3-1-1-131-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-131-02

Otsuse kuupäev

14. jaanuar 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi A. R. süüdistuses KrK § 128 lg 1, § 139

lg 2 p 1, § 141 lg 2 p 1 ja § 188 järgi ning

V. J. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p 1, § 141 lg 2 p 1 ja

§ 188 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

25. septembri 2002. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 2-

1-400/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokurör Alar Kirs, kassatsioonprotest

Asja läbivaatamise kuupäev

17. detsember 2002

Istungil osalenud isikud

A. R. kaitsja vandeadvokaat Rein Napa, V. J. kaitsja

vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Marge

Püss

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. septembri 2002. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 2-1-400/02 A. R. ja V. J. süüdistuses ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks

samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonprotest rahuldada.

3. Välja mõista A. R.-lt 920 krooni 40 senti ja V. J.-lt 920 krooni 40 senti kohtukulu riigieelarve

tuludesse kaitsjatasu katteks.

Kohtuotsus jõustub 14. jaanuaril 2003. a ega kuulu edasikaebamisele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Narva Linnakohtu 21. mai 2002. a otsusega tunnistati A. R. süüdi ja teda karistati vabadusekaotusega KrK

§ 139 lg 2 p 1 järgi üheks aastaks, § 141 lg 2 p 1 järgi kuueks aastaks ja § 188 järgi üheks aastaks ning § 128

lg 1 järgi arestiga kolmeks kuuks. KrK § 40 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskemaga ning

kuritegude kogumi eest mõisteti talle karistuseks kuus aastat vabadusekaotust. KrK § 41 lg 1 alusel liideti

mõistetud karistusele osaliselt Narva Linnakohtu 12. detsembri 2000. a otsusega mõistetud ärakandmata

karistus - üks aasta vabadusekaotust - ning lõplikuks karistuseks mõisteti A. R.-le kuus aastat ja kuus kuud

vabadusekaotust.

V. J. tunnistati süüdi ja teda karistati vabadusekaotusega KrK § 139 lg 2 p 1 järgi kuueks kuuks, § 141 lg 2

p 1 järgi § 39 alusel kaheks aastaks ja § 188 järgi üheks aastaks. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti talle

kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks kaks aastat vabadusekaotust.

Kassatsiooni korras on kohtuotsus vaidlustatud A. R. ja V. J. süüditunnistamises KrK § 141 lg 2 p 1 järgi

selles, et nad 13. märtsil 2001. a kella 5.30 paiku tapmisega ähvardades hõivasid V. V.-le kuulunud kaks

videofilmi maksumusega 140 krooni.

2. Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse süüdimõistetu A. R., kes vaidlustas enda

süüdimõistmise KrK § 141 lg 2 p 1 järgi. Kaebuse esitas ka V. J., kuid ringkonnakohtus esitas ta taotluse

kaebusest loobumiseks.

3. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei rahuldanud V. J. taotlust apellatsioonkaebusest loobumiseks,

sest süüdimõistetu suhtes oli linnakohtu otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldatud kriminaalseadust.

25. septembri 2002. a otsusega rahuldas Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium apellatsioonkaebused

osaliselt. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tühistas Narva Linnakohtu 21. mai 2002. a kohtuotsuse

kohtualustele KrK § 141 lg 2 p 1 järgi mõistetud karistuse, karistuste liitmise ning lõpliku karistuse osas.

3.1. A. R.-le mõisteti KrK § 141 lg 2 p 1 järgi uueks karistuseks üks aasta ja kuus kuud vangistust ning KarS

§ 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja kuritegude kogumi eest mõisteti talle

karistuseks üks aasta ja kuus kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kriminaalkolleegium A. R.-le

kuritegude kogumi eest mõistetud karistust Narva Linnakohtu 12. detsembri 2000. a kohtuotsusega

mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, mis oli üks aasta vabadusekaotust ning mõistis A. R.-le

liitkaristuseks kaks aastat vangistust.

V. J.-le mõisteti KrK § 141 lg 2 p 1 järgi uueks karistuseks üks aasta ja üks kuu vangistust. KarS § 63 lg 2 ja

§ 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti V. J.-le üks aasta ja üks

kuu vangistust.

Muus osas jättis ringkonnakohtu kriminaalkolleegium linnakohtu otsuse muutmata.

3.2. Kriminaalkolleegium leidis, et kohtualuste süüditunnistamisel ja karistamisel KrK § 141 lg 2 p 1 järgi on

linnakohus ebaõigesti kohaldatud kriminaalseadust. 1. septembril 2002. a jõustunud Karistusseadustikus on

röövimise koosseis võrreldes kriminaalkoodeksiga muutunud. KrK § 141 kohaselt kvalifitseeriti võõra vara

hõivamine röövimisena, kui see oli seotud elule või tervisele ohtliku vägivalla kasutamisega või sellise

vägivallaga ähvardamisega. KarS § 200 kohaselt saab aga röövimise toime panna üksnes vägivalda

kasutades, mitte aga vägivallaga ähvardades. Seetõttu vastab kohtualuste poolt toime pandud ning linnakohtu

poolt röövimisena kvalifitseeritud kuritegu ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi arvates KarS § 199 lg 2

koosseisule, mille sanktsioon on oluliselt kergem KrK § 141 lg 2 sanktsioonist. Vastavalt KarSRS § 3 lg-

tele 3 ja 4 tuleb sellisel juhul süüteokoosseis jätta muutmata ning kohaldada KarS § 199 lg-s 2 sätestatud

kergemat karistust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Alar Kirs,

kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale

ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

Kassaator leiab, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on kohaldanud ebaõigesti kriminaalseadust,

kui jõudis järeldusele, et Karistusseadustiku järgi saab röövimist toime panna ainult vägivalda kasutades,

mitte aga selle kasutamisega ähvardades. Termin "vägivald", mis sisaldub mitmete karistusseadustiku eriosa

paragrahvide dispositsioonides, hõlmab endas ka vägivallaga ähvardamist ning seega oli ekslik lähtuda

karistuse mõistmisel KarS § 199 lg 2 sanktsioonist.

5. Riigikohtu istungil toetas prokurör kassatsioonprotesti ja taotles selle rahuldamist. Kaitsjad leidsid, et

kassatsioonprotest on põhjendamatu ja taotlesid selle rahuldamata jätmist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 2 kohaselt kvalifitseeritakse enne karistusseadustiku

jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka karistusseadustiku kohaselt, selle

toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt

lähtutakse karistuse mõistmisel pärast karistusseadustiku jõustumist enne selle jõustumist toimepandud

kuriteo eest teo toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastavas paragrahvis sätestatud karistusest,

kui see näeb ette kergema karistuse.

Käesolevas kriminaalasjas on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium õigesti tuvastanud, et A. R. ja V. J. tegu,

mis on kvalifitseeritud KrK § 141 lg 2 p 1 järgi, on kuriteona karistatav ka karistusseadustiku kohaselt.

Sellest tulenevalt on KarSRS § 3 lg 3 kohaselt A. R. ja V. J. õigesti süüdi tunnistatud KrK § 141 lg 2 p 1

järgi.

Järgnevalt on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ekslikult leidnud, et KrK § 141 lg 2 p 1 järgi

kvalifitseeritud teo kirjeldus vastab KarS § 199 lg 2 p-dele 4, 5 ja 7 ja lähtuvalt KarS § 5 lg-st 2 kohaldas

süüdlaste suhtes kergemat karistust.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi põhjendusega, mille

kohaselt KarS § 200 lg 1 süüteo objektiivsete tunnuste hulka ei kuulu võõra vallasasja äravõtmine

ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see oli toime pandud üksnes vägivallaga ähvardamisega.

Karistusseadustikus ei ole vägivalla kui röövimise koosseisu tunnuse piire võrreldes kriminaalkoodeksiga

mitte kitsendatud vaid laiendatud. Samuti on röövimise sanktsioon karistusseadustiku järgi raskem kui

kriminaalkoodeksis.

KrK § 141 lg 1 nägi ette vastutuse võõra vara röövimise eest elule või tervisele ohtliku vägivallaga isiku

kallal või ähvardusega kasutada vahetult sellist vägivalda.

KarS § 200 lg 1 kohaselt on röövimine võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise

eesmärgil, kui see oli toime pandud vägivallaga.

Esiteks tuleb märkida, et erinevalt KrK §-st 141 eeldab KarS § 200 mistahes vägivalda, olenemata selle

raskusest (ei ole nõutav, et vägivald oleks ohtlik kannatanu elule või tervisele).

Teiseks sisaldavad nii KrK § 141 kui ka KarS § 200 objektiivse tunnusena nii füüsilist kui ka psüühilist

vägivalda. Kriminaalkoodeksi kohaselt seisnes füüsiline vägivald inimese kehalise puutumatuse rikkumises

ja see oli võimalik üksnes füüsilise mõjutamisega. Psüühiline vägivald kriminaalkoodeksi järgi seisnes

ähvarduses kasutada inimese suhtes füüsilist vägivalda. Karistusseadustikus on aga mõistega vägivald

hõlmatud nii füüsiline kui ka psüühiline vägivald. Vägivald võib seisneda nii ähvardamises (KarS § 120),

kehalises väärkohtlemises (KarS § 121), piinamises (KarS § 122) kui ka raske tervisekahjustuse tekitamises

(KarS § 118). Kõik need teod on röövimise koosseisust hõlmatud ega moodusta kuritegude kogumit.

Kannatanu tapmine temalt asja äravõtmise eesmärgil on aga hõlmatud mõrva (KarS § 114 p 5) koosseisuga

ega moodusta kogumit röövimisega (KarS § 200). Kokkuvõttes on vägivald kannatanu psüühiline või

füüsiline mõjutamine, mis loob aluse asja üleminekut takistava või takistamist eeldava vastupanu

murdmiseks või vältimiseks.

Toodud põhjendustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3 leiab Riigikohtu

kriminaalkolleegium, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. septembri 2002. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 2-1-400/02 tuleb tühistada kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu ja kriminaalasi

tuleb saata uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar