3-1-1-15-03 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-15-03

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartus, 30. jaanuar 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja

Hannes Kiris

Kohtuasi

V. P. süüdistus KrK § 139 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Narva Linnakohtu 17. detsembri 2002. a määrus

kriminaalasjas nr 10-10-6/02 V. P. karistuse

kandmisest vabastamata jätmise ja talle mõistetud

karistuse täitmisele pööramise kohta.

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Narva Prokuratuuri abiprokurör Innokenti Men"ikovi

eriprotest, V. P. kaitsja vandeadvokaat Valentina

Manjuki erikaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

14. jaanuar 2003. a

Istungil osalenud isikud

Riigiprokurör Marge Püss ja V. P. kaitsja

vandeadvokaat Rein Napa

Resolutsioon

1. Tühistada Narva Linnakohtu 17. detsembri 2002. a määrus, millega pöörati täitmisele Narva

Linnakohtu 24. märtsi 2000. a kohtuotsus V. P. karistamise kohta vabadusekaotusega viis kuud ja jäeti

rahuldamata prokuröri taotlus V. P. vabastamiseks karistuse kandmisest.

2. Vabastada V. P. Narva Linnakohtu 24. märtsi 2000. a otsusega KrK § 139 lg 1 järgi mõistetud

karistuse kandmisest.

3. Eriprotest ja erikaebus rahuldada.

4. Kohtukulu vandeadvokaadi osavõtu eest 613,60 kr (kuussada kolmteist krooni ja kuuskümmend

senti) jätta riigi kanda.

Määrus jõustub 30. jaanuaril 2003. a ega kuulu edasikaebamisele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Narva Linnakohtu 24. märtsi 2000. a otsusega tunnistati V. P. süüdi KrK § 139 lg 1 järgi ja teda karistati

vabadusekaotusega viis kuud. Kohus määras, et seda karistust ei pöörata täitmisele, kui V. P. ei pane katseaja

- ühe aasta kestel toime uut kuritegu või haldusõiguserikkumist ja täidab temale katseajaks määratud

kontrollnõudeid ja kohustusi.

V. P. tunnistati süüdi selles, et 25. oktoobril 1998. a varastas ta Narvas X 1 asuva maja trepikojast

majapidamiskoti ja selles sisaldunud vara 459 krooni väärtuses.

2. 28. septembril 2000. a esitas kriminaalhooldaja Olga Klink Narva Linnakohtule erakorralise ettekande,

milles tegi ettepaneku saata V. P. karistust kandma. Ettekande kohaselt ei täitnud süüdimõistetu temale

katseajaks määratud kontrollnõudeid ega kohustusi. Narva Linnakohtu 13. oktoobri 2000. a määrusega

kuulutati ta tagaotsitavaks ning 25. oktoobril 2002. a peeti kinni ja võeti vahi alla.

17. detsembril 2002. a Narva Linnakohtu istungil esitas Narva Prokuratuuri abiprokurör Innokenti Men"ikov

KarSRS § 1 lg 3 alusel kohtule taotluse V. P. karistuse kandmisest vabastamiseks.

3. Narva Linnakohtu 17. detsembri 2002. a määrusega pöörati linnakohtu 24. märtsi 2000. a kohtuotsusega

V. P.-le mõistetud karistus KarS § 74 lg 4 alusel täitmisele. Kohus leidis, et V. P. ei järginud tahtlikult ja ilma

põhjuseta kontrollnõudeid ega täitnud talle pandud kohustusi. Kohus märkis määruse põhistavas osas, et

prokuröri taotlus vabastada V. P. karistuse kandmisest KarSRS § 1 alusel ei kuulu rahuldamisele, sest puudub

alus tema karistuse kandmisest vabastamiseks. Kohus viitas seejuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

26. novembri 2002. a otsusele nr 3-1-1-116-02 ja märkis, et V. P. poolt toimepandud tegu oli teo

toimepanemisel kvalifitseeritav kuriteona, mitte haldusõiguserikkumisena. Määruses märgiti, et selle peale

võib esitada kaebuse Viru Ringkonnakohtule kümne päeva jooksul.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

4. Narva Linnakohtu 17. detsembri 2002. a määruse peale esitas eriprotesti Narva Prokuratuuri abiprokurör

Innokenti Men"ikov. Prokurör palub määruse tühistada ja V. P. KarSRS § 1 lg 3 alusel karistuse kandmisest

vabastada, sest tema poolt toimepandud tegu kvalifitseerub KarSRS § 218 lg 1 järgi väärteona. Protesti

esitaja leiab, et määruses tehtud viide Riigikohtu 26. novembri 2002. a lahendile nr 3-1-1-116-02 on ekslik,

sest selle otsusega lahendati küll alla 1000 krooni väärtusega asja vargust, kuid selles esines

süüteokoosseisus sätestatud raskendav asjaolu - varguse toimepanemine korduvalt. V. P. mõisteti süüdi KrK

§ 139 lg 1 järgi 459 krooni väärtuses asjade varguses, mis alates 1. septembrist 2002. a on kvalifitseeritav

KarS § 218 lg 1 järgi väärteona ning seetõttu tuleb ta vastavalt KarS § 5 lg-le 2 ja KarSRS § 1 lg-le 3

karistuse kandmisest vabastada.

5. V. P. kaitsja vandeadvokaat Valentina Manjuki erikaebuses palutakse sarnaselt eriprotestis toodud alustega

Narva Linnakohtu kohtuniku 17. detsembri 2002. a määrus tühistada ja vabastada V. P. karistuse kandmisest.

Lisaks eeltoodule leiab kaitsja, et kohus ei arvestanud V. P. karistuse täitmisele pööramisel viimase

tervislikku seisundit - invaliidsust.

6. Riigikohtu istungil palusid riigiprokurör ja süüdimõistetu kaitsja tühistada Narva

Linnakohtu 17. detsembri 2002. a määrus ja vabastada V. P. karistuse kandmisest protestis ja kaebuses

märgitud alustel.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande alusel karistusest tingimisi vabastatud süüdimõistetu

karistuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel tuleb kohtul tuvastada, kas tegu, mille eest isikut

karistati, on kuriteona karistatav ka kehtiva kriminaalseaduse järgi. Juhul, kui see tegu ei ole enam kuriteona

karistatav, on varem mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramine välistatud.

8. Kriminaalhoolduse täitmisel tekkivate küsimuste lahendamiseks ette nähtud menetluskord erineb

karistusõiguse reformiga kaasnenud ja Karistusseadustiku rakendamise seaduses sätestatud

kriminaalkaristuse kandmisest vabastamiseks ettenähtud korrast. Erinev on ka neis menetlustes tehtava kohtu

määruse peale kaebuse esitamise kord. Sellest tulenevalt leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et juhul kui

kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande menetlemise käigus taotleb prokurör süüdimõistetu

karistuse kandmisest vabastamist KarSRS §-s 1 sätestatud alustel, tuleb kohtul lahendada kõigepealt

prokuröri taotlus, ehk küsimus sellest, kas süüdimõistetu kuulub karistuse kandmisest vabastamisele või

mitte. Süüdimõistetu vabastamisel karistuse kandmisest KarSRS § 1 lg-te 1-3 alusel ei ole karistuse

täitmisele pööramisel tähtsust omavad asjaolud, nagu kas ja kuidas on süüdimõistetu täitnud temale

katseajaks määratud kontrollnõudeid ja kohustusi ning kas nende mittetäitmine tingib süüdimõistetu saatmise

kohtuotsusega mõistetud karistust kandma, enam asjasse puutuvad. Prokuröri taotlus tuleb KarSRS § 1 lg 6

kohaselt lahendada määrusega, mille peale süüdimõistetul on õigus esitada erikaebus ja prokuröril eriprotest

Riigikohtule viie päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest. Kriminaalhooldusametniku erakorralise

ettekande menetlemise jätkamine on sel juhul võimalik pärast kõnealuse määruse jõustumist.

9. V. P. karistuse kandmisest vabastamata jätmisel on kohus ekslikult tuginenud Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 26. novembri 2002. a otsusele nr 3-1-1-116-02. Selles otsuses (RT III 2002, 35, 379)

on vastupidiselt Narva Linnakohtu 17. detsembri 2002. a määruse järeldustele märgitud, et KarSRS § 1

kohaldamisel tuleb lähtuda sellest, kas isiku poolt toimepandud tegu, mis oli kuritegu Kriminaalkoodeksi

järgi, on kuritegu ka Karistusseadustiku järgi.

Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 1 lg-te 1 ja 3 kohaselt vabastatakse karistuse kandmisest isik, kes

on süüdi mõistetud Kriminaalkoodeksi järgi kuriteo eest, mis Karistusseadustiku järgi ei ole enam kuriteona

karistatav või kui Karistusseadustiku või muu seaduse järgi vastab kuriteokoosseisule väärteokoosseis.

Kõnealusel juhul ei käsita Karistusseadustik enam kuriteona tegu, milles V. P. on KrK § 139 lg 1 järgi süüdi

mõistetud, vaid see on KarS § 218 lg-te 1 ja 2 kohaselt väärtegu, sest varastatu rahaline väärtus 495 krooni ei

ületa kahtekümmend miinimumpäevamäära. Seega on V. P. KarSRS § 1 lg-tes 1 ja 3 nimetatud isikuks ja ta

tuleb vabastada KrK § 139 lg 1 järgi mõistetud karistuse kandmisest.

10. Toodud põhjendustel ja juhindudes KarSRS § 1 lg-test 1 ja 3 ning § 10 lg-test 6-7 rahuldab Riigikohtu

kriminaalkolleegium erikaebuse ja eriprotesti, tühistab Narva Linnakohtu 17. detsembri 2002. a määruse ja

vabastab V. P. Narva Linnakohtu 24. märtsi 2000. a otsusega KrK § 139 lg 1 järgi mõistetud karistuse

kandmisest.

Lea Kivi,

Eerik Kergandberg,

Hannes Kiris