3-2-1-5-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-5-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 6. veebruar 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja J. Luik

Kohtuasi

AS ETK Majad hagi AS Tallinna Sadam ja Eesti Vabariigi

vastu hoonete omandiõiguse tunnustamiseks, vara

väljanõudmiseks AS Tallinna Sadam ebaseaduslikust

valdusest ning vara üleandmise akti osalise tühisuse

tunnustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 8. oktoobri 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/ 918 /2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS ETK Majad kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

13. jaanuar 2003. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

8. oktoobri 2002. a otsus ja saata asi samale

apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

2. AS ETK Majad kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada AS-le ETK Majad 12. novembril 2002. a tasutud

kautsjon 4000 (neli tuhat) krooni ja 13. novembril 2002. a

täiendavalt tasutud kautsjon 800 (kaheksasada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 17. juunil 1998. a esitatud hagiavalduses palus hageja - AS ETK Majad - tunnustada Teede- ja

Sideministeeriumi ning RE Tallinna Sadam vahel 26. augustil 1996. a vormistatud üleandmis-

vastuvõtmisakti tühisust osas, millega RE-le Tallinna Sadam anti üle Lootsi tn 6 ja 10 asuvad hooned

(laod). Samuti palus hageja tunnustada AS ETK Majad omandiõigust Lootsi tn 6 asuvale laole ja

Lootsi tn 10 asuvatele ladudele ning nõuda need ehitised AS Tallinna Sadam ebaseaduslikust

valdusest välja.

Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt kuuluvad Lootsi tn 6 ja 10 asuvad hooned hagejale

õigusjärgluse kaudu. Nimetatud hoonete omanikuna on Tallinna Hooneregistrisse kantud AS Tallinna

Sadam. Tallinna Linnaarhiivi väljastatud kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt omandas Kinnisvara

Kasutamise ja Tööstuse AS "Ühisvara" 11. novembril 1939. a 210 000 krooni eest kinnistu nr 304 D,

mis asus Uus Hollandi (nüüd Lootsi) tn 7 Tallinnas. Kinnistu piirid nähtuvad 12. märtsil 1941. a

koostatud Uus Hollandi tn 7 paikneva kinnisvara asendiplaanilt. Eesti NSV Rahvakomissaride

Nõukogu 28. märtsi 1941. a määruse "Aktsiaseltside ja osaühingute likvideerimise kohta" p 2

kohaselt loeti Kinnisvara Kasutamise ja Tööstuse AS "Ühisvara" (AS Ühisvara) likvideerituks kui

aktsiaselts, mille aktsiad kuulusid Eesti Tarvitajateühisuste Keskühisusele (ETK) ja mille bilanss oli

üle kantud ETK bilanssi. ENSV RSN 15. veebruari 1941. a määruse nr 232 kohaselt nimetati ETK

ümber Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklikuks Liiduks (ETKVL). AS-le Ühisvara kuulunud

hoonete ülekandmist ETKVL-i bilanssi kajastab ETKVL-i hoonete ja ehitiste nimekiri seisuga

31. detsember 1946. a, milles on loetletud Uus Hollandi tn 7 asuv vara koos selle bilansiliste

väärtustega. Kõnealusel kinnistul asuvaid ehitisi haldas ETKVL Elamu-Kommunaalosakond

(22. oktoobril 1951. a nimetatud ümber ETKVL Elamu-Kommunaalkontoriks) ja need kajastuvad

kogu okupatsiooniaja jooksul tema bilansis. 25. aprilli 1967. a ETKVL juhatuse määrusega nr 58

reorganiseeriti ETKVL Elamu-Kommunaalkontor ja ETKVL Keskaparaadi Administratiiv-

Majandusosakond 1. maist 1967. a juriidilise isikuna tegutsevaks ETKVL Majandusvalitsuseks,

kellele läksid üle kõik ETKVL Elamu-Kommunaalkontori varad, õigused ja kohustused. ETKVL

Majandusvalitsus kanti 22. juulil 1990. a ettevõtteregistrisse ja 26. novembril 1996. a äriregistrisse

aktsiaseltsina ETK Majad.

26. augustil 1996. a andis Teede- ja Sideministeerium RE-le Tallinna Sadam üle endised NSV Liidu

mereväe laod Tallinnas Lootsi tn 6, 10 ja 14. Üleandmise alusena tehtud viide riigivaraseaduse § 10

lg-le 3 ning § 11 lg-tele 1, 2 ja 3 ei ole hageja arvates asjakohane, kuna riigivaraseaduse § 4 lg 1

kohaselt ei saanud RE Tallinna Sadam kuuluda riigivara valitsejate hulka. Lootsi tn 6, 7, 8, 10 ja 14

asuv vara ei ole registreeritud riigivara registris. Vaidlusalused ehitised kuulusid aga ETKVL ja

hiljem ETKVL Majavalitsuse omandisse, kes mõlemad olid kooperatiivsed organisatsioonid, mitte

aga riiklik-kooperatiivsed organisatsioonid. TsK § 103 lg 2 sätestas, et õigus kooperatiivse

organisatsiooni vara käsutada kuulus ainult organisatsioonile kui omanikule. Seega ei tunnistanud

Ülemnõukogu 23. jaanuari 1992. a otsusega Lootsi tn 6 ja 10 asuvaid ehitisi (endine kinnistu nr 304

D) Eesti Vabariigi omandiks. Eesti Vabariigil ei olnud õigust ehitisi AS-le Tallinna Sadam üle anda.

26. augusti 1996. a tehing, millega Eesti Vabariik andis vaidlusalused ehitised AS-le Tallinna Sadam,

on oluliselt vastuolus seadusega ja seetõttu TsÜS § 66 lg 2 alusel tühine. Eesti Vabariigi

Ülemnõukogu 23. jaanuari 1992. a otsus, millega endise NSV Liidu relvajõudude halduses olev vara

kuulutati Eesti Vabariigi omandiks, ei puuduta Lootsi tn 6 ja 10 asuvaid hooneid, kuna tegemist on

varaga, mis nõukogude perioodil kuulus kolhooslik-kooperatiivse omandi hulka ja mis 1990-ndate

algusest kuulub eraõiguslikele juriidilistele isikutele, kes on seotud Eesti Tarbijateühistute

Keskühistuga.

2. Kostjad hagi ei tunnistanud. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et Kinnisvara Kasutamise ja

Tööstuse AS "Ühisvara" aktsiad kuulusid hageja õiguseellasele. 26. augusti 1996. a tehing ei ole

vastuolus riigivaraseadusega. RE Tallinna Sadam oli Teede- ja Sideministeeriumi valitsemisalas asuv

riigiettevõte. Vara anti üle valitsemisala piires. Vara puudumine riigivararegistrist ei ole aluseks

tehingu tühisuse tunnustamiseks TsÜS § 66 lg 2 tähenduses. 1992. a seisuga oli Kaitseministeerium

Vabariigi Valitsuse 3. septembri 1992. a määruse nr 259 kohaselt üle võtnud Lootsi tn 6 ja 10 asuvad

hooned. Kostja AS Tallinna Sadam on Lootsi tn 6 ja 10 asuvate hoonete omanik. AS Tallinna Sadam

omandiõigus tekkis äriühingu äriregistrisse kandmisel kooskõlas ÄS § 509 lg-ga 9. Kuna hageja ei

ole tõendanud oma omandiõigust vaidlusalustele hoonetele, siis puudub alus nende väljanõudmiseks

kostja valdusest.

3. Tallinna Linnakohtu 18. märtsi 2002. a otsusega jäeti hagi täies ulatuses rahuldamata. Kohtu otsuse

põhjenduste kohaselt puudub vaidlus selle üle, et hageja on 15. veebruarini 1941. a eksisteerinud

Eesti Tarvitajateühisuste Keskühisuse (ETK) õigusjärglane.

Hageja on esitanud omandiõiguse tunnustamise nõude muuhulgas AÕS § 80 alusel. ENSV Ministrite

Nõukogu 13. aprilli 1946. a määrusega nr 022 loeti kogu Tallinna Kaubasadama akvatoorium ja

territoorium kinnitatuks Põhja-Balti laevastiku merejõududele ja selle määruse lisadest 1 ja 2 nähtub,

et kohustuslikult üleantud territooriumil asus endine Uus Hollandi, nüüdne Lootsi tänav ning

kohustatud ametkondade nimekirjas oli ka hageja õiguseellane ETKVL. Vaidlusalune vara on

1946. aastal hageja õiguseellaselt õigusvastaselt võõrandatud vara, mille tagastamine või

kompenseerimine saab toimuda vaid omandireformi puudutavate õigusaktide alusel ning mille suhtes

ei saa rakendada asjaõigusseadust. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 28. veebruari 1994. a otsusest

nr 1578 ilmneb, et hageja õiguseellane ETKVL Majandusvalitsus esitaski omandireformi käigus

avalduse ETK AS-le Ühisvara kuulunud hoonete ja krundi (endine kinnistu nr 304D)

tagasisaamiseks, kuid see jäeti rahuldamata.

Kohus ei nõustu hageja seisukohtadega mõistete vara "haldamine" ja "operatiivne haldamine" kohta.

Ülemnõukogu otsusest ja selle täitmiseks välja antud Vabariigi Valitsuse määrusest järeldub, et

mõiste "vara haldamine" all oli silmas peetud vara valdamist kui ühte kolmest omaniku õigustusest.

Pole alust eeldada, et üksikult sõna "haldamine" kasutades peeti silmas hoopis mõistet "operatiivne

haldamine" tsiviilkoodeksi mõistes.

Kuivõrd puudub alus hageja omandiõiguse tunnustamiseks asjaõigusseaduse alusel, jääb rahuldamata

ka hageja nõue vara väljanõudmiseks AS Tallinna Sadam valdusest. Tegemist on seadusliku

valdusega, mis põhineb riigivaraseaduse § 10 lg 3 alusel riigi esindaja Teede- ja Sideministeeriumi

poolt 26. augustil 1996. a teostatud hoonete üleandmisel kostja AS Tallinna Sadam õiguseelnejale

RE-le Tallinna Sadam. Hageja väited, et nimetatud akt on vastuolus riigivaraseaduse §-ga 10, ei ole

põhjendatud.

Hageja nõue 26. augusti 1996. a akti tühisuse tunnustamiseks jääb rahuldamata eelkõige seetõttu, et

riigi poolt oma valitsemisala piires mingi vara üleandmine ei saanud rikkuda hageja seaduslikke

õigusi või huve, kuivõrd ta ei olnud ei vara üleandja ega vastuvõtja. Puudub vajadus analüüsida

vaidlusaluste hoonete omandiõiguse võimaliku ülemineku tõendatust hageja õiguseellastele AS-lt

Ühisvara, sest selles tsiviilasjas need tähtsust ei oma.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2002. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ning

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus jõudis järeldusele, et linnakohtu otsus on kooskõlas seadustega ning otsuse

muutmiseks ei ole alust. ORAS § 6 lg-test 1 ja 2 lähtudes on linnakohus õigesti pidanud hagetavat

vara õigusvastaselt võõrandatud varaks. Ekslik on apellandi väide, et õigusvastast võõrandamist ei

ole toimunud. ENSV Ministrite Nõukogu 13. aprilli 1946. a määrusega nr 022 loeti kogu Tallinna

Kaubasadama akvatoorium ja territoorium, välja arvatud Merekaubanduse Ministeeriumile jäetud

piirkond, kinnitatuks Põhja-Balti laevastiku merejõududele. Nimetatud määruse arendamiseks antud

ENSV Ministrite Nõukogu 1. juuli 1946. a korraldusega nr 027 kohustati ETKVL vabastama tema

käsutuses olevad endises Tallinna Kaubasadamas asuvad laoruumid ja teised ruumid ning võtma

laoruumid üldpinnaga 8443 m" sõjalaevastikult lepingulistel alustel (tasuta) rendile. Kuna ENSV

Ministrite Nõukogu ülalnimetatud aktidega kohustati ETKVL vabastama tema käsutuses olnud

ruumid, kinnistati need sõjalaevastikule ja tehti ETKVL-le ülesandeks võtta vaidlusalune vara

rendile, siis muutus vara sõjalaevastiku hallatavaks varaks. Väär on apellatsioonkaebuses toodud

väide, et nimetatud ehitised anti NSV Liidu relvajõududele ajutiseks lepingujärgseks tasuta

kasutamiseks, kuna just ETKVL-le tehti ülesandeks rentida ruume sõjalaevastikult, kellele ruumid

kinnistati. Tulenevalt ülaltoodust on ekslikud apellandi väited, et vaidlusalused hooned ei olnud NSV

Liidu relvajõudude operatiivses halduses. Sellist laohoonete ETKVL-lt äravõtmist, sõjalaevastikule

kinnistamist ja ETKVL-le laoruumide ainult lepingu järgi kasutamise võimaldamist tuleb pidada vara

õigusevastaseks võõrandamiseks ORAS § 6 tähenduses.

Linnakohus on õigesti asunud seisukohale, et vaidlusalused hooned kui NSV Liidu relvajõudude

halduses olev vara läksid Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 23. jaanuari 1992. a otsuse "Eesti Vabariigi

territooriumil endise NSV Liidu relvajõudude halduses olevate hoonete, rajatiste, relvastuse,

lahingutehnika, varustuse ja muu vara Eesti Vabariigi omandiks kuulutamise kohta" alusel üle Eesti

Vabariigi omandisse ja anti Kaitseministeeriumi poolt Teede-ja Sideministeeriumile ja seejärel RE-le

Tallinna Sadam. Kas vaidlusalune vara oli kantud riigivara registrisse või mitte ja kuidas oli

vormistatud 26. augusti 1996. a vara üleandmise akt, ei oma selles vaidluses tähtsust, sest need

asjaolud ei loo hagejale õigusi ega kohustusi. Linnakohus on õigesti järeldanud, et riigi vara

üleandmine ei saanud rikkuda hageja õigusi ega seaduslikke huve, kuna hageja ei olnud vara üleandja

ega vastuvõtja.

Kuna vaidlusalused hooned olid NSV Liidu relvajõudude halduses ja muutusid pärast Eesti Vabariigi

Ülemnõukogu 23. jaanuari 1992. a otsuse vastuvõtmist riigi varaks, siis ei oma selles asjas tähtsust

apellatsioonkaebuses viidatud dokumendid hageja õigusjärgluse kohta, samuti Tallinna Tehnilise

Inventariseerimise Büroo ja teiste asutuste välja antud dokumendid hoonete kuuluvuse kohta, mis ei

kajasta ENSV Ministrite Nõukogu salajaste aktidega toimunud vara õigusvastast võõrandamist.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2002. a otsuse

ning saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks, kuna kohus on ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse norme.

Kohtud on võtnud väära seisukoha, et hagetav vara on õigusvastaselt võõrandatud vara.

Ringkonnakohus on ekslikult tõlgendanud ENSV Ministrite Nõukogu 13. aprilli 1946. a määrust

nr 022 ja 1. juuli 1946. a korraldust nr 027 ja leidnud, et nimetatud õigusaktidega kohustati ETKVL-i

vabastama tema käsutuses olevad ruumid, et need kinnistada sõjalaevastikule ning et ETKVL-le

nimetatud vara rendile võtmise ülesandeks tegemine muutis vara sõjaväe hallatavaks varaks. Hageja

leiab, et 13. aprilli 1946. a määruse nr 022 punkti 2 kohaselt kohustati hageja õiguseellast andma

Põhja-Balti laevastikule üle Tallinna Kaubasadama territooriumil asuvad hooned ning punkti 3

kohaselt kohustati punktis 2 nimetatud üleandmist vormistama vastavate lepingutega ajutiseks

kasutamiseks. Hagejale jääb seega mõistetamatuks asjaolu, kuidas jõudis kohus määrust tõlgendades

järeldusele, et ajutisse kasutusse võtjaks oli hageja ja ajutisse kasutusse andjaks oli Põhja-Balti

laevastik, kui määrusest nähtub selgelt vastupidine. Samuti ilmneb 1. juuli 1946. a korraldusest

nr 027, et hageja kohustus vabastama ruumid 1. augustiks 1946. a ja andma need üle Põhja-Balti

laevastiku kasutusse üleandmisaktide alusel. Nimetatud korraldus kinnitab, et reaalseks valdajaks ja

kasutajaks oli kuni vastavate õigusaktide vastuvõtmiseni 1946. a hageja, kes pidi andma hooned

Põhja-Balti laevastiku kasutusse.

Kohtu järeldus, et 1946. a õigusaktide alusel muutusid hooned Põhja-Balti laevastiku hallatavaks

varaks, ei tähenda, et hooned oleksid õigusvastaselt võõrandatud. Hageja leiab, et halduse, valduse

või kasutamisõiguse üleandmine ei tähenda õigusvastast võõrandamist ORAS § 6 mõttes.

Õigusvastane võõrandamine eeldab omandiõiguse lõppemist. Hageja esitatud tõenditest nähtub, et

kogu okupatsiooniaja jooksul ja ka pärast iseseisvuse taastamist oli riiklike registrite andmetel vara

omanik hageja ja vara võõrandamist ei ole ka riiklike registrite andmetel toimunud. Ka kohtu

seisukoha järgi läksid hooned hageja omandist välja alles 23. jaanuari 1992. a Ülemnõukogu

otsusega, kuivõrd omandiõiguse üleminekuks Eesti Vabariigile piisas, et vara oli nõukogude

relvajõudude valduses. Hagejalt oli ära võetud üksnes ehitiste valdus ning seetõttu on käesoleval

juhul kohaldatav asjaõigusseadus.

23. jaanuari 1992. a EV Ülemnõukogu otsuses ei käsitletud mõistet "haldus" valduse tähenduses.

Kohtud on aga leidnud, et kuna mõiste "haldus" all on silmas peetud mõistet "valdus", siis nimetatud

aktiga läks Eesti Vabariigile üle ka vaidlusaluste hoonete omand. Hageja leiab, et halduse all oli

võimalik mõelda antud juhul üksnes vara operatiivset haldamist vastavalt kehtinud tsiviilkoodeksi §-

le 97, sest teistsugust halduse mõistet kehtinud õigus ei tundnud. Vara operatiivse haldamise instituut

võimaldas vara vallata, kasutada ja käsutada. Operatiivne haldamine ei olnud igasugune faktiline

valdus. Seega on väär seisukoht, et kuna nimetatud ehitised olid Vene Föderatsiooni valduses olnud

varade loetelus, siis on ammendavalt tõendatud nende kuulumine Vene Föderatsiooni relvajõudude

haldusesse. Vastavalt TsK §-le 97 ei saanud vaidlusalused ehitised üldse operatiivses halduses olla

ning õigus kooperatiivse organisatsiooni vara käsutada kuulus ainult organisatsioonile kui omanikule.

Viidatud Ülemnõukogu otsusega ei kuulutatud ega saadudki kuulutada Eesti Vabariigi omandiks vara,

mis ei olnud NSV Liidu relvajõudude operatiivses halduses ja mille suhtes puudus NSV Liidu

relvajõududel käsutusõigus. Ei saa tõlgendada, et igasugune vara, mida okupeeriva riigi sõjavägi

kasutas, sõltumata kasutamise alusest, läks Eesti Vabariigi omandisse. Seega ei tunnistatud

Ülemnõukogu 23. jaanuari 1992. a otsusega ega 3. septembri 1992. a määrusega Lootsi tn 6 ja 10

asuvaid ehitisi Eesti Vabariigi omandiks.

Kuna vaidlusalune vara ei muutunud riigi omandiks Ülemnõukogu 23. jaanuari 1992. a otsuse alusel,

siis peab kohus tuvastama ka kassaatori õigusjärgluse vaidlusaluste varade esialgse omaniku suhtes.

6. Vastustes kassatsioonkaebusele leidsid kostjad, et Tallinna Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta

muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada

protsessiõigusnormi olulise rikkumise tõttu.

8. Kolleegium nõustub apellatsioonikohtu järeldusega, et ENSV Ministrite Nõukogu 13. aprilli

1946. a määruses nr 022 ja selle arendamiseks antud 1. juuli 1946. a korralduses nr 027 peeti silmas

vaidlusaluse vara võõrandamist. Selline järeldus tugineb määruse ja korralduse süstemaatilisele

tõlgendamisele nende koostoimes.

13. aprilli 1946. a määruse p 1 kohaselt loetakse Põhja-Balti laevastiku merejõududele kinnitatuks

kogu Tallinna Kaubasadama akvatoorium ja territoorium. Punktis 2 kohustatakse määruse lisas 2

loetletud ministeeriume ja ametkondi (lisas 2 on märgitud ka Eesti Tarbijate Kooperatiivide

Vabariiklik Liit) andma Põhja-Balti laevastikule üle neile kuuluval Tallinna Kaubasadama

territooriumiosal asuvad hooned, ehitised ja seadmed. Punkti 3 kohaselt kohustatakse määruse lisas 2

loetletud ministeeriume ja ametkondi sõlmima lepingud Põhja-Balti laevastikuga hoonete, ehitiste ja

seadmete ajutiseks kasutamiseks. 1. juuli 1946. a korralduse p 1 a kohaselt kohustatakse Eesti

Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklikku Liitu vabastama 1. augustiks 1946 tema käsutuses olevad

laoruumid nr 116, 115 ja 459 ning võtma laevastikult tasuta rendile laoruumid nr 117-120 ja 122.

Seega nähtub määrusest ja korraldusest selgelt, et esmalt on hooned loetud Põhja-Balti laevastikule

kuuluvateks (st need on ära võetud ETKVL-lt) ja seejärel on viimati nimetatule võimaldatud neid

hooneid rendilepingu alusel kasutada.

9. Kohtud on leidnud, et hageja nõuab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist.

Vastavalt ORAS § 6 lg-le 1 on vara õigusvastane võõrandamine omaniku tahte vastaselt temalt vara

äravõtmine või tema panek olukorda, kus ta on sunnitud reaalse repressiooniohu tõttu vara ära andma

või maha jätma, kui normatiivaktid, mille alusel vara võõrandati, on tunnistatud ebaseaduslikuks või

kui vara võõrandati ebaseaduslike otsuste alusel või ametiisikute omavoli tõttu. Sama paragrahvi

lõike kaks kohaselt käsitatakse õigusvastase võõrandamisena omandireformi aluste seaduse

tähenduses natsionaliseerimist, kollektiviseerimist, õigusvastaste repressioonide, sealhulgas

massirepressioonide käigus ning muul sama paragrahvi 1. lõikes toodud tunnustele vastaval viisil

toime pandud vara võõrandamist ajavahemikus 16. juunist 1940. a kuni 1. juunini 1981. a.

Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, kas vaidlusaluse vara võõrandamine loeti õigusvastaseks seetõttu,

et vastavad normatiivaktid on tunnistatud ebaseaduslikuks, või loeti vara võõrandatuks ebaseadusliku

otsuse või ametiisiku omavoli tõttu, või peeti silmas, et võõrandamine on õigusvastane ORAS § 6

lg 2 tunnustel. Kuna apellatsioonikohtu otsusest ei selgu, mille tõttu loeti võõrandamine

õigusvastaseks, siis on rikutud TsMS § 330 lg-s 4 sätestatud nõuet, mis võis kaasa tuua ebaõige

kohtulahendi.

Kolleegium ei nõustu kostja - Eesti Vabariigi - kassatsioonkaebuse vastuses esitatud väitega, nagu

oleksid nimetatud määrus ja korraldus kehtetuks tunnistatud EV Ülemnõukogu 29. augusti 1991. a

otsuse punktiga 1. EV Ülemnõukogu 29. augusti 1991. a otsus puudutab selliste aktide kehtetuks

tunnistamist, millega ettevõtted, asutused ja organisatsioonid anti üle NSV Liidu

riigivalitsemisorganite alluvusse, haldusse või juhtimisele. Käesoleval juhul ei antud määrusega ega

korraldusega üle mitte ettevõtet, vaid teatud vara.

Asja uuel arutamisel tuleb apellatsioonikohtul kõigepealt vastata küsimusele, kas vaidlusalune vara

on omandireformi aluste seaduse mõttes õigusvastaselt võõrandatud või mitte, ja oma seisukohta

põhjendada.

10. Kui tegemist on õigusvastaselt võõrandatud varaga, siis tuleb ringkonnakohtul AÕS RaKS § 2

lg 2 ja TsMS § 217 p 1 alusel asjas menetlus lõpetada, sest õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamine toimub AÕS RakS § 2 lg 2 kohaselt omandireformi aluste seaduses ning sellest

tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras, st halduskorras.

11. Kui tegemist pole õigusvastaselt võõrandatud varaga, või on hageja selle pärast õigusvastast

võõrandamist taas omandanud, siis kuulub end omanikuks pidava isiku hagi asja väljanõudmiseks

läbivaatamisele maa- või linnakohtus asjaõigusseaduse alusel, sest AÕS RakS § 6 lg 1 kohaselt

kaitstakse omandit alates 1993. aasta 1. detsembrist asjaõigusseaduse sätete kohaselt, sõltumata

rikkumise ajast.

Kui AÕS § 83 lg 1 alusel hageja omand vaidlustatakse, siis tuleb vastavaid väiteid kontrollida,

lähtudes väidetava omandi tekkimise aja õigusaktidest.

Sel juhul peab ringkonnakohus muu hulgas tuvastama ka selle, kas hooned, mis kuulusid Kinnisvara

Kasutamise ja Tööstuse AS-le "Ühisvara", on nimetatud aktsiaseltsi aktsiate üleminekuga ja

bilansilise vara üleminekuga Eesti Tarvitajateühisuste Keskühisuse (ETK) bilanssi läinud üle ka tema

omandisse ja seejärel lõpuks AS ETK Majade omandisse.

12. Oma järelduse, et EV Ülemnõukogu 23. jaanuari 1992. a otsuse alusel muutus vaidlusalune vara

Eesti riigi omandiks, on kohtud rajanud eeldusele, et 1946. a toimus selle vara õigusvastane

võõrandamine ja hageja ei ole seda vara hiljem omandanud. Kolleegium nõustub selle järeldusega ja

märgib lisaks, et ka siis, kui 1946. a toimus vara võõrandamine, mis ei ole õigusvastane

võõrandamine ORAS § 6 järgi ja hageja ei ole hiljem selle vara omanikuks saanud, oleks tegemist

Eesti riigile kuuluva varaga.

Kolleegium ei jaga kassaatori arusaama, et EV Ülemnõukogu 23. jaanuari 1992. a otsuses sai sõna

"haldus" tähendada vaid operatiivset haldamist kehtinud TsK § 97 mõttes, kuna teistsugust halduse

mõistet kehtinud õigus ei sisaldanud.

Ülemnõukogu nimetatud otsust ei võetud vastu nõukogude tsiviilõiguse edasiarendamiseks. See

ülemnõukogu otsus oli üheks otsuseks Eesti riikluse taastamise ja omandisuhete ümberkorraldamise

protsessis, kus otsustuste ulatus, õiguslik sisu ja vorm sõltusid hetkevõimalustest. EV Ülemnõukogu

23. jaanuari 1992. a otsust on käsitletud asjades nr III-4/A-10/94 (RT I 1995, 2/3, 34), 3-2/1-59/94 ja

3-2-1-29-98 (RT III 1998, 18, 184) tehtud Riigikohtu lahendites.

A. Kull, H. Jõks, J. Luik