3-1-1-9-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-9-03

Otsuse kuupäev

6. veebruar 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Ott Järvesaar ja

Hannes Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi O.S. süüdistuses KrK § 15 lg 2 - § 139

lg 2 p 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

4. novembri 2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-

1/748/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokurör Alar Kirs, kassatsioonprotest

Asja läbivaatamise kuupäev

21. jaanuar 2003. a

Istungil osalenud isikud

O.S. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja

riigiprokurör Marge Püss

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. novembri 2002. a otsus O.S.

süüdistusasjas KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p 2 järgi.

2. Saata kriminaalasi Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

3. Välja mõista O.S-lt 920 krooni ja 40 senti (üheksasada kakskümmend krooni ja nelikümmend senti)

kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse.

Kohtuotsus jõustub 6. veebruaril 2003. a ega ole edasikaevatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 31. oktoobri 2001. a otsusega tunnistati O.S. süüdi KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p-de 1,

2 ning § 2025 lg 1 järgi. Teda karistati vastavalt kaheksa kuu vabadusekaotusega ja kahe kuu arestiga. KrK

§ 40 lg 1 alusel luges kohus kergema karistuse kaetuks raskemaga ja mõistis kuritegude kogumi eest

lõplikuks karistuseks kaheksa kuud vabadusekaotust. KrK § 47 alusel jättis kohus mõistetud karistuse

tingimuslikult üheaastase katseajaga kohaldamata. KrK § 45 alusel luges kohus mõistetud karistusest kantuks

O.S. poolt vahi all viibitud aja 6. kuni 16. augustini 2001. Seda kohtuotsust ei vaidlustatud.

2.1 Tallinna Linnakohtu 6. juuni 2002. a otsusega tunnistati O.S. KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p 2 järgi süüdi

selles, et tema, olles varem karistatud KrK § 139 järgi, toimetas 17. oktoobril 2001. a kella 13.30 paiku K

kaupluses kauba eest tasumata kassadest mööda ühe Daiwa Terminaator spinningu, maksumusega 2147

krooni, kuid ei saanud kuritegu lõpuni viia, sest turvatöötaja pidas ta kinni. Linnakohus mõistis O.S-le selle

teo eest karistuseks viis kuud vabadusekaotust. Kuna kirjeldatud teo pani O.S. toime enne Tallinna

Linnakohtu 31. oktoobri 2001. a otsuse tegemist, luges kohus O.S-le selle kuriteo eest mõistetud karistuse

KrK § 40 lg 3 alusel kaetuks Tallinna Linnakohtu 31. oktoobri 2001. a otsusega mõistetud karistusega.

2.2 Samuti tunnistati O.S. Tallinna Linnakohtu 6. juuni 2002. a otsusega KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p 2 järgi

süüdi selles, et ta püüdis 15. novembril 2001. a kella 18.55 paiku salaja varastada kauplusest M meeste pükse

Nike maksumusega 895 krooni, kuid ei saanud kuritegu lõpuni viia, kuna ta peeti kassast mööda minnes

turvatöötaja poolt kinni. Veel tunnistas kohus O.S. Kriminaalkoodeksi samade sätete järgi süüdi selles, et ta

püüdis 3. detsembril 2001. a kella 18.55 paiku kaupluses P salaja varastada võõrast vara " 8 pakendit

Merehõrgutistega maksumusega 78 krooni tükk, kokku summas 624 krooni, kuid ei viinud kuritegu lõpule,

kuna turvatöötaja pidas ta kinni. 15. novembril ja 3. detsembril 2001. a toime pandud tegude eest karistas

linnakohus O.S. kaheksa kuu vabadusekaotusega. KrK § 41 alusel liitis Tallinna Linnakohus selle karistuse

osaliselt sama kohtu 31. oktoobri 2001. a otsusega mõistetud karistusega ja mõistis O.S-le lõplikuks

karistuseks üks aasta ja kaks kuud vabadusekaotust. Karistuse kandmise aja alguseks luges kohus 4. aprilli

2002.

3. Tallinna Linnakohtu 6. juuni 2002. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse O.S. kaitsja Karina Paatsi,

kes palus täpsustada Tallinna Linnakohtu 6. juuni 2002. a otsust O.S-le lõpliku karistuse mõistmise osas

täiendusega, mille kohaselt loetakse KrK § 45 alusel O.S-le mõistetud lõplikust karistusest kantuks enne

Tallinna Linnakohtu 31. oktoobri 2001. a otsust eelvangistuses oldud aeg - üksteist päeva.

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. novembri 2002. a otsusega tühistati Tallinna

Linnakohtu 6. juuni 2002. a otsus osas, millega O.S. oli tunnistatud süüdi 15. novembril ja 3. detsembril

2001. a toimepandud vargusekatsetes. Samuti tühistas ringkonnakohus linnakohtu otsuse KrK § 40 lg 3 ja

§ 41 alusel karistuste liitmise osas. Apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata.

4.1 Ringkonnakohus märkis, et alates 1. septembrist 2002. a kehtiva Karistusseadustiku § 5 kohaselt

mõistetakse karistus teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi, kuid teo karistatavust välistaval, karistust

kergendaval või muul viisil isiku olukorda leevendaval seadusel on tagasiulatuv jõud. Kohtukolleegium

osutas, et kuni Karistusseadustiku kehtestamiseni loeti kriminaalkorras karistatavaks vargus, kui varastatu

rahaline väärtus ületas 600 krooni. Ringkonnakohus asus seisukohale, et tulenevalt KarS §-st 218 ja § 44 lg-

st 2 loetakse varavastaseks kuriteoks KarS § 199 (vargus) tähenduses, kui äravõetava võõra vallasasja

rahaline väärtus ületab 1000 krooni. Eeltoodust järeldas ringkonnakohus, et käesolevas kriminaalasjas tuleb

kohaldada teo karistatavust välistavat seadust (Karistusseadustikku), mille kohaselt ei kuulu O.S.

poolt 15. novembril ja 3. detsembril 2001. a toimepandud teod enam kriminaalõiguslikule hindamisele, kuna

need olid suunatud väheväärtusliku asja vastu. Kohtukolleegium leidis, et O.S. süüditunnistamine nende

varguse katsete toimepanemises tuleb tühistada ja kriminaalmenetlus KarSRS § 3 lg 6 alusel lõpetada.

4.2 Ringkonnakohus asus seisukohale, et O.S. suhtes langetatud kohtuotsuse osaline tühistamine ei pea kaasa

tooma talle mõistetud karistuse muutumist. Kohus märkis, et kuriteo pani O.S. toime 17. oktoobril 2001. a,

s.o enne tema süüditunnistamist eelmise kohtuotsusega, millega talle mõisteti karistuseks tingimuslik

vabadusekaotus. Ringkonnakohus leidis, et käesolevas kriminaalasjas O.S-le mõistetav reaalne

vabadusekaotus ei kuulu KrK § 40 lg 3 ega § 41 alusel liitmisele eelmise kohtuotsusega mõistetud

karistusega, millest süüdlane tingimisi vabastati. Kohtukolleegium leidis, et eeltoodust lähtuvalt ei puuduta

arutuseloleva varguse katse eest mõistetud karistus eelmise kohtuotsusega mõistetud karistust.

Kriminaalkolleegium märkis ka, et apellatsioonkaebuses taotletud ajavahemiku lugemine ärakantud

karistusaja hulka on küll põhjendatud, kuid käesolevas asjas ei saa seda arvesse võtta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. novembri 2002. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti

riigiprokurör A. Kirs, kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks

samale kohtule teises koosseisus. Kassaator leiab, et tühistades O.S. süüdimõistmise kahes varguse katse

episoodis, kohaldas ringkonnakohus vääralt kriminaalseadust.

5.1 Kassaatori arvates on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et KarS § 218 lg-s 1 tuuakse ära

loetelu asjaoludest, mis välistavad süüteo kvalifitseerimise väärteona - s.o röövimine, väljapressimine ja

süüteokoosseisus sätestatud raskendavad asjaolud. Prokuröri arvates on ringkonnakohus jätnud andmata

õigusliku hinnangu asjaolule, et O.S. on varem viiel korral varavastaste kuritegude toimepanemise katsete

eest kohtulikult karistatud. Kassaator on seisukohal, et O.S. puhul esineb süüteokoosseisus sätestatud

raskendav asjaolu, mistõttu tema tegevus vastab KarS § 199 lg 2 p-s 4 ettenähtud kuriteokoosseisu tunnustele

sõltumata varastatu väärtusest.

5.2 Kassaator rõhutab, et asjaolu, et kuriteo kvalifitseerimiseks KrK § 139 järgi pidi varastatu väärtus olema

vähemalt 600 krooni, KarS § 218 lg 2 kohaselt peab see aga olema vähemalt 1000 krooni, ei oma käesolevas

asjas tähtsust. Prokurör märgib, et vastavalt KarSRS § 1 lg-tele 1 ja 3 vabastatakse karistuse kandmisest

isikud, kelle poolt toime pandud ja Kriminaalkoodeksi järgi kuriteona kvalifitseeritav tegu ei ole enam

karistusseadustiku järgi kuriteona karistatav. Kassaator rõhutab, et O.S. poolt toimepandu oli kuritegu nii

enne 1. septembrit 2002 (KrK § 139 lg 2 p 2 järgi) kui ka pärast 1. septembrit 2002 (KarS § 199 lg 2 p 4).

Seetõttu ei ole prokuröri arvates asjakohane ka ringkonnakohtu otsuses toodud viide KarS §-le 5.

5.3 Veel leiab kassaator, et ringkonnakohtu ebaõige seisukoht O.S. suhtes kriminaalmenetluse osalise

lõpetamise kohta tõi kaasa ka ebaõige karistuste liitmise tühistamise KrK § 41 järgi.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil taotles prokurör kassatsioonprotesti rahuldamist. Kaitsja palus

jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonprotest on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

8. Kriminaalkolleegium on jätkuvalt seisukohal, et isiku käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 218 lg 1 järgi

üksnes siis, kui see tegu vastab karistusseadustiku 13. peatükis ettenähtud süüteokoosseisule (v.a röövimine

või väljapressimine), see tegu on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu ja selles

teos puuduvad vastavas süüteokoosseisus sätestatud vastutust raskendavad asjaolud (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 26. novembri 2002. a määrust nr 3-1-1-116-02 RT III 2002, 35, 376). Käsitletavas

kriminaalasjas esineb süüteokoosseisus sätestatud raskendava asjaoluna varasem varguse katsete

toimepanemine O.S. poolt ning seetõttu on tema poolt enne Karistusseadustiku jõustumist toimepandud

kuritegu karistatav ka KarS § 25 lg 1 ja § 199 lg 2 p 4 järgi.

Eeltoodu alusel, juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinn Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse ja saadab kriminaalasja uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Peeter Vaher, Ott Järvesaar, Hannes Kiris