3-2-1-103-02 · Riigikohus

M Ä Ä R U S

Kohtuasja number

3-2-1-103-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. detsember 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed T. Anton, H. Jõks, A. Kull, V. Kõve ja

J. Luik

Kohtuasi

Eesti Vabariigi hagi OÜ Wiltmest Haldus ja Nordika

Kindlustuse AS vastu nõude tunnustamiseks AS Marlekor

pankrotimenetluses.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 7. märtsi 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/138/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Wiltmest Haldus kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

25. november 2002. a

Istungil osalenud isikud

OÜ Wiltmest Haldus esindaja vandeadvokaat M. Mägi ja Eesti

Vabariigi esindaja vandeadvokaat L. Glikman.

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

7. märtsi 2002. a otsus.

2. Lõpetada menetlus Eesti Vabariigi hagis OÜ Wiltmest Haldus

ja Nordika Kindlustuse AS vastu nõude tunnustamiseks AS

Marlekor pankrotimenetluses.

3. Rahuldada OÜ Wiltmest Haldus kassatsioonkaebus osaliselt.

4. Tagastada OÜ-le Wiltmest Haldus Hannes Kase poolt

5. aprillil 2002. a OÜ Wiltmest Haldus kassatsioonkaebuselt

tasutud kautsjon 925 (üheksasada kakskümmend viis) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Ringkonnakohtu 20. aprilli 2000. a otsusega kuulutati Eesti Vabariigi pankrotiavalduse

alusel välja AS Marlekor pankrot. 13. juulil 2000. a esitas Maksuamet nõudeavalduse nõude

tunnustamiseks riiklike maksude osas pankroti väljakuulutamise seisuga 20. aprill 2000. a järgmiselt:

füüsilistele isikutele tehtud väljamaksetelt kinnipeetud tulumaksu osas: põhivõlg 2 554 975 krooni,

intressivõlg 308 159 krooni; ettevõtte tulumaksu osas: intressivõlg 2 524 019 krooni; käibemaksu

osas põhivõlg 16 269 krooni, intressivõlg 515 727 krooni; sotsiaalmaksu osas põhivõlg 11 166 677

krooni, intressivõlg 36 688 244 krooni; maamaksu osas põhivõlg 2 360 187 krooni, intressivõlg 1 044

185 krooni. Nõudeavaldusele lisati ka Maksuameti ettekirjutused 16. aprillist 1997. a ja 18. märtsist

1999. a. Nõuete kaitsmise koosolekul 5. jaanuaril 2001. a vaidlustasid kostjad Tallinna Juriidiliste

Isikute Maksuameti nõude ja selle rahuldamisjärgu täies ulatuses.

PankrS § 86 lg 1 p 3 ja § 86 lg 1 p 5 alusel palus hageja Eesti Vabariik tunnustada riiklike maksude

tasumata jätmisest tekkinud maksuvõlga AS Marlekor (pankrotis) pankrotimenetluses põhivõla,

16 098 108 krooni osas kolmanda järgu nõudena ning intressivõla, 41 080 334 krooni osas viienda

järgu nõudena.

Kostjad hagi ei tunnistanud. Nad leidsid, et Maksuameti esitatud isikukonto kaardid näitavad ainult

hageja poolt arvestatud maksusummat, mitte arvestuse alust ja metoodikat. Seetõttu ei saa otsustada,

kas hageja nõue on seaduslik ja põhjendatud või mitte. Samuti leidis kostja, et hageja ei ole esitanud

tõendeid intressivõla tekkimise perioodi, aluse ja arvestuse kohta, mistõttu ei ole võimalik aru saada

intressi arvestuse metoodikast.

2. Tallinna Linnakohtu 27. septembri 2001. a otsusega hagi rahuldati. Kohtuotsuse kohaselt vaidlevad

pooled selle üle, kas Maksuameti nõue on sisuliselt õige, põhjendatud ja tõendatud. Maksuvaidluste

lahendamine toimub maksukorralduse seaduse 8. peatükis sätestatud korras. Seega puudub kostjatel

võimalus vaielda tsiviilkohtumenetluses vastu AS-le Marlekor määratud riiklikele maksudele, st

vaidlustada Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti jõustunud ettekirjutusi, samuti maksusumma ja

intressi arvestuse alust ja metoodikat. Maksuameti ettekirjutused on haldusaktid ja neid võis AS

Marlekor vaidlustada halduskorras. Linnakohtul puudub seaduslik alus maksuõigussuhetes tuvastatu

hindamiseks.

Samas leidis kohus, et hageja maksunõuet pankrotimenetluses tõendavad jõustunud ettekirjutused.

Isikukontokaardid näitavad maksuseaduse alusel maksulaekumise, maksuvõla ja intressi suuruse

arvestust. AS Marlekori maksuvõlgnevust kinnitavad ka 1998. a raamatupidamise aastaaruanne ja

audiitori järeldusotsus. Sisulisi vastuväiteid isikukontotabelites tehtud arvestuste õigsuse kohta ei ole

kostjad esitanud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

3. Tallinna Ringkonnakohtu 7. märtsi 2002. a otsusega jäeti kohtuotsus muutmata.

Apellatsioonikohus nõustus täielikult linnakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid.

Apellatsioonikohus märkis, et maksuhalduri seadusjõus ettekirjutust ei saa tsiviilkohtumenetluses

vaidlustada. TsMS § 90 lg 2 ja § 117 kohaselt võib tsiviilkohtumenetluses olla tõendiks igasugune

kirjalik dokument. Hageja esindaja selgituse kohaselt võttis AS Marlekor (pankrotis)

erastamislepinguga üle ka Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaadi maksuvõlad. Seda väidet ei ole

kostjad kummutanud. Pärast võla ülekandmist ei saa seda enam võõraks võlaks pidada. Nõude

tõendamiseks esitatud isikukontoread on väljavõte maksumaksjate ja maksukinnipidajate riiklikust

registrist. OÜ Wiltmest Haldus ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid isikukontotabelites tehtud

arvutuste õigsusele.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Kassatsioonkaebuses palus kostja OÜ Wiltmest Haldus apellatsioonikohtu otsuse tühistada ning

saata asi samale kohtule uueks arutamiseks. Kaebuse kohaselt kohaldas ringkonnakohus vääralt

materiaalõiguse normi, asudes seisukohale, et maksuhalduri seadusjõus ettekirjutust ei saa

tsiviilkohtumenetluses vaidlustada. Kohus laiendas meelevaldselt PankrS § 72 lg-s 4 sätestatud

kaitsmiseta tunnustatuks loetavate nõuete ringi ja jättis võlausaldajad ilma võimalusest kohtulikul teel

saavutada pankrotistunud võlgniku võlausaldajate võrdne kohtlemine.

Apellatsioonikohus rikkus ka menetlusnorme, mille kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja

põhjendatud ning rajanema kohtuistungil uuritud ja nõupidamistoas analüüsitud tõenditel, samuti

peab otsus sisaldama iga tõendi analüüsi. Hageja ei ole tõendanud, et AS Marlekor võttis

erastamislepinguga üle Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaadi maksuvõlad. Tõendamiskoormis

nõude tekkimise aluse kohta lasub hagejal. Isikukaardid ja ettekirjutused on hageja loodud

informatsioon. Isikukonto kaardid näitavad hageja poolt arvestatud maksusummat, mitte arvestuse

alust ja metoodikat. AS-le Marlekor tehtud ettekirjutused põhinevad isikukonto kaartidele kantud

andmetel. Kohus ei saa tsiviilkohtumenetluses tugineda vaid ühe vaidluspoole loodud tõenditele.

Riigikohtu varasema seisukoha järgi ei ole arve või muu raamatupidamisdokument kohustuse

tekkimise alus ega tõenda võlga.

5. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud

ning kooskõlas kohtupraktikaga.

6. 16. septembril 2002. a toimunud Riigikohtu istungil jäi OÜ Wiltmest Haldus esindaja

kassatsioonkaebuses toodud väidete juurde ning palus apellatsioonikohtu otsuse tühistada.

7. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. oktoobri 2002. a määrusega anti asi põhimõttelist laadi

eriarvamuste tõttu lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. Eriarvamused tekkisid selles,

kas maksuvaidluse lahendamiseks pankrotimenetluses on pädev maa- või linnakohus ja kas see

toimub hagimenetluse reeglite kohaselt või toimub maksuvaidluste lahendamine ka

pankrotimenetluses halduskohtus selle isiku kaebuse alusel, kes nõudele või selle rahuldamisjärgule

vastu vaidles.

Kohtute seaduse § 28 lg 3 alusel kaasati Riigikohtu esimehe otsusega kolleegiumi koosseisu

halduskolleegiumi kohtunik T. Anton.

8. 25. novembril 2002. a toimunud istungil jäi OÜ Wiltmest Haldus esindaja kassatsioonkaebuses

toodud väidete juurde ning palus apellatsioonikohtu otsuse tühistada. Eesti Vabariigi esindaja pidas

apellatsioonikohtu otsust õigeks ja seaduslikuks.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et TsMS § 362 p 3 alusel tuleb apellatsioonikohtu otsus tühistada ja § 217 p 1

alusel menetlus lõpetada.

10. Pankrotimenetluses kehtib nõuete kaitsmise põhimõte. See tähendab, et võlausaldajatele ja

võlgnikule antakse võimalus vaidlustada pankrotimenetluses esitatud nõue või selle rahuldamisjärk

ning seejärel vaielda nõude üle pädevas kohtus. PankrS § 72 lg 4 kohaselt loetakse nõuete kaitsmise

koosolekul kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu või vahekohtu jõustunud otsusega

rahuldatud. Sama paragrahvi lõikest 2 tuleneb, et nõue, mis pole rahuldatud kohtu või vahekohtu

otsusega, loetakse tunnustatuks siis, kui sellele nõuete kaitsmise koosolekul ei vaidle vastu haldur ega

ükski võlausaldaja, aga samuti siis, kui varem vastuväite esitanud isik sellest nõuete kaitsmise

koosolekul loobub. Ka maksuvõla nõue allub nõuete tunnustamise üldisele regulatsioonile ning vajab

kaitsmist. Märgitu kehtib ka nõude rahuldamisjärgu kohta. Nõuete tunnustamise üldisele korrale allub

ka nõue, mille alusel pankrot välja kuulutati.

Eelnevast tuleneb aga ka see, et kui pankrotimenetluses esitatud maksuvõla nõude suhtes on

jõustunud halduskohtu otsus, siis tuleb nõue lugeda kaitsmiseta tunnustatuks osas, milles halduskohus

on selle seaduslikuks ja põhjendatuks tunnistanud.

11. PankrS § 72 lg 2 kohaselt ei saa nõuet lugeda tunnustatuks, kui sellele vaidleb vastu haldur või

keegi võlausaldajatest. PankrS § 74 lg 1 kohaselt otsustab nõuete kaitsmise koosolekul tunnustamata

jäetud nõude või selle rahuldamisjärgu tunnustamise võlausaldaja hagiavalduse alusel kohus. Samas

on kehtestatud, kes on asjas kostjaks. Siinjuures tekib küsimus, kas PankrS § 74 lg 1 määratleb

pädeva kohtu ja menetluskorra kõigi pankrotimenetluses esitatud nõuete tunnustamiseks või ainult

sellistest õigussuhetest tekkinud nõuete tunnustamiseks, millest tekkinud vaidlused kuuluvad maa- ja

linnakohtu (üldkohtu) pädevusse tsiviilkohtumenetluse korras läbivaatamisele TsMS § 1 lg-te 1-3

alusel.

12. Maksuvaidlus on avalik-õiguslik vaidlus. HKMS § 3 lg 1 p 1 järgi kuulub avalik-õiguslik vaidlus

halduskohtu pädevusse. Ka 1. juulist 2002. a kehtiva maksukorralduse seaduse (edaspidi uus MKS)

§ 151 alusel on maksuvaidlust lahendavaks kohtuks halduskohus. Kuigi HKMS § 3 lg-s 2 nimetatud

juhul ei kuulu avalik-õiguslik vaidlus halduskohtu pädevusse ja TsMS § 1 lg 3 ei välista avalik-

õigusliku vaidluse lahendamist üldkohtus, ei järeldu eelnevast, et maksusuhtest tuleneva nõude või

selle rahuldamisjärgu tunnustamist võib nõuda üldkohtus hagimenetluse korras.

Eesti kohtusüsteemis eristatakse üldkohut ja halduskohut. Neil on erinev pädevus ja eri liiki

kohtuasjade arutamiseks erinevad menetlusreeglid. Eelnev tingib vajaduse vältida võimalust, et

samaliigilisi või isegi sama vaidlust lahendavad erineva pädevusega kohtud erinevate

menetlusreeglite järgi. Selline olukord võib tekkida, kui PankrS § 74 lg 1 alusel menetleb üldkohus

hagi maksuvõla tunnustamiseks võlausaldaja vastu, kes nõuete kaitsmise koosolekul sellele vastu

vaidles ning halduskohus lahendab sisult sama maksuvaidlust võlgnikust maksukohustuslase kaebuse

alusel Maksuameti haldusakti peale. Arvestada tuleb ka seda, et erineva pädevusega kohtute

moodustamisel ja erinevate menetluspõhimõtete sätestamisel on peetud silmas vajadust tagada

õigusvaidluse asjatundlikum ja kiirem lahendamine ning kohtumenetluse vastavus erinevat liiki

õigussuhete erisustele.

Eeltoodu tõttu asub kolleegium seisukohale, et ka pankrotimenetluses on maksuvaidlust pädev

lahendama HKMS § 3 lg 1 p-de 1 ja 3 ning uue MKS § 151 lg 1 alusel halduskohus ning PankrS § 74

lg 1 ei ole erinorm pädevuse ega menetluse osas. PankrS § 74 lg 1 on kohaldatav sellistest

õigussuhetest tekkinud nõuete tunnustamiseks, millest tekkinud vaidlused kuuluvad üldkohtu

pädevusse tsiviilkohtumenetluse korras TsMS § 1 lg-te 1-3 alusel.

13. Järgnevalt tuleb vastata küsimusele, mis saab maksunõudest ja kuidas lahendada maksuvaidlus,

kui maksunõude tunnustamisele on nõuete kaitsmise koosolekul vastu vaielnud keegi

võlausaldajatest. Kuna maksuvaidlust on pädev lahendama halduskohus ja see toimub

halduskohtumenetluse seadustikus kehtestatud korras, siis leiab kolleegium, et maksunõude

tunnustamisele vastuvaidlemine nõuete kaitsmise koosolekul muudab selle nõude mittetunnustatuks

vaid tingimuslikult. Nõudele või selle rahuldamisjärgule vastu vaielnud võlausaldajat tuleb

pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolekul nõudele vastu vaidlemisest alates käsitleda kui muud

isikut, kelle õigusi maksunõue puudutab ja kellel on tulenevalt HKMS § 7 lg 1 alusel õigus pöörduda

halduskohtusse. Seejuures algab HKMS § 9 lg-s 1 kehtestatud 30-päevane tähtaeg halduskohtusse

pöördumiseks päevast, mil nõuete kaitsmise koosolekul nõudele või selle rahuldamisjärgule vastu

vaieldi. 30-päevane tähtaeg halduskohtusse pöördumiseks kehtib olenemata sellest, kas maksunõue

rajaneb haldusaktil või mitte. Kui nõudele vastu vaielnud võlausaldaja märgitud tähtaja jooksul

halduskohtusse ei pöördu, siis tuleb lugeda, et nõudele ei ole vastu vaieldud ja see on nõuete

kaitsmise koosolekul kaitstud.

14. Eelmärgitud tähtaeg kehtib kaebusega halduskohtusse pöördumiseks võlausaldaja, mitte aga

võlgniku suhtes. Enne pankroti väljakuulutamist oli võlgnikul kui maksusuhte poolel võimalik

esitada vaie või kaebus haldusakti peale üldises korras. Kui võlgnik on selleks kehtestatud tähtaja

mööda lasknud, kuid ikkagi vaidleb nõude või selle rahuldamisjärgu tunnustamisele vastu nõuete

kaitsmise koosolekul, võib ta haldusakti peale kaebuse esitada üksnes juhul, kui tähtaja

möödalaskmiseks oli mõjuv põhjus.

PankrS § 20 lg 6 kohaselt võib pärast pankroti väljakuulutamist varalisi nõudeid võlgniku vastu

esitada ainult PankrS §-s 69 sätestatud korras, v.a PankrS § 20 lg-s 4 ja § 85 lg-s 1 sätestatud nõuded.

Eelnevast järeldub, et kui pärast pankroti väljakuulutamist esitab maksuhaldur nõude maksuvõla osas,

mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist, kuid mis ei rajane varasemal haldusaktil ja millele

võlgnikul polnud seega enne pankroti väljakuulutamist võimalik vaiet esitada või halduskohtusse

kaevata, siis algab ka võlgniku jaoks halduskohtusse pöördumise 30-päevase tähtaja arvutamine

päevast, mil ta nõuete kaitsmise koosolekul maksunõudele või selle rahuldamisjärgule vastu vaidles.

15. Kuna Pankrotiseaduse § 24 p 5 kohaselt otsustab nõuete kaitsmisel vaidlustatud nõude

tunnustamise vaid kohus, siis ei ole selleks pädev haldusorgan ja pärast pankroti väljakuulutamist ei

saa algatada vaidemenetlust.

16. Kuna tsiviilasjas kuulub menetlus lõpetamisele, jäävad tähelepanuta kassatsioonkaebuse teised

väited.

J. Odar, T. Anton , H. Jõks, A. Kull, V. Kõve, J. Luik