud viisa pikendamist ja et kuni 8. märtsini 1996. a oli ta viibinud immigratsioonivanglas.

Kuid kaitsja sõnade kohaselt ei ole lubatud sellise taotluse lahendamise ajal taotlejat kinni pidada ega USA-st

välja saata. Seega tuleb kaitsja arvates ka immigratsioonivanglas viibimist seostada Eesti Vabariigi

taotlusega. Edasiselt märgib kaitsja, et seoses Eesti Vabariigi väljaandmistaotlusega viidi S. B. 8. märtsil

1996. a üle föderaalvanglasse, kus ta viibis kuni väljaandmiseni 30. aprillil 1997. a.

4.2 Kaitsja juhib tähelepanu asjaolule, et nii kassatsioonkaebusele lisatud Ameerika Ühendriikide

Justiitsministeeriumi Immigratsiooni- ja Naturalisatsiooniteenistuse poolt väljaantud teatisest S. B.

mitteimmigrandi staatuse pikendamise kohta 1. märtsist kuni 2. juunini 1996 kui ka kriminaaltoimikus (I kd

tl 226-250) olemasolevatest S. B. vahi alla võtmist ja väljaandmist kajastavatest materjalidest tuleneb, et

S. B. ei olnud USA-s vahi all mitte seoses seadusliku aluseta riigis viibimisega, vaid seoses käesoleva

kriminaalasja menetlemisel Eesti Vabariigi poolt esitatud taotlusega.

5. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsioonkaebuses esitatud taotlust. Prokurör märkis Riigikohtu

istungil, et prokuratuur toetab põhimõtteliselt Eesti riigi väljaandmistaotluse alusel välisriigis vahi all

viibitud aja arvamist Eesti kohtu poolt mõistetava karistuse kandmise aja hulka. Prokurör märkis, et kuigi

kriminaaltoimiku pinnalt ei ole üheselt selge, kui kaua viibis S. B. USA-s vahi all, võib kriminaaltoimiku I

kd lk-del 233 ja 234 sisalduva pinnalt väita, et 1. märtsil 1996. a oli S. B. vabadust piiratud seoses tema viisa

aegumisega ja 8. märtsil 1996. a oli talle Eesti Vabariigi taotluse alusel kohaldatud vahi all pidamist, mis

vältas kuni 29. aprillini 1997. a. See ajavahemik 8. märtsist 1996. a kuni 29. aprillini 1997. a tuleks prokuröri

arvates lugeda S. B-le mõistetud karistuse kandmise aja hulka ja kokkuvõttes tuleks lugeda talle mõistetud

karistus kantuks.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates tuleb nõustuda Riigikohtu istungil esitatud prokuröri seisukohaga

ja lugeda ajavahemik 8. märtsist 1996. a kuni 29. aprillini 1997. a S. B-le mõistetud karistuse kandmise aja

hulka ning lugeda talle mõistetud karistus kantuks.

6.1 Kooskõlas KrMK §-ga 397 tuleb riikidevahelises kriminaalmenetlusalases koostöös lähtuda eeskätt

riikidevahelistest lepingutest. Eesti Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide vahelist kriminaalasjades

vastastikuse õigusabi osutamist sätestab 2. aprillil 1998. a allkirjastatud ja Riigikogu poolt 17. juunil 1998. a

ratifitseeritud leping (RT II 1998, 35, 66). Vastavalt selle lepingu art 11 p-le 3 "d" arvestatakse õigusabi

taotlust täitvas riigis vahi all (edasiselt - väljaandmisvahistuses) viibitud aeg taotleva riigi poolt mõistetava

karistuse aja hulka.

6.2 Tuleb nõustuda Riigikohtu istungil avaldatud prokuröri seisukohaga, et kriminaaltoimiku materjalidest (I

kd lk 234 ja 256) nähtuvalt oli S. B-le 8. märtsil 1996. a Eesti Vabariigi taotluse alusel kohaldatud

väljaandmisvahistust, mis vältas 29. aprillini 1997. a. Seega tuleb nimetatud ajavahemik lugeda S. B-le

mõistetud karistuse aja hulka. Kokkuvõttes tuleb lugeda S. B-le Tallinna Ringkonnakohtu 15. oktoobri

2002. a otsusega mõistetud vangistus kantuks.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et kuigi väljaandmisvahistuses viibitud aeg

tuleb nii Eesti Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide vahelise lepingu alusel kui ka rahvusvahelise

kriminaalmenetluse alases praktikas valdava arusaama kohaselt lugeda taotlevas riigis mõistetud karistuse

aja hulka, ei oleks põhjendatud väljaandmisvahistust olemuslikult võrdsustada siseriiklikult kohaldatava

tõkendi - vahi all pidamisega. Samuti puudub alus lugeda väljaandmisvahistuses viibitud aega KrMK §-s 74

sätestatud vahi all pidamise tähtaegade hulka.

7.1 Esmalt tuleb silmas pidada, et PS § 20 p-s 6 eristatakse väljaandmisvahistust selgelt teistest isikult

vabaduse võtmise seaduslikest alustest, sealhulgas kriminaalmenetluse raames vahi alla võtmise alustest.

7.2 Samasugune eristamine on vältimatult vajalik ka siis, kui Eesti Vabariik taotleb kuriteos kahtlustatava või

süüdistatava väljaandmist välisriigilt. Kui isik peetakse Eesti Vabariigi taotluse alusel riikidevahelise

kriminaalmenetlusalase õigusabi osutamise korras välisriigis kinni, siis ei lähtuta sellele isikule

väljaandmisvahistuse kohaldamisel mitte Eesti, vaid taotlust täitva riigi menetlusseadustest. Veelgi olulisem

on aga see, et Eesti pädevatel õigusasutustel puudub välisriigis väljaandmisvahistuses viibitava aja jooksul

reeglina võimalus teha menetlustoiminguid. Kui siseriiklik vahi all pidamise tähtaeg peab ühe meetmena

tagama kriminaalasja menetlemise mõistliku aja jooksul, siis välisriigis väljaandmisvahistuses viibimise aja

pikkus ei ole Eesti riigi pädevate õigusasutuste kontrolli all. Seetõttu on käesoleva kriminaalasja

menetlemisel õigesti KrMK §-s 74 sätestatud tõkendina vahi all pidamise tähtaega hakatud arvestama S. B.

Eesti Vabariigile üleandmise päevast.

8. Kooskõlas eelmärgituga ja tuginedes AKKS § 63 p-le 3, § 64 p-dele 1 ja 2, § 65 lg-le 3 ja KrMK §-le 397

tuleb kassatsioonkaebus rahuldada ja lugeda ajavahemik 8. märtsist 1996. a kuni 29. aprillini 1997. a S. B-le

mõistetud karistuse kandmise aja hulka.

Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Peeter Vaher