3-3-1-66-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-66-02

Otsuse kuupäev

18. detsember 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Hele-Kai Remmel ja Harri

Salmann

Kohtuasi

AS Eesti Telefon kaebus Konkurentsiameti 24. aprilli 2001. a

otsuse nr 20-L tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. mai 2002. a

otsus haldusasjas nr 2-3/300/2002

Menetluse alus Riigikohtus

Konkurentsiameti kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

7. novembril 2002

Kohtuistungil osalenud isikud

Kassaatori (Konkurentsiamet) esindajad vandeadvokaadid Aivar

Pilv ja Ilmar-Erik Aavakivi

Kaebuse esitaja (AS Eesti Telefon) esindaja vandeadvokaat

Toomas Vaher

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Konkurentsiameti kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 17. jaanuari 2002 a. otsus haldusasjas nr 3-95/2002 ja

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. mai 2002. a otsus haldusasjas nr 2-3/300/2002

ning saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.

3. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Konkurentsiameti 24. aprilli 2001. a otsuse nr 20-L punktiga 1 tuvastati AS Eesti Telefon

(edaspidi ET) õigusrikkumine, mis seisnes ebaõiglaste hinnakujundamise tingimuste, s.o keskmiselt

26,9 %-lise hinnatõusu rakendamises oma statsionaarse telefonivõrgu vahendusel osutatavate ET

võrgusiseste kõnede teenusele alates 1. aprillist 2001. Sama otsuse punktiga 2 tehti ET-le ettekirjutus

mitte rakendada oma võrgus ühtsele võrgusisesele kõneteenusele täistariifi 34 senti/minut,

soodustariifi 28 senti/minut ja öötariifi 14 senti/minut, vaid rakendada samast ajast samale teenusele

madalamat hinda, lähtudes õiglasest hinnakujundusest, väljakujunenud proportsionaalsetest suhetest

hinnatõusu ja tarbijahinna kasvutempo vahel ning omakapitali puhasrentaabluse aktsepteeritavast

tasemest majanduses. Punktiga 3 määrati ettekirjutuse täitmise tähtajaks üks kuu, arvates otsuse

kättesaamisest. Ettekirjutuse motiivid olid kokkuvõtvalt järgmised:

a) Konkurentsiseaduse (varasem redaktsioon, edaspidi KonkS) § 14 p 1 järgi on keelatud kaubaturul

valitseva ettevõtja seisundi otsene või kaudne kuritarvitamine, mis seisneb otseselt või kaudselt

ebaõiglaste hinnakujundamise tingimuste või muude ebaõiglaste äritingimuste rakendamises, mis

kahjustab teise ettevõtja tegevust kaubaturul või tõrjub teda kaubaturult välja;

b) Hinnatõus perioodil 1. oktoober 2000 - 31. märts 2001 ületab enam kui 7-kordselt

tarbijahinnaindeksi kasvutempo. Kuna alles 1. oktoobril 2000 rakendus eelmine hinnatõus, on kuue

kuu hinnatõus keskmiselt 73,7 %. ET omakapitali rentaablus oli 2000. aastal 30 %, samas USA-s on

see telekommunikatsiooni valdkonnas keskmiselt 11-13 % ja Euroopas alla 10 %;

c) AS Eesti Telefon on kaubaturgu valitsev ettevõtja, riigisisene ja kohalik kõneteenus ei ole

asendatavad teenused. Hinnatõusu sai ET rakendada vaid turgu valitsevat seisundit ära kasutades;

d) hinnatõus kahjustab konkurente, kuna põhjendamatu kasumi teenimise võimaluse näol saab ET

eelise konkurentide ees, mis võimaldab tal oma positsiooni veelgi tugevdada.

2. Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses palus AS Eesti Telefon tühistada Konkurentsiameti

24. aprilli 2001. a otsus nr 20-L.

3. Tallinna Halduskohus rahuldas ET kaebuse, tühistas Konkurentsiameti 24. aprilli 2001. a otsuse

nr 20-L ning mõistis välja kohtukuludena 452 590 krooni.

4. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. mai 2002. a otsusega rahuldati

Konkurentsiameti apellatsioonkaebus osaliselt. Ringkonnakohus muutis halduskohtu otsust

õigusabikulude väljamõistmist puudutavas osas ja mõistis Konkurentsiametilt AS Eesti Telefon

kasuks kohtukuludena välja 40 010 krooni. Ülejäänud osas jäeti halduskohtu otsus muutmata.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus kokkuvõttes järgmist:

a) Konkurentsiameti otsuses antud õigusliku hinnangu kohaselt pani ET toime KonkS § 14 p-s 1

sätestatud õigusrikkumise, s.o kuritarvitas kaubaturgu valitseva ettevõtjana oma seisundit.

Halduskohus on asunud õigele seisukohale, et teo kvalifitseerimiseks KonkS § 14 p 1 järgi peavad

ebaõiglase hinnakujundamise tingimused olema rakendatud konkurentsivabaduse kahjustamiseks, s.t

ebaõiglane hinnakujundamine peab kahjustama teise ettevõtja tegevust kaubaturul või tõrjuma teda

kaubaturult välja. KonkS § 14 punktis 1 ettenähtud teo koosseisu ei esine, kui turgu valitseval

ettevõtjal on küll konkurentsikahjustamise võimalus, kuid ta ei ole tegelikkuses konkurentsivabadust

kahjustanud.

b) KonkS § 3 lg 1 sätestab, et seadust rakendatakse kaubaturul osalevate või osaleda soovivate isikute

vahelise konkurentsivabaduse kaitseks. Seega konkurentsivabaduse kaitse on seotud konkreetsete

kaubaturul osalevate isikutega ning KonkS § 14 punktis 1 nimetatud kahjulikud tagajärjed saavad

ilmneda üksnes nende suhtes. Eeltoodud järeldust kinnitab ka teiste KonkS § 14 punktides 2-8 toodud

rikkumiste loetelu, mis kõik sätestavad rikkumise elemendina teatud tagajärge ettevõtjale.

c) Ainuüksi ebaõiglaste hindade kehtestamine, ilma et sellega oleks kahjustatud teise ettevõtja

tegevust kaubaturul, ei moodusta KonkS § 14 p 1 rikkumise koosseisu. Ebaõiglane hinnakujundus

võib, kuid ei pruugi kaasa tuua konkurentsivabaduse kahjustamist. Konkurentsiseaduse § 14 p 1 ei

keela rakendada ebaõiglasi hindu või äritingimusi, kui sellega ei kaasne kahjulikud tagajärjed teistele

kaubaturul osalejatele või osaleda soovijatele. Valitseva seisundi omamine iseenesest ei ole käsitletav

kuritarvitusena. Õigusrikkumisega on tegemist siis, kui valitseva seisundi ärakasutamise kaudu

kahjustatakse konkurentsivabadust. Ekslik on apellandi väide, et ET peab tõendama, et tema ei ole

konkurentsivabadust kahjustanud. Õigusrikkumise tõendamise koormis lasub otsuse tegijal, mitte

väidetaval õiguserikkujal.

d) Kohus on õigesti märkinud, et lisaks KonkS § 14 punktides 1-7 märgitule on Konkurentsiametil

õigus lugeda rikkumiseks ka muu tegevus, mis kahjustab konkurentsi, kuid sellisel juhul tulnuks

rikkumise koosseis täpselt sõnastada ja teha viide KonkS § 14 punktile 8.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. Konkurentsiameti kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada osas, millega

jäeti muutmata esimese astme halduskohtu otsus, ja saata asi uueks arutamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse põhiseisukohad on järgmised:

a) Kassaator on otsuse teinud toimepandud ja tuvastatud õigusrikkumise kohta. Õigusrikkumine

seisneb ET poolt seadusevastaste hindade kehtestamises. Hindade vastuolu seadusega tuleneb nende

ebaõiglasest suurusest ja asjaolust, et nende kehtestamine sai võimalikuks kaubaturgu valitseva

ettevõtja positsiooni tõttu. Taolisel viisil ettevõtja positisiooni ärakasutamine kujutab endast

kuritarvitamist KonkS § 14 tähenduses.

b) ET on otsuse tegemise eel ja järel saanud ebamõistlikke kasumeid. Nende kasumite ebamõistlikkus

võib konkurentsiteooria seisukohalt väljenduda ja väljendus nii kasumi suuruses kui ka turuosa

mittekaotamises vaatamata oluliselt vähenenud käibele. Samas on ebaõiglaste hindade kehtestamine

iseenesest vastuolus Konkurentsiseadusega, olenemata saadava kasumi suurusest, kasutamise viisist

või teiste turuosaliste kahjustamisest.

c) Kaebuse esitaja tegevuse tulemusena jaotuvad rahalised ressursid ühiskonnas ebaotstarbekalt.

Kauba hinna tõus vähendab tarbijate reaalset sissetulekut. Kaubaturgu valitseva ettevõtja poolse

kuritarvituse tulemusena ei ole rahavoogude suunajaks ühiskonnas mitte vaba konkurents ning

turuosalise teenuse hinna ja kvaliteedi suhe. Igasugune ebaõiglase hinna rakendamine turgu valitseva

ettevõtja poolt on konkurentsi kahjustav. Põhjendamatult kõrge hinna korral kehtestavad kõrge hinna

ka turgu valitseva ettevõtja konkurendid. Tulemuseks on tarbijavaenulik konkurents. Selle asemel, et

riigisiseste kõnede teenuse turul oleks tekkinud arvestatav konkurents, on ebamõistlike hindade tõttu

tarbijad üldse hakanud turult lahkuma ja turu maht on kitsenenud.

d) KonkS § 14 p-s 1 sätestatud konkurentsi kahjustamine võib seisneda ka tarbijavaenuliku

konkurentsi tekitamises või turu moonutamises. Ebaõiglaseks tulemuseks on ka ET turuosa

mittevähenemine tingimustes, milles seadusandja eeldas vaba konkurentsi tekkimist. KonkS § 14 p 1

kõrvallausest, mis algab sõnaga "sealhulgas" nähtub, et teise ettevõtja tegevuse kahjustamine või

tema väljatõrjumine kaubaturult on üksnes sellise rikkumise koosseisuliseks tunnuseks, mis kujutab

endast kaupade põhjendamatut müümist alla omahinna. Kassaatori tõlgendust kinnitab ka

Konkurentsiseaduse uus redaktsioon.

e) Vaidlustatud hindade rakendamisega kahjustatakse konkurentsivabadust. Akumuleeritud kasumit

saab kaebuse esitaja kasutada oma turuosa laiendamiseks või välja maksta aktsionäridele.

f) Teise ettevõtja otsene või kaudne kahjustamine on KonkS § 14 p 1 rakendamise üheks

võimalikuks, kuid kaugeltki mitte ainukeseks aluseks. Õigusrikkumise vältimatuks koosseisuliseks

tunnuseks ei ole teise ettevõtja kahjustamine või tema kaubaturult väljatõrjumine. Taolise eelduse

kehtivuse korral annaks seadus järelevalveorganile volitused reageerimiseks alles siis, kui

pöördumatud negatiivsed tagajärjed on juba saabunud.

g) ET kõneteenus ei olnud 1. aprillil 2001 ega ole ka käesoleval ajal piisaval määral asendatav teenus.

1. aprillil 2001 ei olnud teistel operaatoritel ET-ga sidumislepinguid, mis oleks neil võimaldanud

osutada kohaliku taseme kõneteenust. Teiste operaatorite turuletulek ei tähenda lauatelefoni teenuse

asendamise võimaluse tekkimist, vaid teoreetilist võimalust osta sama teenust ka kelleltki teiselt.

Eesti tingimustes on oluline fakt, et kui tarbijal ei ole ET telefoniliini ja -numbrit, puudub tal praegu

igasugune võimalus kasutada lauatelefoni. Teistel operaatoritel praktiliselt puudub juurdepääsuvõrk ja

nad saavad tarbijale lauatelefoni kõneteenust osutada olulisel määral vaid ET võrgustiku baasil.

Järelikult said teiste telekommunikatsiooniteenuste operaatorite kasuks otsustada ainult need ET

kliendid, kel oli digitaaltelefoniühendus. 1. aprillil 2001. a puudus selline võimalus 29 %-l ET

klientidest ja see näitaja ei ole oluliselt vähenenud.

h) Konkurentsiamet on veendunud, et õigusrikkumisena saab käsitleda vaid reaalselt toimepandud,

seaduses sätestatud tunnustele vastavat tegu, mis on vastuolus kohustuslike käitumisreeglitega.

Samas ei ole kõik karistusõiguse põhimõtted konkurentsiõiguses sajaprotsendiliselt rakendatavad.

Näiteks konkurentsiõiguse normide rakendamise eeldusena ei pea olema ja sageli ei tohigi olla

saabunud tegelik materiaalne kahju või muu negatiivne tagajärg. Käesolevaks ajaks on konkurentsi

seisukohalt ebasoovitavad tulemused paraku saabunud.

i) ET poolne Eestit katva telefonivõrgu kasutamine on olnud vastuolus ka PS § 32 lg-ga 2, mille

kohaselt omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt.

6. Vastuses kassatsioonkaebusele palub AS Eesti Telefon jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. AS

Eesti Telefon leiab kokkuvõtvalt järgmist:

a) Kaebuse esitaja käitumises ei esine mitte ühtegi Konkurentsiameti poolt osundatud KonkS § 14 p 1

rikkumise koosseisu kuuluvat asjaolu (välja arvatud fakt, et kaebaja on kaubaturgu valitsev ettevõtja).

Kaebuse esitaja ei ole rakendanud ebaõiglaseid hinnakujundamise tingimusi, hindu ei rakendatud

turupositsiooni ära kasutades ja kaebuse esitaja ei ole kahjustanud konkurentsivabadust.

b) Selleks, et kvalifitseerida tegu KonkS § 14 p 1 järgi, tuleb tuvastada teise ettevõtja tegevuse

kahjustamine või tema kaubaturult väljatõrjumine. Selliselt tõlgendas Konkurentiseamet viidatud

sätet oma otsuses ka ise, osundades, et ET saab liigse kasumi arvel hõivata uusi turgusid. Samas ei

tuvastanud Konkurentsiamet konkurentsivabaduse kahjustamise fakti. Amet ei tuvastanud, et

väidetava ebaõiglase kasumi arvel oleks kaebuse esitaja laiendanud oma turuosa või hõivanud uusi

turgusid, või et kaebuse esitaja poolt teenitud kasum oleks takistanud teistel turuosalistel nende

turuosa laiendamist või neid turult välja tõrjunud. Amet leidis üksnes, et ET-l tekib võimalus

rakendada ebaõiglaseid hinnakujundamise tingimusi konkurentsivabaduse kahjustamiseks.

Õigusrikkumise võimalus ei ole aga võrdsustatav õigusrikkumisega.

c) Kohtumenetluse käigus on Konkurentsiamet oluliselt ja korduvalt muutnud oma seisukohti ja

esitanud vaidlustatud otsuse põhjendamiseks argumente, mis ei sisaldu otsuses. Ebaõige on kassaatori

väide, et kui ebamõistliku hinna kehtestab oma kaubale turgu valitsev ettevõtja, siis kahjustab see

konkurentsi automaatselt. Turgu valitseva ettevõtja olemasolu ei tähenda, et kaup pole asendatav.

Teiseks ei oma KonkS § 14 p 1 sätestatud teo koosseisu hindamisel tähtsust ostja konkurentsivõime,

kuna nimetatud koosseis räägib ettevõtja kahjustamisest. Konkurentsiseaduse subjektiks on ettevõtja.

Konkurentsiamet ei ole motiveerinud oma otsust tarbijate konkurentsivõime kahjustamisega.

d) Kassaator osundab, et põhjendamatult kõrge hinna korral kehtestavad põhjendamatult kõrge hinna

ka turgu valitseva ettevõtja konkurendid. Vaidlusalune Konkurentsiameti otsus on motiveeritud

vastupidiste asjaoludega - sellega, et ebaõiglaselt kõrge hind võtab teistelt konkurentidelt võimaluse

uusi turge hõivata ja ET-ga konkureerida. Kaebuse esitaja leiab, et ettekirjutuse seaduslikkuse

hindamisel tuleb lähtuda eelkõige otsuse motiividest. Kassatsioonkaebuses tehtud viited, nagu

seisneksid konkurentsi kahjustavad tagajärjed tarbijavaenulikus konkurentsis, tuleb seetõttu jätta

tähelepanuta.

e) Kassaatori poolne KonkS § 14 p 1 tõlgendus on ebaõige. KonkS § 14 p 1 lauseosa "sealhulgas

kaupade põhjendamatu müümine alla omahinna" on p-s 1 sisalduva lause alamosa, mis on mõeldud

näitena väljendi "ebaõiglaste äritingimuste rakendamiseks" lahtiseletamiseks. Lause põhiosa aga

jätkub pärast vahelepikitud fraasi sõnadega "mis kahjustab teise ettevõtja tegevust kaubaturul või

tõrjub teda kaubaturult välja". Seda kinnitab ka käänete kasutamine antud lauses. Konkurentsiseaduse

uus redaktsioon ei saa olla aluseks kehtetuks tunnistatud seaduse tõlgendamisel. Uue seaduse teksti

analüüs kinnitab, et kehtetuks tunnistatud seaduses oli regulatsioon oluliselt kitsam ning nüüd on seda

laiendatud.

f) Kaebuse esitaja poolt kehtestatud hinnad ei ole ebaõiglased. Need on kehtestatud kooskõlas

Telekommunikatsiooniseadusega ja kaebuse esitaja ei teeni nendelt hindadelt täiendavat kasumit.

Vastupidi, uute hindade kehtestamine avas turu konkurentidele. Tänu reaalsetele kuludele vastavale

hinnale said ka konkurendid kõneteenust pakkuma hakata. Teised operaatorid on esitanud Sideametile

kaebuse selle kohta, et Eesti Telefoni kõneteenuse hinnad on liiga madalad ning Sideamet on teinud

kaebuse esitajale järelepärimise kaebuse põhjendatuse kontrollimiseks. Kaebuse esitaja pole teeninud

ebaõiglast kasumit.

g) Telefoniteenuse turg on avatud konkurentsile, mistõttu pole võimalik hindade kehtestamine

turupositsiooni ära kasutades. Telefoniteenuste pakkujatena tegutseb Eestis reaalselt üle 10

operaatori. Väär on kassaatori väide, et teistel operaatoritel ei olnud 1. aprillil 2001 võimalik osutada

kohaliku kõne teenust. Kui tarbijale on paigaldatud telefoniliin, on tal võimalus kasutada selle liini

kaudu mistahes operaatori teenuseid. Kõigil ET klientidel on võimalik hakata Unineti või Tele 2

klientideks. Lauatelefoni kasutamise vähenemine on ülemaailmne trend ning ET tegevusest sõltumatu

loomulik nähtus, mis käib kaasas infotehnoloogia arenguga.

h) Konkurentsiamet ignoreerib asjaolu, et Telekommunikatsiooniseaduse alusel on Vabariigi Valitsus

ning teede- ja sideminister kehtestanud detailsed nõuded turguvalitseva ettevõtja kuluarvestusele ja

tasudele. Nimetatud nõuete täitmise üle teostab järelevalvet Sideamet. Sideamet ei ole leidnud, et

Eesti Telefon oleks kõneteenuse hindade kehtestamisel 1. aprillil 2001. rikkunud

Telekommunikatsiooniseadust või selle alusel kehtestatud määruste sätteid.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Käesolevas asjas käib vaidlus kassaatori - Konkurentsiameti - poolt kaebuse esitajale - AS-le Eesti

Telefon - tehtud ettekirjutuse tühistamise üle. Ettekirjutusega kohustati kaebuse esitajat lõpetama

õigusrikkumine, mis seisnes ebaõiglase hinnakujunduse rakendamises võrgusiseste kõnede teenuste

eest, ja lähtuma hinnakujunduses proportsionaalsest suhtest hinnatõusu ja tarbijahinna kasvutempo

vahel ning omakapitali puhasrentaabluse aktsepteeritavast tasemest majanduses. Ettekirjutuse alusena

viitas kassaator KonkS varasema redaktsiooni § 14 p-le 1. Kassatsiooniastmes käib vaidlus KonkS

§ 14 p 1 tõlgendamise üle ja selle üle, kas on täidetud selle sätte kohaldamiseks vajalikud tingimused.

8. Esmalt on otstarbekas lahendada vaidlus KonkS § 14 p 1 tõlgendamise üle (I) ja selle sätte

kohaldatavuse üle telekommunikatsioonisektoris (II). Seejärel on võimalik täpsustada, millised

asjaolud tuleb välja selgitada KonkS § 14 p 1 kohaldamiseks (III). Lisaks peab Riigikohus vajalikuks

kontrollida, kas Konkurentsiamet on pädev telekommunikatsioonisektoris teostama järelevalvet

konkurentsinormidest kinnipidamise üle (IV).

I

9. Alates 1. oktoobrist 1998 kuni 1. oktoobrini 2001 kehtinud KonkS § 14 sissejuhatav osa ja punkt 1

olid sõnastatud järgmiselt:

"Paragrahv 14. Kaubaturgu valitseva ettevõtja seisundi kuritarvitamine

Keelatud on kaubaturgu valitseva ettevõtja seisundi otsene või kaudne kuritarvitamine kaubaturul,

s.o. ühe või mitme ühiselt kaubaturul valitsevat seisundit omava ettevõtja poolt oma positsiooni

ärakasutamine konkurentsivabaduse kahjustamiseks, mis seisneb otseselt või kaudselt:

1) ebaõiglaste hinnakujundamise tingimuste või muude ebaõiglaste äritingimuste rakendamises,

sealhulgas kaupade põhjendamatu müümine alla omahinna, mis kahjustab teise ettevõtja tegevust

kaubaturul või tõrjub teda kaubaturult välja;".

10. Kaebuse esitaja pole vaielnud vastu ettekirjutuses tuvastatud asjaolule, et kaebuse esitaja on

riigisisese telefonikõne teenuste turgu valitsev ettevõtja (vastus kassatsioonkaebusele, lk 3). KonkS

§ 14 p 1 tõlgendamisel vaidlevad pooled esmajoones selle üle, kas viidatud sätte kohaldamine eeldab

igal juhul teise ettevõtja tegevuse kahjustamist või tema kaubaturult väljatõrjumist. Halduskohus ja

ringkonnakohus on ühinenud kaebuse esitaja seisukohaga, et ilma teise ettevõtja kahjustamise või

turult väljatõrjumise fakti tuvastamiseta ei ole ühelgi juhul võimalik KonkS § 14 p 1 kohaldada.

Kassaator seevastu on veendunud, et ebaõiglaste hinnakujundamise tingimuste rakendamine

kaubaturgu valitseva ettevõtja seisundit kuritarvitades on nimetatud sättest tulenevalt keelatud

sõltumata sellest, kas teisi ettevõtjaid kahjustatakse või mitte.

11. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et vaidlusaluse normi tekst võimaldab iseenesest mõlemat

tõlgendust. Keeleliselt, sh arvestades käänete ja kirjavahemärkide kasutust, millele viitab kaebuse

esitaja, pole välistatud tõlgendus, mille kohaselt punktis 1 toodud täpsustav klausel "mis kahjustab

teise ettevõtja tegevust kaubaturul või tõrjub teda kaubaturult välja" puudutab kogu eelnevat teksti

punktis 1, sh ebaõiglaste hinnakujundamise tingimuste rakendamist. Eesti keele lauseõpetuse reeglid

toetavad pigem siiski tõlgendust, mis loeb sätte lõppu lisatud klausli kehtivaks vaid punkti

kõrvallauses toodud näite suhtes, s.o vaid alla omahinna müümise suhtes. Sidesõnaga "mis" algav

kõrvallause täpsustab üldjuhul vaid kõrvallausele eelnevat lauseosa. Tahtnuks seadusandja käsitada

sõnaga "sealhulgas" algavat näidet kiillausena, saanuks ta oma tahet selgemini väljendada sulgude

või mõttekriipsude abil. Sätte mitmetimõistetavuse korral peab kolleegium õigeks eelistada

tõlgendust, mis on kõige enam kooskõlas seaduse eesmärgiga ja õiguse, sh konkurentsiõiguse

üldpõhimõtetega, tagab kõige efektiivsemalt põhiõiguste ja vabaduste kaitse ning optimaalse

tasakaalu vastandlike huvide vahel, ühildub kohaldatava seaduse teiste sätetega ega ole vastuolus

seadusandja poolt väljendatud tahtega.

12. Kolleegium kaalub erinevaid tõlgendusvõimalusi kõigepealt konkurentsiõiguse üldiste

eesmärkide valguses. Ka seaduse eesmärgi osas on pooled erineval seisukohal. Kohtud ja kaebuse

esitaja on leidnud, et Konkurentsiseaduse varasema redaktsiooni eesmärk oli kaitsta

konkurentsikahjustuste eest vaid teisi ettevõtjaid, mitte aga näiteks toodete või teenuste tarbijaid.

Sellisel juhul oleks loogiline, et ka Konkurentsiamet on õigustatud sekkuma hinnakujundusse vaid

juhul, kui hinnad kahjustavad teist ettevõtjat. Seda kinnitavat KonkS § 2 lg 1 esimene lause, mille

kohaselt Konkurentsiseaduse subjektiks on vaid ettevõtja.

13. Riigikohus selle käsitlusega ei nõustu. Konkurentsiseaduse kehtiva redaktsiooni ülesanne on ja

varasema redaktsiooni ülesanne oli kaitsta ka ettevõtlusega mittetegelevaid isikuid ja avalikku huvi

konkurentsi kahjustamise eest. Samuti oli ja on seaduse mõlema redaktsiooni üheks ülesandeks

kaitsta kõiki turuosalisi, sh kaupade tarbijaid olukorras, kus konkurents puudub või on piiratud,

näiteks turu valitsemisel ühe või mitme ettevõtja poolt. Ebaõiglaste lepingutingimuste dikteerimisel

kannatavad iseäranis tarbijad. Vaba konkurentsi ning konkurentsiõiguse üldtunnustatud eesmärk ja

ülesanne on tagada turul nõudmise ja pakkumise optimaalse tasakaalu kaudu kaupade kvaliteet,

õiglased hinnad ja mõistlik pakutav kaubakogus. Monopoolse või olulise turujõuga ettevõtja

majanduslik võim, sh tema poolt tarbijale lepingutingimuste dikteerimine on üks peamisi

ebasoovitavaid nähtusi, mida konkurentsiõigus peab piirama. Kui riik võimaldab monopoolsetel või

olulise turujõuga ettevõtjatel tegutseda majandussektorites, kus see on vältimatu või avalikest

huvidest tulenevalt mõistlik, peab riik teisalt tagama tarbijate ja teiste ettevõtjate kaitse majandusliku

võimu kuritarvitamise eest. Vastasel juhul pole välistatud tarbijate põhiõiguste kahjustamine.

14. Konkurentsiseaduse varasemas redaktsioonis polnud peale KonkS § 14 teisi norme, mis keelaksid

turgu valitseva ettevõtja poolt tarbija suhtes ebaõiglaste hindade kehtestamise (v.a juhul, mil turgu

valitsev ettevõtja omas eri- või ainuõigust või loomulikku monopoli - KonkS § 17). On

ebatõenäoline, et seadusandja soovis teadlikult jätta tarbijate huvid turuseisundi kuritarvitamise eest

kaitseta. Seaduseelnõu menetlemise käik Riigikogus kinnitab vastupidist. Konkurentsiseaduse eelnõu

(591 SE) teisel lugemisel 25. veebruaril 1998 selgitas juhivkomisjoni esindaja järgmist: "Tarbija

seisukohalt on oluline, et mõlema ettevõtja - nii kaubaturgu valitseva ettevõtja kui ka loomuliku

monopoli seisundis oleva ettevõtja - tegevus oleks reguleeritud nii, et nad oma seisundit ei

kuritarvitaks. Konkurentsiseaduses on sellekohased sätted sees."

15. Konkurentsiseadust tuleb tõlgendada Eesti Vabariigi ja Euroopa Ühenduste ja nende

liikmesriikide vahelise assotsieerumislepingu (Euroopa Lepingu) valguses. Euroopa lepingu art-d 68

ja 69 nägid ette, et Eesti püüab tagada ka konkurentsivaldkonda puudutava seadusandluse järk-

järgulise kooskõlla viimise Euroopa Ühenduse omaga. Vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu

art 82 (endine 86) lg-le 1 on turgu valitseva seisundi kuritarvitamine, mis võib mõjutada

liikmesriikide vahelist kaubandust, keelatud ning vastavalt lg-le 2 loetakse kuritarvituseks iseäranis

ebaõiglaste ostu- või müügihindade kehtestamine sõltumata sellest, kas see kahjustab ettevõtjaid või

tarbijaid (ekspluateeriv kuritarvitamine). Asutamisleping ei ole küll Eestis kohaldatav, kuid

Riigikohus eeldab, et Riigikogu võttis 1998. a Konkurentsiseaduse vastu Euroopa Lepingust

tulenevaid kohustusi silmas pidades.

16. Kassaatori tõlgenduse kasuks räägib ka Konkurentsiseaduse hilisema redaktsiooni § 16 p 1, mis

selgesõnaliselt keelab turgu valitseva ettevõtja poolt ebaõiglaste ostu- või müügihindade või muude

ebaõiglaste äritingimuste kehtestamise sõltumata mõjust teistele ettevõtjatele. Seaduse uue

redaktsiooni eelnõu (710 SE) seletuskirjast ega Riigikogu stenogrammidest ei nähtu alust väitele,

nagu soovinuks seadusandja teha turgu valitsevaid ettevõtjaid puudutavas normistikus põhimõttelisi

muudatusi. Eelnõu seletuskirja kohaselt tingis uue Konkurentsiseaduse eelnõu väljatöötamise

"vajadus viia konkurentsiseaduse osad "Ühinemise kontroll" ja "Riigiabi" täielikult vastavusse

Euroopa Liidus kehtivate põhimõtetega ning kogu seaduse teksti täpsustada ja menetlusprotseduure

üksikasjalikumalt seaduses määratleda, et tagada vastavate järelevalve asutuste haldussuutlikkuse

tõus" (14. märtsist 2001 seletuskirja p 1 esimene lõik).

17. Asjaolu, et Konkurentsiseaduse varasem redaktsioon ei nimetanud seaduse eesmärgina otsesõnu

ära tarbijate huvide kaitset, ei takista kohut selgitada välja normi tegelikku ülesannet ühiskonnas ja

tema tähtust põhjendatud huvide ja õiguste kaitsel. Samas oli KonkS § 1 lg 1 kohaselt selle seaduse

otstarve konkurentsivabaduse kaitsmine ka kaupade ostmisel, mitte ainult müümisel. KonkS § 3 lg-

s 1 märgiti, et seda seadust tuli rakendada kõigi kaubaturul osalejate, mitte ainult ettevõtjate

konkurentsivabaduse kaitseks. Konkurentsivabadus ei seisne vaid ühe ettevõtja vabaduses teiste

ettevõtjatega konkureerida, vaid ka toote või teenuse ostja õiguses olla vaba müüja poolsest

lepingutingimuste dikteerimisest. See, et KonkS § 2 lg-s 1 mainis seaduse subjektidena vaid

ettevõtjaid, ei puutu asjasse. KonkS § 2 lg 1 tähendab, et see seadus, nagu konkurentsiõigus üldse,

reguleeris vaid ettevõtjate, mitte tarbijate käitumist kaubaturul. Alusetu on teha sellest järeldus, et

ettevõtjate tegevust reguleeritakse vaid teiste ettevõtjate, mitte ka teiste turuosaliste huvides.

18. Kassaatori tõlgenduse kasuks räägib ka sätte süstemaatiline analüüs. Vaidlusalune klausel "mis

kahjustab teise ettevõtja tegevust kaubaturul või tõrjub teda kaubaturult välja" on vajalik just sätte

kõrvallauses toodud tegevuse "kaupade põhjendamatu müümine alla omahinna" täpsustamiseks, et

käsitada seda õigusrikkumisena. Kui ettevõtja müüb kaupa alla omahinna tingimustes, kus see ei

kahjusta konkurente, siis ei ole mingit praktilist põhjust sellist müüki keelata, sest selline müük ei saa

kahjustada ka ühegi teise isiku, kõige vähem aga tarbija huve. Müük põhjendatust kõrgema hinnaga

seevastu rikub alati vähemalt tarbijate huve, sest nad peavad teenuse eest rohkem maksma.

Riigikohus ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et tema poolt hinna tõstmisel ei saa olla negatiivseid

tagajärgi tarbijate ega telekommunikatsiooniteenuste turu jaoks tervikuna, sest hinna tõstmisel

tekivad avaramad võimalused konkurentide turuletulekuks. Kuigi hinnatõus võib konkurentide

turuletulekut pikemas perspektiivis tõepoolest hõlbustada, ei saa see toimuda koheselt, mistõttu

vahepealsel perioodil tarbijaid kahjustatakse.

19. Kuna kassaatori tõlgenduse kasuks räägivad nii teleoloogilised argumendid kui ka seaduse

kujunemislugu ja süsteem, leiab Riigikohus selles küsimuses kokkuvõtteks, et KonkS § 14 p 1

kohaldamine ei eeldanud turgu valitseva ettevõtja poolt ebaõiglaselt kõrge hinna kehtestamise korral

täiendavalt teise ettevõtja kahjustamist ega tema turult välja tõrjumist. KonkS § 14 p 1 kohaldamiseks

piisab vaid sellest, et turgu valitsev ettevõtja rakendab ebaõiglaselt kõrgeid hindu. Seejuures

igasugune hinna tõstmine turuvalitseja poolt ei pruugi olla ebaõiglane.

II

20. Kaebuse esitaja on seisukohal, et tal ei ole võimalik rikkuda Konkurentsiseadust, sest

telekommunikatsioonisektor on reguleeritud erinormidega, s.o Telekommunikatsiooniseaduse ja selle

rakendusaktidega.

21. Riigikohus sellega ei nõustu. TKS § 8 lg 9 sätestab: "Juhul kui üldkasutatava

telekommunikatsioonivõrgu operaatori või üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutaja

turuosa on vähemalt 40 protsenti konkreetse üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse turu

käibest, reguleerib tema kui turgu valitseva ettevõtja tegevust lisaks käesolevale seadusele

konkurentsiseadus". Seega on seadusandja näinud ette, et Telekommunikatsiooniseadust ja

Konkurentsiseadust tuleb kohaldada paralleelselt. Telekommunikatsiooniseaduse ja selle

rakendusaktide rikkumise korral võib teenuse hind osutuda ebaõiglaseks, mistõttu võib olla rikutud

ka Konkurentsiseadus ja rakenduda sellest seadusest tulenev sanktsioonimehhanism. Nende kahe

seaduse normide lahknevuse korral tuleb kohaldada Telekommunikatsiooniseaduses kui eriseaduses

sätestatut. Telekommunikatsiooniseaduses reguleerimata küsimustes tuleb ka telefoniteenuste turul

kohaldada Konkurentsiseadust.

22. Telefoniteenuse hind on esmajoones reguleeritud Telekommunikatsiooniseaduse ja selle

rakendusaktidega. Need aktid ei reguleeri üksnes tasude kehtestamise menetluskorda ja nõudeid

tasudes kajastatud kulude arvestusele ja eristamisele, vaid osaliselt ka tasude suurust. TKS § 51 lg 4

p 2 kohaselt ei tohi olulise turujõuga ettevõtja lülitada telekommunikatsiooniteenuse tasu koosseisu

juurdehindlust, mis on tingitud telekommunikatsiooniteenuse turul olulise turujõuga ettevõtja

seisundi ärakasutamisest.

23. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kõigepealt selgitada, kas kaebuse esitaja hinnakujundus on

kooskõlas Telekommunikatsiooniseaduse ja selle rakendusaktidega. Nendes aktide sisalduvate

erinormide rikkumise korral võib hinnakujundus osutuda ebaõiglaseks ka KonkS § 14 p 1 tähenduses.

Erinormidega reguleerimata küsimustes tuleb täiendavalt kontrollida vaidlusaluste hindade

põhjendatust KonkS § 14 p 1 valguses.

III

24. Riigikohtul ei ole kassatsioonimenetluses võimalik kaebuse esitaja hinnakujunduse õiguspärasuse

küsimuses lõplikku seisukohta võtta, sest esimese ja teise astme kohus ei ole kõiki selleks vajalikke

tõendeid hinnanud. Seetõttu tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme halduskohtule.

Järgnevalt analüüsib Riigikohus poolte väiteid, mis puudutavad kaebuse esitaja hindade

õiguspärasust.

25. "Ebaõiglane hinnakujunduse tingimus" KonkS § 14 p 1 tähenduses on määratlemata õigusmõiste.

Seaduses määratlemata õigusmõistete kasutamisega kaasneb täitevvõimu asutuse kaalutlusõigus

(diskretsioon) nende sisustamiseks ja tõlgendamiseks. Kohtu volitused diskretsiooniotsuste

kontrollimisel on piiratud. Kohus peab otsustama, kas valitud metoodika on mõistlik ja kooskõlas

õiguse üldpõhimõtetega (HKMS § 19 lg 6).

26. Konkurentsiamet on oma ettekirjutuses võtnud aluseks kasumi mõõdukusest lähtuva analüüsi.

Riigikohus ei näe alust kahelda selle analüüsi põhimõttelises sobivuses ebaõiglase hinnakujunduse

tuvastamisel. Turgu valitseva ettevõtja poolt kehtestatud hind, mis ei ole mõistlikus vahekorras

teenuse majandusliku väärtusega, on ebaõiglane. Teenuse majanduslik väärtus on omakorda seotud

teenuse osutamiseks vajalike kuludega. Sellise analüüsi rakendamisel on esmalt tarvis selgitada välja

kaebuse esitaja võrgusiseste kõnede osutamisega kaasnevad kulud ja uurida, millises ulatuses on

telefonikõne minutitasu nendega kaetud. Teenuse hind võib olla ebaõiglaselt kõrge ka juhul, kui

kasumit ei teenitagi. Turgu valitseva ettevõtja tarbijatelt ei ole õiglane nõuda ka ebaefektiivse

majandamisega kaasnevate lisakulude kandmist. Kulutus on põhjendatud, kui ta on tegelikult kantud

ja vajalik teenuse osutamiseks. Samuti tuleb selgitada, millises ulatuses on need kulud kaetud teiste

tarbijatelt võetavate tasudega (kuutasu, kõnealustustasu).

27. Kassaator ei ole oma ettekirjutuse motivatsioonis vaidlusaluse teenusega kaasnevaid kulusid välja

toonud ega analüüsinud. Ilma täiendavate andmete kogumiseta asja uuel läbivaatamisel ei ole

võimalik tasu põhjendatusele hinnangut anda. Tõendamiskoormus ei lasu siiski ainuüksi

Konkurentsiametil, vaid mõlemad pooled peavad tõendama oma väiteid. Turgu valitsev ettevõtja

peab suutma õigustada oma tegevust, millel on vastupidine mõju konkurentsinormide eesmärgiga

võrreldes. Õigustatud kahtluse korral, et hind ei ole vastavuses teenuse osutamiseks vajalike

kuludega, peab hinna kuludele vastavust põhjendama turgu valitsev ettevõtja. Olulisel määral hinna

tõstmise fakt, samuti erinevused vaidlusaluse hinnatõusu ulatuse ja tarbijahinna kasvutempo vahel

ning ebatavaliselt suur kogukasum loovad selleks küllaldase kahtluse. Kahtluse võib kõrvaldada

asjaolu, et varem osutati teenust alla omahinna, kuid seda peab tõendama kaebuse esitaja. Teavet

kulude põhjendatuse kohta omab eeskätt teenust osutav ettevõtja.

28. Arvestades Konkurentsiseaduse eesmärke, peaks KonkS § 14 p 1 kohaldamine asetama

turuosalised vaba konkurentsiga võimalikult sarnasesse olukorda. Seega võib hinna ebaõiglust

kinnitada ka see, et ettevõtjal ei oleks turgu valitseva positsioonita tõenäoliselt võimalik vaidlusaluse

hinnaga tooteid või teenuseid müüa. Sama tuleneb ka TKS § 51 lg-st 4. Seetõttu Riigikohus nõustub,

et turgu valitseva ettevõtja poolt teenitava kasumi võrdlus majanduses keskmiselt, samuti teiste

riikide analoogilistel, kuid konkurentsipiiranguteta turgudel teenitava kasumiga, võib olla üks

võimalik kriteerium teenuse eest võetavas tasus kajastuva kasumi põhjendatuse hindamisel. Seejuures

tuleb arvestada, et mida väiksem on antud sektoris investeeringutega kaasnev risk, seda väiksem

kasum saab olla õigustatud. Arvestada tuleb, et ka vaid tänu turgu valitsevale seisundile võimalikuks

osutunud hinnatõus on põhjendatud ega saa olla ebaõiglane, kui hinnatõus oli vajalik hindade

kooskõlla viimiseks Telekommunikatsiooniseaduse ja selle rakendusaktide nõuetega. Turuseisundit

ära kasutades toimunud hinnatõusu vajalikkust peab tõendama kaebuse esitaja.

29. Hinnatõusu põhjendatuse kontrollimisel ei ole asjassepuutuv kaebuse esitaja kasum tervikuna.

Oluline saab olla vaid vaidlusaluse teenuse osutamisel teenitud kasum. Arvestada tuleb ka, et

suuremat kasumit võib ettevõtja teenida efektiivse majandamise tulemusena. Selliselt teenitud

kasumit ei saa käsitada turuseisundi kuritarvitamise teel teenitud kasumina. Siiski, mida suurem on

kasum, seda enam on põhjust kahelda, kas seda oleks võimalik teenida ka vaba konkurentsi

tingimustes.

30. Riigikohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et Konkurentsiameti ettekirjutuse motivatsioon on

puudulik. Ettekirjutuses pole välja toodud hinnangut konkreetselt vaidlusalust teenust puudutavatele

kuludele. Konkreetse teenuse osutamisel teenitud kasumi asemel on lähtutud kogukasumist. Lüngad

haldusakti põhjenduses ei too aga veel kaasa haldusakti tühistamist, kui neid on kohtumenetluses

täiendavate andmete esitamisega võimalik kõrvaldada ja haldusakt on seeläbi kontrollitav.

31. Kui kohus veendub, et riigisisestelt kõneteenustelt teenitav kasum oli võrreldes keskmise

kasumiga ebaproportsionaalselt suur, ei ole tingimata tarvis hinnata küsimust, kas kaebuse esitaja

kõneteenused on asendatavad teiste ettevõtjate teenustega. Turgu valitseva ettevõtja poolt nõutava

hinna võib tunnistada ebaõiglaselt kõrgeks ka siis, kui teenus on asendatav. Turgu valitsev seisund ei

tähenda, et antud teenuse pakkumisel ei oleks ettevõtjal üldse konkurente. Vastavalt KonkS § 13 lg-le

1 loetakse ettevõtja turgu valitsevaks kahel erineval alusel: esiteks, kui tema turuosa on suurem kui

40 %, ja teiseks, kui tema majanduslik positsioon võimaldab tal tegutseda sõltumata konkurentidest,

varustajatest ja ostjatest. Seadusandja hinnangu kohaselt on 40 %-line turuosa küllaldane, et käsitada

sellest alates konkurentsivabadust piiratuna ilma konkreetset turgu lähemalt analüüsimata. Seega saab

turgu valitseva ettevõtja puhul seadusest tulenevalt eeldada, et tarbijate võimalused konkurentide

teenuste kasutamiseks on piiratud. Võib ka eeldada, et teenuse asendatavuse korral ei ole ühelgi

ettevõtjal võimalik teenida ebaproportsionaalselt suurt kasumit, sest tarbijad hakkavad teenust ostma

teiselt pakkujalt.

32. Telefoniteenus ja mobiiltelefoniteenus ei ole asendatavad teenused, vaatamata sellele, et võib

leiduda tarbijaid, kes loobuvad telefoni kasutamisest mobiiltelefoni kasuks. On üldteada, et tasud

mobiiltelefoniteenuse eest on oluliselt kõrgemad kui tasud telefoniteenuse eest. Lisaks sellele võib

mobiiltelefoniteenus olla mõne tarbijagrupi jaoks harjumatu. Kui kaupade ja teenuste vahel valimisel

kerkivad üles tehnilised, majanduslikud või ka psühholoogilised barjäärid, ei ole kaubad asendatavad.

33. Ebaõiglase hinnakujunduse tuvastamisel ei ole Konkurentsiametil ega kohtutel täiendavalt tarvis

uurida, kas hinna kehtestamine kahjustas konkurentsi kui abstraktset nähtust. Nagu eespool

selgitatud, kahjustab turgu valitseva ettevõtja poolt teenusele ebaõiglaselt kõrge hinna kehtestamine

tarbijaid. Turgu valitsevat seisundit omava ettevõtte puhul on konkurents juba niigi ahendatud ega saa

täita täies ulatuses oma funktsiooni turuosaliste kaitsel. Riik võib sellist konkurentsipiirangut taluda

vaid juhul, kui ta samaaegselt välistab selle kuritarvitamise. Vaidlusaluse sätte loogikast nähtub, et

seadusandja pidas ebaõiglaste hindade kehtestamist juba iseenesest piisavaks konkurentsivabaduse

kahjustamiseks, sest sellega realiseeruvad turgu valitsevast seisundist tulenevad ohud. Asjaolu, et

kassaator püüdis oma ettekirjutuses siiski tõestada, et kaebuse esitaja hinnakujundus kahjustab

konkurente ja konkurentsi abstraktselt, ei saa sundida kohut tõlgendama KonkS § 14 p 1 samal viisil.

Isegi kui kassaator tõlgendas kohaldatud sätet algselt ekslikult, ei anna see alust ettekirjutuse

tühistamiseks, kui hind on ka kohtu hinnangul ebaõiglane. Teisalt ei saa kassaatori poolt välja toodud

asjaolu, et riigisiseste kõneteenuste turul ei ole toimunud kaebuse esitaja turuosa olulist vähenemist,

veel kinnitada, et see asjaolu oleks põhjustatud kaebuse esitaja hinnakujundusest. Konkurents võib

olla jäänud tekkimata ka muudel põhjustel.

34. Eelnevast tulenevalt ei ole tingimata tarvis arutada küsimust, kuidas vaidlusaluste hindade

kehtestamine on mõjutanud või võib tulevikus mõjutada kõneteenuste turgu ettevõtjate seisukohast

või on takistanud konkurentide turuletulekut. Õigesti märgib kassaator, et KonkS § 14 p-s 1

nimetatud õigusrikkumine on toime pandud juba ebaõiglaste hindade kehtestamisega ja riigivõimu

sekkumine ei eelda kahjuliku tagajärje tuvastamist. Riigikohus peab siiski vajalikuks märkida, et pole

välistatud turgu valitseva ettevõtja poolt ebaõiglaste hindade kehtestamisel teenitud vahendite

kasutamine turuvalitseja telekommunikatsioonivõrgu arendamisel, mis võib hiljem anda turgu

valitsevale ettevõtjale ebaõiglase eelise konkurentide ees ja piirata sellega konkurentsi täiendavalt.

IV

35. Poolte vahel ei ole vaidlust küsimuses, kas Konkurentsiamet on pädev teostama riiklikku

järelevalvet telekommunikatsioonisektoris konkurentsinormidest kinnipidamise üle. Tulenevalt

halduskohtumenetluses kehtivast uurimisprintsiibist peab Riigikohus siiski vajalikuks kontrollida

Konkurentsiameti pädevust. Pädevuse ületamine muudaks ettekirjutuse tühiseks (HMS § 63 lg 2 p-

s 3) ja vaidlus Konkurentsiseaduse õige kohaldamise üle langeks ära.

36. Konkurentsiameti pädevuses sunnib kahtlema TKS § 54 lg 3. Selle sätte kohaselt on Sideametil

õigus teha operaatorile ettekirjutus tasumäära rakendamise peatamiseks, kui rakendatav tasumäär või

selle rakendamise kord ei vasta seaduse nõuetele. Sätte sõnastusest nähtub, et Sideameti järelevalve ei

piirdu ainult Telekommunikatsiooniseaduse ja selle rakendusaktide täitmise kontrollimisega. Samuti

sisaldab Telekommunikatsiooniseadus norme tasumäära suuruse kohta. Tekib kahtlus, kas

seadusandja on soovinud allutada telefoniteenuse tasumäära suuruse kahe erineva riigiasutuse

järelevalvele. See võib tuua kaasa täiendavad halduskulud ja vastuolulised otsustused.

37. Teisalt ei ole seadusandja piiranud Konkurentsiameti pädevust telekommunikatsiooniettevõtjate

tegevuse kontrollimisel. TKS § 8 lg 9 viitab otseselt turgu valitsevaid ettevõtjaid puudutavale

Konkurentsiseaduse regulatsioonile. Kuigi üldjuhul peaks seadusandja püüdma pädevuste kattumist

vältida, ei välista ühe valitsusasutuse pädevus automaatselt teise valitsusasutuse pädevust samas

küsimuses. Vabariigi Valitsuse seaduse § 72 lg 1 kohaselt sätestatakse ametite pädevus riikliku

järelevalve teostamisel seadusega. On seadusandja otsustada, kas kontsentreerida järelevalve

samaliigilistes küsimustes ühte asutusse või lubada sama õigusrikkumise korral sekkuda mitmel

asutusel. Riigikogus Telekommunikatsiooniseaduse eelnõu (32 SE) teisel lugemisel 17. juunil 1999

selgitas teede- ja sideminister järgmist: "Kui ettevõtja turuosa küünib juba üle 40 %, siis asub tema

tegevust lisaks telekommunikatsiooniseaduses ettenähtud mehhanismile reguleerima ka

konkurentsiseadus. See mehhanism peaks looma suhteliselt dünaamilise võimaluse alguses

Sideametil, pärast Sideametil koos Konkurentsiametiga tegelda nende probleemidega, mis tulenevad

ühe või teise ettevõtte arengust ja domineerimisest side-telekommunikatsiooniturul." Seadusandja

tahet säilitada Konkurentsiameti pädevus ka telekommunikatsioonisektoris kinnitab ka TKS § 8 lg 6,

mille kohaselt olulise turujõuga ettevõtjaks tunnistamist käsitleva Sideameti peadirektori käskkirja

väljavõte saadetakse Konkurentsiametile.

38. Seega ei kitsendanud Telekommunikatsiooniseaduse jõustumine 19. märtsil 2000

Konkurentsiametile varasemate seadustega antud pädevust teha konkurentsinormide rikkumise korral

ettekirjutusi ka telekommunikatsiooniettevõtja suhtes. Riigikohus leiab, et Sideamet ja

Konkurentsiamet peavad selles valdkonnas oma tööd koordineerima ning vältima vastuolulisi

otsuseid. Ühe ameti varasem otsustus, isegi kui see ei ole vormistatud kirjaliku haldusaktina, võib

teise ameti sekkumise välistada, kui see kahjustab ettevõtja õiguspärast ootust. Konkurentsiametil

puudub volitus tunnistada kehtetuks Sideameti haldusakte. Asja uuel läbivaatamisel tuleb selgitada,

kas Sideamet on kontrollinud vaidlusaluste hindade põhjendatust ja kooskõla konkurentsinormidega

ning teinud nendes küsimustes otsustuse.

39. Vastavalt HKMS § 14 lg 3 p-le 2 võib kohus haldusasja lahendamisele kaasata järelevalvet

teostava asutuse. Riigikohus leiab, et uuel läbivaatamisel tuleb halduskohtul asja õigeks

lahendamiseks menetlusse kaasata Sideamet.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann