3-2-1-4-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-4-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 23. jaanuar 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja V. Kõve

Kohtuasi

OÜ Teine Planeet (pankrotis) hagi A-Selver AS vastu lepingu

lisa täienduse kehtetuks tunnistamiseks ja 80 000 krooni

väljamõistmiseks pankrotivarasse.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 3. oktoobri 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/1045/02.

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Teine Planeet (pankrotis) kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

6. jaanuar 2003. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat M. Ots

Resolutsioon

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 3. oktoobri

2002. otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Teine Planeet (pankrotis) pankrotihaldur esitas Tallinna Linnakohtule vara tagasivõitmise hagi

A-Selver AS vastu. Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 20. juunil 2000. a lepingu, mille

eesmärgiks oli eksootiliste rahvustoitude köökide töö korraldamine kostjale kuuluvates

müügiettevõtetes. 2. märtsil 2001. a täiendasid pooled selle lepingu lisa nr 1 kokkuleppega, mille

järgi kohustus hageja avama 17. mail 2001. a, s.o Tondi Selveri kaupluse avamise päeval, seal köögi

ning maksma sellega viivitamise korral kostjale leppetrahvi 10 000 krooni iga viivitatud päeva eest.

24. mail 2001. a esitas kostja hagejale lepingu lisa nr 1 täiendusest tuleneva 80 000 krooni suuruse

leppetrahvi nõude köögi avamisega viivitatud kaheksa päeva eest. 15. juunil 2001. a teatas kostja, et

on leppetrahvi tasaarvestanud hageja nõudega toodete müügist laekunud rahale. Hageja köögid

lõpetasid klientide teenindamise 22. mail 2001. a. Hageja majanduslik seis oli halb juba 2000. aasta

lõpul. Hageja ei suutnud 15. jaanuarist 2001. a tasuda rendivõlga Hoonete Halduse AS-le, samuti oli

ta võlgu köögitehnika tarnijatele. Hageja pankrotimenetlus algatati 25. oktoobril 2001. a ja pankrot

kuulutati välja 5. novembril 2001. a. Lepingu lisa nr 1 täienduse sõlmimise ajal oli hageja püsivates

makseraskustes. Täienduse sõlmimisega kahjustati teadlikult võlausaldajate huve. Hageja pidi

lepingu täiendust alla kirjutades ette nägema, et omavahenditest ta seda majanduslikust olukorrast

tulenevalt täita ei suuda ning leppetrahvi maksmise kohustuse tekkimine on tõenäone. PankrS § 43

lg 1 p 2 kohaselt tuleb lepingu lisa nr 1 täiendamine 2. märtsil 2001. a tunnistada kehtetuks ning

mõista kostjalt 80 000 krooni pankrotivarasse.

2. Kostja vaidles hagile vastu. PankrS § 42 lg 1 kohaselt on vara tagasivõitmise hagi rahuldamise

eelduseks, et vara on kehtetuks tunnistatud tehinguga võlgniku omandist välja läinud. Tagasinõutav

80 000 krooni ei ole kunagi võlgniku omandis olnud. Tasaarvestamistehingut pole hageja

vaidlustanud. Hageja ei ole tõendanud, et selle tehinguga kahjustati teadlikult võlausaldajate huve,

samuti ei ole tõendatud hageja makseraskused tehingu tegemise ajal. Leppetrahvi kokkuleppe

eesmärgiks oli tagada köögi tegevuse alustamine kostjale kuuluva kaupluse avamise hetkest, mis oli

oluline kaupluse külastajatele positiivse esmamulje jätmiseks.

3. Tallinna Linnakohus rahuldas hagi ja tunnistas kehtetuks 20. juuni 2000. a lepingu lisa nr 1

2. märtsi 2001. a täienduse ning mõistis kostjalt hageja pankrotivarasse 80 000 krooni tasumata võlga

ja 6372 krooni kohtukulu. AÕS §-le 30 ja § 31 lg-le 2 tuginedes leidis kohus, et võlgnikule kuuluv

tehingust tulenev varaline nõudeõigus (õigus saada toodete müügist laekunud raha) saab olla aluseks

vara tagasivõitmisele. Lepingu lisa nr 1 täienduse sõlmimisega 2. märtsil 2001. a võttis võlgnik

teadlikult võlausaldajate huve kahjustava kohustuse, mistõttu tuleb see tehing tagasivõitmise korras

tunnistada kehtetuks. Võlausaldajate huvide kahjustamine väljendus varalise kohustuse võlgniku

omavahendite arvel täitmise võimatuses. Poolte õiguste ja kohustuste vahekord muutus olulisel

määral hageja kahjuks. Kostjal oli ülevaade hageja majandustegevusest, kuna realisatsioon toimus

kostja kassa kaudu. Pankrotiotsusega tuvastati, et hagejal tekkisid pöördumatu iseloomuga

makseraskused juba 2000. aastal. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal oli kostja vastu 20. juuni

2000. a lepingust tulenev 80 000 krooni suurune nõudeõigus, mille kostja tasaarvestas omapoolse

leppetrahvi nõudega. Kuna leppetrahvi aluseks olev tehing tunnistatakse tagasivõitmise korras

kehtetuks, langeb ära tasaarvestuse aluseks olnud kostja vastunõue ning 80 000 krooni tuleb kostjalt

pankrotivarasse välja mõista.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega jättis hagi

rahuldamata. PankrS § 43 lg 1 p 2 alusel on tehingu kehtetuks tunnistamise eelduseks asjaolu, et

võlgnik on tehinguga teadlikult kahjustanud võlausaldajate huve. Ringkonnakohus leidis, et võlgniku

tavapäraseks majandustegevuseks oli pakkuda A-Selver AS ketti kuuluvates kauplustes kohapeal

valmistatud hiina kiirtoitu. Poolte omavahelised suhted olid kindlaks määratud 20. juuni 2000. a

lepingus. Lepingu lisas number 1 oli loetletud kauplused, kus köögid avatakse, ja kokku lepitud

tingimuses, et lepingu kehtivuse ajal alustavad Selveri avatavates kauplustes koos kauplusega tööd ka

köögid. Lepingu lisa nr 1 täiendamisega 2. märtsil 2001 lepiti kokku ainult köögi avamise tähtpäevas.

Linnakohus tuvastas vääralt, et lepingu lisa täienduse sõlmimisega võttis võlgnik endale kohustuse

täiendavalt investeerida, mida ta ei suutnud täita omavahendite arvel. Selline kohustus tuli juba

20. juuni 2000. a lepingust. Hageja ei ole väitnud, et Tondi Selveri kaupluses avatavasse kööki oleks

tulnud teha tavapärasest suuremaid investeeringuid. Laenatud vahendite kasutamine investeerimisel

on majandustegevuses tavaline. Asjaolu, et võlgnik oli tehingu tegemise ajal makseraskustes (bilansis

kajastus kahjum ja rendileandjale oldi võlgu) ei tähenda veel seda, et kõik sel ajal tehtud tehingud

oleksid teadvalt võlausaldajate huvisid kahjustavad. Kuna investeering oli juba varem planeeritud,

siis oli eeldatav, et uue köögi avamine oleks võinud võlgniku maksevõimet tulevikus pigem

parandada. Samuti ei saa võlausaldajate huvisid teadlikult kahjustavaks pidada lepingus leppetrahvi

osas kokkuleppimist. Leppetrahv on ärisuhetes tavapärane viis tagamaks kohustise täitmist. Hageja

pidi kostjale maksma tegutseva köögi eest renti 12 000 krooni kuus. Köögi sisseseadmise ajal ei

pidanud ta renti maksma ja seetõttu ei olnud ka leppetrahvi kokkulepe hagejale liiga koormav. Hageja

ei ole väitnud, nagu oleks ta juba leppetrahvi kokkuleppe sõlmimise ajal teadnud, et tal pole võimalik

kööki tähtaegselt avada. Linnakohus jõudis ebaõigele järeldusele, et võlgnik kahjustas tehinguga

teadlikult võlausaldajate huve.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi

rahuldada. Kaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus ebaõigesti kohaldamata PankrS § 43

lg 1 p 2. Hageja arvates kahjustati leppetrahvi kokkuleppega teadlikult võlausaldajate huve.

Leppetrahvi kokkuleppe eesmärgiks oli võimaldada kostjale rahasumma ja eelistada teda nõnda

teistele võlausaldajatele. 10 000 krooni suurust leppetrahvi päevas ei saa pidada mõistlikuks, sest

rendimakse suurus kuus oli 12 000 krooni. Tegemist on ilmselgelt ebamõistlikult suure leppetrahviga.

Leppetrahv, mille päevamäär on samas suurusjärgus kuu renditasuga, on võlausaldajate huve selgelt

kahjustav. Oluline on ka asjaolu, et leppetrahv nähti ette üksnes hagejapoolsete kohustuste rikkumise

korral. Hageja teadis täiendkokkuleppe sõlmimise ajal, et ta ei suuda kööki tähtaegselt avada.

6. Kostja A-Selver AS vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja leidis, et ringkonnakohus on jätnud

õigesti PankrS § 43 lg 1 p 2 asjas kohaldamata.

7. Riigikohtu istungil jäi kassaatori esindaja kaebuse väidete juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse

tühistamiseks.

9. Ringkonnakohus tuvastas, et 20. juuni 2000. a lepingu lisas nr 1 leppisid pooled kokku, et lepingu

kehtivuse ajal alustab igas kostja avatavas kaupluses tegevust ka hageja köök, ning vaidlustatud

2. märtsi 2001. a tehinguga leppisid nad kokku ainult Tondi Selveri kaupluses köögi avamise

tähtpäevas ja avamisega viivitamise korral leppetrahvi maksmises.

PankrS § 42 lg 1 kohaselt tunnistab kohus PankrS §-s 43 sätestatud alustel kehtetuks tehingud ja

mõistab pankrotivarasse nende tehingutega võlgniku omandist väljaläinud vara. Kuna 2. märtsi

2001. a tehinguga vara hageja omandist välja ei läinud, siis ei ole tagasivõitmise korras selle tehingu

kehtetuks tunnistamiseks alust.

10. Apellatsioonikohus on asunud õigesti seisukohale, et PankrS § 43 lg 1 p 2 kohaselt on võlgniku

tehingu kehtetuks tunnistamise vajalikuks tingimuseks, et tehinguga oleks teadlikult kahjustatud

võlausaldajate huve. Ringkonnakohus leidis, et köögi avamise tähtpäeva ja leppetrahvi kokkuleppega

hageja võlausaldajate huve teadlikult ei kahjustanud. Oma järeldust on ringkonnakohus otsuses

küllaldaselt põhjendanud ning hageja esile toodud asjaoludele hinnangu andnud ja väidetele

vastanud. Ainuüksi sellest, et kokkulepitud viivis oli väidetavalt ülemäära suur ei saa järeldada, et

võlausaldajate huve teadlikult kahjustati.

Hageja pole kostja tehtud tasaarvestuse vaidlustamiseks esitanud 20. juuni 2000. a lepingu alusel

kostjalt raha väljamõistmise nõuet ühes TsK § 194 kohase leppetrahvi vähendamise taotlusega.

J. Odar, A. Kull, V. Kõve