3-3-1-69-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-69-02

Otsuse kuupäev

12. detsember 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Hele-Kai Remmel ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Erik Siliksaare ja Siina Siliksaare kaebus Vabariigi Valitsuse,

Pärnu Linnavolikogu ja Pärnu Linnavalitsuse haldusaktide ja

toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks ja tekitatud kahju

hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 8. juuli 2002. a

otsus haldusasjas nr 2-3/279/02

Menetluse alus Riigikohtus

Pärnu Linnavalitsuse kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Pärnu Linnavalitsuse kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 8. juuli 2002. a otsus haldusasjas

nr 2-3/279/02.

3. Saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

4. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Linnavolikogu taotles 24. oktoobri 1991. a otsusega Vabariigi Valitsuselt nõusolekut lubada

erandkorras lammutada Pärnus Riia mnt 131 ja 133 asuvad õigusvastaselt võõrandatud hooned.

Vabariigi Valitsuse 19. novembri 1991. a istungi protokolli nr 61 päevakorra punktiga 10 lubati

erandina nimetatud õigusvastaselt võõrandatud hooned lammutada. 22. novembril 1991 väljastati

Riikliku Arhitektuurilis-Ehitusliku Kontrolli Pärnu Linna Inspektsiooni poolt luba nr 226, millega

lubati Riia mnt 131 krundil teostada 6. augustil 1991 väljastatud projekti kooskõlastuse nr 141 põhjal

ehitus-, sanitaar-, tehnilis- ja spetsiaaltöid 62-korterilise elamu, kaupluse ja baari ehitamiseks.

Pärnu Linnavalitsuse 31. jaanuari 1992. a määruse nr 32 punktiga 6 anti Pärnu Linnavalitsuse

ehitusosakonnale 62 korteriga elamu ehitamiseks tähtajata kasutamiseks Riia mnt 131 ehituskrunt

nr 777 suurusega 11 497 m2.

Pärnu Linnavalitsuse 23. augusti 1999. a korraldusega nr 1708 otsustati maa 11 497 m2 asukohaga

Riia 131 ostueesõigusega erastada AS-le Brom. Pärnu Maakohtu 6. jaanuari 2000. a

kinnistamisotsusega on Pärnus Riia mnt 131 asuva kinnistu omanikuna kantud kinnistusraamatusse

AS Brom. AS Brom müüs selle kinnistu 14. detsembril 2000 AS-le Eston Ehitus.

2. ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 21. detsembri 1999. a otsuse nr 4 punktiga 1 loeti omandireformi

objektiks Riia mnt 131 (endine kinnistu nr 684, krunt 218). Sama otsuse punktiga 3 tunnistati selle

vara suhtes omandireformi õigustatud subjektideks E. Siliksaar ja S. Siliksaar, kumbki 1/2 mõttelises

osas.

3. Pärnu Linnavalitsuse 21. veebruari 2000. a korraldusega nr 234 otsustati jätta rahuldamata

õigustatud subjektide taotlus Riia mnt 131 asuva maa tagastamiseks. Pärnu Linnavalitsuse

28. veebruari 2000. a korraldusega nr 268 otsustati alustada Riia mnt 131 asunud õigusvastaselt

võõrandatud hoonete kompenseerimist ja linnavalitsuse 20. märtsi 2000. a korraldusega nr 344

määrati õigustatud subjektidele kompensatsioon maa eest kokku summas 147 172 krooni.

4. E. Siliksaar ja S. Siliksaar esitasid 20. aprillil 2000 Pärnu Halduskohtule kaebuse, milles palusid

tunnistada õigusvastasteks Pärnu Linnavolikogu 24. oktoobri 1991. a otsus, Vabariigi Valitsuse

19. novembri 1991. a protokollilise otsuse nr 61 punkt 10, Pärnu Linnavalitsuse toiming, mis seisnes

vaidlusalusel maal asuvate hoonete lammutamises, Pärnu Ehitusjärelevalve Ameti toiming, mis

seisnes 22. novembril 1991 ehitusloa nr 226 väljaandmises, Pärnu Linnavalitsuse 31. jaanuari 1992. a

määruse nr 32 punkt 6, Pärnu Linnavalitsuse 23. augusti 1999. a korraldus nr 1708, 21. veebruari

2000. a korraldus nr 234 ja 20. märtsi 2000. a korraldus nr 344. Kaebuse esitajad leidsid, et

vaidlustatud haldusaktide ja toimingutega on neile tekitatud kahju järgmiselt: kinnistu väärtus on

1 788 000 krooni, millele tuleb juurde arvestada kinnistul asunud õigusvastaselt võõrandatud ja

seadusevastaselt lammutatud elamute turuväärtus 470 000 krooni.

5. Pärnu Halduskohtu 27. detsembri 2001. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt. Kohus tunnistas

õigusvastasteks Pärnu Linnavalitsuse 31. jaanuari 1992. a määruse nr 32 punkti 6, 23. augusti 1999. a

korralduse nr 1708, 21. veebruari 2000. a korralduse nr 234, 20. märtsi 2000. a korralduse nr 344 ja

ehitusloa nr 226 väljaandmise. Kohus mõistis Pärnu Linnavalitsuselt E. Siliksaare ja S. Siliksaare

kasuks kummalegi 539 342 krooni. Kohus jättis rahuldamata kaebuse Pärnu Linnavolikogu

24. oktoobri 1991. a otsuse, Vabariigi Valitsuse 19. novembri 1991. a protokollilise otsuse nr 61

punkti 10, samuti Pärnu Linnavalitsuse toimingu, mis seisnes Riia mnt 131 asuvate hoonete

lammutamises, õigusvastaseks tunnistamiseks. Kohus asus seisukohale, et ehitise lammutamiseks

vajalik luba anti kooskõlas kehtinud korraga ja seetõttu oli hoonete lammutamine seaduslik. Eesti

Vabariigi Ülemnõukogu 17. oktoobri 1991. a otsuse Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise

kohta punktiga 9 sätestati, et õigusvastaselt võõrandatud maale, millele on esitatud tagastamise

taotlus, on ehituslubade andmine keelatud kuni maa tagastamise küsimuse otsustamiseni. Kohaliku

omavalitsuse volikogu taotlusel võis Vabariigi Valitsus lubada erandina ehitusloa andmist. Seega tuli

ehitusloa väljaandmiseks taotleda luba Vabariigi Valitsuselt, mida aga antud juhtumil pole tehtud.

Kohus ei tuvastanud MRS §-s 6 lg 2 märgitud õiguslikku alust õigusvastaselt võõrandatud maa

mittetagastamiseks. Seega pole Pärnu Linnavalitsuse 21. veebruari 2000. a korraldusel nr 234,

28. veebruari 2000. a korraldusel nr 268 ja 20. märtsi 2000. a korraldusel nr 344 seaduslikku alust.

Samuti on õigusvastane Pärnu Linnavalitsuse 23. augusti 1999. a korraldus nr 1708. Kuna

vaidlustatud maatükk on müüdud kinnistuna edasi, siis pole enam võimalik seda õigustatud

subjektidele tagastada. Õigustatud subjektidele tagastamata jäetud maatüki suurus on 9508 m2.

Vaidlustatud määruse punktis 6 märgitud maa tähtajata kasutusse andmine on vastuolus kehtiva

seadusega. Arvestades asjas kogutud materjale tuleb kinnistu turuväärtuse arvutamiseks 1 478 684

suurusest summast maha arvata pooleli oleva ehitise väärtus, s.o 400 000 krooni, mistõttu

hüvitamisele kuuluvaks summaks on 1 078 684 krooni.

6. Pärnu Linnavalitsus, E. Siliksaar ja S. Siliksaar esitasid halduskohtu otsuse peale

apellatsioonkaebused.

7. Tallinna Ringkonnakohtu 8. juuli 2002. a otsusega muudeti halduskohtu otsust ning jäeti

rahuldamata E. Siliksaare ja S. Siliksaare kaebus Pärnu Linnavalitsuse 21. veebruari 2000. a

korralduse nr 234 õigusvastaseks tunnistamiseks, samuti mõisteti Pärnu Linnavalitsuselt välja

E. Siliksaare ja S. Siliksaare kasuks tekitatud kahju katteks kummalegi 739 242 krooni.

Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga, et kaebajate kahju hüvitamise nõue hoonete osas

ei ole põhjendatud, sest loa andmine hoonete lammutamiseks toimus õiguspäraselt. E. Siliksaar on

esitanud Pärnu Linnavalitsusele 21. oktoobril 1991 avalduse, milles taotles hoonete eest

kompensatsiooni määramist seoses sellega, et hooned lammutatakse. S. Siliksaar esitas avalduse

hoone tagastamiseks hilinemisega ning tema avalduse esitamise tähtaeg ennistati ÕVVTK

Keskkomisjoni 29. oktoobri 1992. a otsusega. Selleks ajaks oli Riia mnt 131 ehitis Pärnu

Linnavalitsuse 24. märtsi 1992. a määruse alusel üle antud erafirmale "PaalTimo". Ringkonnakohus

leidis, et S. Siliksaarel on tulenevalt hoone õiguspärasest lammutamisest nõudeõigus

kompensatsiooni saamiseks ORAS § 13 korras nagu ka E. Siliksaarel, kes seda oma avalduses

taotleski. Halduskolleegium nõustus halduskohtu lõppjäreldustega ka selles, et õigusvastaselt

võõrandatud kruntrendimaa tagastamise võimatusega tekitatud kahju tuleb kaebuse esitajale hüvitada.

Ehitusloa väljaandmisel ning tähtajata maakasutuse vormistamisel ei olnud kohalik omavalitsus

järginud seadusega kehtestatud menetluskorda. Seega olid nii ehitusluba kui ka tähtajata maakasutus

antud õigusvastaselt, vaatamata sellele, et tegemist oli kruntrendimaaga, mille tagastamise ja

kompenseerimise nägi ette eraldi seadus, mis jõustus alles 29. detsembril 1993. Ringkonnakohus ei

nõustunud halduskohtu seisukohaga, et tulenevalt Maareformi seaduse kehtestamise otsuse punktist

11 ei anna sama otsusega kehtestatud korda rikkudes välja antud ehitusluba alust maa

ostueesõigusega erastamiseks ega ka maa mittetagastamiseks. Pärnu Linnavalitsuse 23. augusti

1999. a korralduse nr 1708 alusel erastati maa ostueesõigusega AS-le Brom mitte seetõttu, et talle

oleks nimetatud maaüksusel ehitamiseks välja antud ehitusluba, vaid seetõttu, et aktsiaseltsile kuulus

maaüksusel asuv pooleliolev ehitis. Tulenevalt MRS §-st 22 lg 1 ja §-st 7 lg 1 tuli krunt AS-le Brom

kui hoone omanikule ostueesõigusega erastada. Seega on linnavalitsuse 23. augusti 1999. a korraldus

nr 1708 õiguspärane. Ringkonnakohus leidis, et õiguspärane on ka linnavalitsuse 21. veebruari

2000. a korraldus nr 234 maa mittetagastamise kohta, sest õigusvastaselt võõrandatud maal asub

teisele isikule kuuluv hoone. Õigusvastane on aga Pärnu Linnavalitsuse 20. märtsi 2000. a korraldus

nr 344 E. Siliksaarele ja S. Siliksaarele kompensatsiooni määramise kohta mittetagastatava maa eest.

Õigusvastaselt võõrandatud maale, mille osas kaebuse esitajad on tunnistatud õigustatud

subjektideks, on õigusvastaselt välja antud ehitusluba ja tähtajata maakasutus, mis tingisid selle, et

kaebuse esitajate taotlus maa tagastamiseks jäi rahuldamata ning kaebuse esitajatele tekkis varaline

kahju. Eksperthinnangu kohaselt on Riia mnt 131 kinnistu ruutmeetri hind 216 krooni juhul, kui

kinnistu on hoonestamata. Kui kohalik omavalitsus oleks käitunud õiguspäraselt, oleks kaebuse

esitajad saanud 9508 m2 hoonestamata kinnistu omanikeks. Seega pole praegu kinnistul asuva

poolelioleva ehitise lammutuskulude mahaarvamine kinnistu turuväärtusest õige. Kaebuse esitajatele

tekitatud kahju on 1 478 684 krooni.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

8. Pärnu Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus

otsus, millega jätta E. Siliksaare ja S. Siliksaare kaebus rahuldamata. Kassaator leiab, et Maareformi

seaduse algredaktsiooni kohaselt ei olnud kruntrendimaa (obrokimaa) vaadeldav õigusvastaselt

võõrandatud maana MRS § 3 lg 1 mõttes, mistõttu ei olnud EV Ülemnõukogu 17. jaanuari 1991. a

otsuse Maareformi seaduse kehtestamise kohta punktist 3 tulenevad piirangud kohaldatavad

ehituslubade ja tähtajata maakasutuseks andmisel endise kruntrendimaa (obrokimaa) suhtes.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et Pärnu Linnavalitsuse 21. veebruari 2000. a korraldus nr 234 maa

tagastamata jätmise kohta on seaduslik. Kuna Pärnu Linnavalitsuse 20. märtsi 2000. a korralduse

nr 344 aluseks olnud Pärnu Linnavalitsuse 21. veebruari 2000. a korraldus nr 234 on seaduslik ning

õigusvastaseks pole tunnistatud ka Pärnu Linnavalitsuse 9. märtsi 2000. a korraldust nr 268

(nimetatud korraldust ei ole kaebuse esitajad vaidlustanud), millega otsustati alustada õigusvastaselt

võõrandatud vara kompenseerimise menetlust, siis tuleb lugeda Pärnu Linnavalitsuse 20. märtsi

2000. a korraldus nr 344 endise kruntrendimaa kompenseerimise kohta samuti õiguspäraseks.

Halduskolleegium asus seisukohale, et varalise kahju tekkimise kaebajatele tingisid õigusvastaselt

väljaantud ehitusluba ja maa tähtajata kasutusse andmine. Kuna ehitusloa andis välja

Ehitusministeeriumi juurde kuuluv Riiklik Arhitektuurilis-Ehituslik Inspektsioon, siis on

ringkonnakohtu otsus kahju väljamõistmise kohta Pärnu Linnavalitsuselt ebaseaduslik.

9. E. Siliksaare ja S. Siliksaare kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et EV

Ülemnõukogu 17. oktoobri 1991. a otsuse Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta

punkti 3 kohaselt võis pärast Maareformi seaduse vastuvõtmist õigusvastaselt võõrandatud maal

(mille hulka tuleb arvata ka kruntrendimaad) uusi ehituslubasid ja tähtajata maakasutusi anda ainult

vastavuses Maareformi seadusega kohaliku omavalitsuse volikogu taotluse alusel ning Eesti Vabariigi

Valitsuse loal. Vastustajad ei nõustu kassatsioonkaebuses esitatud väidetega ning leiavad, et

ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Tallinna Ringkonnakohtu otsuses nõustuti halduskohtu järeldusega, et kaebuse esitajate

E. Siliksaare ja S. Siliksaare kahju hüvitamise nõue Pärnus Riia mnt 131 asunud õigusvastaselt

võõrandatud hoonete eest 470 000 krooni suuruses summas on põhjendamatu ja see nõue ei kuulu

rahuldamisele. Kuna kaebuse esitajad ei ole ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebust

esitanud, siis on nimetatud nõude osas ringkonnakohtu otsus jõustunud.

Pärnu Linnavalitsus leiab kassatsioonkaebuses, et antud juhtumil kuulub EVP kroonides

kompenseerimisele ka Pärnus Riia mnt 131 asunud endine kruntrendimaa (obrokimaa).

11. Pärnu Halduskohus tunnistas muuhulgas õigusvastasteks Pärnu Linnavalitsuse 21. veebruari

2000. a korralduse nr 234, millega otsustati MRS § 6 lg 2 p 3 alusel mitte tagastada õigustatud

subjektidele E. Siliksaarele ja S. Siliksaarele Pärnus Riia mnt 131 asuvat õigusvastaselt võõrandatud

maad ja alustada selles osas kompenseerimise menetlust, ja ka 20. märtsi 2000. a korralduse nr 344,

millega määrati nimetatud õigustatud subjektidele õigusvastaselt võõrandatud maa eest

kompensatsioon. Tallinna Ringkonnakohtu otsusega muudeti halduskohtu otsust ja jäeti rahuldamata

E. Siliksaare ja S. Siliksaare kaebus Pärnu Linnavalitsuse 21. veebruari 2000. a korralduse nr 234

õigusvastaseks tunnistamiseks. Ka selles osas ei ole ringkonnakohtu otsust kasseeritud.

12. Maa kasutusse andmisel pärast Maareformi seaduse kehtima hakkamist tuli arvestada Eesti

Vabariigi Ülemnõukogu 17. oktoobri 1991. a otsusega Eesti Vabariigi maareformi seaduse

kehtestamise kohta, mille punkt 3 sätestas: "Kehtestada, et pärast Eesti Vabariigi maareformi seaduse

vastuvõtmist võib õigusvastaselt võõrandatul maal ehituslubasid ja tähtajata maakasutusi anda ainult

vastavuses Eesti Vabariigi maareformi seadusele. Kohaliku omavalitsuse volikogu taotlusel võib

Eesti Vabariigi Valitsus lubada erandeid ehituslubade ja tähtajata maakasutuste andmisel

õigusvastaselt võõrandatud maal. Nimetatud korda rikkudes väljaantav ehitusluba ja tähtajata

maakasutus ei anna vastavalt Eesti Vabariigi maareformi seaduse § 6 2. lõikele alust õigusvastaselt

võõrandatud maa mittetagastamiseks endisele omanikule või tema õigusjärglasele".

Seega jättis nimetatud säte võimaluse anda maad tähtajata kasutusse. 1. aprillil 1993 võeti vastu Eesti

Vabariigi maareformi seaduse ja muude maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise ja

täiendamise seadus, mis hakkas kehtima 15. aprillil 1993. Nimetatud seaduse §-ga 18 muudeti

Ülemnõukogu otsust Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta ja sõnastati selle punkt 3

järgmiselt: "Lõpetada maa tähtajata kasutamiseks andmine".

Ajavahemikus 1. novembrist 1991 kuni 15. aprillini 1993 tähtajata kasutusse antud maa tuleb lugeda

õiguslikul alusel antud maaks juhul, kui see on antud tagastamisele mittekuuluvast maast.

13. Õige on kassaatori väide, et Eesti Vabariigi maareformi seaduse algredaktsiooni kohaselt ei olnud

kruntrendimaa (obrokimaa) vaadeldav õigusvastaselt võõrandatud maana MRS § 3 lg 1 mõttes.

Omandireformi aluste seaduse kohaselt ei kuulunud tagastamisele või kompenseerimisele

obrokiõiguse (kruntrendi) alusel kasutatud maa, sest selle õiguse alusel maa kasutaja ei olnud

üldjuhul maa omanik. Omandireformi aluste seaduse ja Maareformi seaduse alusel kuulub

natsionaliseeritud maa tagastamisele või kompenseerimisele ainult selle endistele omanikele või

nende pärijatele.

14. Endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seadus võeti vastu

7. detsembril 1993 ja see jõustus 29. detsembril 1993. Selle seaduse eelnõu esimene lugemine

Riigikogus oli 21. septembril 1993 ja eelnõu kandis siis pealkirja Endise kruntrendi- (obrokimaa-) ja

põlisrendiõiguse kompenseerimise seadus (Riigikogu stenogrammid 1993, IV, lk 92). Nimetatud

eelnõu esimesel lugemisel Riigikogus märkis eelnõu algataja oma ettekandes järgmist: "Me teame ka,

et maareformi seadus lubab hoonete omanikel erastada hoonetealust maad ilma enampakkumiseta,

kuid peame arvestama, et inimestel on vähe raha. Erastamise kiirendamiseks ongi selle

kruntrendiõiguse kompenseerimise eelnõu suunatud. Lihtsad on juhtumid, kus otseseks omanikuks

oli linn, riik või näiteks ka Tartu Ülikool, kes ei ole omandireformi subjektid. Kui aga otseseks

omanikuks oli kirik või väga harvadel juhtudel eraisik, siis tekivad väga keerulised olukorrad. Ei ole

hea, kui hoonestusõigus hakkaks massiliselt levima enne, kui kinnistusametid on tööle saadud ja

kogemusi omandanud, ja enne, kui meie kõik oleme harjunud asjaõigusseadusega. Pealegi erastamise

korral maa erastaja peab ju maksma kõik kinnistamistasud, lõivud ja maamõõtmiskulud erinevalt

tagastamise korras."

15. Endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seaduse § 1 järgi on

seaduse eesmärgiks hüvitada kahju, mida maa õigusvastane võõrandamine (natsionaliseerimine)

tekitas kruntrendimaa (obrokimaa) pidajatele ja omanikele.

Nimetatud seaduse § 2 lg 1 järgi käsitatakse selles seaduses endise kruntrendimaaõigusena

(obrokimaaõigusena) Balti eraseaduse §-des 1324-1334 sätestatud asjaõigust. Põlise kruntrendi- ehk

obrokimaaõiguse kohaselt andis maa (ülem)omanik oma kinnisvara teisele isikule, s.o

Kruntrentnikule ehk obrokipidajale tähtajatuks kasutamiseks iga-aastase kruntrendi ehk obroki eest

(BES §-d 1324 ja 1326). Kruntrentnikul oli keelatud (ülem)omaniku loata koormata krunti

servituutide, hüpoteekide ja muude kohustustega. Kruntrendipidaja poolt kruntrendiõiguse

võõrandamisel oli (ülem)omanikul selle õiguse ostueesõigus (BES § 1327). Kruntrendiõiguse iga

võõrandamine tuli sisse kanda kohtu- ja hüpoteegiraamatuisse selle õiguse omandaja nimele.

16. Endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seadus ei räägi maa

tagastamisest. Selle seaduse § 3 lõike 1 kohaselt antakse kruntrendimaa (obrokimaa) tasuta endise

kruntrendimaa (obrokimaa) pidaja või tema pärijate omandisse või kompenseeritakse neile selle

maksumus 95 protsendi ulatuses. Sama paragrahvi 2. lõike järgi kompenseeritakse endise

kruntrendimaa (obrokimaa) omanikule endine kruntrendimaa (obrokimaa) maksumus 5 protsendi

ulatuses juhul, kui endise kruntrendimaa (obrokimaa) omanik on maareformi õigustatud subjekt

vastavalt maareformi seaduse paragrahvis 5 sätestatule.

Endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seaduse § 4 sätestab, et

selle seaduse õigustatud subjektide kindlaksmääramine ning maa omandiks andmine ja

kompenseerimine toimub Omandireformi aluste seaduse II osas ja Maareformi seaduse II osas ning

nendest seadustest tulenevates muudes õigusaktides sätestatud korras ja tingimustel, kuivõrd sama

seadus ei sätesta teisiti. Sama seaduse § 5 lg 1 näeb ette, et avaldused selle seaduse alusel maa

omandisse andmiseks või kompenseerimiseks tuleb esitada maa asukohajärgsele õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise linna- või maakonnakomisjonile kahe kuu jooksul

selle seaduse jõustumise päevast arvates, kui need juba varem pole esitatud.

17. Endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seaduse § 4 lg 3

sätestab, et selle seaduse §-s 3 lg 1 tähendatud pärijad määratakse kindlaks Maareformi seaduse § 5

lg 1 punkti 2 sätete kohaselt. Neile selle seaduse alusel omandisse antaval maal asuvate ning endise

kruntrendimaa (obrokimaa) pidajale kuuluvate hoonete ja rajatiste tagastamisel kohaldatakse Endiste

omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise

omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse sätteid.

Pärnu Linnavalitsuse 28. veebruari 2000. a korraldusega nr 268 otsustati alustada Riia mnt 131

asunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete kompenseerimist E. Siliksaarele ja S. Siliksaarele ja

linnavalitsuse 7. augusti 2000. a korraldusega nr 903 määrati nimetatud hoonete eest kompensatsioon

kummalegi õigustatud subjektile 12 500 krooni suuruses summas. Eelpool märgitud korraldused on

seadusjõus ja neid pole vaidlustatud.

18. Maareformi seaduse § 6 lõike 2 punkti 3 kohaselt ei tagastata kas osaliselt või tervikuna maad,

kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised, sealhulgas aiandus-, suvila-, elamu-

või garaažiühistu ringpiiri sees, ning ei lepita kokku hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmises,

rendileandmises või muul viisil vastavalt selle seaduse §-dele 7, 9 ja 10. Maareformi seaduse § 7 lg 1

sätestab, et linna piires asuvat õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata, kui maa kuulub teise

isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana ja kui õigustatud

subjekt ning praegune ehitise omanik ei lepi kokku maale hoonestusõiguse seadmises ehitise

omaniku kasuks või ehitiste võõrandamises õigustatud subjektile.

Pärnu Linnavalitsuse 21. veebruari 2000. a korralduses nr 234 ja 20. märtsi 2000. a korralduses

nr 344 on Riia mnt 131 asuva õigusvastaselt võõrandatud maa mittetagastamise ja kompenseerimise

õigusliku alusena märgitud muuhulgas MRS § 6 lg 2 p 3. Ringkonnakohus asus seisukohale, et

õiguspärane on Pärnu Linnavalitsuse 21.veebruari 2000. a korraldus maa mittetagastamise kohta, sest

õigusvastaselt võõrandatud maal asub teisele isikule kuuluv hoone, kuid õigusvastane on

linnavalitsuse 20. märtsi 2000. a korraldus kompensatsiooni määramise kohta mittetagastatava maa

eest. Ringkonnakohtu otsuses märgitakse: "Kuivõrd maa mittetagastamise käesoleval juhul on

põhjustanud 1991. aastal õigusvastaselt välja antud ehitusluba ja 1992. aastal õigusvastaselt antud

tähtajatu maakasutus, seega kohaliku omavalitsuse õigusvastased toimingud, kaebuse esitajate

taotlused maa tagastamiseks oleksid ilma nende õigusvastaste haldusaktideta kuulunud

rahuldamisele, maa kompenseerimine ei kata kogu kaebuse esitajatele nende taotluste rahuldamata

jätmisega tekitatud kahju, pole kompensatsiooni määramine MRS § 13 alusel käesoleval juhul

õiguspärane". Riigikohtu halduskolleegium ei soostu selle seisukohaga käesoleva otsuse punktides

13, 14 ja 17 esitatud põhjustel.

Isegi, kui 22. novembril 1991 ehitusloa väljastamine ja 31. jaanuaril 1992 tähtajata maakasutuse

andmine oleks õigusvastased, ei muudaks see iseenesest õigusvastaseks maa kompenseerimise

korraldust, sest maa tagastamine ei olnud antud juhtumil võimalik ja selle kompenseerimata jätmiseks

puudus alus. Kui ehitusloa ja tähtajata maakasutusse andmisega tekitati ka kahju, mis ületab makstud

kompensatsiooni, siis ei saa seda kahju ometi käsitada kompenseerimise korraldusega tekitatud

kahjuna, sest nende vahel puudub põhjuslik seos.

Juhul kui on tegemist linnas asuva õigusvastaselt võõrandatud maaga, mis kuulub MRS § 7 lg 1

mõttes teise isiku hoone või rajatise juurde krundina, ja kui hoone ORAS sätete alusel

kompenseeritakse, siis kuulub ka maa üldjuhul kompenseerimisele, v.a juhul, kui krundina

kasutatavat maad on võimalik kooskõlas maakorralduse nõuetega jagada ning osa maast sel viisil

tagastada.

19. Kuna ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõigust, siis kuulub ringkonnakohtu otsus

tühistamisele. Haldusasi tuleb saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann