3-2-1-145-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-145-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. detsember 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja L. Laarmaa, liikmed A. Kull ja J. Luik

Kohtuasi

Vladimir Ozerovi hagi AS Sillamäe SEJ vastu tööle

ennistamiseks, keskmise palga ja hüvitise saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. mai 2002. a otsus

tsiviilasjas nr II-2-169/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Sillamäe SEJ kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

18. november 2002. a

Istungil osalenud isikud

V. Ozerov ja kostja esindaja vandeadvokaat T. Vaher. Juures viibis

tõlk L. Lomp.

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. mai

2002. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada AS-le Sillamäe SEJ 26. juunil 2002. a tasutud

kautsjon 432 (nelisada kolmkümmend kaks) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vladimir Ozerov töötas 1993. aastast RAS-s Silmet katelde masinistina. 5. jaanuari 1998. a

käskkirjaga lõpetati temaga tööleping TLS § 86 p 3 alusel. Ida-Viru Maakohtu 5. aprilli 2001. a

otsusega ennistati V. Ozerov tööle AS Sillamäe SEJ katelde masinistina. 11. mai 2001. a käskkirjaga

lõpetati V. Ozeroviga tööleping TLS § 86 p 4 alusel mittevastavuse tõttu tehtavale tööle, kuna tal

puudus katelde masinistina töötamiseks kehtiv kutsetunnistus.

V. Ozerov palus end tööle ennistada ja kostjalt välja mõista keskmine palk sunnitud töölt puudumise

aja eest ning hüvitis kasutamata puhkuse aja eest ja arstliku läbivaatuse tasu. Hagiavalduse kohaselt

on ta kostja juures töötanud katelde masinistina ja tal on kutsetunnistus. Kui tööandja tema tunnistust

ei aktsepteerinud, pidanuks ta TLS § 49 p 51 kohaselt korraldama talle väljaõppe.

2. Ida-Viru Maakohtu 19. märtsi 2002. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ja kostjalt mõisteti hageja

kasuks välja hüvitis 13 733 krooni 95 senti kasutamata puhkuse eest. Kohtuotsuse põhjenduste

kohaselt oli töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 4 alusel seaduslik, kuna hagejal puudus dokument,

mis oli tööle lubamise kohustuslikuks eeltingimuseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

3. Viru Ringkonnakohtu 30. mai 2002. a otsusega tühistati maakohtu otsus ja uue otsusega tunnistati

hageja vallandamine ebaseaduslikuks, ennistati ta tööle ja kostjalt mõisteti hageja kasuks välja

sunnitud töölt puudumise aja eest hüvitis 43 201 krooni 50 senti ja riigituludesse riigilõiv 2 100

krooni.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei lubanud tööandja hagejat tööle ja vallandas ta

seetõttu, et tal puudus majandusministri 15. märtsi 1999. a määrusega kinnitatud surveseadmete

valmistamise ja kasutamise ohutuseeskirjas (ohutuseeskiri) ettenähtud korras välja antud

kutsetunnistus. Kostja rikkus TLS § 49 p-de 1 ja 51 nõudeid, s.o ei kindlustanud hagejale

kokkulepitud töö jätkamise võimalust ning ei pakkunud talle kutsealast koolitust seoses tööandja

poolt töö jätkamiseks esitatud uute tingimustega. Kostja ei jätnud hagejale mõistlikku aega uue

kutsetunnistuse saamiseks. Töölepingu kohta kehtib samuti üldine nõue, et pooled peavad oma

kohustusi täitma heas usus ning osutama kaasabi nende kohustuste täitmisel (TsK § 173 lg 2).

Seetõttu on hageja vallandamine ebaseaduslik.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega hageja

vallandamine tunnistati ebaseaduslikuks, ennistati ta tööle ja mõisteti välja hüvitis töölt sunnitud

puudumise aja eest. Ringkonnakohus kohaldas vääralt TLS § 49 p 51. TLS § 49 p 51 kohaselt lasub

tööandjal tööalase koolitamise korraldamise kohustus vaid juhul, kui tööandja ise muudab tööks

vajalike kutseoskuste nõudeid. Katla käitajale esitatavad kutseoskuste nõuded kehtestas riik.

Tööandjal ei olnud seega kohustatud töötajat oma kulul koolitama.

Kostja leidis, et hagejal oli piisavalt aega uue kutsetunnistuse saamiseks. Majandusminister kinnitas

ohutuseeskirja 15. märtsil 1999. a. Hageja ennistati tööle 2001. aasta aprillis. Taotledes ennistamist

just sellele tööle, võinuks hageja enam kui aasta jooksul täita kõik sellel tööl töötamiseks nõutavad

tingimused. Ekslik on hageja väide, et ohutuseeskirjades ettenähtud kutsetunnistus ei ole tema puhul

vajalik, kuna tal on kutsetunnistus gaasikatelde käsitsemiseks Vene sõjatööstuses. Hageja

kutsetunnistus ei vasta ohutuseeskirjades kehtestatule ning kostja kasutab põlevkivi-, mitte

gaasikatlaid.

5. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja kaebust põhjendamatuks ja palus jätta ringkonnakohtu

otsuse muutmata.

6. Riigikohtu istungil jäi kassaatori esindaja kaebuses ja vastustaja vastuses esitatud seisukohtade

juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMs § 363 p 1 alusel materiaalõiguse

normi väära kohaldamise tõttu.

8. Ringkonnakohus kohaldas asjas ekslikult TLS § 49 p 51. Tööandja on TLS § 49 p 51 kohaselt

kohustatud korraldama oma kulul tööalast koolitust, kui ta ise muudab tööks vajalike kutseoskuste

nõudeid. Nõudeid, millele peab katla käitaja vastama, ei kehtestanud tööandja, vaid need kehtestas

majandusminister määrusega. Seega ei lasunud tööandjal TLS § 49 p-s 51 nimetatud kohustust.

Kolleegium leiab, et TLS § 49 p 51 ei kuulu asjas kohaldamisele.

9. TLS § 86 p 4 alusel võib tööandja lõpetada töölepingu töötaja mittevastavusel oma ametikohale

või tehtavale tööle tööoskuse või tervise tõttu. TLS § 101 lg 1 p 1 järgi on tööandjal õigus lõpetada

tööleping TLS § 86 p-s 4 ettenähtud alusel ka juhul, kui töötajal puudub dokument, mille olemasolu

on vastavale tööle lubamise kohustuslik eeltingimus. Majandusministri 15. märtsi 1999. a määrusega

nr 17 kinnitatud ja 1. aprillil 1999. a jõustunud surveseadme valmistamise ja kasutamise

ohutuseeskirja p 52 kohaselt võis seadet kasutada eeskirja nõuetele vastav personal. Eeskirja p 64

kohaselt pidi registreeritud katla käitaja olema eksamineeritud koolituskeskuses tehnilise kontrolli

teostaja osavõtul. Kuna kehtiva kutsetunnistuse olemasolu oli tööle lubamise kohustuslik eeltingimus,

oli tööandjal seaduslik alus nõuda hagejalt kehtiva kutsetunnistuse esitamist ja selle puudumisel

tööleping TLS § 86 p 4 alusel lõpetada.

10. Põhjendades tööle ennistamise nõude rahuldamist, pidas ringkonnakohus TLS § 49 p 1

rikkumiseks ka seda, et kostja ei andnud hagejale võimalust läbida uue kutsetunnistuse saamiseks

vastavat koolitust. Viidatud sätte kohaselt on tööandja kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud

tööga ning andma selgelt ja õigeaegselt vajalikke korraldusi. Kolleegium leiab, et kuna töötajal

puudus kehtiv kutsetunnistus, ei võinud tööandja teda tööle lubada. Seetõttu ei saa tööle

mittelubamist käsitada tööandja kohustuse - kindlustada töötaja kokkulepitud tööga - rikkumisena.

TLS § 49 p-s 51 sätestatud tööandja kohustus korraldada oma kulul tööalast koolitust üksnes siis, kui

tööandja ise muutis tööks vajalike kutseoskuste nõudeid, ei võimalda TLS § 49 p 1 sisustada tööandja

kohustusega korraldada oma kulul tööalast koolitust ka siis, kui tööks vajalike kutseoskuste nõudeid

muudeti või need nõuded kehtestati õigusaktiga.

11. TLS § 48 p 4 kohustab töölepingu pooli olema teineteise suhtes viisakad. Kolleegium on

seisukohal, et viisakuse põhimõttes väljendub muuhulgas ka kohustus olla hooliv töösuhte teise poole

oluliste huvide suhtes. Tööga kindlustatus on töötaja oluline huvi. See tähendab, et juhul, kui seaduse

järgi tööandja ei pea oma kulul töötajale koolitust korraldama, ei tohi ta põhjendusi esitamata jätta

arvestamata töötaja taotlust töö jätkamiseks vajaliku koolituse ja nõutava kvalifikatsiooni saamiseks

tema enda kulul. Mõistliku tähtaja koolituse läbimiseks kehtestab tööandja. Töötaja taotluse

rahuldamata jätmise korral peab tööandja märkima asjaolud, mis ei võimalda töösuhte jätkamist.

L. Laarmaa, A. Kull, J. Luik