3-3-1-58-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-58-02

Otsuse kuupäev

20. detsember 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

Kohtuasi

Leo Martinsoni kaebused Lihula Vallavalitsuse tegevuse peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 17. mai 2002. a

otsus haldusasjas nr 2-3/6/2002 ja Tallinna Halduskohtu

12. märtsi 2001. a otsus haldusasjas nr 3-93/2001

Menetluse alus Riigikohtus

Leo Martinsoni kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

12. detsember 2002

Kohtuistungil osalenud isikud

L. Martinsoni esindaja vandeadvokaat Indrek Koolmeister

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Leo Martinsoni kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 17. mai 2002. a otsus haldusasjas

nr 2-3/6/2002 ja Tallinna Halduskohtu 12. märtsi 2001. a otsus haldusasjas nr 3-93/2001 ning

saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 28. juunil 2000 esitas L. Martinson Lääne Maakohtule kaebuse Lihula Vallavalitsuse tegevuse

peale, sest talle keelduti hambaraviks kompensatsiooni maksmisest. L. Martinsoni väitel oli tal õigus

saada kompensatsiooni Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti art 12

p 1 ja art 11 p 1 alusel, sest tema sissetulekuks oli vaid toimetulekutoetus 500 krooni kuus. Lääne

Maakohtu 7. juuli 2000. a määrusega haldusasjas nr 3-17/00 tagastati nimetatud kaebus HKMS § 11

lg 4 alusel, sest Lihula Vallavalitsuse 30. juuni 2000. a korraldusega nr 304 maksti kaebajale

hambaravi kulude katteks 355 krooni.

Lääne Maakohtu 7. juuli 2000. a määruse peale esitas L. Martinson 18. juulil 2000 Tallinna

Ringkonnakohtule erikaebuse, sest leidis, et talle on hambaravi kulude katteks raha eraldatud mitte

tema poolt viidatud pakti alusel, vaid Sotsiaalhoolekande seaduse alusel. Pakt kaitseb tema huve

paremini, kui Eesti seadused. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 12. oktoobri 2000. a

määrusega tühistati Lääne Maakohtu määrus ja saadeti asi esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis, et asja menetlust oli võimalik lõpetada mitte HKMS § 11

lg 4 alusel, vaid § 24 lg 1 p 3 alusel tingimusel, et kaebuse esitaja ei ole taotlenud asja läbivaatamist

sellest hoolimata, et välja andmata jäetud haldusakt on kohtumenetluse ajal välja antud.

Lääne Maakohtu 28. detsembri 2000. a määrusega anti see haldusasi HKMS § 8 lg 5 alusel alluvuse

järgi üle Tallinna Halduskohtule.

2. 27. oktoobril 2000 esitas L. Martinson Lääne Maakohtule teise kaebuse Lihula Vallavalitsuse

tegevuse peale. Kaebaja väitis, et vallavalitsus on keeldunud õigusvastaselt suurema

toimetulekutoetuse kui 500 krooni kuus maksmisest ning hambaravi ja küttekulutuste

kompenseerimisest. 26. oktoobri 2000. a korraldusega nr 499 oli Lihula Vallavalitsus keeldunud

L. Martinsonile toetuse andmisest hambaravi kompenseerimiseks. Lääne Maakohtu 22. novembri

2000. a määrusega haldusasjas nr 3-27/00 tagastati HKMS § 11 lg 4 alusel ka see kaebus.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 8. detsembri 2000. a määrusega tühistati Lääne

Maakohtu 22. novembri 2000. a määrus ja saadeti asi esimese astme kohtule. Ringkonnakohus leidis,

et kaebus on ebaõigesti tagastatud selle esitajale HKMS § 11 lg 4 alusel, sest kaebus kuulub

halduskohtu pädevusse.

Lääne Maakohus andis ka selle haldusasja alluvuse järgi üle Tallinna Halduskohtule.

3. Tallinna Halduskohtu 24. jaanuari 2001. a määrustega haldusasjas nr 3-93/2001 võeti

L. Martinsoni kaebused Lihula Vallavalitsuse tegevuse peale menetlusse, liideti need kaebused ühte

menetlusse ja määrati kaebajale esindajaks advokaat riigi arvel.

4. 12. märtsi 2001. a otsusega haldusasjas nr 3-93/2001 kohustas Tallinna Halduskohus Lihula

Vallavalitsust vastama ammendavalt L. Martinsoni taotlustele. Muus osas jättis kohus kaebused

rahuldamata.

Kohus tuvastas, et kaebaja on töötu ja töötu abiraha ta ei saa. Lihula Vallavalitsus maksab kaebajale

toimetulekutoetust 500 krooni kuus. Lisaks on ta saanud oktoobris 2000 töötasu 296 krooni ning

elatist pojalt, õelt ja abikaasalt 2000. aasta jaanuaris 100 krooni, veebruaris 230 krooni, märtsis 345

krooni, aprillis 100 krooni, mais 200 krooni, juunis 1 125 krooni, juulis 300 krooni, augustis 150

krooni, septembris 270 krooni ja oktoobris 220 krooni. Kaebaja on erialalt ökonomist ja läbinud töötu

koolituse arvutiõppe alal. Ta on keeldunud pakutavatest töökohtadest, kuna need polnud erialased, ja

keeldunud osalemast ka hädaabitöödel. Kaebaja ei tasu eluruumi eest üüri, eluruumis puudub elekter

ja eluruumi soojendamiseks kasutab ta küttepuid.

Kohus asus seisukohale, et Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt ja

Euroopa Sotsiaalharta ei sätesta individuaalseid õigusi, vaid on suunatud lepinguosalistele riikidele.

Õigused on sätestatud Eesti seadustega. Sotsiaalhoolekande seaduse ja Vabariigi Valitsuse

23. detsembri 1996. a määrusega nr 318 on kehtestatud riiklike sotsiaaltoetuste maksmise tingimused

ja kord. Kuid inimesel on ka endal kohustus hankida elatusvahendeid omal jõul.

Kohus leidis, et kuna kaebuse esitajal oli muid sissetulekuid peale toimetuleku toetuse ja ta on

keeldunud pakutavatest töödest, on vallavalitsus põhjendatult keeldunud raha eraldamisest

hambaraviks. Vastustaja on õigesti nõudnud küttepuude ostmiseks tehtud kulutuste kohta tõendeid,

mida kaebaja ei ole esitanud.

5. L. Martinson taotles apellatsioonkaebuses tasuta õigusabi ja esindajaks vandeadvokaati.

26. märtsil 2001 registreeritud apellatsioonkaebuses teatas apellant, et ta ei soovi kohtuistungist

isiklikult osa võtta, kuid "teate istungi toimumise kohta palub saata siiski". 4. aprillil 2001

ringkonnakohtule edastatud apellatsioonkaebuses teatas apellant, et soovib istungist osa võtta

(ringkonnakohtu toimiku lk 42). Selle apellatsioonkaebuse koostas vandeadvokaat. Nimetatud

apellatsioonkaebusele olid lisatud L. Martinsoni "parandused" - s.h, et ta ei soovi kohtuistungist osa

võtta (toimiku lk 40).

6. 17. mai 2002. a otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium rahuldamata

L. Martinsoni apellatsioonkaebuse ja muutmata Tallinna Halduskohtu otsuse. Ringkonnakohus

lahendas apellatsioonkaebuse HKMS § 37 lg 1 alusel kirjalikus menetluses.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

7. L. Martinsoni kassatsioonkaebuses taotletakse, et Riigikohus tühistaks ringkonnakohtu otsuse ja

Tallinna Halduskohtu otsuse ning saadaks asja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

Kassaator leiab, et ringkonnakohus on õigusvastaselt vaadanud asja läbi apellandi osavõtuta

kirjalikus menetluses. Vaesuse tõttu polnud tal küll võimalik ise Tallinnasse ringkonnakohtu istungile

sõita, kuid ta taotles, et riigi kulul esindaks teda istungil vandeadvokaat. Kohus pole järginud ka

Põhiseaduse § 123 lg 2 ega kohaldanud Eesti seadustest soodsamat Majanduslike, sotsiaalsete ja

kultuurialaste õiguste rahvusvahelist pakti.

8. Lihula Vallavalitsus selgitab kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele, et juhindub Eesti seadustest

ja ei ole pädev hindama Eesti seaduste kooskõla rahvusvahelise õiguse ja välislepingutega.

Vallavalitsus ei ole keeldunud kütte kompenseerimisest, kuid kompenseerimiseks on vajalik esitada

tehtud kulutusi tõendavad dokumendid. Selliseid dokumente L. Martinson pole esitanud.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. HKMS § 32 lg 5 sätestab, et apellant peab apellatsioonkaebuses märkima, kas ta soovib või ei

soovi kohtuistungist osa võtta. Apellatsioonkaebusele esitatava selle nõude sisu selgub HKMS §-st 37

lg 1. Viidatud sättest nähtub, et ringkonnakohus võib kohtuistungit korraldamata lahendada

apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui kohus on saatnud apellatsioonkaebuse ärakirja teistele

protsessiosalistele ja selgitanud nende seisukoha apellatsioonkaebuse kohta ning apellant ja teised

protsessiosalised on apellatsioonkaebuses või vastuses apellatsioonkaebusele teatanud, et nad ei soovi

kohtuistungist osa võtta.

Halduskohtumenetluse seadustik ei erista protsessiosalistena kaebuse esitajat ja tema esindajat.

HKMS § 14 lg 5 järgi võib protsessiosaline - kaebuse esitaja - ajada halduskohtus asja isiklikult või

esindaja kaudu. Kui kaebuse esitaja teatab kohtule, et ta ei soovi kohtuistungist osa võtta, siis

menetlusõiguslikult tähendab see, et üks pooltest ei soovi kohtuistungist osa võtta, mitte aga seda, et

kohtuistungist võtab osa kaebuse esitaja esindaja.

Käesolevas haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et Leo Martinson teatas 4. aprillil 2001

ringkonnakohtule, et ta ei soovi kohtuistungist osa võtta.

10. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kohus ei ole seotud kaebuse esitaja poolt kasutatava

sõnastusega, et kohus peab tõlgendama kaebust ja välja selgitama kaebuse esitaja tahte. Selline nõue

on eriti aktuaalne juhtumil, kui on põhjendatud alus arvata, et protsessiosaline ei ole suuteline oma

protsessiõigusi efektiivselt kasutama ja kaitsma.

L. Martinson teatas 26. mail 2001 registreeritud apellatsioonkaebuses, et ta ei soovi kohtuistungist

isiklikult osa võtta, kuid "teate istungi toimumise kohta palub saata siiski". Ainuüksi sellestki

apellatsioonkaebuse osast nähtub, et L. Martinson ei ole suuteline oma protsessiõigusi efektiivselt

kasutama ja kaitsma. Ringkonnakohtul pidi tekkima kahtlus, et L. Martinsoni tahe ei ole suunatud

asja lahendamisele kirjalikus menetluses, vaid kohtuistungi toimumisele. Oluline on seegi, et

L. Martinson taotles õigusabi riigi kulul, eeldades, et selline õigusabi hõlmab ka tema esindamise

ringkonnakohtu istungil. Õigusabi sellises mahus L. Martinson ei saanud. Ebaselge on ka tema

vastava taotluse lahendamise käik ja tulemus.

11. Kassatsioonkaebuse materiaalõiguslike põhjenduste osas piirdub Riigikohus selgitusega

Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti kohaldamise võimaluste

kohta halduskohtu poolt.

Põhiseaduse § 123 lg 2 alusel tuleb juhul, kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu

poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldada välislepingu sätteid. Sellest põhimõttest ei tulene, et

ratifitseeritud välislepingut ei saa kohaldada juhtumil, kui Eesti seadus ja välisleping ei ole vastuolus.

On võimalik, et välisleping on üksikküsimuses konkreetsem kui Eesti õigus. Välislepingul võib olla

ka abistav funktsioon Eesti õiguse tõlgendamisel. Ratifitseeritud välislepingu vahetu kohaldamine

eeldab, et Eesti õiguses ei ole asjassepuutuvat normi või on see vastuolus välislepingu vastava

sättega. Viimatinimetatud juhul oleks välislepingu asemel Eesti õiguse kohaldamine

põhiseadusevastane. Välislepingu vahetu kohaldamine eeldab ka seda, et välislepingu vastav säte on

suunatud siseriiklike suhete reguleerimisele ja ei vaja konkretiseerimist Eesti õigusega. Riigikogu

poolt ratifitseeritud välislepinguks tuleb pidada ka Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste

rahvusvahelist pakti, millega Eesti on ühinenud. Eesti ühinemine nimetatud paktiga tähendab, et Eesti

on tunnustanud paktis märgitud inimõigusi ja peab rakendama vastavalt võimalustele maksimaalsed

abinõud selleks, et tagada nende õiguste teostamine. See järeldus tuleneb pakti III osa artiklite

sõnastusest ja II osa artiklitest 2 ja 5. Pakti tõlgendamisel tuleb arvestada ÜRO Majanduslike,

sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste komitee 1994. a üldkommentaariga nr 03, mille punkti 5 järgi on

pakti osalisriikidel kohustus tagada igaühele, kelle paktis märgitud ja osalisriigi poolt tunnustatud

õigusi rikutakse, tõhusad vahendid enda kaitseks. Üldkommentaari samas punktis leitakse veel, et

mitmed pakti artiklid, sh III osa artiklid, võivad olla osalisriikide kohtute poolt vahetult kohaldatavad.

Vaatamata kohtu põhimõttelisele võimalusele kohaldada välislepingut, tuleb kohtutel kõigepealt

otsida asjassepuutuvaid sätteid Põhiseadusest ja teistest Eesti õigustloovatest aktidest. Selle

haldusasja lahendamiseks on vajalik analüüsida Põhiseaduse § 27 lg 5 ning 28 lg 2 ja 3, samuti

Sotsiaalhoolekande seaduse, Töötu sotsiaalse kaitse seaduse ja Tööturuteenuse seaduse

asjassepuutuvaid sätteid, aga ka kehtestatud toimetulekupiiri õiguspärasust.

12. Eeltoodud põhjustel tuleb L. Martinsoni kassatsioonkaebus rahuldada ning Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsus ja Tallinna Halduskohtu otsus tühistada.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel