3-1-1-128-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-128-02

Otsuse kuupäev

16. detsember 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi O. O. süüdistuses KrK § 113 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2002. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1/501/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdimõistetu O. O. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

10. detsember 2002. a

Istungil osalenud isikud

O. O. kaitsja vandeadvokaat Rein Napa ja

riigiprokurör Marge Püss

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2002. a ja Pärnu Maakohtu 27. märtsi 2002. a

kohtuotsused ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Kohtuotsus jõustub 16. detsembril 2002. a ega ole edasikaevatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. O. O. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 195 lg 2 järgi avaliku korra jämedas rikkumises ja ilmse

lugupidamatuse avaldamises ühiskonna vastu, mis seisnes selles, et ta 4. märtsil 2001. a kella 02.00 paiku

Pärnus X tn 40 asuvas ööklubis M. läks baarileti juures seisnud R. P. juurde ja käitudes erilise jõhkrusega, lõi

teda vähemalt viis kuni kuus korda rusikaga näkku, mille tagajärjel R. P. maha kukkus. Sellega põhjustas O.

O. süüdistuse kohaselt R. P.-le füüsilist valu ja kergeid kehavigastusi, mis seisnesid marrastustes vasakul

põsel, alahuulel ja alalõual.

2. Pärnu Maakohtu 27. märtsi 2002. a otsusega mõisteti O. O. talle esitatud süüdistuses õigeks

kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Maakohus asus seisukohale, et O. O. otsest tahtlust rikkuda jämedalt avalikku korda ja väljendada ilmset

lugupidamatust ühiskonna vastu ei ole tõendatud, mistõttu O. O.l ei olnud ka tahtlust kuritahtliku

huligaansuse või tavalise huligaansuse toimepanemiseks. Kohtu arvates ei olnud O. O. tegevus kannatanule

kergete kehavigastuste tekitamisel seotud ühiskondliku korra samaaegse jämeda rikkumisega, mis oleks

olnud süüdlasele silmanähtav ja millega oleks väljendatud ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu, vaid see

oli toime pandud isiklikel ajenditel. Kohus märkis, et O. O. käitumises esinevad KrK § 113 tunnused, kuid

kuivõrd KrK § 113 sätestatud kuritegudes on õigus taotleda kriminaalmenetluse alustamist vaid kannatanul

KrMK §-s 391 sätestatud korras, siis tuleb O. O. temale KrK § 195 lg 2 järgi esitatud süüdistuses õigeks

mõista KrMK § 5 lg 1 p 2 alusel kuriteo koosseisu puudumise tõttu.

3. Pärnu Maakohtu 27. märtsi 2002. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Pärnu Prokuratuuri prokurör

Anne Sillaots ja apellatsioonkaebuse kannatanu R. P. Mõlemad apellandid palusid maakohtu otsuse tühistada

ja teha uus otsus, millega tunnistada O. O. süüdi KrK § 195 lg 2 järgi.

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. oktoobri 2002. a otsusega tühistati Pärnu Maakohtu

27. märtsi 2002. a otsus O. O. õigeksmõistmises KrK § 195 lg 2 järgi ja O. O. tunnistati süüdi KrK § 113

järgi. O. O.le mõisteti karistuseks rahatrahv viiskümmend päevamäära, s.o 2650 krooni.

Kohtukolleegium asus seisukohale, et kuna kriminaalasjas kogutud tõendid ei lükka ümber kohtualuse

väiteid, et ta vajus kannatanule otsa mittetahtlikult ja sellest tekkis vastastikune tõuklemine, siis järelikult

polnud O. O. käitumine suunatud avaliku korra tahtlikule rikkumisele. Samas asus kriminaalkolleegium

seisukohale, et vastastikusest tõukamisest tekkinud kergete kehavigastuste tekitamist R. P.-le tuleb vaadelda

vägivallateona isiku kallal KrK § 113 tähenduses. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et

O. O. KrK § 113 järgi vastutusele võtmiseks puudub kannatanu sellekohane avaldus, kuna kriminaalasja

materjalide kohaselt pöördus R. P. 4. märtsil 2001. a õiguskaitseorganisse ja taotles teda ööklubis rünnanud

isiku vastutuselevõtmist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

5. Tallinna Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2002. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu O. O.,

kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks läbivaatamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

5.1 O. O. leiab, et ringkonnakohus väljus kriminaalasja apellatsioonikorras arutamisel esitatud

apellatsioonkaebuse ja -protesti piiridest, kuna mõlemad apellandid taotlesid tema süüditunnistamist KrK

§ 195 lg 2 järgi ega palunud tema käitumise ümberkvalifitseerimist KrK § 113 järgi.

5.2 Samuti leiab kassaator, et ringkonnakohus on ühekülgselt hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid.

Kaebuses rõhutatakse, et ringkonnakohus on ekslikult tõlgendanud enda poolt tuvastatud vastastikust

tõuklemist kergete kehavigastuste tahtliku tekitamisena. O. O. juhib tähelepanu asjaolule, et KrK § 113

eeldab kehavigastuste tahtlikku tekitamist. Kassaator väidab, et tal polnud ei otsest ega ka kaudset tahtlust

kehavigastusi tekitada, pealegi ei ole tõendamist leidnud, et ta oleks üldse R. P.-le mingeid kehavigastusi

tekitanud. O. O. osutab, et ringkonnakohus on oma otsuses ise märkinud, et ükski tunnistaja ei ole kinnitanud

R. P. ütlusi selle kohta, et O. O. lõi teda korduvalt näkku. Kassaator leiab ka, et ringkonnakohus on jätnud

oma otsuse põhjendamata.

5.3 Veel leiab O. O., et ringkonnakohus on oma otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust,

kuna tema vastutuselevõtmiseks KrK § 113 järgi puudub kannatanu sellekohane avaldus.

6. Riigikohtu istungil toetas O. O. kaitsja esitatud kassatsioonkaebust. Prokurör leidis, et nii maakohtu kui ka

ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ja kriminaalasi saata uueks läbivaatamiseks Pärnu Maakohtule.

Prokuröri arvates rikkus maakohus KrMK § 263 lg 1 p-i 3 ja ringkonnakohus AKKS § 39 lg 3 p-i 7 nõudeid.

Ülejäänud osas vaidles prokurör kassatsioonkaebusele vastu.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassatsioonkaebusest tuleneva seisukohaga, et

apellatsioonikohus võib esimese astme kohtu poolt õigeksmõistetud isiku süüdi tunnistada üksnes

apellatsioonkaebuses või -protestis taotletud kriminaalseaduse paragrahvi järgi. Isiku käitumisele õigusliku

hinnangu andmisel võib ringkonnakohus tunnistada isiku süüdi ka kergemas kuriteos, kui

apellatsioonkaebuses või -protestis taotletakse. Sellisele järeldusele võib jõuda tõlgendades koostoimes

AKKS § 29 lg 6 teist lauset ja KrMK § 263 lg 1 p 3.

8.1 AKKS § 29 lg 4 kohaselt tuleb ringkonnakohtu otsuse motiveerivas osas märkida ringkonnakohtu poolt

tuvastatud asjaolud, järeldused kaebuse või protesti põhjendatuse või põhjendamatuse kohta, tõendid, millele

kohtu järeldus on rajatud, motiivid, millega kohus on ühed või teised tõendid tagasi lükanud, ja seaduse

sätted, millest kohus on juhindunud. AKKS § 29 lg 6 teine lause sätestab, et kui ringkonnakohus teeb uue

sisulise otsuse, peavad selle motiveeriv ning resolutiivosa vastama esimese astme kohtu otsusele esitatavatele

menetlusnõuetele.

8.2 Tallinna Ringkonnakohus on asunud ühelt poolt seisukohale, et kriminaalasjas olemasolevad tõendid

seavad kahtluse alla kannatanu ütluste tõelevastavuse osas, et O. O. lõi teda korduvalt ja saadud löökidest ta

kukkus. Samuti on ringkonnakohus leidnud, et kuna kogutud tõendid ei lükka ümber kohtualuse väiteid, et ta

vajus kannatanule otsa mittetahtlikult ja sellest tekkis vastastikune tõuklemine, siis polnud O. O. käitumine

suunatud avaliku korra tahtlikule rikkumisele. Samas on kohtukolleegium teinud järelduse, et vastastikusest

tõukamisest tekkinud kergete kehavigastuste tekitamist R. P.-le tuleb vaadelda vägivallateona isiku kallal

KrK § 113 tähenduses. Ringkonnakohus on aga jätnud põhjendamata, miks tuleb kannatanule mittetahtlikust

otsavajumisest tekkinud vastastikust tõuklemist, millega tekitatakse kannatanule kerged kehavigastused,

käsitleda KrK §-s 113 ettenähtud tahtliku kuriteona. Seega on ringkonnakohtu otsus vastuoluline ning

põhistamata ega võimalda sellest ühetähenduslikult aru saada. Motiivide puudumine kohtuotsuses on

kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes.

8.3 Ringkonnakohtu otsuse motiveerivast osast ei tulene piisava selgusega, millistele tõenditele rajanevad

kohtu järeldused O. O. poolt R. P.-le kergete kehavigastuste tekitamise ja nende vigastuste tekkemehhanismi

kohta. Kohtuotsuses on osutatud O. O. ütlustele, mis kinnitavad sõnavahetust ja tõuklemist tema ja R. P.

vahel, turvatöötaja E. R. ütlustele selle kohta, et R. P. huul oli verine, ja kohtuarstliku ekspertiisi aktiga R. P.-

il tuvastatud vigastuste kohta. Samal ajal on otsuses leitud, et ükski tunnistaja pole kinnitanud R. P. ütlusi, et

teda löödi korduvalt rusikaga ja saadud löökidest ta kukkus. Ringkonnakohus on jätnud ka välja selgitamata,

kas R. P.-il kohtuarstliku ekspertiisiga tuvastatud vigastuste tekkimine oli võimalik vastastikuse tõuklemise

käigus.

9.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et isiku vastutuselevõtmine KrK § 113

järgi on välistatud, kui kannatanu ei ole esitanud avaldust erasüüdistusmenetluse alustamiseks.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on kannatanu R. P. esitanud 4. märtsil 2001. a Pärnu

politseiprefektuurile avalduse teda ööklubis rünnanud isiku vastutuselevõtmiseks. Samuti on R. P. kogu

kriminaalmenetluse kestel, sh maakohtu istungil, taotlenud O. O. kriminaalkorras karistamist. Pärnu

Maakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse peale esitas R. P. apellatsioonkaebuse, milles ta palus O. O. KrK § 195

lg 2 järgi süüdi tunnistada.

9.2 KrMK § 263 lg 1 p 3 kohaselt tuleb kohtuotsuse tegemisel muuhulgas lahendada küsimus, millises

kriminaalseaduse paragrahvis, lõikes ja punktis on süüdlasele inkrimineeritud tegu ette nähtud. Vastavalt

KrMK § 268 lg-le 4 tehakse õigeksmõistev kohtuotsus siis, kui ei ole tuvastatud kuriteosündmus või kui

kohtualuse teos puudub kuriteokoosseis, samuti siis, kui ei ole tõendatud kohtualuse osavõtt kuriteo

toimepanemisest. Asjaolu, et kriminaalasja materjalide juures puudub formaalne avaldus erasüüdistuse

algatamiseks, pole seega isiku õigeksmõistmise aluseks, sest kannatanu tahet teostada erasüüdistust võib

kohus tuvastada ka teiste tõendite alusel. Puudub igasugune alus väita, et isik, kes kannatanuna on toetanud

avalikku süüdistust, ei toetaks erasüüdistust. Analoogilisele seisukohale on Riigikohtu kriminaalkolleegium

asunud ka oma 12. märtsi 1996. a otsuses nr 3-1-1-31-96.

9.3 Ülaltoodud põhjustel on ka ekslik Pärnu Maakohtu 27. märtsi 2002. a otsuses märgitu, et ehkki

kohtualuse O. O. käitumises esinevad KrK § 113 tunnused, tuleb ta kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks

mõista, kuna KrK § 113 sätestatud kuritegudes on õigus taotleda kriminaalmenetluse alustamist vaid

kannatanul KrMK §-s 391 sätestatud korras. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et selline KrMK

§ 263 lg 1 p-s 3 sätestatu eiramine võis takistada Pärnu Maakohtu poolt seadusliku ja põhjendatud

kohtuotsuse tegemist. Sel põhjusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 tuleb Tallinna

Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2002. a ja Pärnu Maakohtu 27. märtsi 2002. a kohtuotsused tühistada ja

kriminaalasi saata uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule.

Peeter Vaher, Jüri Ilvest, Hannes Kiris