3-2-1-2-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-2-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. jaanuar 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja V. Kõve, liikmed H. Jõks ja A. Kull

Kohtuasi

Artur Meritsa hagi Lada Eesti AS vastu ostu-müügilepingu

lõpetamiseks ja kahju hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 3. oktoobri 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/903/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Artur Meritsa kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

6. jaanuar 2003. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 3. oktoobri

2002. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Artur Merits ostis Lada Eesti AS-lt 25. septembril 1998. a sõiduauto VAZ 21214 NIVA hinnaga

128 130 krooni. Müüja andis sõiduautole garantii 12 kuuks või 20 000 km läbisõiduni.

2. Hageja palus TsÜS § 112 lg 2 p-de 3 ja 4, tarbijakaitseseaduse (TKS) § 4 p 6, TsK § 222, § 251

lg 1 p 4 ja § 253 alusel lõpetada 25. septembril 1998. a sõlmitud ostu-müügilepingu ja mõista müüjalt

välja lisaks auto maksumusele (128 130 krooni) ka auto pukseerimiskulud (1550 krooni) seoses auto

pukseerimisega rikete korral ning kohtukulud.

Hagiavalduse kohaselt töötas auto nõuetekohaselt 20. oktoobrini 1998. a. Garantiiajal on auto

viibinud müüja juures remondis 12 päeva ja remondi ootel 42 päeva. Autol on ilmnenud õlileke esi-

ja tagasillast, mistõttu autol esineb kütuse ja õli ülekulu. Kui auto viidi garantiiremonti, selgus, et

auto mootor vajab kapitaalremonti. Auto müüja ei olnud nõus ebakvaliteetset autot uue, puudusteta

auto vastu vahetama. Hageja arvates on talle müüdud mittenõuetekohase kvaliteediga asi.

16. septembril 1999. a esitas hageja kostjale pretensiooni ostu-müügilepingu lõpetamiseks ja sõiduki

eest tasutud raha tagastamiseks. Kostja hageja taotlust ei rahuldanud. Kuna kostja ei tellinud

majandusministri 2. detsembri 1994. a määrusega nr 49 kinnitatud "Kaubale või teenusele garantii

andmise juhendi" (Juhend) p 10.2 alusel ekspertiisi kauba puuduste kindlaksmääramiseks, loetakse, et

tal ei olnud pretensiooni suhtes lahkarvamusi ja see kuulub rahuldamisele kohtu korras.

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata tõendamatuse ja aegumise tõttu. Hageja ei ole tõendanud, et

auto ei vasta antud automargi üldtuntud tehnilistele tingimustele. Vabariigi Valitsuse 4. aprilli 1995. a

määrusega nr 165 kinnitatud "Kaupluse töö üldeeskirjad" (Eeskiri) p 38 järgi kuulus faktilise

asjaoluna tuvastamisele, kas pretensiooni või hagi esitamise hetkel esines vaidlusalusel autol

sihtotstarbelist kasutamist või säilitamist takistavaid asjaolusid, mis olnuks tingitud auto

ebakvaliteetsusest. Eeskirja p 44 ja Juhendi p 10.2 kohaselt oli auto väidetavaid tehnilisi puudusi

poolte lahkarvamuse korral võimalik tuvastada üksnes ekspertiisiga, mille tegemiseks aga hageja

keeldus kostjale autot üle andmast.

Kostja oli nõus auto tagasi ostma 70 000 krooniga, kuid hageja keeldus sellest ja jäi oma nõude

juurde, et talle tagastataks auto eest makstud summa.

4. Järva Maakohus jättis hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste järgi ei ole hageja tõendanud, kuidas

kostja temale kahju tekitas. Eeskirja p-st 38 tulenevalt pidi hageja tõendama, et autol on sellised

puudused, mis takistavad auto sihtotstarbelist kasutamist või säilitamist. Hageja ei ole tõendeid

esitanud ega ole autot üle andnud kohtu määratud ekspertiisi tegemiseks, mille läbiviimine oli

vastavalt Eeskirja p-dele 38, 44 ja Juhendi p-le 10 koosmõjus TsMS §-ga 93 tsiviilasjas kohustuslik.

Hageja takistas tahtlikult tõe välja selgitamist tsiviilasjas.

Puksiirteenuse kulu hüvitamise nõudest loobus hageja viimasel kohtuistungil. Aegumist ei saa

kohaldada, kuna kirjalik pretensioon esitati müüjale üheaastase garantiitähtaja jooksul.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 3. oktoobri 2002. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega jäeti

rahuldamata kahju hüvitamise nõue, ja tegi selles osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt välja 650

krooni. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata.

Kauba suhtes, millele müüja on andnud garantii, kohaldatakse TsK § 253 sätteid. TsK § 253 lg 1

sätestab, et ostja võib garantiitähtaja vältel esitada müüjale pretensiooni müüdud asja normaalset

kasutamist takistavate puuduste üle. TsK § 253 lg 2 järgi on müüja kohustatud kas tagama asja

puuduste tasuta kõrvaldamise või asja ümber vahetama nõuetekohase kvaliteediga asja vastu või selle

tagasi võtma, ostjale asja eest makstud summa tagastamisega, kui ta ei tõenda, et puudused tekkisid

ostja poolt asja kasutamise või asja hoidmise eeskirja rikkumise tõttu. Vaidluse esemeks on asjaolu,

kas müüdud autol olid normaalset kasutamist taksitavad puudused või mitte. TsMS § 91 lg 1 järgi

peab pool oma nõude või vastuväite aluseks olevaid asjaolusid tõendama. Hageja ei tõendanud oma

väidet, et autol olid selle normaalset kasutamist takistavad puudused - normist suurem kütuse ja õli

kulu. Maakohus jättis tõendamatuse tõttu õigesti rahuldamata hageja nõude lõpetada leping ja

tagastada auto eest makstud raha.

6. Ringkonnakohus leidis, et kui ekspertiis jäetakse tegemata, on pooltel õigus tugineda ka muudele

tsiviilmenetluses lubatud tõenditele.

7. Ringkonnakohus mõistis kostjalt auto pukseerimisega tekkinud 650 krooni suuruse kahju hageja

kasuks välja. Tegemist on lepingu rikkumise tõttu tekkinud kahjuga, kuna pukseerimine oli vajalik

seoses garantiiajal tekkinud rikke kõrvaldamisega. Hageja ei loobunud sellest nõudest. TsMS § 182

lg 1 kohaselt protokollitakse nõudest loobumine ja hageja kirjutab sellele alla. Kohtuistungi

protokollis sellist loobumist ei ole.

8. Hageja nõude pukseerimisega tekkinud 900 krooni suuruse kahju väljamõistmiseks jättis

ringkonnakohus rahuldamata tõendamatuse tõttu.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega

lõpetada pooltevaheline 25. septembri 1998. a ostu-müügileping tagasitäitmisega.

Kaebuse kohaselt ei reguleeri Juhendi p 10.2 üksnes seda, kui esineb lahkarvamus puuduste

esinemise põhjuste asjus, vaid ka olukorda, kus esineb vaidlus puuduste olemasolu üle. Juhendi

p 10.2 käsitlus, mille järgi peab tarbija esmalt kaubal esinevad puudused tõendama ning alles seejärel

on tegemist vaidlusega p 10.2 mõttes, on meelevaldne ega põhine Juhendi p 10.2 tekstil. Selline

käsitlus on tarbijat ebamõistlikult koormav ega ole kooskõlas tarbijakaitse üldiste põhimõtetega.

Juhendi p-st 10.2 tulenevalt tuleb garantiiga müüdud kauba kohta esitatud pretensioon igal juhul

rahuldada, kui müüja ei vaidlusta pretensiooni ega telli ekspertiisi või kui ekspertiis kinnitab tarbija

kaebuse põhjendatust.

Ükski kaubale garantii andmist käsitlev õigusakt ei sätesta tarbija kohustust koos pretensiooni

esitamisega tõendada pretensioonis viidatud puuduste esinemist. Juhendi regulatsiooni näol on

tegemist erinormiga tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgse tõendamiskoormuse jaotumise suhtes.

Kehtib tarbija esitatud väidete tõesuse presumptsioon, nendega mittenõustumisel peab vastupidist

tõendama müüja.

Kohus on jätnud tähelepanuta, et hageja käsitleb lisaks õli ja kütuse ülekulule normaalset kasutamist

takistava asjaoluna ka seda, et auto oli kasutusperioodi kestel remondis 12 päeva ja remondiootel 42

päeva. Tegemist on TsMS § 231 nõuete eiramisega.

Ringkonnakohus ei vastanud apellatsioonkaebuse punktis 3 toodud asjaolule, mille kohaselt

maakohus tuvastas, et hageja tegi takistusi ekspertiisi läbiviimiseks, kuid jättis märkimata selle

seisukoha aluseks olevad tuvastatud asjaolud ning tõendid.

10. Kostja peab kassatsioonkaebust põhjendamatuks. Hageja on esitanud samad argumendid juba

esimese astme kohtule. Kohtud leidsid, et hageja nõue ei ole tõendatud ja argumenteeritud. Hageja ei

ole toonud ühtegi uut põhjendust ning kassatsioonkaebusest ei selgu, kuidas ringkonnakohus on

seadust rikkunud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leidis, et alus apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks puudub.

12. Hageja on hagiavalduse kohaselt rajanud oma nõude sellele, et sõiduauto oli garantiitähtaja

jooksul 12 päeva remondis ja 42 päeva remondi ootel ning autol esines kütuse ja õli ülekulu. Ostja

õigusi ja müüja kohustusi garantiitähtajaga müüdud asja puuduste korral reguleeris TsK § 253. Selle

esimese lõike kohaselt oli müüja vastutuse aluseks garantiitähtaja kestel asja normaalset kasutamist

takistavad puudused. Müüja kohustused asja normaalset kasutamist takistavate puuduste korral

tulenesid sama paragrahvi lõikest kaks, mille kohaselt ta pidi tagama puuduste tasuta kõrvaldamise

või asja ümbervahetamise nõuetekohase kvaliteediga asja vastu või selle tagasi võtma ostjale asja eest

makstud summa tagastamisega, kui ta ei tõenda, et puudused tekkisid ostja poolt asja kasutamise või

hoidmise eeskirjade rikkumise tõttu. Samuti oli ostjal õigus talle mittenõuetekohase kvaliteediga asja

müügi korral esitada nõudeid TsK § 251 järgi. Mõlema osundatud paragrahvi kohaselt oli ostja nõude

aluseks müüdud asja puudus. Samas sätestati mõlemas paragrahvis ostja nõuded alternatiivsetena.

Sellest järeldub, et kui ostja nõudel olid asja puudused tasuta kõrvaldatud, siis ei saanud ostja hiljem

esitada lepingu lõpetamise nõuet samade puuduste tõttu. Kumbki osutatud paragrahvidest ei näinud

lepingu lõpetamise alusena ette seda, et puuduste kõrvaldamisega tekitati ostjale põhjendamatuid

ebamugavusi.

Õige on kassatsioonkaebuse väide, et kohtud pole tähelepanu pööranud hagi alusena esitatud

asjaolule, mille kohaselt sõiduauto oli remondis 12 ja remondi ootel 42 päeva. See protsessinormi

rikkumine ei toonud aga kaasa ebaõiget kohtulahendit, sest nimetatud alus polnud lepingu lõpetamise

aluseks TsK § 251 lg 1 p 4 järgi ega asja tagasivõtmise ja ostjale asja eest makstud summa

tagastamise aluseks TsK § 253 lg 2 järgi. Hageja pole tuginenud sellele, et remondi käigus puudusi ei

kõrvaldatud.

13. TsMS § 93 lg 1 sisaldab reeglit, mille kohaselt kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega pidi hageja tõendama, et sõiduautol esines õli ja

kütuse ülekulu. Kooskõlas asja materjalidega on kohtud leidnud, et hageja pole nimetatut tõendanud.

Kolleegium ei jaga kassaatori arusaama, et sellest kohtumenetluse seadusega kehtestatud tõendamise

põhimõttest sai majandusministri määrusega kinnitatud juhendis kehtestada erandi. Juhendi p-s 10 ei

reguleeritud mitte tõendamist tsiviilkohtumenetluses, vaid tõendamist vaidluse kohtueelse

lahendamise staadiumis. Ja ka vaidluse selles staadiumis sätestas juhendi punkt 10.4 tarbija

võimaluse ekspertiisi tellimiseks.

14. Iseenesest õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei vastanud apellatsioonkaebuse

väitele, mille kohaselt maakohus ei osutanud tõenditele, millest ta järeldas, et hageja tegi takistusi

ekspertiisi läbiviimiseks. Kuid ka see TsMS § 330 lg-s 6 sätestatu rikkumine ei toonud kaasa ebaõiget

kohtulahendit, sest hageja ei tõendanud õli ja kütuse ülekulu. Ekspertiisi ei määratud mitte hageja,

vaid kostja taotlusel ja kostja toetas ka eksperdi palvet vabastada ta oma kohustustest seoses selgunud

auto hoiutingimustega. Hageja ekspertiisi ei taotlenud ja ei tõendanud õli ja kütuse ülekulu ka teiste

tõenditega.

V. Kõve, H. Jõks, A. Kull